Mägede ootuses, tulede säras

Hommik tervitas meid Prahas kauni päikesepaistega, nii et veidi kahjugi oli autosse istuda ja võtta rataste alla mitmetunnine teekond. Prahast väljasõites seisid ühtäkki teel ees neoonkollaste jakkidega meesterahvad, kes meid sujuvalt tuldud suunda tagasi suunasid, sest eesolev kiirteele keeramise lõik oli suletud. Egas midagi, keerasime kõrvalisele tänavale, lasime GPSil end ümber kalkuleerida ning jätkasime teed siiski soovitud sihtmärgi suunas. Kulgesime mööda siledat maanteed Saksamaa piiri poole, auto aknast paistmas taamal kuppelmaastik vaheldumas mägedega. Ah, Tšehhimaa on ikka nii ilus! Tegime kiire peatuse supermarketis, et reisile mõned tumedad Tšehhi õlled kaasa haarata ja veevarusid täiendada, enne kui sisenesime sujuvalt mööda kiirteed Saksamaale.

Kui eile plõksis minu telefon neti teemal, siis täna oli M telefoni kord. Waze oli meile teekonna valmis kalkuleerinud, kuid lisapeatusi sinna võrguühenduse puudumise tõttu panna ei saanud. Lükkasin vahepeal oma telefonist neti sisse, et täiendavat infot leida. Peale restarti taastus lõpuks ka M telefonis internet. Iseenesest oleks me ka netita hakkama saanud, sest varusime endale kaasa ka võrguühenduseta kaardid igaks juhuks, kuid teetakistuste reaalajas nägemine on lihtsalt mugavam. Kui Tšehhis on Waze kasutamine üpriski populaarne ning enamus asju jooksevad kiiresti ekraanile, siis Saksamaa on pigem konservatiivsema lähenemisega.

Saksamaal nägime tee ääres kahte põllumajanduslikku nähtust, mida me enda jaoks kuidagi seletada ei osanud. Nimelt on väiksemates kohtades tee ääred täis platse kõrgete toigastega, mida ühendavad tuttidega nöörid. Ilmselt kasvavad seal mingid kõrgemad taimed, millelt saadusi koristatakse, kuid mis need olla võiksid, äkki viinamarjad või midagi sellist, jäi meile lõpuni saladuseks. Teine huvitav ilmutis tabas meid juba kiirtee ääres, kus suur põld valge suitsuga tossas. Kui esmalt pidasime seda kulupõlenguks, siis selliseid valgelt tossavaid põlde teel veel ja veel kohates, ilma et põllul oleks must jutt järel, ei saa see olla põlenguga seotud. Ainus mõte, millele oskasime tulla, on mingi väetise liik, nt lämmastiku segu, mis ehk sellise reaktsiooni võiks anda. Huvitavad nähtused igatahes mõlemad.

Meie esimene suurem peatus oli planeeritud Ingolstadt Village ostlemislinnakusse, mis vististi oli Saksamaa esimene disainer outlet keskus, ent millest meie trajektoor oli alati kaarega mööda läinud. Seekord sobis linnak aga enam-vähem meie teele, lisaks jäi ta täpselt teekonna keskele, mis tähendas mõnusat jalasirutuspausi peale ligi 4-tunnist sõitu.

Olime kiirteelt maha keeranud ning tiksunud mööda väikseid külavaheteid mõnikümmend kilomeetrit. GPS lubas entusiastlikult meid kohale viia veel vähem kui 10 minutiga. Ja siis ühtäkki oli meil teel ees teesulg. Tee oli lihtsalt kinni. Ei ühtki selgitavat silti, millest me poleks suurt midagi aru nagunii saanud, sest Saksa keelt me ei valda, ei ümbersuunamismärke ega ühtki eelnevat hoiatust. Seisime ristmikul, M vaatas mulle otsa ning küsis, kas vasakule või paremale. Läksime paremale. Tegime GPSi ignoreerides 10 kilomeetrise ringi ja 15 minutit hiljem olime lõpuks kinni pandud tee teisel pool otsas. Peaaegu oli vahepeal juba tunne, et meie plaanitud peatus peab vahele jääma.

Jalutasime ostulinnaku risti-põiki läbi, liigselt aega kulutamata. Tegime hilise lõuna, nautides söögi kõrvale Paulaneri valget alkoholivaba õlut, mis minu jaoks oli absoluutselt positiivne leid. Kui reeglina on alkovabad õlled pigem liiga magusad, lääged, pilsneri moodi, siis see maitses kui ehe ja aus õlu. Ilmselgelt midagi, mis tuleb meelde jääda ja võib-olla tagasiteel kojugi veidi kaasa tuua.

Meie eesmärk oli päeva lõpuks jõuda Liechtensteini, kuhu olin meile mägedesse hotelli broneerinud. Kui hakkasime Saksa piirile juba üpris lähedale jõudma, plahvatas mul alles, et ehk oleks mõistlik kontrollida, kas ja mis tingimustel üldse Liechtensteini ja Šveitsi sisenemine lubatud on. Enne reisi ei olnud see mõte minuni jõudnud ja nüüd oleks üsna viimane sekund avastada, et riiki sisenemiseks on näiteks vajalik viisa või pass ja mitte ID kaart. Lonely Planeti Central Europe raamat on selleks liiga pinnapealne, et saada ülevaadet ka sellest millistes riikides on kiirteed tasulised või kuidas reeglina tasumine käib (kas läbi makseputkade või vinjetiga).

Vaatasin telefonist Välisministeeriumi reisiinfot ja jõudsin sealt Liechtensteini turismiinfo lehele, mis oli äärmiselt mugavalt telefonist näppimiseks üles ehitatud. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et Saksamaalt läheb tee meie sihtpunkti nii läbi Šveitsi, mida plaanisime nagunii külastada, kui ka läbi Austria. Hommikul trajektoori valides arutlesime just, kas minna üle Saksamaa või nautida Austria kenasid vaateid ja valisime Saksamaa kui kiirema võimaluse kasuks. Waze kahjuks riigipiire ei näita, kuid Google Maps selgitab seda kenasti kui pikk maa kuskil riigis läbida tuleb. Austriat jätkus meile napiks 30 kilomeetriks ja see omakorda tähendas, et vajasime 10-päevast vinjetti oma auto tuuleklaasile.

Saksamaa kiirteede ääres ei ole tanklad kuigi hästi märgitud ja siinpool kandis on kiirteeäärseid tanklaid üldse napivõitu. Kuna tee läheb pisikeste ja suuremate linnade lähistelt, siis ilmselt on kohalikele mugav vahepeal teelt maha keerata tankimiseks mõnda väikelinna. Turistina eelistaks mina siiski mugavat teeäärset võimalust. Napilt enne Austria piiri tuli siiski mõne märgiga hoiatus, kuhu oli vinjeti kleepekas peale pandud. Mõeldud-tehtud ja keerasime kiirteelt maha tanklasse sisse. Autosid oli seal palju, kütust tankisid nii kohalikud kui Šveitsi numbrimärgiga sõidukid, mis pani meid kahtlema kütuse hinnas Austrias ja Šveitsis, sest teada on, et näiteks Luxembourgis ja Poolas on kütus oluliselt soodsam kui näiteks Hollandis, kus võib end peaaegu vaeseks maksta.

Seisime piiriäärses tanklas ning nuputasime kütuse hindu teispool piiri. See oli taas hetk, kui tehnikast meile suurt abi ei olnud, sest mobiil pendeldas mitme võrgu vahel ja tänu sellele internetiühendus puudus ehk sisuliselt esimest õlekõrt, publiku abi, me kasutada ei saanud. Edasi oli valida kahe õlekõrre vahel: helistamine sõbrale ja 50/50. Valisin esimese. Kuna R jagas julgesti meile soovitusi kuidas Šveitsis hea oleks Zürichisse sõita, siis otsustasin helistada talle. Vastus oligi hetkega olemas: Austrias on kütus soodsam kui Saksmaal ja Šveitsis eriti kallis. Muretsesime endale Austria vinjeti ning siirdusime üle piiri, et seal tankida.

Austrias olnud tanklast me lisaks kütusele paraku Šveitsi vinjetti ei saanud - need olid lihtsalt läbimüüdud. GPSi järgi pidi olema napilt enne Šveitsi piiri veel vähemasti üks tankla. Lisasin selle sisse ja võtsime suuna Šveitsi piiri poole. Väljas oli selleks ajaks juba kottpimedaks läinud, nii et silm haaras vaid eemalt taamal laiuvaid mägesid, millele vihjasid ka üksikud heledad täpid kuskil taevalaotuse kõrgustes ehk kaugelt paistvad mägedes asuvate majade tuled. Ah, see võiks päevavalguses niivõrd kaunis olla!

Hetk hiljem oli meie ees sild ja teispool silda Šveits. Ei mingit tanklat enne piiri. Tagasiteed ka enam ei olnud. Vaatasime teineteisele otsa, kehitasime korraks õlgu ja läksime. Tankla oli siiski kohe peale piiri ning sealt saime ka oma kaua igatsetud vinjeti, mis kehtib aasta ja kaks kuud ehk jaanuari lõpuni. Hästi investeeritud raha kahepäevaseks kasutamiseks.

Tee Liechtensteini kulgeb Saksamaalt kõigepealt piki Austria, siis Šveitsi piiri ja läheb nii sujuvalt üle Liechtensteiniks, et seda tegelikult ei märka. Mul oli suur soov reisi ajal kindlasti just Liechtensteinis peatuda, kuid arvestades riigi miniatuursust, siis mõistliku raha eest ööbimiskohtade valik on siin piiratud. Kui leidsin meile hotelli mäe tippu, tundus see kohutavalt romantiline mõte, sest meil ju mägesid pole ja kuna ma ka suusatamist ei harrasta, siis mägedesse ma tavaliselt ei satu. Siin kulges aga tee mööda kitsast asfalteeritud serpentiini teravate kurvidega läbi pisikeste mägikülade pilkasesse pimedusse. Mul oli siiras hea meel, et M roolis oli ja mitte mina. Meie Seat roomas mäest üles vaevaliselt, aga tublilt: reeglina aitas edasi pigem teine kui kolmas või kõrgem käik.

Ma olin ennist peljanud mõtet ronida mägedesse pilkases pimeduses, pealegi on tee võõras ja õues siin lubas temperatuuri langust ka miinustesse, mis omakorda tähendab jäite ohtu teedel. Ent see vaade, mis avanes auto aknast mäest üles sõites, oli hingematvalt kaunis ja sõnatuks tegevalt ilus. Ma arvan, et ma ei ole näinud ühtki niivõrd hämmastavat linnavaadet pimedas kunagi varem. See oli nagu lennukiaknast alla vaadata tuledesäras linna peale, kuid kõik oli nii palju lähemal ja käegakatsutavam, kuid samas nii kaugel. Kui oleks olnud vaid võimalus korraks auto peatada ja püüda kaamerasse seda vaadet, soovinuks ma seda teha. Nüüd on see pilt vaid mu mälus ja ei kuskil mujal. Ja sõnadega ei ole võimalik seda kõike kirjeldada.

Meie hotell asub sõna otseses mõttes mäe tipus suusakuurortis 1600 meetri kõrgusel, kuigi oktoobris veel lund maas ei ole. Viimasele lühikesele lõigule teest jäi läbi mäe ehitatud tunnel. Kui Austrias saime läbida ootamatult pika, ligi kümnekilomeetrise tunneli, mis pani mõtlema, kuidas oleks sõita 80 kilomeetrit tunnelis Tallinnast Helsinkisse, siis Liechtensteinis ootas meid ees umbes kilomeetrine kitsas üherealine tunnelijupp. Imestasin, mis saab siis, kui keegi vastu tuleb, sest mööda teineteisest seal ei mahuks. Tunnelist lahkudes sain aga oma küsimusele vastuse: kui keegi tunnelisse siseneb, läheb teisel sõidusuunal automaatselt foor punaseks ja nii on garanteeritud liikluse läbilaskmine mõlemas suunas.

Jufa Hotel Malbun, kus peatume, on igal juhul ootamatult hea kvaliteediga. Väidetavalt on meie tuba ka mäevaatega, kuid pimedas ei paista siin midagi. Pimedus on isegi nii sügav, et tegelikult ei valgusta auto tuled ka teed korralikult. Hea, et siia sõites ei sadanud või tugevat udu polnud. Vastuvõtu administraator tervitas meid väga entusiastlikult, arvestades, et olime täna hotellis kolmandad ja ühtlasi ka tänaseks viimased külalised. Tema silmad läksid suureks, kui ta mu ID kaardilt riiki luges - Eestist siia ilmselt külalisi kuigi tihti ei satu. Administraator arvas, et niivõrd pika tee sõitmiseks peab olema autosse varutud suurel hulgal head muusikat. Jah, täna ma leidsin kindalaekast tõesti ühe The Suni plaadi, mille me vahepeal mängima isegi panime, kuid reeglina jutustame autos omavahel nii palju, et raadio on taustal pigem kinni. Nähes administraatori üllatunud nägu selle peale, jäin mõtlema, kas see on tõesti pigem haruldus. Kui nii, siis meil on üksteisega M-ga tõeliselt vedanud, et me niivõrd ühel lainel oleme.

Viisime oma asjad autost tuppa, tõmbasime kopsud karget mäeõhku täis ning jäime õhtule, lootuses homme näha neid piltpostkaardilikke mägede vaateid, mida Šveitsi kohta olen alati ette kujutanud.

Isiklik suhe Prahaga

Alustasime hommikut veidi hiljem, sest pühapäeva hommikud ongi veidi unisemad ja rahulikumad. Täna pidi olema meie puhkuse esimene veidi vähem tempokam päev. Akna taga sabistas kerget vihma ning päev paistis hall. Kraadiklaas näitas napilt mõned plusskraadid ning A ohkas selle peale veidi pettunult: oktoober on Poolas reeglina päikseline ja kaunis sügis, kuid tänane ilm meenutas pigem pimedat ja vihmast novembrit. Meie jaoks oli tegemist klassikalise sügisilmaga.

Olime napilt jõudnud Wroclawist välja kitsale kaherealisele maanteele, mille napi teeperve taga laiutas kraavi kaldal põld, kui meie ees olev auto kiiresti pidurdas. Vaid hetk varem oli teelt välja lennanud katuse peale tumeroheline sõiduauto, olles külgepidi kraavis. Mõlemad sõidusuunad peatusid automaatselt ning inimesed tormasid autodest välja avarii juurde kannatanuid abistama. Nägime hetke, kus alles matsu pannud auto ust lahti tõmmati ning autost esimene inimene välja ronis. Loetud minutid hiljem olid kõik viis inimest autost väljas, imekombel eemalt vaadates ühegi kriimuta. Tõeliselt õnnelik õnnetus. Ma ei ole kunagi varem nii vahetult ühegi autoõnnetuse juurde sattunud. Kuna autosid oli palju ning kohalikud toimetasid kiiresti, ei oleks meist, välismaalastest seal asjatamas mingit tolku olnud. Nii me seisime äkitselt tekkinud ummikus ja ootasime, mis edasi saab. Kuna tee oli tõeliselt kitsas, ei pääsenud seisma jäänud abistajate sõidukitest teised mööda ja mõlemad sõidusuunad seisid kuniks meist mõni auto tagantpoolt üks meesterahvas omavoliliselt liiklust reguleerima hakkas ning tekkinud ummiku sujuvalt lahendas. Siiralt hea oli vaadata, kuidas inimesed abivajajatele appi tormasid, liiklus seiskus kindlaks tegemaks, et lisaohtu ei valitse ning inimesed üksteist sujuvalt abistasid, et tekkinud ootamatu olukord võimalikult hästi lahendada. Tõeline koostöö.

Tee Wroclawist Praha poole viib üle metsase Sudeedi mäeaheliku, mis jääb Poola ja Tšehhi piiri peale. Tee sinna on kitas ning käänuline, kus reeglina ilmselt väga suurt liikluskoormust pole ning turismibusse ei kohta. Napilt enne Tšehhi piiri on väike kohalik spa-linn, mis pidi olema imeline koht looduslike kuumaveeallikate nautimiseks. Meie ajakavva selline vahepeatus ei mahtunud. Samas lähedal on ka imeline rahvuspark koos põnevate matkaradadega Sudeetides, kuid ilmastik ei soosinud kuidagi pikemat metsas jalutamist. Nii avastasimegi end ühel hetkel sujuvalt ületamas Tšehhi piiri. Kui muidu on piiri peal reeglina liiklusmärk, mis kirjeldab kiiruspiiranguid, tulede kasutamist jms, siis Tšehhi piiril oli vaid väike tahvlike riigipiiri kohta täiendava infoga, et kiirteed on tasulised ja nõuavad kleepekat. Möödusime sellest sildist nii ootamatult, et keerasime korraks end ringi ja vaatasime märgile uuesti otsa.

Piiripunkti selles pisikeses piirikülakeses sisuliselt täna enam ei eksisteeri. Sinna on jäänud varasemast ajast vaid mõned putkad, kus ilmselt on üht-teist müüdud ja olnud ka valuutavahetus, mida Tšehhis üldiselt kohtab palju, kuid inimesi me kuskil liikumas ei näinud ja uksed olid välisel vaatlusel suletud. Ainult üks nukra pime urgas müüs alkoholi ning vinjette. Kui ma esimese hooga mõtlesin, et ostaks vinjeti ära kindluse mõttes, siis ukse vahelt sisse piiludes keerasin otsa ringi ja otsustasime sõita esimese korraliku bensukani. Sellises urkas ma kaardiga maksta ei oleks väga julgenud ning Tšehhi kroonid jätsime ennatlikult koju.

Kaalusin enne reisi, kas peaksin soetama ka Tšehhi Lonely Planeti või piisab meie tripiks olemasolevast Central Europest, kus on paarkümmend lehekülge iga riigi kohta taustinfot. Teel Prahasse jõudsin selgusele, et minu põhjalikkuse juures on üldine raamat liiga pinnapealne ja edaspidiseks püüan muretseda ikkagi pigem rohkem kui vähem infot. Meile jäi teepeale paar visuaalsel hinnangul suuremat linnakest, kus oleks olnud hea jalasirutuspausi teha ja väikest einet võtta, kuid linnade kohta puudus mul igasugune info. Otsustasin telefonis neti sisse lükata ja vaadata, mida mu targad reisiäpid soovitavad. Mida aga ei tekkinud, oli internet, olgugi et Poolas töötas kõik korrektselt. Ja seejärel otsustas telefon lihtsalt kokku joosta. Tegin restardi. Telefon tuli üles terve igaviku. Kui kõik muu töötas, siis internetti ei tekkinud ikkagi.

Kui olin hakanud juba kergelt närvi minema, võtsin M teise kaasas oleva telefoni ja proovisin sellega Foursquare veebist vaadata Hradec Kralove söögikohti. Miskipärast navigeeris telefon mind New Yorki ning keeldus uskumast asukohana Tšehhi vabariiki. Kui lõpuks asukoha isegi paika sain, siis desktopi veeb väitis mulle, et selles linnas puuduvad igasugused söögikohad, mis minu jaoks ei olnud usutav. Püüdsin äppi alla laadida, ent telefon keeldus ka seda tegemast. Mu tehnikaaura oli ilmselgelt võimust võtnud mu kätes olevate telefonide üle.

Hetk hiljem mingil imekombel saatis Telia mulle smsi ning internetiühendus taastus mu telefonis iseenesest. Olime auto parkinud kesklinna ja loogilise järeldusena selgitanud välja pühapäevase tasuta parkimise, nii et võisime südamerahuga veidi ringi jalutada. Hradec Kralove tundub olevat üsna suur linn. Ülikool on seal olemas päris kindlasti, sest linnapildis liigub palju kahekümnendates noori, õpikud ja läpakad käes. Sättisime oma sammud üle Elbe jõe vanalinna raekoja platsi ääres oleva söögikoha juurde milleni jõudes avastasime selle pühapäeval olevat suletud. Üldse, Tšehhis on palju kohti pühapäeviti kinni, ent need, mis lahti on, on selle eest pikalt. Mõtlesime astuda sisse kõrval olevasse spordibaari, kuid M märkas kiiresti, et seal suitsetatakse. Ma olin unustanud, et Tšehhis on söögikohtades endiselt suitsetamine lubatud, ent toidu kõrvale suitsuhaisu ma ei talu.

Jalutasime tagasi auto suunas, kui M märkas tänaval CrossCafe kohvikut, mis tundus kohalike hulgas üpris populaarne olevat. Astusime sisse, tellisime oma kohvid ja leivad ning püüdsime leida vaba lauda. Ilmselgelt olime leidnud kohalike hulgas väga populaarse söögikoha, kus enamjaolt käivad tudengid oma koolitöid ühiselt tegemas. M on hea nina selliste kohtade peale.

Navigeerisime GPSi broneeritud hotelli Praha vanalinnas. Kui meile ööbimist otsisin, siis leidsin Praha vanalinnas olevat palju 4- ja 5-tärni hotelle, kõik mõistlike asukohtade ja heade hindadega. Otsustasime end veidi hellitada ja valisime ööbimiseks 5-tärnilise Art Noveau Palace hotelli. Kui peaukse ette jõudsime ja ma läksin vastuvõtust uurima, kuhu me auto parkida saaksime, mõõtis vastuvõtu administraator minu vabaaja riietust pika pilguga, justkui oleksin ma ära eksinud seljakotirändur, kes tuli teed küsima. Kui ütlesin, et meil on toad broneeritud, püüdis administraator oma üllatust siiralt varjata. Ju nad pole siis harjunud teksade ja papudega inimesi oma hotellis nägema, aga ühe hotelli adminni pärast ei viitsi ma küll roadtrippida mantli ja kingadega. Lasime portjeel pagasi endale tuppa tuua ning auto parkimisteenuse raames garaaži ära viia ja otsustasime minna linnapeale.

Prahasse jõudes oli päike väljas ning ilm tuulevaikne 13 soojakraadiga. Meid ootas ees mõnus jalutuskäik vanalinnas. Püüdsime end kaardile enam-vähem ära positsioneerida, kuid suuresti aitas meid siiski välja M naturaalne orienteerumisinstinkt, mis minul sisuliselt puudub, sest interneti puudumise tõttu veebikaart ei töötanud ja ühenduseta kaart ei laadinud end miskipärast ära. Õnneks oli meil ka raamatus väike paberkaart ning hotelli vastuvõtust küsitud turistikaart.

Mul on Prahaga oma suhe. Tšehhi oli mu elu esimene välisreis, kui 6. klassis kolme klassikaaslasega ühinesime vabade kohtade olemasolu tõttu põhikoolilõpetajate koolilõpu reisiga. Me olime siis 12-aastased tatikad 15-aastaste teismeliste grupis. Imekombel võeti meid kui enam-vähem samaealistena, vaid tingimusega, et püsime koguaeg neljakesi koos ja püüame mitte ära kaduda ettenähtud vaba aja jooksul. Mulle jäi tollest reisist kustumatu positiivne mälestus ning armumine kevadisse Prahasse.

Mu teine Prahas käik oli keskkooli lõpureis, mil otsisime soodsat reisisihtkohta, mis oleks põnev, aga nädalase kevadise koolivaheaja jooksul ärakäidav. Tol ajal bussireisile Prahasse alternatiiv puudus. Leidsime ühe soodsa Lõuna-Eesti bussifirma, mis oli nõus meid ööbimispeatusteta Prahasse ja tagasi viima. Võtsime veel suurema bussi, maksime kinni tühjad kohad bussis, et kõigil oleks mugav magada ja mõnusasti ruumi. Kui buss mitmetunnise hilinemisega, sest oli vahepeal katki läinud, lõpuks kooli ette jõudis, avastasime sealt eest trobikonna purupurjus Otepää kooli gümnasiste, kellele, nagu hiljem selgus, reis tasuta oli, sest olime nende kohad ise kinni maksnud. See reis oli üldse täielik õudusunenägu: peatusime kuskil tõelises urkas Praha äärelinnas, mis oli ka ühistranspordist kaugel; meid viidi väidetavalt suveniire ostma äärelinna toidupoodi, kus polnud peaaegu midagi müügil; mul õnnestus jääda reisi alguses täielikult haigeks, nii et pool reisi möödus absoluutses vines; tagasiteel läks bussi soojendus katki, nii et märtsikuine külmus tahtis nina otsast hammustada ja tagatipuks kaotas mu klassivend bussi ära oma passi, mistõttu ületas ta nii Poola kui Leedu piiri bussijuhtide magamiskamorkas, saades selle eest üle bussi giidi käest jõhkralt sõimata ja lõpuks sisistades hammaste vahelt, et ta polnud seal mitte üksinda. Selgus, et giidi tütar oli terve reisi samamoodi kaasa teinud, sest ema oli talle kaasa võtnud aegunud passi. Praha vastu minu kiindumust see reis ei vähendanud, küll aga lubasin ma endale peale seda, et bussireise ma enam kunagi ei tee. Nii on see siiani ka jäänud.

Minu taaskohtumine Prahaga pidi aset leidma tegelikult kaks aastat tagasi, kui trippisime M-ga läbi Tšehhi, ent unustasime end Praha külje alla shoppama ja linna sisse tegelikult ei jõudnudki. Nii on Praha ja minu taaskohtumisest möödunud sujuvalt märkamata 13 aastat. Vanalinn on ikka samasugune, nagu varem, nii mitmedki kohad mälu järgi tuttavad. Praha on ilus, endiselt.

Praha üks huvitavaid fenomene on suur kõikvõimalike muuseumide hulk. Siin leiab igale maitsele midagi, alustades marjoneti ja Lego muuseumist, lõpetades Apple ja seksimasinate muuseumiga. Kuigi me pole suured muuseumifännid, siis nimetatud kahte viimast me siiski külastasime. Apple muuseumi märkasime netis juhuslikult ning sattusime tänaval järgmise juhusena selle juurde. See muuseum on tõsiselt äge. See on üles ehitatud kronoloogiliselt Steve Jobsist lähtuvalt Apple arengule, näidates kõiki Apple tooteid, mis nad kunagi teinud on. Ülevaade on vapustav. Teine innovaatiline lähenemine on läbi kaasaegsete lahenduste: kui end muuseumi wifi võrku ära ühendad, siis on kogu taustainfo eksponaatide kohta otse sinu telefonis, jälgitav ja muudetav.

Meie teine muuseumikülastus polnud päris umbropsu. Hommikusöögilauas soovitas A meil kindlasti külastada Praha Sex Machine Museumi, mis pidi olema lõbus ja hariv külaskäik. Kuna see asub vanalinnas, nagu ka enamus teisi kõikvõimalike teemadega muuseume, siis oli selle ülesleidmine meile lihtne. Seksimasinate muuseum näeb välja nagu klassikaliste klaasi taga olevate eksponaatidega seletavate siltidega muuseum läbi kolme korruse, ainult et see, mida presenteeritakse, on veidi teistsugune. Lähenetakse läbi ajaloo ning näidatakse ära kõikvõimalikud mänguasjade ja muude instrumentide liigid, eksponeerides nii keskaegseid kui 19. ja 20. sajandi väljalaskeid, kuid mitte nii väga kaasaegseid asju. Inimesed on olnud ikka leidlikud, kuid eks häda on ka härja kaevu ajanud. Näituse viimane saal on aga 1925. aasta vanaaegne minikino, kus näidatakse tolleaegseid kahte must-valget helita Hispaaniast pärit lühifilme, mis on erootikafilmide eelkäijad või siis üsna esimesed väljalasked ja ajaloolises mõttes suured haruldused säilivuse osas. Absoluutselt lõbus vaatamine, annab nii ilule kui lähenemisnurkadele sootuks teised perspektiivid. Arvestades ajajärku, siis tol ajal meie vanavanemad oleksid selliseid filme vaadates ilmselt soovinud otsapidi häbi pärast maa alla vajuda. Või noh, selline mulje on mulle jäänud, kui see just petlik pole. Igatahes, ajaloolises perspektiivis hariv muuseumikülastus.

Sügis Prahas tähendab küll mõnusat päikesepaistet, aga ka jahedaid õhtuid. Kui pärastlõunal end linnapeale sättisime, siis ei pannud me end ülemäära soojalt riidesse. M õnneks tabas kaasa võtta endale puhvi, mina nahkkindad, aga salli jätsin autosse. Kui olime mõnda aega jalutanud, tõmbusid mu õlad kramplikult jahedusest kõrvade juurde. ega polnudki muud pärata, kui suveniiripoest omale uus sall osta, mis kergelt kaelale peale käiva tuule ära varjaks.

M-l on täna suurepärane nina heade söögikohtade peale. Otsisime endale õhtusöögiks mõnusat kohta, mis oleks vanalinnas, kuid poleks nii väga turistikas, vaid pigem kohalike hulgas hinnatud. Kuigi Prahas on ametlik turismihooaeg lõppenud, on siin turiste ikkagi hordidena igal sammul ja nii ei ole sellise koha leidmine just lihtne. Jalutasime mööda tänavat, kui M märkas Cafe-cafe kohvikut. Astusime sinna sisse, saime napilt peaaegu viimase vaba laua, tellisime söögid ja ketrasime oma telefone wifi võrgus. Selgus, et olime sattunud ülikorgete hinnangutega kohvikusse, mis pidi olema Praha koogi kohtadest number 1. Ja tõesti, nii kokteil, söök kui kook olid koos laitmatu teenindusega suurepärased.

Praha on endiselt täis toredaid ja positiivseid üllatusi ja elamusi. Kogu oma ilus. Ma loodan, et see ka nii jääb ja kohtume Prahaga millalgi taas. Ikka ja ainult heaga.

Poola teed on peaaegu sisuliselt nauditavad

Mõne aastaga on Poola teed muutunud juba sisuliselt nauditavaks. Kui meie esimese Euroopa reisi ajal tuli läbida teel Leedust Varssavisse terve hulk väikseid Poola külakesi, milles kiirus oli napilt 40 km/h, vaheldudes kihutajate ja traktoritega, siis nüüdseks on mitmetest küladest tehtud uued ümbersõidud. Teed on küll enamjaolt endiselt kitsad, kuid tempo, läbitavus ja mugavus on ajas oluliselt tõusnud.

Poolakate tee ehitusest olen varasemalt korduvalt kirjutanud. Kui midagi võetakse ette, siis ikka põhjalikult. Nüüd on ka Leedukad samale järeldusele jõudnud. Tee Kaunasest piirini on algselt neljarealine, ent peagi muutub see kaherealiseks tugeva liikluskoormuse all kannatavaks lõiguks, kus mõlemal suunal on tamp niivõrd suur, et ühtki möödasõitu ei õnnestu seal teha kümnete kilomeetrite kaupa. Leedukad on aga usinasti kaevanud üles umbes 30 km pikkuse lõigu, et teha lõpuks piirini neljarealine korralik maantee. Ilmselt on meie järgmiseks autoreisiks see maantee juba valmis.

Täpselt samasugune vaatepilt ootab ka Varssavist veidi Baltikumi poole, kus seni on olnud paksud metsad, mille teid ääristavad ilusamate ja soojade ilmadega neidised, pakkudes erinevaid soovitavaid teenuseid. Tänaste jahedate sügisilmade ja üles võetud metsa ääres tüdrukuid enam seismas ei olnud, küll aga kohtas vahetult enne tee ehituse ala hulgaliselt seenemüüjaid, kes tibutavas vihmas jahedale sügisilmale vastu püüdsid panna. Kui uus kiirtee valmis saab, siis on ilmselt nii korilastel kui tüdrukutel vaja leida oma müügiteenusteks uus asukoht, sest kiirtee ääres müügitegevust toimuda ei saa. Arvestades ka poolakate mastaapsete tee ehituste tempot, siis hästi unistades võib isegi loota, et ehk on viie aasta perspektiivis lõpuks Leedu piirilt ka Varsavisse viimas terviklik kiirtee praeguste üksikute juppide asemel, mis lasevad kergemini hingata ja turvalisemaid möödasõite teha.

Oktoobrikuine Poola läbimine on tegelikult lust. Teid ääristavad värvilised puud ning laupäevasel päeval on sõidukeid üpris vähe. Ka on teedelt kadunud arulagedad kiirustajad pikkade antennidega auto küljes kuulamaks rekkade raadioid, et välja selgitada politsei asukohta. Sotsiaalset GPSi Waze siinpool ka kuigivõrd tundub, et ei kasutata või kui, siis pigem suurlinnade juures. Kuidas poolakad nüüd kindlaks teevad politsei asukohad, on hetkel veel meie jaoks mõistatus. Lisaks on Poola teedele tekkinud ka tavapärastele kaameratele juurde nii punase tule kaamerad kui ka lõigu läbimise kiirust mõõtvad kaamerad, mis mõjuvad üldisele liikluspildile kahtlemata rahustavalt.

Kui tee Leedust Varssavini on sisuliselt juba peaaegu nauditav, siis Varssavisse sissesõit on endiselt aguli muljega. Meie ummikuid tunda ei saanud, küll aga seisis vastutulev suund üsna paigal ja loodan, et teel koju meil õnnestub igasuguseid ummikuid vältida. Ummikud tekivad kiiresti ja vahel ka näiliselt põhjendamatult. Nii oli Leedus keset maanteed äkkpidurdusega ummik, kui 90 km tunnikiiruse pealt seismiseni maha pidurdada tuli, sest tee ehituse käigus oli silla ette paigaldatud keset maanteed lamav politseinik ning kaks kõrvuti sattuvat rekkat pidid teineteisest möödumiseks hoo maha võtma. Omakorda tekitas see aga koheselt kilomeetrise seisaku maanteel, mis pikenes sekunditega. Täpselt samuti tekivad ummikud ka Poolas.

Varssavist Wroclawisse sõit oli aga puhas lust mööda laia, kava tset ja täispikkuses kulgevat kiirteed. Kui mõni aasta tagasi oli see tee veel tasuline, siis tänaseks on tee oma raha välja teeninud ning tasulisus kiirteelt kaotatud. Alles nüüd hakkavad selle kiirtee äärde tekkima tanklad ja söögikohad, mis siiani täielikult puudusid. Kuigi kiirteed võivad tunduda ka monotoonselt üksluised ja pikad, siis nauding on näha, kuidas GPSi järgi läbib 300 km alla 3 tunni, muutes keskmiseks eeldatavaks kiiruseks üle 100 km/tunnis.

Leidsime endale tänaseks päevaks ka uue hobi. Meie reisid koosnevad reeglina tihedatest shoppamise hetkedest ning olgugi, et tänasesse päeva olime planeerinud pika sõidu, leidsime siiski võimaluse end ka vahepeal sirutada osteldes. Kui kolm aastat tagasi Moskvas R-l külas käisime, jäi pardakaamera tookord ostmata ja oleme seda mõtet veeretanud muudkui edasi-tagasi kõik need vahepealsed aastad, üsna tulemusteta. Nii mõnelgi korral olen uurinud Eestis müüdavaid mõislikus hinnaklassis pardakaameraid, kuid alati teemaga ummikusse jooksnud. Ka M on endale valdkonna selgeks teinud, ent seni tulemusteta. Sellistel autoretkedel võiks aga pardakaamera olemas olla juba ainuüksi selleks, et hiljem piltide esitlusse väikseid teekonna klippe vahele seada. Nii me jõudsimegi mõtteni vaadata pardakaamerat seekord hoopis Poolast.

Kui Poola siseneda, hakkavad tee ääres üsna peagi pihta suured Media Experdi tehnikapoodide reklaamid. Igas tõsiseltvõetavamas linnas on selline pood olemas. Otsustasime Suwalkis väikse peatuse teha ning ühte neist külastada. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et Poolas on tehnika hinnad ca kolmandiku võrra soodsamad kui meil Eestis. Kindluse mõttes vaatasin nii oma tahvelarvuti kui Garmini Dashcam 35 hindu ja sain sellele kinnituse. Esimesest poest jäi pardakaamera siiski ostmata, sest pakkuda oli vaid saali näidis. Teisest poest, sadakond kilomeetrit eemal, kui oli taas mõistlik jalasirutuspaus teha, soetasime kaamera ära. Kolmandast poest muretsesime telefoni hoidiku, mille installeerisime kaamera külge, sest kaasas olev jalg meile paigalduseks hetkel ei sobinud. Nii läks teekond Varssavi poole kiiresti, sujuvalt ja mõistlike pausidega. Sellegipoolest, õhtul Wroclawisse jõudes, oli auto tooli maitse sisuliselt suus.

Wroclawis peatusime taaskord A juures. Iga kord, kui siia tuleme, suunab GPS meid ümber A maja tühermaale. Iga kord ma tean, et tegelikult õige väravani jõudmiseks tuleb sisestada naabertänava nimi ja iga kord ma unustan selle. Nii me sõidame mööda kuumaastikulist tühermaad ja teeme A majale tiiru peale, enne kui õige väravani jõuame. Mul on igal pool iga asja jaoks kuskil keegi kodustatud, omad ligi hoitud ning nii mõnigi kontakt on alguse saanud suurest juhusest. A-ga me tutvusime ju samuti pelgalt tänu juhusele Austraalias, kui hetke ajel otsustasime reisi lõpetada Cairnsis S juures Couchsurfides, kus parasjagu peatus ka A. Kes oleks siis osanud arvata, et järgnevate aastate jooksul külastame teda korduvalt tema enda kodus Poolas? A oli ka see, kes meile Austraalias tutvustas Tim-Tame, millest said meie suured lemmikud siiani. Kui A sõbrannadega Maltal käis ja üks tema sõbrannadest seal endale lemmik alkoholivaba kokteili leidis, rääkisid seda sama juttu A vanemad oma Malta reisil juhuslikult kohatud itaallastele, mistõttu itaallased avastasid ka enda jaoks uue lemmikjoogi. Tundub, et igal reisil on vaja mõnda poolakat, et kohalikest maitseelamustest endale uus lemmik leida.

A on läbi aegade toonud ka uusi maitseelamusi meie toidulauale. Tema oli see, kes pakkus meile esimest korda kikerherneid, kui Eestis neid veel sisuliselt ei müüdud. Mõned aastad tagasi tegi ta meile hommikusöögiks smuutit, mis sisaldas lisaks banaanile ja jogurtile ka maasikaid, laimi mahla, basiilikut ja pipart, mis andis kokku magus-hapu-soolaka maitseelamuse. Seekordse õhtusöögiks tehtud pirogi ehk suurte täidisega pelmeenide juurde oli ta ema käest muretsenud toorsalati, mis maitse poolest mind kuidagi külmaks jätta ei suutnud ja hilisemaks otstarbeks panen siia retsepti ka kirja:
"A ema salat"
Lillkapsas
Porgandid
Punane paprika
Päikesekuivatatud tomatid
Kapparid
Rohelised oliivid
Petersell
Sidrunimahl ja riivitud koor
Pipar

Komponendid hakkida väikesteks tükkideks, kokku segada ning lasta hetke tõmmata. Tulemus on mõnusalt hapukas ja krõmpsuv, ideaalne grilltoitude kõrvale või talviseks perioodiks, kui hapu on toidulaual rohkem teema.

Meie öö jäi tänu hilisele Kaunasesse jõudmisele väga lühikeseks, et varajase ärkamisega tänast pikka päeva kompenseerida ja õhtul veel mõistlikul ajal Wroclawisse jõuda. Päev on olnud pikk ning varasem väsimus hakkab praegu eriti tunda andma. On aeg lasta kehal puhata ning mõtetel rännata unistuste ja unede maale, et homsel lasta tuua uusi rõõme.

Entusiastlikult kauge Kaunas

Peale pikka ja tihedat töönädalat on Kaunas Tallinnast ilmselgelt kaugemal, kui algselt kaardi järgi tundus. Kuigi oleme varasemalt korduvalt Euroopa trippe teinud, siis seekord hindasin meie võimeid ja valmisolekut selgelt üle. Muidugi, töölt jõudsin koju tunnike hiljem esialgselt plaanitust, mis lükkas meie väljasõidu reedeõhtusesse tipptundi kella 18 peale, mis omakorda tähendas, et parima tahtmise ja pingutuse juures jõudsime Kaunasesse alles kell 2 öösel. Edaspidiseks entusiasmiks endale ääremärkuseks lisan, et töönädala lõpus, kui plaan pole just lõunast sõitma hakata, on ööbimise lagi Lätis Bauskas.

Seekordne reis on üldse natuke teisiti kui tavapäraselt. Reeglina olen ma väga hästi ettevalmistunud, kuid seekord läks niivõrd kiireks, et paika sai napilt vaid reisi trajektoor koos kuupäevadega ning muule väga mõelda ei jõudnud. Esimese hotelligi broneerisin vaid paar päeva tagasi ja viimased paar hotelli on siiani veel väljavaatamata. Lisaks ei ole ma teinud ära korralikku kodutööd vaatamisväärsuste osas, kuid lohutan end teadmisega, et autosse sai kaasa pakitud umbes pool raamaturiiulit Lonely Planeteid ja autos teepeal tiksudes võiks ju ometi olla aega nendesse süveneda.

Olen seda puhkusreisi oodanud väga kaua ning tunnen selle auga välja teeninud olevat. Aasta on läinud linnutiivul. Talvel kirjutasin mina oma magistritööd, M kevadel. Suvel saime mahti puhata vaid viivuks ja nii on töö võtnud võimust minu üle viimasel ajal täielikult. Ma naudin seda, mida teen, kuid hing ja ihu vajavad ilmselgelt ka armuandmise perioodi ning hetke iseendale. Tiheda ajakavaga reis seda küll päriselt pole, ent mõtted rebib argitoimetustest eemale ehk varsti siiski.

Me pole kordagi varem niivõrd hilisel sügisel ette võtnud autoreisi Euroopasse ja seegi kord plaanisime seda tegelikult teha kuu aega varem, kuid asjatoimetused ja plaanid sattusid sedasi, et lükkasime reisi koos puhkusega oktoobrisse. Kuigi Tallinna on viimastel päevadel vallutanud tugev ja kõle sügistuul, siis olenemata pimeduses läbitud Lätist ja Leedust, tundub mulle siiski meid ees ootamas kuldne sügis. Ehk õnnestub hetkeks veel päikesehelkigi püüda. Maanteed on täis värvilisi langenud lehti, mida kerge tuul ja õrn vihmasabin mõnusasti sasib.

Eelmine aasta tegime oma reisi veidi teisiti ning lendasime Saksamaale, kust võtsime rendiauto. Nii jäi meie poolt siinne Euroopa ratastel läbimata. Selle paari aastaga on üht-teist siiski muutunud. Pärnus on Kaubamajakas lahti vaid kella 20ni, mis on meie jaoks veidi harjumatult varajane ja jäime mõne minutiga uksetaha oma õhtusöögi muretsemisega. See-eest on tekkinud Riia maantee äärde Bite Stop, mis meie näljatunnet leevendada aitas. Iklast edasi ei ole enam piiril tunda tugevat riigikorra vahetust, vaid maantee on mõnusasti remonditud ja korras. Samasugune ilus sile lõik on hetkel tegemisel Riia ümbersõidul veehoidla juures, kus varem aukude vahel vaid slaalomit sõita sai. Leedu teekvaliteet on küll endiselt hea, kuid pidevad 70-alad on endiselt tohutult väsitavad. Ootan põnevusega juba homseid Poola teid lootuses sealt leida uued kiirteelõigud, mis siinpool Varssavit kulgemise mõnusaks võiksid muuta.

Ma ei ole veel puhkuselainele saanud, aga ootusärevus on kergelt sees ning reisiselli tunnetus juba krõbistab mõnusasti talla all. Ees on põnevad päevad.

Kuldne sügis

Ma ei ole päriselt veel alla andnud suve lõppemise teemal, kuigi puude lehed muutuvad iga päevaga üha värvilisemaks ning teedel ja tänavatel sasib tuul juba langenud pruunikaid lehti. Päike on Eestimaa kohta veel harukordselt soe oma teismetesse küündivate kraadidega, arvestades, et käes on juba septembri lõpp.

Reeglina on sügis olnud minu jaoks külm ja kõle, porine aeg. Harva on selles midagi kaunist, kui puud jäävad raagu ning õues puhub kontideni läbilõikav tuul. Ometigi päikesepaistes värviliste lehtede helk on midagi täiesti uskumatult ilusat. Mäletan ühte sellist hetke, kui Austraalia sügisel nägin punaste vahtratega palistatud alleed, mida jäin ammuli sui vaatama. Ma tean, et see ei kesta igavesti, aga hetk, et seda nautida, on väärt.

Mulle meeldiks nautida kuldset sooja sügist kauem ja pikemalt, enne kui vannun alla poristele pimedatele ilmadele. Kui teisiti ei saa, tuleb seda kuldset sügist ise pikendada seal, kus seda jätkub kauemaks. Kui ilmataat vaid koostööd teeks, siis on, mida oodata.

Suviliste rattamatk Vormsil

Eesti saartega on mul kuidagi eriline suhe, ent külastanud olen neid tegelikult vähe. Kui kolm aastat tagasi hakkasime planeerima meie põhikontori esimesi suvepäevi, tegime lõpuks veidi ekstreemseks kujunenud kajakimatka Pedassaarele. Eelmisel aastal jätkasime saarte traditsiooni jalgsimatkaga Osmussaarel ning seegi aasta ei saanud me saartest üle ega ümber. Nii otsustasime jalgrattamatka kasuks Vormsil. Millise saare me järgmisel aastal vallutame, näitab vaid aeg.

Vormsi plaan tundus varakevadel veidi õhkõrn. Sealsed majutuse võimalused on piiratud ning transport sinna pole just praamiliikluse tõttu kõige lihtsam seni olnud. Olen Vormsit külastanud vaid korra varem ning see külastus jääb 9 aasta tagusesse aega, mil autoga üle mere minek oli mõeldamatu ja praam nii väike, et hea, kui suurem seltskond laevagi sai.

Sel suvel on laevapiletitega saartele üldse tavapärasest keerulisem olnud. Hiiumaa praamipileti ralliga harjununa, kus tuleb üleval olla 30 päeva enne saarele sõitu südaöö ajal, et rabada endale praamipilet uue päeva esimestel minutitel, olles sunnitud niimoodi planeerima oma sõite üsna täpselt, arvasin, et ka Vormsiga on umbes sama jama. Pealegi, helistasime kevadel Tuulelaevadele, kes siis veel Vormsi praami opereerisid, lootuses saada aimu suvisest sõidugraafikust. Nii ehmatasin ma end ühel lõunal poolenisti näost valgeks, kui taipasin, et meie suvepäevadeni saarel on jäänud napilt alla 30 päeva ja seega oleme ilmselt ilma võimalusest ühe saateautoga üle mere saada. Auto, mis kannaks ürituseks hädavajalikke sööke ja jooke, oli aga asendamatu.

Kerisin Tuulelaevade lehe lahti ning üllatus oli suur, kui avastasime, et Vormsile praami enam justkui ei lähegi - seda liini leht lihtsalt enam ei kuvanud. Kiire Google otsing andis tulemuseks laevaliini uue haldaja: Kihnu Veeteed. Kiired kõned ning selgus, et me polnudki lootusetult hiljaks jäänud - Vormsile saamine on oluliselt lihtsam kui Hiiumaale autoga pääs. Tuleb osta netist ette praamipilet edasi-tagasi, ka reisijatele, mis kehtib kindlal kuupäeval vabalt valitud laevale. Nii lihtne!

Eestimaa suvi on olnud sel aastal pigem jahe ja vihmane, üle hulga aja ilmateade selline, mis muutub hetkedega ja mida alati usaldada ei saa. Vahel ka meie kasuks. Jupp aega lubas nii eelmiseks kui selleks nädalavahetuseks üsna vihmast ilma. Kui eelmisel nädalavahetusel olid minu plaanides Hiiumaa 10. kohvikutepäevad, mida on hea väisata jalgsi või rattaga, ent kuiva ilmaga, siis saatsin ma kaks soovi ilmataadile teele: suvine kuiv ilm kohvikutepäevaks ning mahe päikseline suveilm Vormsile meie rattamatka ajaks. Mul ei olnud mõtteis adekvaatset plaan-b varianti juhuks, kui rattamatkale ei ole absoluutselt sobilikku ilma.

Kuna Kihnu Veeteed olid muutnud praamigraafiku veidi meie jaoks planeeritust varasemaks, oli reede hommikune start Vormsile tavapäratult varajane. Leppisime kokku, et kohtume 9:45 sadamas, mis omakorda tähendas, et varasemad startijad, selleks, et kõik soovijad peale korjata, pidid kodust lahkuma juba tublisti enne kella 8. Ees ootas meid aga pikk ja üpriski väsitav päev. Rohuküla sadamas tervitas meid imeline päikesepaiste, kergete valgete rünkpilvedega sinises taevas. Laeva välitekil puhus kerge suviselt soe tuul ning jäädes uhiuue, suure ja ilusa laeva tahaossa, oli see pigem koht, kus võinuks rahulikult riided seljast visata ning suvist päikest võtta. Ilm oli tõeliselt tellitud.

Vormsi Sviby sadamast paarsada meetrit eemal asub esimene infokiosk, kust on võimalik lisaks vajalikule taustinfole soetada suveniire ning üldiselt on see ka kõiksuguste kokku lepitud tuuride kohtumispaik. Nii ootasid meid seal ka rendirattad, mille olime enda jaoks broneerinud. Rattad olid ostes olnud üpris korralikud, kuid saanud saarel nii tugevat vatti, et nii mõnelgi esines väiksemaid puudujääke käiguvaheti, rehvide heaolu vms osas. Samas, viriseda ei olnud siin midagi - olime õnnelikud, et meil oli üldse võimalik rentida ligi 20 jalgratast nii väikses kohas. Hüppasime sadulasse ning kihutasime suure õhinaga 7 km eemal asuvasse Hanase majutuskohta Norrby külas.

Hanase koosneb kolme eraldi sissepääsuga väikesest toast vanas palkmajas, mis on väga armsalt korda tehtud ja renoveeritud. Jaotasime ööbimiskohad ära lihtsa loogikaga: naised ühte tuppa ja meestele jääb kõik ülejäänu. Viskasime kotid tubadesse ära, maitsesime kerge vihmasabina saatel koduselt koorest kalasuppi ning asusime ootusärelvalt kolleegide poolt kokku pandud väidetavalt lühikese rattaretke trajektoorile.

Päike paitas meie selgi, soe suvine kerge tuuleke jahutas me kehi, kitsas asfalteeritud maantee lookles heinapallidega niitude ja suurte puudega metsade vahel. See esimene hetk oli juba nii idülliline, et hing ei jõudnud kõike endale sisse ahmida. Kuidas ometi saaks kogu seda emotsiooni, seda hetke, seda päeva enesesse jäädvustada?

Meie esimene sihtmärk oli jõuda Diby külas asuva töötava Vormsi valgusfoorimi, mis väidetavalt omab ka fooritüsklit, kuigi üpris pikka. Edasi liikumiseks kuvas foor punast tuld, ent me ei lasknud end sellest häirida - Vormsil ei pidanud politseid kohapeal olema, üksnes hädavajalikel juhtudel tuleb politsei kaatriga kohale 20 minutiga. Selleks hetkeks olid meie seltskonnas ka esimesed kaod: kolleeg kaotas rattaga teistest mööda kimades taskust suitsupaki, mis teise heasüdamliku töökaaslase poolt sai lennutatud sujuvalt põõsasse, aitamaks paki omanikul suitsetamist sõna otseses mõttes maha jätta. Seekord siiski küll edutult.

Meie edasine tee viis Rälby külla. Möödusime tuhisedes palvemajast ning jõudsime Rälby tuulikuni, kus kohtusime juhuslikult kohaliku külaseltsi prouaga, kes meile heasüdamlikult jutustas tuuliku ajalugu ja andis soovitusi edasi suundumiseks. Vormsi on saanud ajaloolistest sündmustest pureda harjumuspärasest veidi teisiti - kunagi oli seal palju rootslasi, kes olid sunnitud pagema tagasi kodumaale, lootusest saart jätta vaid viivuks, ent see kujunes aastakümneteks. Nii on Vormsi mitmed vaatamisväärsused seotud ka täna endiste või praeguste rootslastega. Ka tuuliku on taastanud just üks selline rootslane.

Vormsi keskpaigas asub Hullo küla, mis on sisuliselt saare keskus. Hullos asub pood ja kõrts, kuid sealt läbi sõites joonistab maantee saarele lõpmatuse märgi. Nii ei läbinud me Hullo keskust saare läänetippu sõites, vaid just tagasiteel. Küll aga jääb Hullosse ka suur parunikivi, milleni viib väike rada metsa sees. See on suuremat sorti, umbes 20 meetrise ümbermõõduga rabakivi, mille pealmise pinna oli lõunane vihmasabin libedaks teinud, kuid millele toetudes oli mõnus terve meie seltskond pildi tarbeks kokku võtta. Hullos on ka Püha Olavi kirik, mille teeb eriliseks fakt, et sel puudub torn. Sattusime kiriku juurde just siis, kui kirikuaias vaikset teenistust peeti, mida märkasime oma veidi kohatult lärmaka seltskonnaga alles hetk liiga hilja. Loodetavasti vormsilased väga ei pahanda turistide peale liigselt.

Meie matka üheks eesmärgiks oli jõuda Saxby tuletorni, mis pidi märkima meie matka umbes poole peale jõudmist. Kui kontoris teekonda veidi planeerisime, olid entusiastlikud kolleegid joonistanud kogu matka pikkuseks ca 50 km ringi. Mina nende entusiasmi nii suures hulgas ei jaganud ja palusin teekonna veidi lühemaks planeerida, nii 30 km peale, kuid Saxby oli kindel koht, mis pidi marsruudile jääma. Tuletorni juurde jõudes olime aga läbinud juba pea 20 kilomeetrit, mis andis mulle esimese aimduse, et meie ringretk päris 30 km piiresse ilmselt ei jää. Saxby tuletorn on eriline koht juba seetõttu, et lisaks kaunile loodusele ja vaatele tipust, on see alles aastapäevad ka külastajatele avatud ning sinna pääseb uitama vaid paarieurose piletiga. Keerdtrepp, mis torni tippu viib, lisas jalalihastele omaette väljakutse peale nii pikka rattaga vuramist, kuid oli seda kõike väärt. Kuna trepikorruste vahe on veidi ebaühtlane, siis pikematel inimestel tasub tornist allatulles veidi ettevaatlik olla, minusugused lühemat kasvu tegelased sellist korruste vahet oma peaga õnneks kuidagi märkama ei pidanud.

Mereäärne piknik tuletorni jalamil rannas peetud, keerasime otsa justkui tagasi majutuskoha poole. Et veidi loole vürtsi lisada, soovisid kolleegid asfaldi asemel ette võtta künliku, kiviklibuse, poriseid lohke, muhke ja juurenässakaid täis teelõigu. Kui esimesed meetrid tundusid mulle põneva vaheldusena, siis mõned hetked hiljem tundsin, kuidas jaks hakkab lõppema ja olenemata ratta käigu üsna madalaks vahetamisest, käisid jalad küll ringi, ent ratas ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Iga läbitud lohk ja kühm andsid endast tunda jõnksudena läbi keha ja pideva hambaplagina. Ka omavaheline jutuvada kippus vaiksemaks jääma, kuigi entusiastlikumad ratturid lisasid loole veelgi vürtsi, kihutades rannaäärselt metsarajalt kõrvale off-roadima.

Ma olin siiralt rõõmus, kui silmasin eemalt uuesti asfaltteed. Mu vaim ega keha ei olnud valmis päris sellisteks katsumusteks. Tundsin, kuidas terve hooaja trennikogus jaotub ühte päeva ning edasi liikuma pani mind vaid suurepärane matkaseltskond. Kui vaid peale mõnda meetrit tugeva sileda tee rehvidega paitamist tegi kolleeg ettepaneku taas metsavahel jätkata, olid mu silmad imestusest suured. Ta ei saanud seda ometi ju tõsiselt mõelda? Ma mõistan, et spordihullud naudivad selliseid situatsioone, ent meil pidi olema meelelahutusüritus, mitte spordivõistlus. Ma lootsin vaid, et tagasi majutuskohta jõudes kohe kõik ei kustu suurest väsimusest ning meie õhtune jämm saab siiski toimuma. Minu õnneks oli minuga sarnaselt mõtlejaid siiski veel, nii jätkasime teekonda mööda kõvakattelist teed, enne kui võtsime suuna ajaloolisele Huitbergi paekühmule. Seda mitte kuigi suurt üle 400 miljoni aasta vanust korallriffi oli looduses keeruline märgata ning me ei jõudnudki päriselt kohapeal kokkuleppele milline on see kõige õigem punkt.

Viimase suurema vahepuntkina enne motivatsioonipausi võtsime ette suurallika külastuse. See on puude vahele peitunud vesine ala, mille läbivool on suvisel perioodil 10 liitrit sekundis ning mille kohale on ehitatud mõnusalt pikk laudteest platvorm, kuhu oli hea meie matkaseltskonda pildi jaoks rivvi sättida. Hetkeline hingetõmbepaus kaunis looduses veevulina saatel oli nii täpselt õiges kohas, et paremini oleks olnud keeruline planeerida.

Mida lähemale me mööda kruusast rada Hullo külale taas jõudsime, seda tihedamini hakkas erinevatest hõigetest ja vestlustest kostuma sõna pood. Poe külastus Hullo keskuses oli midagi sellist, mida suurem osa meist pikisilmi ootas nagu laps kommi saamist peale sööki. Ja kui me lõpuks Hullosse kohale jõudsime, oli motivatsioonipaus ehe: igaüks premeeris end täpselt nii, nagu sellele hetkele ja isiklikule maitsele kohane oli - kes haaras jaheda õlle, kes jäätise. See hetk oli täielikult nauditav rohkem, kui sõnades seda kirjeldada saab. Me olime iseenda kiituseks maia vahepala igati ausalt välja teeninud.

Seda raskem oli taas ronida sadulasse, et jõuda läbi lipsata veel õigeusu kiriku varemete juurest, kus viimatine kiriklik tegevus toimus enam kui pool sajandit tagasi, ning läbi põigata ka Krogi külakõrtsist. Ööbimiskohta jõudmise soov oli enamikul kõrtsini jõudes juba niivõrd suur, et peatust teha suurt ei mallatudki ja nii jäime kõrtsi seest uudistama vaid neljakesi. Ennist majutuskohas tube valmis seadnud naine teadis rääkida, et kord olla politsei saarel laupäeval käimas olnud. Kui muidu pidada saare baar hoolega laupäeviti sumisema, siis tol õhtul olnud kõrts inimtühi, sest kohalikud autota kõrtsis ei käi. Kõrts ise on seest väga korralik ja uhke, ent meiegi jaoks jäi see liiga kaugele, et peale tervet päeva ratsastel kaaluda sinna õhtusel ajal veel tagasi väntamist.

Teadsime, et kõrtsist "koju" saab kahte teed pidi - üks tee viib sisuliselt tagasi sadamasse ning sedakaudu sõitsime hommikul 7 km majutuskohta, teine tee keerab aga kuskilt vasakule ja sealt tundus, et saaks ööbimispaika justkui veidi otsemini. Sõitsime neljakesi juba omajagu maad maha, ent ristmikku, kust vasakule keerata, ei paistnud kusagilt. Meil hakkas juba kerge mure tekkima - ehk ei pannud me suures väsimuses tähele ja sõitsime õigest teeotsast mööda, sest siltide järgi olime juba jõudnud sadamakülla Svibysse.

Veidi hiljem märkasime aga, et kaks meie grupist olid kruusase teeotsaga ristmikule meid siiski ootama jäänud ja nii pidime valima, kas lähme 7 km mööda kruusast rada, mida me veel sõitnud polnud, või 6 km mööda asfalti sama teed, mis hommikul. Poisid valisid väljakutse mööda kruusa, meie kahekesi otsustasime valida juba tuttava ja lühema tee, sest energiavarud olid jõudnud otsakorrale. Kuna tee oli juba tuttav ja eksida ei olnud enam võimalik, tundsime end turvaliselt ega vajanud saatjaskonda ja nii said poisid lustida omaette mööda kruusa.

Kiidan siinkohal uhkusega oma kolleege: terve matka jooksul ei jäetud kedagi üksinda ja kuigi vahel oleks ehk isiklik tempo tundunud meeleldi midagi muud, pakuti alati seltsi. Kui keegi ka veidi teistest aeglasemalt sõitis, ei jäetud ka teda maha, vaid alati keegi hoolitses, et ka viimased oleksid hoitud. Ei olnud tähtis, olid sa grupis eespool või keskel, ka seal märgati, jutustati, tunti huvi, anti soovitusi ja visati nalja. See kõik toimis kuidagi iseenesest, hoidis vaimu kõrgel ja meele hea, andis energiat ning tunde, kuidas meeskonnas on kõik ühtemoodi tähtsad. Tunde, kuidas üksteisest tõeliselt hoolitakse. Sellises kollektiivis on ainult puhas õnn töötada.

Jõudsime teistega tagasi lõpuks üsna samaaegselt. Saun oli juba soojaks köetud ning kümblustünnis ootas meid soe vannivesi. Ma ei kujuta ette, mida oleksid meie lihased arvanud järgmisel päeval, kui meil poleks olnud võimalus kehale palsamina mõjuvasse sooja pugeda, mis luudeni haiged kohad üles soojendas ja mõnusasti masseeris. Ilmselt ei oleks me naljalt hommikul oma asemetelt tõusnud. Ega jaksanud pidutseda ka varajaste hommikutundideni.

Kokku läbisime ühe päevaga 7+43 km. See oli minu jaoks tõsine eneseületus, sõita sisuliselt treenimata vormis ära rattamaraton. Mul on vaid kord varasem pikema rattamatka kogemus, mis jääb 15 aasta tagusesse aega, millest on mul mitte nii meeldivad kogemused ja mistõttu ma rattamatka nii väga ei ole armastanud ega kordagi hiljem proovinud. Pikad lõppematud päevi kestvad kruusa- ja metsateed telgiga, ilma kaardi, GPS-i, telefoni, hea seltskonna, kehva varustuse ning igasuguse ettevalmistuseta ei ole lihtsalt üldse minu teema.

Ka mu keha jaoks oli see Vormsil läbitud 50 km ratastel omajagu šokeeriv, mis andis tunda tõsise hilisõhtuse põlvevaluga, mis lõpuks küll öötundidel õnneks taandus. Targa peaga olin hommikul kiiruga kotti pakkides sinna visanud ka Vietnamist toodud valge tiigri palsami, mis sellistes olukordades lausa imesid teeb. Nii ka seekord aitas põlvedel kiiremini tastuda väike puhkus ja korralik kreemitamine. Sellegipoolest ei tundnud mu ükski rakk, et oleks soovinud hommikul, peale kõigest paari tundi magamist, uuesti ratta selga istuda ja kimada 7 kilomeetrit vihmas sadama poole.

Meie hommikuse sadamasse jõudmise mure lahendas aga toitlustaja, kes elektrikatkestuse tõttu pannkookide tegemata jätmise süümepiinade leevendamiseks pakkus võimaluse korjata meie rattad kokku, viia need ise tagasi laenutuspunkti ja samas meid ühtlasti transportida autoga sadamasse. Olime sellise võimaluse eest tänulikud ning kasutasime seda jõudsalt.

Hoolimata vihmasest ilmast oli meie tuju suurepärane. Tegime praamis mõned kiired kaardimängud ning ootamatult oligi meie suveüritus läbi saanud, ent joovastavalt positiivsed emotsioonid on kestvad. See on sõnulseletamatult kirgastav tunne, mis mind valdab ka päevi hiljem, üritusele tagasi mõeldes. Üllataval kombel ei ole mu keha enam väsinud ning vaim on terav. Ma olen õnnelik inimene ägedas kollektiivis!

Kolmanda päeva reisiväsimus

Hommikul pakkisime asjad autosse ning sättisime end Sulkavasse pikkade puupaatide aerutusvõistlusele, mille Internetis leiduvad kirjeldused olid ootused kõrgeks kerinud. Kohale jõudsime umbes pool tundi peale starti, mis tähendas, et kõik paadid olid lahkunud silmapiiri taha ning inimesed jalutasid mööda vimast märga küla peatänavat tülpinult edasi-tagasi. Olime lootusetult hiljaks jäänud ja selles tillukeses külas ei olnud mõtet enam ühtegi hetke kauem veeta.

Lõunapausiks jõudsime Mikkelisse. Otsisime mõnusat söögikohta, kus saaks laupäeva lõunal korralikumat sooja sööki, kuid suutsime leida ka peale Googeldamist üksnes võikudega kohvikuid. Lõpuks keerasime nina sisse ostukeskusesse, mille keskmes asus pisike söögiplats, kus sai natuke ka muud kiirtoitu hamba alla. Raske on mõista, kuidas soomlased suudavad nii palju süüa võileibu või kiirtoitu ja kuidas mitte kohalikul on ka internetist otsides keeruline leida head infot korralike lõunasöögikohtade osas. Tegelikult on hommikusöögi kohtade otsimine isegi veel keerulisem. Seda infot lihtsalt sisuliselt ei ole.

Teele Helsinkisse jääb ka Lahti linn. Lahtit tean ma kuskil ajusopist üksnes suusahüppetorni järgi, sest talviseid võistlusi ja treeninglaagreid on meie meedias läbi aastate kajastatud. Lahtis oleks ilmelt üht-teist veel vaadata ja tõenäoliselt kuuluks mu isa huviorbiiti tehnikamuuseum, kuid selleks meil enam aega ei jätkunud. Otsisime üles suusahüppetorni, jalutasime selle juures veidi ringi, vaatasime, kuidas kaks entusiastlikku poissi tegid üksteisevõidu tornist allahüppeid keset suve ning kuidas samal ajal kohalikud ujumisriietes nautisid suusahüppe raja lõppu paigutatud basseinikompleksis suviseid veerõõme. Kui hüppekeskuse juurde jõudis suuremat sorti turismibuss, oli meil täpselt õige aeg lühike jalasirutuspaus lõpetada ning keerata auto nina Helsinki poole.

Mis oleks üks Soomes käik ilma Ikea külastuseta? Ikea sulgemiseni oli jäänud täpselt tund. Jooksime sealt läbi, haarasime eelnevalt välja mõeldud pudi-padi ning toppisime kõik oma suurepärasesse väikeautosse. Isa küll korraks kahtles, kas nemad enam peale mahuvad, aga lõpuks jagus kõigile ruumi ka koos asjadega üpris lahedalt.

Veidi hiljem tiksusime sadamas hetkel ehitatavas Tallinki terminalis. M avastas veidi üllatusega, et kütus hakkab paagis lõppema, sadamaalalt keerata ei olnud enam aga kuhugi. Hoidsime hinge kinni, et saaksime pikema mootori käiamiseta sadamaalalt kenasti laeva ja Eestis esimesse lähimasse Statoili. Meie õnneks kõik toimis. Juba mõni tund hiljem vajusime rahulikult öhhe juba omas kodus. 

Suitsune kindlus ehk Savonlinna

Meie reisi selgrooks planeeritud Savonlinna on pealtnäha pisike, veidi uimane linnake Järvedemaal. Ehmatasin isegi esimese hooga, et sinna planeeritud terve päev on võibolla liiga palju ja meil pole seal piisavalt pihta hakata. Ilmataat küll säästis meid hetkeks, andes hommikul päikest ja vaid õhtupoolikul korralikuma vihmasabina, ent sisuliselt oli päev tegelikult kuiv ja päikseline, kuigi juuli kohta jahedavõitu.

Savonlinna keskmes asub turuplats, kus kaubeldakse kõikvõimaliku erineva, enamjaolt turistile orienteeritud nänniga, alustades käsitööst ja lõpetades pirukatega. Sama platsi servadesse jäävad ka mitmed turukohvikud, kus soomlased harjumuspäraselt saia pugisid. Teist turuplatsi serva ääristab aga suuremat sorti veekogu, mida mööda teevad tuure regulaarse ajavahemikuga turistilaevad. 

Kui mu esialgne plaan hõlmas lisaks Savonlinnale ka Linnansaari rahvuspargi külastust, kuhu tulnuks niikuinii laevaga saada, siis see mõte tuli üsna kiirelt teiste soovil ümber kujundada. Et laevasõit siiski plaanis oli, otsustasime olla tõelised turistid ning nautida Savonlinna kandi saari mööda järve tiirutavalt paadilt. Olgugi ehe turistikas, siiski vahva. Olemuselt meenutas väga Oslo fjordide retke.

Meil jäi paadi väljasõiduni veel jupp aega. Hommikul turuplatsile minnes leidsime selle ääres ühe vaba parkimiskoha, kuid mündiautomaat ei võimaldanud meil sinna vabade müntide puudumise tõttu pikalt peatuma jääda. Pealegi, paadisõidu ajaks oli meie parkimisaeg nagunii ümber ja auto vajas teise kohta viimist, et paaritunnise piiranguga parkimiskohas mitte trahvi saada. 

Märkasime eemal parkimismaja ning otsustasime auto sinna paigutada. Kohapeal selgus, et sealgi olid parkimispileti automaadid samasugused nagu linnaski, kuhu tuli raha ette sisse toppida, mitte tegeliku parkimise järgi maksta. Õnneks olime eelmisel päeval muretsenud endale Soome sim-kaardi millega teise telefoniga sai vabalt netis surfata. Lõin Googlisse sisse parkimiskorralduse Savonlinnas ja avastasin peagi parkimisala kaardi mille järgi sai vaid mõnikümmend meetrit eemal meie asukohast autot täiesti tasuta parkida. Mõeldud, tehtud. 

Savonlinna suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse aga hoopis linna servas asuvat Olavinlinna kindlust, kus peetakse igal aastal juuli kuus ooperifestivali. Meie sattusime Savonlinnat külastama just festivali esimestel päevadel, kui kõik oli alles algamas. Olin enne netist ka huvi pärast vaadanud, kas õnnestuks sinna mõnele etendusele pileteid saada, kuid paraku olid soodsamad piletid läbimüüdud ning nii suured ooperifännid me ka pole, et võtta kõige kallima ala piletid. 

Olime arvestanud, et saame Olavinlinnas muuseumi poolel veidi ringi vaadata ja peale seda päeva lõppenuks lugeda. Suur oli meie üllatus, kui mõne eurose piletiga saime kaasa eestikeelse kindluse tutvustuse ning võimaluse osaleda inglisekeelsel tuuril. Kui giidid kindluse õuele kogunesid, jaotasid nad inimesed kaheks keele järgi: soomekeelne tuur ning inglisekeelne ringkäik. Valida oli lausa harukordse kahe võimaluse vahel: tavapärane muuseumituur või ooperiruumide lavatagune külastus. Valisime viimase, sest sellist võimalust naljalt tavaliselt ei tule.

Pooleteise tunniga räägiti meile ära kogu ooperifestivali ajalugu, näidat enam kui 2000 istekohaga saali, lava püstitamist, pikki kitsaid kindlusekäike, mis viisid näitlejaid ühtedest ettevalmistusruumidest teistesse ning kasinaid riietumistingimusi. Kohti, kuhu tavainimese jalg reeglina kunagi ei satu. See kõik oli nii ootamatult põnev, et aeg läks linnutiivul ja asendus vargsi kontidesse pugeva väsimusega. Olime teinud ainuõige otsuse ning sattunud kohta, mis oli meie reisi üks suuremaid emotsioone. Võrratu!

Lippasime toidupoest taaskord läbi ja sättisime end mökkisse õhtule. Just siis, kui olime end mõnusasti sisse seadnud, kärgatas eemal kaugemal äike ning kadus elekter peaaegu terveks ööks. Polnudki midagi muud peale hakata, kui end mõnusasti kerra tõmmata ja tuttu jääda.

Soome järvedemaa

Meil on kuidagi vanematega kombeks saanud viimastel aastatel perekondlike reiside tegemine Soome. Eelmine aasta avastasime koos Naantali kanti päevatripina ning enne seda famiiliaga kaunist Porvoo puulinna. Mõnusaid päevatripi variante väga palju Helsinki läheduses muidu ei olegi. Fiskarsi vaatasime samuti juba eelmine aasta Naantali tripi raames üle. Nii ei jäänud sel aastal muud üle, kui plaanida veidi pikem, koos ööbimisega reis taaskord juulikuus põhjanaabrite juurde.

Ema arvas, et võiksime minna Ida-Soome. Juba eelmine aasta muretsesin endale Soome Lonely Planeti, et reisi mõnusam plaanida oleks. Võtsin ette mööda merepiiri maantee Helsinkist piki idapiiri järvedemaani. Mõõtsin üht- ja teistpidi, kuid ühe ööbimisega ei saanud ma kuidagi meile marsruuti koostatud. Ainult kilomeetreid maha uhada, midagi nägemata, ei ole ka mõtet.

Hommik sai olema väga varajane, et päev oleks võimalikult tõhus ja jõuaksime õhtu lõpuks välja Kerimaale. Nii jäi öö lühikeseks ning hommikuse autopiloodiga sai end valmis seatud ja autosse vinnatud. Alles napilt enne sadamasse jõudmist, jalga üle põlve sättides, tundsin, et midagi on veidi teistmoodi ja avastasin eneselegi üllatuseks, et jalga olid saanud papud erinevatest paaridest. Ma olen alati imestanud, kuidas sellised asjad inimestel juhtuda saavad ning minuga pole seda varem toimunud, ent täna algas meie reis siis sedapidi. Sadamas vahetasin kiirelt poolikud paarid papusid kaasa võetud teiste jalatsite paari vastu jahedas sügisilma vihmas ning meie teekond põhjanaabrite juurde võis lõpuks alata.

Enne laevale sõitu leidsime oma auto pealt lisareisija, kes oli soovinud tulla maailma avastama koos meiega, ent andis endast märku alles nüüd - mööda auto külgmist välist klaasi ronis suur roheline rohutirts. Kuidas ta terve tee kodust sadamani vastu pidas ning mis temast edasi sai, jääbki meile teadmatuks.

Ida poole välja sõites jääb esmalt teele Porvoo, mis on imekaunis väike puust linnakene, kuid täpselt päevatripi kaugusel. Kuna olime seal juba korra varem käinud, jätsime peatuse vahele ja otsustasime esimeseks jalasirutuspausiks planeerida Loviisa. Avastasin aga raamatut sirvides, et üsna Loviisa külje alla jääb väike, pika ajalooga juba aastast 1609 öko õlletehas Malmgard, mida peab üks pere juba 12. põlve ning kus on võimalik läbi baari akna jälgida õllemeistrite askeldamist pruulikojas. Sinna juurde käib ka nunnu pisike poeke, kus nad müüvad kõikvõimalikku ökokaupa, alustades kohapeal valmistatud õlledest ja siidrist ning lõpetades mustikaveiniäädika ja ise sealsamas jahvatatava ökojahuga. See koht oli nii siiras ja armas, et otsustasime lisaks kohalikule õlletoodangule kaasa osta ka suure pätsi speltanisust saia. Hiljem selgus, et tegemist oligi väga hea ostuga.

Kui aega on umbes päeva jagu ning auto on käepärast, siis tasub lisaks Porvoole, Fiskarsile ja Naantalile plaanida päevatrippe ka Loviisasse ja Kotkale. Loviisa on vihmase ilmaga unine väikelinn, mille üks kauneimaid paiku asub meresadamas, kuhu on rajatud väike muuseum, rannakuurilikud hooned, milles asuvad väikesed butiikpoed ja kunstinäitused ning rannakohvik. Romantiline ja kaunis, värviderohke mööbli ning rannaküla hõnguga. Sattusime seal puht juhuslikult ühe kohaliku fotokunstniku loodusfotode näitusele. Sel kunstnikul on kaunitele merevaadetele tõeliselt silma, neis piltides on palju sügavust ja emotsiooni lisaks sellele, et need on kaunid loodusvaated. Eriti jäi mulle silma üks lumise mererannaga piltidest, mida jäin pikemalt silmitsema. Ka kunstnik ise oli kohal. Püüdis meile lihtsas soome keeles selgitada, et paneb oma läpakast meile taustaks slideshow jooksma, ent lippab ise samal ajal koeraga, kes teda autos ootab, jalutama, paludes vaid, et lahkudes lisaksime oma nimed külaliste raamatusse. Nii siiras, soe ja vahetu. Tunne oli tõeliselt oma.

Loviisale üsna lähedal asub Kotka, mis on Soome ainus saarel asuv linn. Kotkasse sissesõidul tervitasid meid juba eemalt rahvusvahelise laada reklaamid, ent selle tegelikku sisu kohtasime alles linna kohale jõudes. Terve sadama ümbrus oli tihedalt täis pikitud erinevaid telke, kus kirjade järgi paistsid eemalt erinevad rahvad ja kultuurid oma toodangut pakkuvat, sekka ka masstoodangu müüjaid. Tänu sellele olid kinni pandud ka mitmed tänavad, nii et püüdsime küll autoga tiirutada, ent meil ei õnnestunud leida ei ligipääsu ega parkimiskohta, et kõike oma silmaga lähemalt järele kaeda. Õieti polnud meie ajakavas selleks ka tegelikult aega, sest meie päris esimene plaanijärgne peatus pidi olema alles Lappenrantaas, kuid sinna oli veel maad kümneid kilomeetreid. Nii jäi meil nägemata ka väidetavalt samas sadama piirkonnas asuv park, milles pidi olema kena veekosk. Sellegipoolest nägime veidi siiski sadamat - see on täis tihedalt veepealt pargitud jahte ja kaatreid, mis jätab mulje nagu oleks igal kohalikul päris oma paat. Sadamas on ka suur saepuru kuhjadega plats, mida ääristab tarastatud kõrge aed, millele on kaunistuseks lisatud palmide ja kaamelite kujud, kelle selja taha jäävad suured saepuru hunnikud moodustavad vahva kõrbeliku koosluse. Väga andekas idee.

Kõige ägedam koht Kotkas on aga Langinkoski juga. See on looduskaunis koht üsna linna servas, kus vene tsaar kunagi puhkamas ja kalastamas armastas käia ning kus asub siiani tema rannamajake. Koht ise on tegelikult tohutult kaunis. Auto parklast läheb kergelt mäest alla paarsada meetrit eemalt lai tee, mille taamalt hakkab kostuma veemüha ning avanev vaade on hingetuks tegev. Ka pilvise, kergelt vihmase ilmaga on lihtne jääda ammulisui mäslevat kiirevoolulist vett lihtsalt vaatama. Tohutud kogused vuhisevad üle kiviste kärestike mööda silmapilguga. Piki kärestike serva ning üle väikeste lisaharude viivad punaseks võõbatud puitsillad, mis annavad võimaluse vaadelda mäsleva vee mängu peaaegu iga nurga pealt. Tugeva ja ohtliku veemängu kaldalt algab paks ja suur ürgne mets. Ma võin vaid ette kujutada, kuivõrd romantiline on sellises kohas päikeselise ilmaga piknikku pidada. Veidi planeerimatu Langinkoski joa külastus oli kahtlemata tänase päeva üks tipphetki.

Kotkas on lisaks sadamale ning kosele aga vaadata veelgi. Tundub, et selle linnakese üks eripära on pargid, mida neile meeldib kaunistada kõikvõimalike erinevate kujude ja kultuuriga. Otsustasime oma lõunapausi pidada Kotkas. Lükkasin neti sisse ning otsisin Foursquare äpi abiga välja meile kõrgeid hinnanguid saanud Moliendo kohviku kesklinnas. Lõunapakkumiste hind tundus esimese hooga tiba krõbe -10€ söögi kohta. Kui olime söögid ära tellinud ja hakkasime arvet maksma, selgitas teenindaja meile, et tegi hinnas veidi alla, kuna jõudsime peale kella 13, mil neil algab seenioride soodustus. Lisaks avastasime üllatusega, et toidu hinna sisse kuulub ka salat, morss ja kohvi kui ka saiake või koogitükk, kuigi prae suurus oli juba ise märkimisväärne. Kokkuvõttes, absoluutselt positiivne üllatus ja kogemus. Kes Kotkasse satub, soovitan Moliendo kohvikust läbi astuda. Muide, wifi parool on seal kohviku nimi kokku kirjutatuna väiketähtedega. Olen avastanud, et paljudes kohtades on parool just sarnaselt üles ehitatud, nii et tasub proovida.

Lõuna söödud, otsustasime teha väikese tiiru lähedal asuvas Sibeliuse pargis, et toidukogust veidi allapoole raputada. Keset Sibeliuse parki asub kõrge sammas, mille tipus ilutsevad kaks kotkast, ühel lõhe küüniste vahel. Kui sealt pilguga veidi eemale vaadata, märkab nii mõndagi muudki huvitavat lisaks kenale pargiloodusele. Eemal on üks suuremat sorti puu istutatud justkui hiigelsuurde lillepotti, keset laste mänguväljakut ootab oma külastajaid mõnikümmend aastat vana ümarate servadega buss ning taamal on suure puu otsa kolinud traadist linnud ja oravad. Sibeliuse pargi serval ootavad kuldsed ilvesed ning nende läheduses meeletult suur toop-kaev. Seal on nii palju detaile peidus iga nurga peal, et kõike silm kohe haarata ei jõuagi. Ja tundub, et selles linnas on midagi peidus veel, mis vajab eraldi avastamist.

Üsna Kotka külje all asub väike Hamina linnake. Hamina on alati olnud militaarlinn, asudes Vene piirile nii lähedal, et on saanud mitmetes lahingutes omajagu kannatada. Sellegipoolest on säilinud väike ja kena linna kese, mille krooniks on raekoja hoone, mida ümbritseb munakividest laotud ringtee. Ühel pool ringi ääres on vene ortodoksi kirik, teisel pool aga puidust sinine maarjakirik. Sealt samast kõrvalt viib tänavake Hamina bastionini, mida hakati ehitama vaenlase vastu kaitseks, planeerides tähe kujulist kaitserajatist ümber tolleaegse linna, kuid mis päriselt valmis ei saanudki, enne kui vaenlane linna vallutas, ent millest on säilinud 3 km pikkune müürilõik. Bastioni peasissekäigu kohale on tõmmatud meeletult suur varikatus, mille all täna hoolega petangi võistlusi peeti. Kord aastas muutub sama koht aga tätoveeringute austajate meelispaigaks.

Bastionist põiktänava jagu eemal asub veel üks kirik. Sellest saab alguse uus park, milles on II MS mälestusmärk, kahurid ning reservohvitseride kool. Hamina on ajalooga linn. Militaarne nii ajaloo kui tänase päeva mõttes. Kuigi militaarteemad ei ole mulle kunagi südamelähedased olnud, siis sinna linnakesse see kuidagi sobib. Seal tundus kõik veidral kombel paigas olevat.

Oma esimesse, päriselt planeeritud peatusesse, Lappeenrantasse, jõudsime alles õhtu hakul. Igal suvel peetakse Lappeenranta rannas maha suur liivaskulptuuride meisterdamine. Need tehakse valmis millalgi juuni teises pooles ja kujud seisavad seal tuulte, tormide ja päikese käes täpselt nii kaua kuniks loodus nad ära lõhub. Liivaskulptuurid on tõeline kunst ning suure andega valmistatud. Läbivaks teemaks olid sel aastal rüütlid ja kindlused, mille juurde kuulus ka kohustuslik lohe. Lisaks oli valmistatud väliteatri hoov etenduste jaoks ning kaetud katusega kabel, kus päriselt ka pühapäeviti teenistusi peetakse. See kolm miljonit tonni liiva, mis on saanud muinasjutulise kuju, on päriselt vinge vaatepilt ka vihmase ilmaga.

Lappeenranta teiseks suuremaks vaatamisväärsuseks on kindluse varemed, millest pole suurt muud järele jäänud peale kindluse müüri, ent millelt avaneb imekaunis vaade linnale ja seda ümbritsevale järvele. Hetkeks, kui sinna jõudsime, oli uduvihm lakanud ning esimest korda päeva jooksul päike päriselt välja tulnud. Otse linnusemüüri nurgast, kust avaneb parim vaade linnale, kostus alt linnast elavat muusikat ja inimeste plaksutamist. Samas kogunesid uued inimesed linnusemüüri teise nurka, piletid käes, valmistudes seal algavaks kontserdiks. See õhtu oli muusika nautimiseks kaunis ja korraks oli mul isegi kahju, et ma broneerisin meie öömaja mökkisse 150 km kaugusele, mistõttu ei olnud meil võimalik jääda nautima sumisevat suveõhtut.

Lappeenrantas otsustasime ette võtta ka esimese toidupoe retke, et õhtuks natuke üht-teist varuda. Toidupoes käik ei ole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Kuna soomekeelsed sõnad on paljuski eestikeelsetega sarnased, ajab see rohkem segadusse kui keeled, mis on täiesti erinevad. Nii otsisin ma kodujuustu poes umbes veerand tundi, enne kui seda leida suutsin, ning lootsin, et kuskilt ajusopist meenunud väljend piimä ei ole meie mõistes mitte piim, vaid keefir. Eks hommikul ole näha, kas mõni korvi sattunud toode meid ka tegelikult üllatab. Mis oli minu jaoks aga ootamatu, oli toidupoe toodete kooslus. Kui sellega oskasin mõttes arvestada, et enamus soomlasi on laktoositalumatud ja seetõttu on siin palju laktoosivabu tooteid, siis seda, et suurem enamus kaubast on ka rasvavaba, oli mulle täiesti ootamatu. Meie mõistes normaalseid tooteid, mis on loomse rasvaga ja laktoosiga, oli üpris keeruline leida. Muide, veidi harjumatu on ikka veel ka see, et marju müüakse siin liitri, mitte kilohinnaga.

Enne kui saime päeva õhtule saata, oli meil jäänud veel vaid üks peatus. Vaatasin korraks murelikult kella - Kerimaa mökkiküla vastuvõtt oli lahti vaid õhtul kella 22ni, mis tähendas, et pidime kindlalt enne seda kohale jõudma. Meil oli jäänud veel sõita umbes poolteist tundi tuima ja üsna igavat teed, mille ääres looklesid rohelised metsad ja niidud vaheldumisi, sekka ka mõni teeäärne järv. Olime kindlalt otsustanud aga üle kaeda veel ka Imatra hüdroelektrijaama kose, mis meile niikuinii sisuliselt teepeale jäi. Teadsin, et suvisel perioodil tõmmatakse trapid eest iga päev kella 18 ajal ca 20 min pikkuseks vee vaatemänguks ning juba hommikusi esimesi peatusi tehes nägin, et selleks ajaks me Imatrasse ei jõua. Olime Imatras täpselt 2 tundi planeeritust hiljem. Tammi vaatemäng oli selleks hetkeks ammu lõppenud ning ehitustööd tammi kõrval panid kahtlema, kas praegu üldse tammi veemänguks kergitatakse. Vesi oli kõrge ja vett oli palju, kuid maalilist koske meil näha paraku ei õnnestunudki. Viskasime veel korraks pilgu peale muinasjutu lossi sarnasele hotellile kesklinnas ja kuulatasime hetkeks peatänavalt kosutvat orkestrimuusikat ning otsustasime oma rooli keerata õhtupäikesesse, et jõuda oma mökkisse, kus end rahulikult välja puhata ning oodata põnevusega, mida homne päev meile pakub.

Naine täis üllatusi

Umbes 20 aastat tagasi, siis, kui veel mobiiltelefone polnud, käisid inimesed üksteisel külas ette teatamata. Nii juhtus vahel, et käidi üksteist otsimas, aga ei tabatudki teinetest. Teinekord oodati tunde, enne kui see, kellele külla tegelikult tuldi, koju saabus. Nõnda käisid ka minu venna sõbrad aeg-ajalt meie juures venda ootamas. Vahel tuli vend üsna kiiresti, vahel läks tunde ja vahel väsisid sõbrad ootamast ning lahkusid, enne kui vend koju jõudis.

Ooteperiood tuli aga millegagi sisustada. Me olime üks neid väheseid õnnelikke, kellel tol ajal juba varajasest lapsepõlvest kodus arvuti oli, millega sai vägagi algelisi mänge mängida. Nii koguneti vahel kambakesi ühte väikest hägust ekraani vaatama ja mängijale kaasa elama. Tunnid möödusid linnutiivul.

Vahetevahel ei olnud aga üksi arvutiga mängida sugugi põnev ooteaja sisustamiseks. Pealegi, kui külla tulemise eesmärk oligi kahekesi arvutiga jalkat taguda, siis ei saa ju kogu mängumõnu üksi enne ära rahuldada. Nii juhtus, et mu venna sõbrad hakkasid õpetama mulle kaartidega pokkerimängu. Meil olid juhuslikult kodus olemas plastikust rohelised ja valged litrid, mis said kiiresti endale vastavad vääringud viieliste ja ühelistena. Mõistagi, päris raha peale me ei mänginud.

Umbes viisteist aastat on möödas sellest, kui viimati korralikult pokkerit mängisin. Eks vahepealsel ajal on mõned üksikud korrad ette tulnud ja täringutega Yatzyt on mõni suvi tagasi ohtralt veeretatud, kuid tõsist pokkerimängu siiski kohata pole õnnestunud. Algtõed on selged, aga erialane sõnavara puudulik, sest lapsepõlves seda ju ei kasutatud. Mõte on terav, kuid käsi omajagu roostes.

Minu koduküla osaleb koduvalla mängude sarjas, kus igal kuul on erinev võistlus plaanitud ning alati peab võistkonnas olema vähemalt kaks naisterahvast. Kui esmakordselt pokkeriturniir välja kuulutati, tundsin mõnusat surinat eneses, sest lapsepõlves mulle see mäng väga meeldis, muidugimõista polnud panused siis sugugi olulised. Kui selgus, et meie külast on kahte naist keeruline meeskonda saada ning meie nädalavahetuse plaanid juhuslikult muutusid erinevate asjaolude kokkulangemisel, siis lubasin end pokkerivõistlusele osalejaks juhul, kui keegi teine tõesti ei saa.

Tegime küla laiendatud meeskonnaga ühe reeglite meeldetuletuse mänguõhtu. Otsisin enne netist täpsed reeglid välja, sest Texas Hold'Em-t ma otseselt varem mänginud polnud, kuigi olenemata alamliigist on suuremalt jaolt põhimõte siiski alati pokkeris sama. Proovimäng läks üpris lubavalt ning vanad tõed hakkasid tasapisi meenuma. Viis päeva hiljem toimus võistlus.

***

On reede pärastlõuna. Vaatan tööl ehmatusega kella, kuidas aeg imekähku voolab. Märkan, kuidas kolleegid on lahkunud ning olen jäänud oma töistes mõtetes sellesse kontori ossa üksinda. Panen arvuti kinni ja kiirustan kodu poole. Valgusfoori taga seistes lükkan sotsiaalse GPS-i ekraanilt eest ja lasen silmadega üle veelkord pokkeri reeglid. Mulle tundub, et kõik on enam-vähem selge. Harjutada ma vahepeal ei jõudnudki. Nüüd läheb, nagu läheb, enam ei saa midagi teha. Kodus on mul riiete vahetamiseks aega 8 minutit, enne kui naabrimees mu peale korjab. Autos küsin temalt täpsustuseks igaks juhuks üle veel terminoloogia. Lepime kokku, et varajase väljakukkumise korral kumbki ei solvu, kui me turniiri lõpuni ei vaata ja koju ära tuleme. Arvestan mõttes 2-3 tunniga. Tunne on, nagu läheksin eksamile. Mõttes olen selleks korralikult valmistunud.

Kultuurimaja saal on täis ootusärevaid nägusid. Sinna on üles seatud 12 kümnekohalist mängulauda professionaalsete diileritega. Ma ei ole kunagi varem midagi sellist kohanud. Kui kell kukub ja võistlus algab, on oodatud 120 inimest endale loosiga saanud kohad sisse võtnud ning põnevust täis õhtu saab alata. Õnneks seekord rahaliselt riskivabalt. Võtan endale eesmärgiks top 40 hulka jõuda, sest sealt edasi iga kõrgem koht annab lisapunkti ning meeskondlikus arvestuses vajame punkte väga.

Poolteist tundi hiljem olen oma esialgse panuse 2000 mängumargi pealt suutnud suurendada 11 000 peale. Olen enda üle uhke. Esimese pausi ajal oleme terve viieliikmelise võistkonnaga ikka veel kõik mängus. See on hea tulemus. Algpanused kahekordistuvad iga viieteist minuti pärast ja nii kukub erinevatest laudadest üha enam mängijaid järjest välja. Lauad lüüakse sassi ning uus mäng algab uues laudkonnas. Kui koht vabaneb, täidetakse see peagi teisest lauast kellegagi. Põnevus kasvab.

Kolm tundi peale turniiri algust olen ikka veel mängus. Selleks hetkeks on mängust välja kukkunud juba veidi üle poolte. Olen suutnud oma mängumarkide arvu kasvatada 42 000 peale. Kui mängiksime päris raha peale, oleks see hetk, mil žetoonid rahaks vahetaksin ja mängimise lõpetaksin, ent praeu on tähtis vaid võimalikult kaua vastu pidada. Pokkeriturniir on kestvussport.

Mul on silmnähtavalt meie laua kõige suurem virn žetoone ning viimase käega kukutan korraga kolm mängijat lauast välja, millega teenin ära üleüldise aplausi laua ümbruskonnas. Meie võistkonnas on esimesed langenud. Kuulen, et mul on saali kõige suurem mängumarkide hulk. Olen veidi üllatunud, aga ka väga meelitatud. Eesmärgini, pääseda top 40 hulka, on jäänud veel väga väike maa. Jälgin juba kolmandat tundi silmanurgast saali nurgas seisvat ekraanil olevat mängijate arvu pingsalt.

Peagi avastan end top 40 hulgast, kuhu on jõudnud ka meie küla teine naismängija. Rõõmustan siiralt meie saavutuse üle. Minu esialgne eesmärk on täidetud. Mängu väike panus on tõusnud täpselt 40 korda võrreldes algse panusega, millega turniiri alustati. Kuigi žetoone on laual palju, sööb suur panus need silmapilkudega olematuks. Selleks hetkeks on mängu jäänud need, kes pokkerit päris hästi tunnevad ja ka regulaarselt seda mängivad. Suvalised õnneotsijad on juba lahkunud.

Kui laudu segi lüüakse, hakkavad näod korduma juba varasematest laudadest, kellega on koos mängitud. On vaid üksikud mängijad, keda ma õhtu jooksul veel kohanud pole. Unistan vaikselt finaallauda jõudmisest, kuid mõistan väga hästi, et lisaks mänguoskusele peab selleks ka pisut õnne olema. Iga võidetud koht on praeguseks juba puhas boonus ja eneseületamine.

Ühtäkki diiler enam kaarte välja ei jaga ja tõmbab mängule pidurit. Meid tõstetakse taas ümber kõrvallauda ja tehakse paus. Turniiri algusest on möödunud neli ja pool tundi. Vaatan ümberringi - mängijaid sisuliselt enam pole. Isver, ma olen finaalis. See on finaallaud! Ma olen ületanud kõik oma ootused. Mu võistkonnakaaslased on seisnud juba mu mängulaua kõrval paar tundi ning mulle jõudsalt kaasa elanud. Mind valdavad emotsioonid on kirjeldamatult vinged.

Finaallauas on turniiri 10 kõige paremat mängijat, koos minuga veel vaid üks naine, kes võistluse lõpuks jääb duelli pidama parima meesmängijaga. Teve õhtu jooksul on mulle kätte jooksnud vaid üksikud pildid ning nii mõnegi käe olen võitnud kombinatsiooniga, mis diileri sõnutsi profimängijate hulgas sisuliselt võimalik poleks. Siinses võistluses on segu mängijatest aga niivõrd erinev, et oodata võib mida iganes ning ennustada ette on keeruline. Finaallauas aga nalja enam ei tehta ning tegijad on tõsised.

Kuigi žetoonide hulk on suur, on algpanused kasvanud esialgsega võrreldes 400 korda. Teen kiire kalkulatsiooni - mul jagub žetoone veel vaid kaheks ringiks, kui keegi juhuslikult panust ei tõsta. Finaallauas algse panusega mängimine on aga sisuliselt lootusetu. Mulle satub kätte seitsmete paar ning oleme ühe meesterahvaga duellil. Ta panustab mu tugevasti üle, nii et mul on üksnes kaks valikut: kas kaardid maha visata ja loobuda või panna kõik mängu. Loobumise korral parimal juhul ma peaks vastu veel vaid ühe ringi. Viimases lauas on enajaolt käed võidetud suurima kaardiga. Arvestades minu žetoonide virna väiksust, võib mu vastasmängija vabalt ka bluffida, et mind lihtsalt lauast välja süüa. Lähen riskile ja panen kõik mängu. Ta võidab mind napilt ja minu jaoks on finaal lõppenud. Taandun väärikalt ja teenin publiku aplausi. Ma olen uhke ja siiralt õnnelik saavutatud koha üle. See on uskumatu! Ma seljatasin 110 inimest! Enda jaoks tõin ma võidu koju!

Muljetame külameestega ning nad naljatavad, et kutsuvad mind enda pokkeriseltskonda ehk 20 aasta pärast, sest 15 aastat polnud ilmselgelt piisav, et oma mänguoskused unustada. Naabrimees saadab kiitva smsi: "Naine täis üllatusi!" Naeratan pimedasse öhhe.

Päike!

Pakkisime õhtul igaks juhuks kohvrid ära, et hommikul saaksime rahulikult magada, hommikust süüa ning hakata lennujaama sättima. Kui olime voodis juba veidi ärkvel olles unelenud, tõmbas M rulood akende eest ära. Ma ei uskunud oma silmi - päike! Särav päike paistis otse meie hotellitoa akna taga. Ma ei mõelnud kaks korda, helistasin K ja S tuppa, äratasin nad üles ja käsutasin randa. See oli meie reisi kõige viimane võimalus korrakski päikest nautida.

Meie hotellist umbes paarisaja meetri kaugusel on Miami Beachipikk rannariba, nii et otse hotellist üle tee minnes on rannapromenaadile ja liivale otse ligipääs. Viskasime M-ga ujukad selga, leppisime noortega kokku kohtumise rannas ning pikendasime meie toa check-outi aega pealelõunani, et saaksime neljakesi end enne lennujaama minekut meie toas korda seada. Kuigi alles tunnike varem oli tulnud paduvihma, millest rannaliiv oli läbi vettinud ja päike vaheldus pilvedega, mõnulesime kõik mõnusas päikesepaistes.

Olin oma päiksekreemi juba suurde kohvrisse õhtul ära pakkinud ning uuesti seda lahti pakkima hakata olnuks päris keeruline. Õnneks on Miami Beachi rannaäär varustatud tasuta päikesekreemi dispenseritega. Teised keeldusid päiksekreemi pealepanekust, ent peale mõningast aega päikse käes praadimist meenus mulle, kuidas kunagi peaaegu 15 aastat tagasi Hiiumaal kord Tõrvaninal kõrkjate vahel poole tunniga kreemita villideni põlesin, nii et kaks nädalat pärast seda püstijalu magasin. Ma ei tahtnud kuidagi riskida sellega, et pean pikka lennureisi taluma päiksepõletusega. Pigem kerge jume kui villid. Lasin end teistel 30-se faktoriga 2-tundi veekindla kreemiga sisse kreemitada. Käisime korraks S-ga ujumas ning siis andsime K-ga poistele alla: kuigi päike oli mõnus, andis hommikusöögita jäänud tühi kõht end tugevasti tunda. Miami Beachil serveeritakse ainult teatud hotelli külalistele mõningaid jooke, mida nad saavad oma toa arvele panna, sest kaubitsemine otse rannas on keelatud.

K ja S olid märganus kuskil meie hotelli lähedal mingit hommikusöögi kohta. Seda kohta meil enam leida ei õnnestunud, nii et kõndisime põhilise keskuse poole mööda tänavaserva, lootuses leida mõni söögikoht. Esimene, milleni jõudsime, oli kuubalaste võiku- ja burksi koht, mis nägi välja päevinäinud ja veidi räpakas, kuid inimesi puupüsti täis. Selle kõrval asus valgete laudlinadega itaalia restoran, mis oli täiesti inimtühi. Mõtlesime hetke ja otsustasime minna kuubakate juurde.

Lõpetasime hommikusöögi, vahetasime riided hotellitoas ning asutasime end lennujaama poole teele. Kuigi teeäärsed sildid suunavad lennujaama kenasti, siis silma GPS-ta oleks väga lihtne maha magada mõni oluline mahasõit, pööre või valida vale rida. Ka on oluline jälgida rendiauto tagastuse silti, et mitte sõita kogemata lennujaama teise otsa. Kui Miami kesklinnast endale rendiauto võtsime, soovitas sealne konsultant meil osta ka tagastusvõimaluse tühja paagiga. Reisi jooksul tankides ning avastades, kui soodne on kütus USAs (liitri hinnaks ümber arvestatuna ca kahekordne hinnavahe Eestiga), olime korraks juba mõelnud, kas saime tünga selle lisateenuse ostuga. Siis märkasime alles lennujaama juures olevate tanklate kütuse hinda - see oli tavapärasega võrreldes täpselt kaks korda kallim. Tasus ikkagi kuulata Sixti teenindajat.

Miami lennujaamas on rendiautode tagastamine tehtud väga mugavaks - see kõik toimub ühes suures parkimismajas, kus erinevatel korrustel on kokku paarkümmend rendifirmat, igaühel oma selgelt sildistatud ala. Sõitsime Sixti vahesse ning jäime ootama juhtnööre, kuhu edasi manööverdada. Ühtäkki selgus aga, et see oligi kõik, kiiresti asjad ja inimesed autost välja, auto võtmed üle anda, kiired pildid teenindaja poolt autost ning tehtud. Teenindaja juhtis meie tähelepanu sellele, et autol on tekkinud pamperile nurgale lisakriim, mida neil kirjas pole. Kuna olime võtnud täiskindlustuse, siis peaks kõik sellised asjad meil olema kaetud, aga ilmselt võtab Sixt sel teemal veel M-ga eraldi umbes kuu aja pärast ühendust.

Jõudsime oma pagasiga mehitamata terminalide vahelisele rongile, kui avastasime, et M uhiuued polariseeritud klaasidega päikseprillid jäid rendiautosse. Sõitsime sama rongiga uuesti tagasi renditerminali. Kuna ühe meie kohvri luku niblakas oli kaotsi läinud, siis otsustasin selle ajaga, mil M käis päikseprille rendifirmast ära toomas, lasta meie kohvri ära kiletada. Ootasime ja ootasime, aga M-i polnud kuskil. Hakkasime juba kergelt närviliseks muutuma, kuigi aega oli meil veel piisavalt. Lõpuks, pool tundi hiljem, tuli M võidurõõmsa näoga - meie rendiauto oli juba partneri juurde pessu saadetud ja seetõttu võttis prillide otsimine oodatust kauem aega. Küll neil käib kõik ikka kiiresti!

Kaks filmi ja mõned tunnid und hiljem maandusime Frankfurdis. Meil oli viis tundi aega surnuks lüüa. Ebanormaalselt pikk aeg, et lennujaamas konutada ja ebamõistlik aeg, et püüda korraks linnapeale minna. Istusime samasse baari ja samasse lauda maha, kuhu tulleski nin g mölutasime lendudevahelise aja lihtsalt maha. Lennujaamades võiks ometi olla midagi teha sel perioodil, kui sa pead seal lihtsalt tundide kaupa passima.

Tallinna lennujaamas maandusime neljapäeva õhtupoolikul. Tööpäeva tipptund andis lennujaamagi tunda. Esimesed inimesed krabasid kiirelt taksod ära ning ülejäänud jäid lootma heale õnnele, et ehk tuleb mõni takso iseenesest veel lennujaama. Tegin Taxofoni äpi lahti ja imekombel õnnestuski mul sealt mõne minutiga takso saada. Kui takso meid nimeliselt lennujaama eest peale võttis, saatsid meid ärritunult nördinud teiste taksot ootavate reisijate pilgud.

Ah, kui hea on kodus tagasi olla! Väljas oli tõeline detsember. Jõulud kohe-kohe ukse ees. Mõelda vaid, et kõigest loetud tunnid tagasi võtsime rannaliival päikest ja hullasime soojas ookeanivees. Maailm on ikka üks imeline paik!

Plaanipäratu hispaaniakeelne Miami

Hommikul ärkasime uksele koputuse peale. Üliunisena avasin ukse samal ajal, kui teispool koridori S-ki ning vaatasime mõlemad toateenijale mõistetamatult otsa. Toateenija, meid nähes, puhkes südamest naerma ja lubas hiljem tagasi tulla.

K oli kokku leppinud meile pärastlõunaks Miami Beachist kümmekond kilomeetrit eemal olevas väikses sadamas merele mineku kalapüügiks Lady Pamela Sportfishinguga. Õues oli ilm äärmiselt tuuline, auto aknast paistvad lained mäslesid hoogsalt ookeanil. Vähemalt ei sadanud, ent päikest ka ei paistnud.

Sõitsime mööda Collins Avenued sadamakese poole. Me ei olnud hommikusööki veel söönud ja nii püüdsime leida mõne teeäärse kohakese. Florida puhul on huvitav see, et tee ääred on täis väikseid poekesi, kohvikuid, kaubanduskeskusi, ent reeglina kuskil eespool nende kohta reklaami pole ja kui neid märkad, oled juba lootusetult vales reas või mööda sõitnud ja tagasipööre on tihtipeale üpris pika maa tagant või pole mõistlik, arvestades su planeeritud trajektoori. Ehk teisisõnu sa pead lihtsalt teadma kuhu sa tahad minna, selle asukoha eelnevalt selgeks tegema ja siis sinna lihtsalt sõitma.

Lõpuks märkasin eemalt Einstein Bros Bagelsi sõõriku kujulist märki. Meie hommikusöögi otsus oli kiirelt tehtud. See on söögikoht, mis pakub eelkõige meie mõistes võileibu, kuid kuklid on auguga sõõriku kujulised. Saad valida endale menüüs oleva võileiva sobivale saiatoorikule. Tellisime oma toidud ära ja jäime neid ootama - ka seal on kombeks nimepidi kliente kutsuda, kui nende tellimus on valmis. Reisi lõpuks ei viitsinud me enam end nimekujudega lõbustada ning kasutasime lihtsalt M ja K eesnime, mis oli neile kuulduse järgi arusaadav. Meie ümber nautisid teised kunded argipäevast lõunasöögivõikut.

Jõudsime kohale kalastuspakkuja juurde veerand tundi enne meie kokkulepitud aega. Sadamakail redutanud tüübid palusid meil oodata kuni ka teised kohale jõuavad, et saaksime merele välja minna. Kuigi olime seal samas, ei pööranud tüübid ise meile hetkekski rohkem tähelepanu. Umbes pool tundi peale kellaaega, mil pidanuksime merele välja minema, läksime uurima kuidas meiega merele minek on. Aimasime juba alguses, et head siit ei tõota. Nii öeldigi meile, et meid on ainult neli ja neljaga nad kokkulepitud soodsa hinnaga välja ei lähe ning meie reis jääb ära. Muidugimõista oli meil sellest kahju ja veidi imestasin, kuidas nad enne seda ei teadnud, et neil inimeste arv piisav pole. Tõenäosus, et keegi sinna niisama ilma broneeringuta kohale ilmub, on ju nullilähedane. Me lihtsalt ei ole harjunud sellise hoiakuga.

Sel ajal, kui ootasime seda, kas pääseme merele, tuli üks teine paarike kalameeste kontorisse endale reisiaega broneerima. Nad olid oma kokkuleppega napilt poole peale jõudnud, kui juba oli kohal äraveoauto, mis hakkas nende mitte kellelegi ette jäävat veidi valesti pargitud autot teisaldama. Samal ajal sõitis sealt mööda veel muu suvaline auto, mis kinni pidas ja kust kaasreisija tormas kiirelt autost välja paarikest hoiatama, et nende auto ära viiakse. Möödasõitva juhi poolt oli see äärmiselt hooliv lüke. Üldse, sellist inimlikku hoolivust paistab Floridas palju olevat. Samas on autode äravedu seal ilmselt puhas äri - kui veokijuht märkab ärivõimalust, siis seda ta ka kohe kasutab. Paarike reageeris kiiresti ning sai oma auto õnneks kohe tagasi.

Ilmselt ei olnud meie merele minek sel reisil kuidagi ette nähtud. Key Westis proovisime leida võimalust, ent mõistliku raha eest see meil kuidagi ei õnnestunud. S rääkis Fort Lauderdales elava tuttavaga, kuid ka tema ajakava meiega ei klappinud, et ta oleks saanud meid merele viia. Nüüd siis Lady Pamela meeskond andis meile korvi. Ilmselt lihtsalt pidi see kõik nii minema.

Otsustasime, et hoolimata päikese puudusest on vesi ju soe ja suurte lainetega võiks siiski korra ujuma minna. Keerasime auto nina tagasi Miami Beachi poole ning tegime teeäärses avalikus rannas ujumispeatuse. Ujumiseks seda nimetada muidugi on keeruline, pigem on tegemist suurtes, kohati üle pea löövates tugeva hoovusega lainetes hulpimisega. Pool tundi hiljem olime end rannas oleva dushi all soolasest veest puhtaks loputamas ja parkimismaja poole minemas, kui taevast tulid esimesed vihmapiisad. Jõudsime napilt ookeanirõõmud ära tunda. Selliseid laineid me Eestis ei kohta ning patt oleks sellist võimalust kasutamata jätta.

Mu vend oli mulle sõnumi saatnud palvega läbi astuda konkreetsest tehnikapoest. Kuna meie päevased plaanid läksid vastu taevast ja õues sadas taas tugevat vihma, polnud meil ühtki muud head alternatiivi välja mõeldud, nii et toksisime GPS-i soovitud tohutult suure kaubanduskeskuse Dadeland Mall aadressi ja asusime teele. Puhtjuhuslikult õnnestus meil liikuda pärastlõuna ummikule vastupidises suunas ja nii saime suuremast seismisest päästetud.

Enne kaubanduskeskusesse jõudmist tuli mul isu Starbucksi kohvijoogi järgi. Üsna mugavalt jäi meile teele väikese tagasipöördega Starbucks, mille kõrval asus Dunkin Donutsi sõõrikukohvik. Seni olime saanud sõõrikuid ainult hotelli hommikusöögilauas ning meile oli arusaamatuks jäänud see rõõm, mida Homer Simpson tunneb Simpsonite multikas sellest söögist. Meie kogemus kohapealsete sõõrikutega oli nigel - kuiv ja maitsetu sai. Dunkin Donutsi silti olin korduvalt varem näinud ja mõtlesin, et enne reisi lõppu võiks siiski veel kord katsetada ja proovida sõõrikud järele. Võtsime Starbucksist soojad joogid ja läksime Dunkinisse. Küsisin teenindajalt, millist ta soovitab ning ajasin sellega teenindaja tugevalt segadusse. Neil oli raske aru saada, et me pole kunagi sõõrikuid söönud ja seega pole meil aimugi, mis need endast õieti kujutavad. Ostsime neli erinevat sõõrikut kaasa. Seisime õues oleva lauakese ääres ning proovisime sõõrikud ära. Midagi nii maistvat ei olnud ma veel sel reisil saanud - need olid hõrgud, õhulised, suus sulavad pagaritooted. Lihtsalt imelised. Ja me avastasime need alles reisi sisuliselt viimasel päeval. Avastasin, et Dunkin Donuts asub ka Euroopas, nii et järgmisel sobilikul reisil tean juba sealt läbi astuda.

Dadeland Mall on tohutult suur mitmel korrusel asuv klassikaline kaubanduskeskus. Sealsed poed on nii suured, et tihtipeale arvad end olevat enamuse poest läbi vaadanud, kui märkad, et teist sama palju on vähemalt veel, nii et sa lõpuks lihtsalt enam ei viitsi. Lisaks olime reisil juba nii palju kordi poodides käinud, et tegelikult oleksime tahtnud oma ajaga midagi muud targemat peale hakata. Et õues sadas vahelduva eduga, olid meie võimalused üpris piiratud. Olime ennist uurinud, kas meie Floridas oleku ajal toimub ehk kuskil mõni põnev show või spordivõistlus, aga nii uskumatu, kui see ka ei tundu, meil midagi leida ei õnnestunud. Edaspidiseks peaksime alternatiivina reisi jaoks muuseumide nimistuga eeltöö igaks juhuks ära tegema. Niisiis, pidime piirduma shoppamisega. Dadeland Mall on selles mõttes veider koht, et sisuliselt kõik müüjad ja sealsed kliendid on hispaaniakeelsed, nii et inglise keelt kuuleb pigem harva. Seetõttu on ka sealne töökultuur tiba teise maiguga ja asjade pilla-palla olekut on rohkem.

Tagasiteel Miami Beachi põikasime läbi ka toidupoest, et koju kaasa osta mõned Ameerika maiused. Sattusime taas umbhispaaniakeelsesse poodi. Ilmselt olime sattunud endateadmata hispaaniakeelsesse linnaossa. Samas kuuleb terves Floridas hispaania keelt rohkem, eriti Miami kandis, kui kuskil muudes riikides, nagu ei olekski inglisekeelses riigis. Mis mind toidupoodide osas aga imestama pani, oli seik, et hoolimata taustaks kõlavatest jõululauludest ning jõuludeni jäänud päevade allalugemisest, ei ole toidupoodides kuigipalju hooaja kaupa, erinevalt meie poodidest. Jõuluteemalisi maiustusi tuli otsida tikutulega ning muud ninni-nänni poes ei olnudki.

Mõtlesime, millist ameerikalikku toitu me veel oma reisil söönud pole ning mis oleks paslik viimaseks õhtusöögiks meie reisil. Meenus, et Tallinnas Vabaduse puiesteel asub ameerikalik Diner - see tähendab, et ka Miami Beachil on ilmselt nii mõnigi sarnane söögikoht olemas. Parkisime auto 11th Street Dineri juurde ära ning läksime einestama. Tellisime endale õiged ja korralikud ribid ning steigid. Olgugi, et meid oli vaid neli, suutis teenindaja ühe toidu garneeringud segi ajada ja mulle sootuks vale söögi tuua. Kuna oma toitu pidin ootama 20 minutit teistest kauem, siis otsustasime mõne dollari võrra arve kogusummat tipi arvelt vähendada. Teenindaja oli meie arve vähendamisest tõeliselt üllatunud, ent hetke end kogunud, meenus talle segadus toitudega. Hoolimata segadusest oli toit ameerikalikult ehe ning hea, väga sama maitsega, mis koduses Tallinnas Babybackis ja Mack Bbq-s.