Kevade lõhn!

Õhk lõhnab nagu kevad. Päris soojalt ja niiskelt. Kui kraadiklaas ei näitaks nulli juurde, üksikud rohutuustide vahelt paistvad lumehanged ei paljastaks veel lahkuvat talve ning külm nahka ei näpistaks pikal õuesviibimisel, oleks õhku nuusutades tunne, justkui võiks särgi väel juba õues ringi lipata. Päikest on veel näha vähevõitu, aga kevade lõhna on juba kõik kohad täis. 

Rändlinnud on kohal

Täna nägin esimest kureparve üle pea lendamas. Kevad ei ole enam kaugel. 

Hääletatud!

Sel aastal ei ole ma jälginud Eesti laulu konkurssi kuigivõrd. No ei ole sellele peale sattunud ja pole olnud ka mahti huvi tunda, mis laulud üldse omavahel võistlevad. Seda põnevam oli oodata lõppvooru.

Olen mitu korda raadiost kuulnud lugu Goodbye to Yesterday ning mõelnud, et see on mõne välismaa artisti uus lugu. Kõlab päris hästi ja kõrv jääb kuulatama. Esimesed umbes viis teadvustatud kuulamiskorda ei pööranud ma laulu sõnadele peale refrääni erilist tähelepanu, alles siis hakkasin päriselt sõnu kuulama. Minu ülatus oli suur, kui kogenud raadiodiskor muuseas ühel päeval läbi eetri teavitas, et tegemist on Eesti oma esitajate looga.

Istusime R-ga maha ja vaatasime kahekesi Eesti laulu lõppvooru, nagu naised muiste. Igati mõnus õhtupoolik, pehme ja mugav diivan ning suupärane toidupoolis seltsiks. Läbi teleekraani sai laval nähtud kõiksuguseid erinevaid artiste. Mõne kohapealt oli arvamust kui palju ja mõne kohta kohe ei osanud mitte midagi arvata.

Kuni lavale tulid vennad Viinalassid. Ma ei olnud neist mitte midagi varem kuulnud ja minu teadvusse sattusid nad nüüd esimest korda. Milline geneetiline pagas! Kui vennad juba nii head välja nägid, siis milline veel on nende ülejäänud pere? Facebook rahuldas õnneks selle uudishimu kärmelt. Esitaja Daniel Levi käitus kollektiivselt nagu tõeline staar. Staar selle sõna heas mõttes. Istusin diivanil ja vaatasin suu ammuli - see on Eesti bänd, päriselt? Vinge!

Oma hääle andsin ma vastavalt sellele, mis paitas kõrvu enam ja oli silma jäänud. Paslik aeg teha oma lõplikud valikud. Korraga on hääled mitmel pool olulised, nii Riigikogu (e-)valimistel kui võimalusel aidata hea laul Euroopasse. E-valimistel andsin oma panuse juba paar tundi varem. Õhtu hakul teatab mahe meeshääl telefonis tunnustavalt "Hääletatud!".

Lõpuks ometi ei kõla enam Eetsi muusika üheülbaliselt. Lõpuks ometi kõlab Eesti muusika raadiost selliselt, et enam ei tee kohe vahet, kas on välismaa esitaja või kodumaine. Muusikakauge inimesena tundub mulle, et meie muusika on jõudnud päriselt läände. Meil on ägedaid tegelasi ja häid kõrvu paitavaid palasid. Tegijate tubli ja pikaajaline töö on viinud eesmärgini. Ei taha viriseda ja vinguda, tahan olla uhke tublide Eesti poppmuusikute üle!

Kas juhid kasvavad puu otsas?

Kuulasin täna Äripäeva vahendusel Amropi juhtimiskonverentsi. Pean tunnistama, et kohutavalt hea on oma muude tööde kõrvalt klapid peas istuda ning olulisemat juttu kuulata, vähemolulisema jutu osas aga samal ajal tööd teha. Saab nagu kaks kärbest ühe hoobiga - töö ei kannata, kuid uued teadmised on ka põnevad. 

Panen siia kirja mõned märkmed, mis täna kuuldust silma-kõrva jäi, et hiljem oleks endalgi hea mõnda asja meenutada. Esinejate lausete tõlgendus ja refereering on puhtalt minu omakuuldu põhjal.

Urve Palo

• Päris nii ei ole, et andis Jumal ameti, annab ka mõistuse. 

Valdo Kalm

• Juhid peavad strateegia ja visiooni looma, aga üha enam peavad nad rohkem küsima "Kuidas ma saan teid aidata?"
• Mis on meie juhtimisväärtused ja juhtimiskultuur lisaks tavalistele väärtustele? 
• Pehmet poolt on raske mõõta, seda saab ainult tunnetada. Juhiks ei ole võimalik õppida, juhiks sünnitakse. Seda saab kuni 20% mõjutada, aga mitte rohkem. 
• Juhtide, kellel on kõrge elluviimine, aga madal seotus ettevõtte väärtustega, eksimused maksavad väga palju, kuid neid on raske ära saata, samas on see aga vajalik tegu.

Valdo Kalmi juhtimismaatriks

Liina Kesküla

• Kõige parem turundaja on alati oma töötaja, kes annab impulsi, kas siin on töötada okei või ma vaatan ise ka ringi ja ära parem siia tule. Kas oma töötaja on ettevõtte fänn? Mida oma töötajad ootavad?
• Konkursi tagasiside kujundab kogu tunnet, kuidas tööandja maine kandidaatides kujuneb. Kas see kandidaat, kes ei osutunud valituks, kandideerib kunagi uuesti mõnele muule konkursile samasse ettevõttesse?
• Ettevõtte välisturundus peab minema kokku ka sisemise turundusega.

Selle kõige põhjal jõuti järeldusele, et osad juhid ikkagi kasvavad puu otsas, ainult neil tuleb aeg-ajalt õige külg aidata päikese poole keerata, et nad paremini küpseksid.

Unistus vannitoa mööblist

Aasta 2008. Olime lõpetanud just remondi oma kahetoalises standardplaneeringuga korteris. Uus ilme vajas ka uut mööblit. Mõõtsime üht- ja teistpidi, kuid mõistlikku voodit koos öökappidega meie kitsasse pikka magamistuppa ära mahutada oli sisuliselt võimatu.

Nii ei jäänud muud üle, kui mõelda välja, mida me soovime, lasta teha joonised ning otsida tegija, kes oleks valmis tootma jooniste järgi eritellimusel voodi. Me teadsime, et odav lõbu see pole, aga hea voodi on oluline investeering heasse unne ja hea uni on igapäevase elu funktsioneerimise alus.

Ideed paberile pandud, mööbli tootmise joonised detailideni olemas, hakkasime otsima tegijat. Tol ajal toimus veel Sinises paviljonis mööblimess, kust tol korral endale ka sobiva diivani leidsime. Käisime seal avatud silmadega ringi ja suhtlesime erinevate mööblitootjatega. Üks meistrimees kuulas meid ära, vaatas jooniseid, arvas, et tal pole praegu tööd liiga palju ning oli nõus meie voodi töösse võtma, ainult hinna saamiseks tuli meil suhelda veel ettevõtte müügiosakonnaga. Mõeldud-tehtud. Peagi tuli ka vastus - meie voodi jaoks ei saa hinnapakkumist teha, sest ettevõte on hõivatud näidiste tootmise planeerimisega. Vaatasime ja imestasime.

Hakkasime otsima teist ettevõtet, kes meile sobiva voodi oleks nõus valmis tegema. Uurisime siit ja sealt, aga keegi tegemisse võtta ei tahtnud - küll oli tööd liiga palju, küll polnud viitsimist, küll kadus kontakt lihtsalt ära. Lõpuks läbi ema tutvuste õnnestus siiski voodi tehtud saada. Voodi on aus ja hea tänaseni ja oleme sellega endiselt rahul.

2009 tuli aga masu ning mitmed mööblitootjad olid sunnitud uksed sulgema, sest kliente, kes mööblit vajaks, enam ei olnud. Vägagi tundub, et hetkel on mööblitootjatel üpris sama pilt - oleme püüdnud vannitoa mööbli tarbeks võtta mitmest kohast pakkumisi, kuid asjata - kirjadele isegi ei vastata, olgugi, et varasemad rahulolevad kliendid on soovitanud. Tundub, et praegu on mööblitootjad oma buumi tipul ning see ennustab peatselt uut kriisi. Valmislahendusena poemööbel meile kahjuks aga ei sobi.

Ah, kas lootus kvaliteetsele ja ilusale vannitoa mööblile on tõesti vaid unistus, mis peab veel ja veel edasi lükkuma?

The system

Juhtusin täna erialaseid materjale otsides ideede ammutamiseks kodulehele, mille pealkiri tõmbas mind täielikult endasse.

"Management works in the system. Leadership works on the system. If you put good people in bad systems you get bad results."

Ilmselt võiks siit jätkata stiilis: If you put bad people in good systems you get average results. Siin ongi juhtimisdilemma?

Kõrvits!

Ma olen tihti mõelnud, mida kõrvitsaga pihta hakata. Jupp aega teda pole ja siisühtäkki on teda jube palju, nii et keeruline on ära teha. Ja siis jälle väga kaua ei ole.

Hiiumaalt saabunud poolik kõrvits ootas juba mõnda aega oma järge, kuid häid ideid ei olnud kohe varrukast võtta. Saia sai juba tehtud ja supi isu ei olnud, marineerida ka ei tahtnud.

Aga mis oleks, kui paneks kõrvitsapüree lihtsalt purki ja otsustaks hiljem, mis sellest saab?

Kollane püree ootab ideid.

15 000 sammu

Talvine aeg on enamjaolt tubasem. T ei jaksa ega viitsi ka jalutada nii palju kui varem. Eks ta muidugi viitsib, aga käppa tulnud longe teeb haiget ja seepärast pigem liiga pikki jalutuskäike olen hakanud temaga vältima.

Üle pika aja on selge ja särav päike väljas. Kasutasime juhust ja tegime pikema tiiru karges talvepäevas. Ah, talv on nii ilus!

Päike särab. Kevad ei ole kaugel.

Ühe armastuse lugu

Aasta algus on kujunenud kultuurseks. Esimese kuu jooksul on see juba kolmas teatriskäik. Seekord Viljandi Ugalasse Lovesongi vaatama.

Ma arvan, et elus on draamat ja tragöödiat piisavalt palju, ilma et peaks seda niisama juurde külvama. Mu elu on piisavalt sisutihe, et mõtestada oma olemust. Seega ei otsi ma lisaks nukraid ja negatiivseid emotsioone teatrist. Mulle ei meeldi tükid, mis on liiga realistlikud. Mille suudavad näitlejad mängida nii puhtalt välja, et jäädki kõike nähtut hoobilt uskuma. Niivõrd hea näitetöö ja suurepärane lavakujundus. Aga nii palju emotsioone, et mitmed inimesed saalis valasid pisara ja mõni isegi lahkus keset etendust.

Enamik inimesi ei taha saada reaalsusega vastu vahtimist.

Talvine Viljandi. Nii tuttav ja nii võõras.

Logistika on täpse ajastuse alus

Üksik käru ootamas oma teed.

Tere tulemast, härra L!

Tere tulemast siia maailma, väike härra L!

Mul on sinu saabumise üle siiras hea meel. Sa oled oluline, justkui oleksid meie endi pere liige. Ma olen nii õnnelik! Tahaksin Sulle öelda nii paljut, kuid jõuab veel. Praegu on tähtis üksnes olla emme-issi silmateraks ja tublilt kasvada ning kosuda.

Ma jõuan Sulle kõiki olulisi maailma asju veel rääkida, kui Su emme ja issi seda muidugi lubavad. Ma soovin, et Sinu elu saaks olema säravalt positiivne ja põnev, täis hoolivust ja armastust ning üllaid triumfe. Et tunneksid saavutuste väärtust, kuid elu säästaks Sind valust ja raskustest. Ma usun, et Sind ootab ees suurepärane elu. Hoia seda!

Ema-lapse kimp. Nabanööriga kinni.

Ootusärevus

Positiivne ootusärevus on tore asi. Tead, et kohe-kohe juhtub midagi, aga see hetk ei ole veel käes. Iga piuks paneb võpatama ja telefoni poole kiikama - kas nüüd äkki? Aga ei veel...
Südames tean, et kõik läheb hästi!

Kingituse ootamine on ootusärevus. Kingituse tegemine siiras rõõm.

29 5/6

Tihtipeale on nii, et kellegi lapse kohta vanust küsides, öeldakse vastus üpris kuu täpsusega lisaks aastatele. Kuskilt alates hakatakse ütlema poolaastaid ning sealt edasi täisaastaid. Aga kust jookseb see piir? 

Kuskilt ajast pole väidetavalt vanus enam üldse oluline. Ja teatud mõttes ei olegi. Sellgipoolest ma arvan, et antud aega tuleb pühitseda ning hetkede eest tänulik olla. Lõppeks loevad ju need momendid, mis võtsid positiivselt hingetuks, mitte need, mis hinge ei puudutanud. 

Hommikune jäljekütt

Kõrvitsaga lapsepõlveradadel

Vahel ütleb pilt rohkem, kui sõnad võiksid. Panen siia kolm ühest emotsiooni. Kõrvitsasai viib mind tagasi lapsepõlve - ema meisterdas sügiseti alati magusat kollast saia, millest isu täis ei saanud.

Kõrvitsasaia retsepti kohandasin natuke ringi: jahu sai 1,3 kg, piima aga poole vähem retsepti kogusest - 2,5 dl. Kuivpärmiga ja väikese kardemonitörtsuga maitses nagu päris.

Kerkib. Esimene saiataigen

Uus kogemus. Kõrvitsasaiakesed

Parim tulemus. Magusad pätsid ootavad mekkimist

Tagasi juurte juurde

Mulle on alati olnud huvitav, aga ka oluline teada, kust ma pärinen. Meie peres on ka alati väärtustatud sugulastega läbikäimist, kuigi tänapäeva maailmas on pigem tihedamini levinud lävimine sõpradega, vähem naabritega. Lapsepõlvest kaasa antud väärtuste tõttu on mulle alati meeldinud ka nn laiendatud pere, kus lähemad hõimlased ja sugulased omavahel tihedalt läbi käivad. Perekond ei ole mitte alati see, mis iseenesest antud on, vaid see, mille sa sellest kujundad ja keda oma pereringi arvata otsustad.

Eestis on peredel läbi aegade olnud omajagu saladusi, kuid minevik on avalik info ja nii on sugupuu uurimine päris põnev tegevus. Umbes 6-7 aastat tagasi jõudis Geni portaal esmakordselt laiema avalikkuse teadlikkusse ning pakkus lihtsat viisi luua võrgustik oma sugulastest - me kõik oleme kuidagi seotud. Ema oma mul suure töö sel teemal ära teinud ning aitasin temagi tööd teistega jagada, veidi hiljem võttis ema ise rolli portaalis üle ning on sugupuud tänaseni tasapisi täiendanud sedasi, kuidas oskab.

Mõnda aega tagasi palus üks sugulane, keda me kunagi kohanud polnud, ema abi vanadelt fotodelt inimeste tuvastamisel. Kuigi sellest oli juba varem juttu, võtsime käigu sugulase juurde Kesk-Eestisse alles nüüd ette. Päris veider oli kohtuda kellegagi, kellest enne justkui midagi ei tea, kes räägib neist samadest inimestest, keda mu ema on kunagi kohanud ja kelle andmed olen just mina Genisse sisestanud. Niimoodi saabki ring iseenesest täis.

Lumi ei ole veel sulanud, aga esimesed märgid kevadest juba paistavad.

Jõulupuu pidulik lõppakkord

Sel aastal tuli Kolmekuningapäev varakult. Mitte nüüd varem, kui kalendris tavaliselt, aga kuupäevaliselt sattusid Jõuluaeg ja aastavahetus pikkade pühade ajale, nii et enamus inimesi oli veel aasta esimesel pühapäevalgi kodudest eemal ja kuused polnud mitmel pool saanud veel täielikku naudingut, et neid võiks juba napid paar päeva hiljem lõkkesse visata.

Kolmekuningapäev paneb Jõuluajale lõpu ning kuskilt kaugemalt ajalt on pärit ka traditsioon sel ajal kuused toast välja visata. Kuhu seda kuuske ikka visata on linnarahval? Lapsepõlvest mäletan, et jaanuari alguses olid prügikastide ümbrused kivilinnas tohutult ülekuhjatud kuuserootsudega. Üpris trööstitu vaatepilt, aga ühtki muud alternatiivi ka polnud. Selles osas on kuuskede põletamine vähemasti ilus ja Jõulupuule väärikas lõppakkord.

Sel aastal otsustasime kuuskede põletamise teha alles nüüd. Ilm soosis seda peaaegu: alles õhtul tõusis tuul ning kui lõke juba hoolega põles, sadas taevast alla hoovihm, mis jäise tee veel libedamaks tegi, nii et isegi lühikest teejuppi jalgsi keeruline käia oli. Lõke see-eest aga hõõgus ehedalt lumisel taustal.

Kuuskede põletamine

Komöödia kahes vaatuses

Viimastel päevadel on mul kohati tunne, nagu maailm, mida näen, on justkui film, mida ma vaatan hämingus ammuli sui, arusaamata, kas see on komöödia või draama. Miskipärast on mul tunne, et viimane vaatus ei ole veel käes. Ja mulle meeldiks lõppkokkuvõttes hea komöödia oluliselt rohkem.

Uskujad

Plaanimajanduse postulaat

Aasta algus on olnud veidi hektiline, aga ma püüan end sellest mitte häirida lasta. Palju tegemisi ja toimetamisi ning vahel on tunne, et tahaks korraks aja maha võtta. Kiiresti sõltumatult muutuvad plaanid. 

Pigem on asi selles, et asju, millega tegeleda tahaks ja mida kõike jõuda sooviks, on lihtsalt nii palju ja raske on millestki loobuda. Aeg on paraku piiratud ühtmoodi 24-tunniga ööpäevas.

Elamus. Emotsioon. Koos veedetud aeg. 

Reis ürgaega. Ahhaa, dinosaurused!

Plirts-plärts, käes on jaanuar!

Täna oli õues tõeline kevadilm - päike paistis pimestavalt, lumi ja jää sulasid. Õu oli erakordselt libe. Kevad hakkab tulema. Viimane aeg hakata talikülvile mõtlema.

Veel kaks päeva tagasi oli täielik talv

Unistus paradiisist ja puhkusest

Soe üllatus postkastis - aitäh, K!

Tudengieine

Nostalgiline õhtusöök - nuudlid konserviga.

Väike laps minu sees

Tänane päev oli eriti tegus. Pakkisime oma asjad hommikul hotellis kokku ning mõtlesime, mida päevaga pihta hakata. Väljas oli täielik sula ning öösel maha sadanud paks lumi kattis raske korrana kõiki pindu.

Kunagi kümnendas klassis olles leppisime klassiga kokku, et lähme klassiekskursioonile Soome Heurekasse. Minu jaoks tundus see mõte väga põnev, eriti seetõttu, et tol ajal Eestis veel midagi sellist ei olnud. Ahhaa keskus oli siis alles vastloodud ja lapsekingades ning sinna klassiekskursioone veel ei korraldatud. Juhtus aga nii, et mihklipäeval oli korraga nii minu mandliop kui klassiekskursioon ja mul jäigi Heurekasse minemata. Umbes samast ajast alates olen ma mõelnud, et Heurekas või nüüd ka Tartus Ahhaa keskuses võiks olla väga põnev. Lõpuks täna, peale kõiki neid aastaid, võtsime ette käigu Ahhaa keskusesse.

Ma arvan, et tänapäeva koolilastel on teooria omandamine oluliselt lihtsam kui meil omal ajal. Õpikust kuiva ja ette kujutamatut teksti lugedes on sellest üpris keeruline aru saada. Tänu Ahhaa keskusele on aga oluliselt lihtsamalt võimalik endale ette kujutada paljusid neid asju, mis õpikutes seni segasena tundus.

Mind tabas Ahhaa keskuse planetaariumis tõeline ahhaa efekt. Väiksena vaatasime tihti maal taevas tähti. Isa püüdis seletada, kus mõned tähtkujud asuvad, mis on suur ja väike vanker ning kus Põhjanael. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas alati Põhjanael paigal püsis, kuid suurt ja väikest vankrit vahel keerulisem leida oli. Tuleb välja, et Põhjanael ongi meie taevalaotuses paigas, kuid suur ja väike vanker siiski liiguvad. Ehk siis see, mida ma alati kahtlustanud olin, sai täna lõpuks kinnituse.

Tagasi kodus kutsus A meid Skyparki batuudile hüppama. Kaalusin, kas minna või mitte. Batuudid on ju vahvad, oma isu pole ma seal saanud kunagi täis hüpata, kuid samas ma polnud päris kindel, kas täiskasvanul on paslik minna batuudile hüppama. Õnneks on siin hea kattevarjuna kasutada A last, kes veel nii väike on, et üksi päris batuudile hüppama teiste laste vahele ei sobi. Miks see nii on, et täiskasvanule justkui ei peeta sobilikuks lapselikel atraktsioonidel rõõmu tunda ja üksikut täiskasvanut sellises kontekstis peetakse pigem perverdiks ja veidraks, kuid lapsevanemad võivad koos lastega kogu üritust rõõmsalt nautida, ilma et neid keegi kummaliselt vaataks? Et kui pole lapsi, peaks justkui kogu sellest rõõmust ilma jääma? Või on see lihtsalt valehäbi?

Tuisune tee Tartust Tallinna. Lund tuli muudkui juurde.

Heade mõtete linn

Päkapikk mõtles samu radu pidi, kui ta tõi meile Jõuludeks teatripiletid Tartusse ja paari nädalase vahga Viljandisse. Olgugi, et päkapikkude algallikad olid erinevad, käis mõtterada ilmselt sama teed pidi.

Tartusse satun ma niisama harva, ka ei ole mul selle linnaga kunagi päris isiklikku suhet olnud ja tunnen end siin pigem harvase külalisena. Lumine Tartu on ilus ja muinasjutuline. Tartu on linn, mida ma ei tunne ja siin on palju kohti, kus ma kunagi käinud pole.

Sadamateater meenutab natuke Linnateatri Hobuveskit oma olemuselt, tükkide poolest aga pigem uuendusmeelsust sarnaselt No-teatrile. Igal juhul, Paanika oli laval võibolla veidi teistsugune, kui teatritüki kirjeldus ettekujutuse lõi, mis ei tee seda etendust sugugi kehvemaks ning säravaim koht on kahtlemata teises vaatuses, kus ilmselt iga saalis viibinud naisterahvas oleks tahtnud uudishimust korraks teada, kus ja kuidas see tätoveering ikkagi lõppeb, mis ühe siledanahalise meestegelase selgroogu mööda algas ja üle puusa sujuvalt ettepoole libises. Näitlejatöö oli suurepärane, tüki enda sisu pakkus ilmselt nii mõnelegi saalis olnud meesterahvale omajagu äratundmisrõõmu, et aplausi ajal just meesterahvad saalis püsti seisid. Riho Kütsar nägi laval välja, nagu Eesti enda Brad Pitt.

Mind on positiivselt üllatanud täna Tartu söögikohtade hea teenindustase. Hotell Londoni, kus peatume, restoran Polpo, mis on valitud ka Eesti parima 50 restorani hulka sel aastal ja saavutanud seal Tartu restoranidest auväärse teise koha, on mugav lahendus teatrieelseks õhtusöögiks. Eelroad andsid kogu õhtule mõnusa nüansi alguseks, pearoogadest oli lausa suus sulav lammas kahtlemata parim valik. Part, olgem ausad, on nii mõneski kohas veidi maitsvam olnud ja ajas hiljem hirmsasti jooma. Siga oli meeste meelest klassika. Kahele roale kolmandat ehk magusakorda me enam peale mitte mingi valemiga võtta ei jaksanud. Teenindus seejuures oli aga ülimalt sõbralik ja meeldiv, poiss teenis ausalt oma tipi välja ja oleksime ehk rohkemgi jätnud, kui parajamat sularaha oleks leidunud.

Õhtu lõoetasime Pierres, nautimas shokolaadiseid hõrgutisi. Pierre atmosfäär ise on selline, mis loob privaatse ja hubase tunde, nii et kõrvallauad jäävad sisuliselt märkamata. Ka Pierre teenindaja oli mõnusalt julge suuvärgiga, kuid tabas peenelt ära piirid, milleni oli mõistlik minna. Lahkudes jäi tunne soe ja rõõmus, nii et teinekordki võiks tagasi minna.

Tartus on vaimsust piisavalt. Paanika oli üksnes laval.

Pool krundi hinnast moodustab naaber

Mu äial on ütlus, et pool krundi hinnast moodustab naaber. Ma olen temaga täiesti nõus.

Head naabrid on nagu head sõbrad. Head sõbrad on omad. 

Horoskoobikuulutus

Öeldakse, et parimad asjad elus on tasuta. Samas on elu selline, nagu sa teda võtad. See ei tähenda alati pidu ja pillerkaart, pealegi tuleb pill pika ilu peale, kuid meie kliimas on optimistlik suhtumine ja positiivne meel igal juhul midagi, mis igal hetkel marjaks ära kulub.

Täna ilmus Igor Mangi aastahoroskoop, mida Maalehest pikisilmi oodatakse igal aastal. Olen püüdnud vahel alles hoida eelmise aasta oma, sest Internetiavarustest seda hiljem kätte saada on üpris keeruline, et võrrelda kuidas aasta siis päriselt läks. Mang paneb paljude asjadega üllatavalt täppi, kuid on ka mõned asjad, mis alati nii hästi kokku ei lähe. Ja lõppeks loeb see, mida sa ise otsustad uskuda ja kuidas oma elu suunata püüad.

Sel aastal ma võtaksin ja valiksin Mangi horoskoobist meeleldi just need teemad täituma, mis meele rõõmsaks ja hingele head teevad. Positiivsed soovid, mis täituda võiks. Head emotsioonid. Ülejäänud maailm vuhiseb nagunii sellises tempos ja toonis, nagu ta ise soovib. Eks aasta pärast saab vaadata, kuidas läks, kuid sisenen ma eesootavasse heade mõtete ja tunnetega. Las head asjad tulla!

 Unistamine on tasuta. Õiged asjad tulevad ise sinuni.

Pimedad õhtud

Ajaviide pimedateks õhtuteks, kui tegelik ajaröövel ootab alles oma tähelepanu

Võta hetk

Mulle kunagi meeldisid tohutult laulusõnad, kuidas üks hetk päevast jäi puudu ning pidasin seda kiirustavas maailmas tavapäraseks normaalsuseks.

Tegelikult on vahel vaja just nimelt see üks hetk võtta, et mitte lahmida tohutus tempos teha tänaseid toimetusi homsele mõtlemata. See üks hetk, et mõelda ette väike samm, mis võib praegu nõuda pisukest panustamist, aga tulevikus päästa seetõttu suuremad kulutused ning kuudepikkuse topelttöö.

Kui hiljuti üks Exceli koolitaja väikse huumoriga küsis nii mõnegi asja kohta mismoel mõnd matemaatilist tulemust on hea saada ja pakkus ise vastuseks, et lihtsalt aega peab olema, siis vahel tõesti - peabki aega olema. Aga mitte aega selleks, et teha tohutut käsitööd üksi ära, vaid aega selleks, et eesolev tegevus korraks läbi mõelda ning jõuda tänu sellele korrektse tulemuseni oluliselt kiiremini.

Aega peab olema. Aega, et nautida, saavutada, olla.

Tänased otsused mõjutavad homse päeva tegemisi. Vahel on vajagi lihtsalt üht hetke*.

*hetk - moment, silmapilk, minut, viiv, vilge, pilk, puhk, sutsuke.

Kolmekuningapäev. Aeg kuusk kokku pakkida.

Aurutada mitte keeta

Mõtlesin kiireks õhtusöögiks haarata poest paki pelmeene. Lähenesin natuke uudsest vaatenurgast ja võtsin tavapäraste Pealinna omade asemel seekord kana, seente ja juustuga - kui hull see maitsekooslus ikka olla saab?

Jõudsin näljasena koju ja viskasin poti kärmelt tulele, et peagi keevasse vette poetada mõnus ports põneva maitsega pelmeene. Ühtäkki riivas mu silma pakil olev joonispildijada. Vaatan üht- ja teistpidi, aga pakil on peal pilt, millel on potile diagonaalne joon peale veetud. Misasja? Pelmeene ei tohigi keeta? Alati on pelmeene ju keedetud!

Uurin pakendit veidi lähemalt ja saan selgeks, et neid pelmeene tõesti ei soovitata keeta, vaid pigem aurutada, praadida koos aurutamisega (kuidas see välja näeb?), panna fritüüri või koos veega mikrolaineahju (mental note iseendale: need pelmeenid võiks ka tööle sügavkülma visata, sest neid kannatab teha ka mikrouunis, kuna tööl korralikku kööki nagunii pole). Kõhkleva näoga kallan potist keema läinud vee ära, jätan sellest alles vaid väikse tilga, sätin poti põhja aurutusresti ja puistan restile pelmeenid.

Täpselt 6 minutit hiljem võtan aurava poti tulelt. Üllataval kombel on pelmeenid küpsed ja väga hea maitsega, ainult tiba magedad minu maitsele.

Kui reeglina kehtib pelmeenide puhul meie tavapärases keskkonnas lause: aurutada mitte, keeta! Siis seekord on tõesti tõene: aurutada, mitte keeta! Vahel võib komal olla elus väga suur roll, nagu ajalooliselt ammu juba teada on.

 Seal, kus tavaliselt jäätee algab. Uue aasta esimesel päeval.

Kanged kleepekad

Reedene torm oli kohal veel tänagi. Eile õhtused ja täna esimene praam Hiiumaalt mandrile ei väljunud. Meil oli pilet järjekorras teisele praamile. Meri loksutas omajagu ning silmapiir kõikus laeva aknast ühest äärmusest teise. Hea, et Hiiumaa vaheline jupp meresõitu kestab vaid tund-viisteist.

Rohelise murukamaraga saarelt sattusime ühtäkki üle mere lumisele mandrile. Väike vahemaa. Suur vahe maal.

Eelmisel aastal valminud vein vajas pudeldamist. Esimest punsut ümber villides avastasin, et teise jaoks pole piisavalt pudeleid varutud, kuigi enda arust olen korralikult aastajagu pudeleid kogunud. Nüüd on siit-sealt viimased pudelid koos ja aeg pudeldada ka viimane punsu.

Olgugi, et ma olen aastaid juba kasutatud pudelitelt silte maha kraapinud, lähevad tootjad aasta-aastalt paremaks (või on minu kasutusse sattunud üha kvaliteetsemad veinid), igal juhul on üha keerulisem pudelitelt silte maha hõõruda. Olen selleks kasutanud kõikvõimalikke tehnikaid, millele olen osanud tulla. Olen nii küüntega kraapinud, ööpäevade ja nädalate kaupa leotanud, kuumutanud ja traatharjaga hõõrunud, piserdanud liimieemaldajat kui kasuanud kõikvõimalikke teravaid kätte juhtuvaid asju alustades noast ja kääridest ning lõpetades pahtlilabidaga. A soovitas mulle nädalapäevad tagasi, et pudelid võiks ju nõudepesumasinasse panna - purkide sildid lahkuvad masinas üpris kärmelt vabatahtlikult. Mõeldud-tehtud.

Peale kaks korda 2,5 h pesuprogrammi ja vahepealset küünetööd, näevad mitmed pudelid üpris samasugused välja nagu masinasse pannes. Mõnel on üksnes tekst heledamaks kulunud. Niipalju siis sellest. Tundub, et järgmine aasta tuleb hakata siltideta veinipudeleid kuskilt eraldi soetama. Õnneks on sinna veel veidi vähem kui aasta aega.

Kangekaelsed pudelid veel kangema liimiga siltidega.

Tormituuled

Õues kisub tormiks juba teist päeva. Tuul puhub üpris tugevasti. Metsa ei soovitata minna. 

Oma tormid juba läbinud roheline ratas

Tavaline toit

Vana-aasta viimastel päevadel tundsin ühtäkki, kuidas tahaks tavalist toitu. Sellist klassikalist, millega oleme harjunud juba maast madalast ja mis on omane meie maitsemeeltele. Ma olen olnud seni suur katsetaja ja uute resteptide järgiproovija, et kõiksugused põnevad kooslused ja uued maitsed ära proovida. Nüüd tunnen, et vana ja hea on kuhugi unustuse hõlma vajunud ning ma olen kuidagi veidi väsinud menüünimedest, mida oma emakeeles lugedes pole mul halli aimugi, millest see toit tegelikult on.

Tänaseks õhtuks olid kõik varem valmistatud toidud otsas ning pidulauale nõudis keha midagi mahedat ja tavalist vahelduseks. Umbes nagu tartari või confiti vahetaks välja ketšupiga makaronidega. Vahel on sellised toidud lihtsalt nii head. Vahel tunneb vaim, et lihtsad asjad on need, millest puudus on.

Kui omal ajal pidi Portugali perenaisel olema 365 erinevat retsepti soola-tursast, siis eestlastel on ilmselt umbes sama palju retsepte sealihast ja teraviljatoodetest. Ja vanadel eestlastel oli ilmselt suhteliselt ükskõik liha rasvaprotsendist ning teravilja gluteenimäärast. Endiselt on ikka veel tavalisestki Eesti köögist nii palju neid toite, mida ma pole kunagi teinudki.

Leidsin kapist ühe koltunud paberil nõukaaegse kokaraamatu ning lappasin seda huviga. Kui nüüdsel ajal on uutes kokaraamatutes valdav osa toite vaja teha praeahjus, magustoiduks peaks kodus olema olemas toorjuust, vahukoor, veidi vanemate retseptide puhul nüüd enam mitte nii populaarne kohupiim, siis vanemad kokaraamatud ei eelda kirevat kiiresti riknevat toiduvaru ja on tihtipeale pliidiplaadil tehtavad.

Väljas möllava tormiga ei viitsinud end kuidagi poodi ajada ja nii sai kappides olevatest asjadest hea ja lihtne, kuid maitsev õhtusöök kokku: pelmeenivorm seentega ja odrajahuvaht. Muide, mul polnud aimugi, et ka odrajahu saab vahustada sarnaselt mannale. Igal juhul, maitsemeeled tänasid.

Vaarika-mustikamahlaga odrajahuvaht

365 uut mõtet

Kuhu kaob aeg?

Viimane aasta on läinud sellises tempos, et vahepeal pole sellele ise ka kuidagi järgi jõudnud. Ma tunnen, et selline jooksmine ei ole kuigivõrd pikas perspektiivis mõistlik. Seetõttu on jäänud unarusse palju asju, mida ma teha olen soovinud, keeruline on olnud enda jaoks ka aastast kokkuvõtet teha, sest mõttega olen ma ika veel kuskil novembri keskpaigas, teisisõnu ajast tugevasti maas.

Soovid

Jõuluvana küsis mu käest kuidas mu perel on viimasel ajal läinud. Võtsin hetke ja mõtlesin igaühe peale veidi, andes kaasa kõigile personaalse soovi. Öeldakse ju, et lase oma soov universumisse ja see läheb täide. Richard Bachi öeldu sai ka aastalõpusoovidena sõpradele ja lähedastele lähetatud „Ühtegi soovi ei lasta sul tekkida eales, ilma et üksiti jõudu sul antaks see täide viia.“. Soovin oma lähedastele head terveks eesolevaks ajaks.

Uued mõtted

Olen seda blogi siin hoidnud algusest saadik üpris pildivaba. Seda kõike põhjusel, et pean end oluliselt paremaks kirjutajaks kui pildistajaks ning, olgugi et pilt võib öelda tuhat sõna, võib vahel pilt ka jutust tekkinud ettekujutuse ära rikkuda, näiteks klassikaline juhus, kui juturaamat on kaasahaarav ning peategelastest tekib silme ette kujutluspilt ja ühtäkki tehakse raamat filmiks. Vaatad filmi ja mõtled, kuidas nad peategelaste valikuga ikka nii mööda on pannud, et need sinu kujutelmaga üldse ei ühti. 

Kirja saab refereerida, jutustada, edasi anda sõnadega. Pilti, nagu lõhnagi, on sootuks keerulisem sõnadesse panna. 

Ma ei arva naiivselt, et aega kuskilt tohutult ilma ja ellu juurde tekib. Elu läheb ajas kuidagi üha kiiremaks nagunii ning mida aeg edasi, seda vähem jõuab sama ressursiga tegelikult tehtud, tulenegu see siis millest tahes. Eesoleval aastal soovin ma leida enam rahulikku aega meie endi jaoks, et aasta lõpus võiks tagasi vaadates õnnelikult tunda, kuidas kõik soovid on täitunud, ent südames on rahu, sest õiged väärtused on saanud vajaliku tähelepanu end ribadeks tõmbamata.

Mõned asjad on head just selliselt, nagu need alati olnud on. Mõned asjad vajavad vahel veidi enam hingetõmberuumi ja vähem piiritletust, võibolla ka kerget uuenduskuuri. Nii võib ehk seegi blogi olla vahelduseks ehk veidi enam pildirohkem, kui kirjaks ei jää nii palju mahti.

Niisiis, soovin rahulikku uut aastat, et oleks aega omadega koos olla ja aega iseenda jaoks.

Alpakad tervitamas uue aasta esimesel päeval

Salarändur Saksamaalt jäi Pärnusse

Eelmisel õhtul Lodži hotelli saabudes üllatas vastuvõtu töötaja meid väga meeldivalt soojade suurte shokolaaditükkidega küpsistega, ka tuba oli ilus ja avar, lõhnas veel üpris uhiuuelt ning meie 9. korrusel asuva toa aknast avanes vaade tuledesäras linnale, mida me nautida väga ei jõudnudki, sest vajusime väsinult unne ning lahkusime juba koidikul, et jõuaksime läbida Varssavi enne tööpäeva alguse tipptundi.

Kui seni läks tee alati läbi Varssavi, küll äärelinnast, aga linna ennast ei olnud võimalik täielikult vältida, siis meie positiivseks üllatuseks on nüüdseks tehtud valmis jupp kiirteed, millega on võimalik Varssavi linn sisuliselt välja lõigata. Viimane ots sellest teest on küll tegemata, ent ilmselt aasta pärast on seegi valmis ja Varssavi läbimine saab olema senisest oluliselt valutum.

Tegime kiire hommikusöögi peatuse alles teispool Varssavit, et kindlustada tööpäeva hommikuse ummiku vältimist. Tee ääres oli meil valida vaid paari tankla ja McDonaldsi vahel. Kuna Poola zlotid said meil otsa juba Wroclawis, siis oli meie jaoks ka oluline kaardiga maksmise võimalus. Väljas valitses kõrbekuumus, nii et konditsioneeritud auto oli ühtemoodi populaarne asukoht konditsioneeritud siseruumidega.

Poola teed Varssavist Eesti poole on endiselt kitsad ja looklevad, nii et pole ka väga suurt vahet, kes minna üle Lomža või läbi Bialystoki. On näha väikseid juppe juba kiirteest ning seda, et suurem tee-ehitus on plaanis, aga millal ükskord tegelikult ilusat uhket kiirteed läbi Poola Leedu piirini nautida saab, seda näitab vaid aeg. Lodžist koju oli meil 1100 kilomeetrit sõitu, mis tänu väikestele teedele võtab tohutult aega ja on omajagu väsitav.

Kuskil Poola põldude vahel sõites tundsin, kuidas mu põlveõnnal sügeleb. Vaatasin seda lähemalt ja avastasin põlveõndlast sääsehammustuse kubla sarnase punase sügeleva punni, mille keskel paistis must puru, mis käega pühkides paiagst ei liikunud. Vaata, kuidas tahad, aga puru on niivõrd tilluke, et päris täpselt aru ei saa, millega tegu. Kuna puru käega pühkimisele aga paigast ei liikunud, hakkasin kahltustama miniatuurset Saksamaalt salaja kaasa reisinud puuki. Otsustasime, et kuna olime nagunii teel koju, teeme Pärnu EMOs peatuse ja laseme seal selle millimeetri suuruse Saksa salaränduri eemaldada kuna ise ei oleks seda mitte mingi vahendiga võimalik kätte saada.

M oli hommikust saadik nuusanud ja kurtnud kerge kurguvalu üle, lisaks oli tal palavikune tunne. Mina tundsin, kuidas nina kergelt vesiseks tõmbas ja kurk tiba kähe oli. Ilmselgelt olin ööseks kruttinud hotelli kondotsioneeri liiga jaheda peale ning olime mõlemad saanud keset suve korraliku konditsioneeri külmetuse.

Läti ja Leedu läbimine on tagasiteel alati jube tüütud. Kodu on justkui siinsamas, aga Baltikum võtab ikkagi päris mitu tundi aega. Leedu-Poola piirilt koju on veel peaaegu 700 kilomeetrit sõitu, lisaks keeratakse seal ka kell tund edasi, nii et ajaliselt kaotad justkui hoobilt selle piiriületusega tunni.

Kui Poola kubiseb rekkadest, siis huvitava tähelepanekuna märkasime, et enamus Poolas sõitvatest rekkadest, nii masin kui tema saba, on Poola numbrimärkidega. Esimest Eesti numbriga rekkat kohtasime alles vahetult enne Leedu piiri, kui olime selle taga raudteeülesõidukoha juures peatunud. Eesti numbrit oli nii tore näha, et oleks tahtnud juhile kohe lehvitada.

Üldise tähelepanekuna võib öelda, et auto numbrimärkidest lähtuvalt tunduvad britid, belglased ja eestlased olema rohkem sõiduautoga rändav rahvas, kelle numbrimärke erinevates riikides maanteedel ikka kohtab. Ei ole muidugi välistatud, et Belgia numbrimärgid kuuluvad tegelikult Brüsselisse pagendatud Baltikumlastele, kes puhkuse ajaks autoga kodukanti käima tulevad. Suurbritannia numbrimärkide puhul aga jäi mulje, et tegemist on reeglina päris britiga ning GB tähisega autosid leiab maanteedel tõesti igast riigist.

Tankisime auto paagi Poolas veel kütust täis, ennast püüdsime tankida Leedus teeäärses Hesburgeris, kui silme eest näljast juba tasapisi mustaks hakkas minema. Leedus valitses pärastlõunal veel suurem põrgukuumus kui oli seda olnud hommikul Poolas. Tundus, et tegemist on lõppematu saunalavaga.

Nii kui ületasime Läti piiri, tõmbus taevas tumedaks ja hakkas sadama äiksevihma. Läti meile sellist elektrilist vaatemängu, nagu päev varem Poola, ei pakkunud. Õues oli 35 soojakraadi asemel ootamault ja harjumatult jahe, termomeeter näitas napilt 20 kraadi sooja. Nii kiiresti harjumegi tohutu kuumusega, et 20 kraadi tundub külm, samas kui kevadel väljas juba esimese 15-kraadise päiksepaistelise ilmaga on näha bikiinides kevadekuulutajaid. Täpselt enne Eesti piiri lõppes vihm ning ees terendas helesinine päikseline taevas. Eestis oli endiselt korralik suvi.

Pärnu erakorralise meditsiini osakonda jõudsime õhtul enne kella 21. M tundis end selleks ajaks üpris täbarasti, kuid auto oli niimoodi pakitud, et tema tooli asendit muuta naljalt ei saanud ja seega mul rooli minna ei õnnestunud. Koduni oli jäänud napid poolteist tundi.

Pärnu EMO arst võttis mind üpris kiiresti jutule, erinevalt pikkadest järjekordadest Tallinna EMOdes. Noor tohter vaatas musta täppi mu põlveõndlas üht- ja teistpidi ning jõudis selgusele luubi abil, et tegu on tõepoolest miniatuurse puugiga, mis oli aga nii väike, et temalgi oli keeruline puuki eemaldada. Puuk kiirelt käes, anti mulle kaasa puugihammustuse infoleht ja sooviti head koduteed.

Poolteist tundi hiljem olime väsinuna ja kergelt tõbisena kodus. Tassisime oma auto asjadest tühjaks, loputasime keha päevasest higist puhtaks ja suikusime mõnusasse ööunne oma voodis. Tõepoolest, ei ole paremat kohta magamiseks, kui oma voodi.

Meie 5400 kilomeetrit pikk 12 päeva kestnud ostuseiklus Euroopas oli jõudnud selleks korraks õnnelikule lõpule.

Hit the road, Jack!*

* - Löö teed, Jaak! või Anna Minna, Jaak! või ka Agata, Martin Ja teised.

Ärkasime hommikul vara, et pakkida asjad kokku ning viia autosse ära juba enne hommikusöögi algust, nii et hommikusöögilauas olime esimesed, kuid enne kui hommikune kastene maa kuivaks sai, olid kiiremad golfarid end juba rajale sättimas. Meid ootas ees pikk päev umbes 1000 km läbimisega mööda Saksamaa kiirteid.

Saksamaa kiirteed on endiselt väga hea kvaliteediga. Täna on need tasulised üksnes veoautodele, kuid räägitakse, et alates 2016 tahetakse need teha ka tasuliseks sõiduautodele. Kui on võimalik osta mõistliku raha eest nö transiidi pilet, mis kehtiks vaid mõne päeva, peaksin sellist korraldust isegi mõistlikuks – head teed ei seisa ju niisama tasuta korras ega arvestades Saksamaa asukohta, pea olema mitte üksnes Saksamaa maksumaksja raha eest ehitatud-hooldatud. Siinkohal muidugi loodan, et tasu hind tuleb siiski mõistlik ja taskukohane ning pileteid saab olema lihtne muretseda.

Mul oli pikemat aega plaan minna Saksamaal toidupoodi retkele, et kaasa osta nii Saksa õlut kui kohalikumat veini, aga eelmise aasta kogemuse põhjal vaadata ka muid toiduaineid ning nõudepesumasina tablette. Duisburgis R juures olles lappasime läbi kohalike toidupoodide reklaamlehed ning leidsin kaks toidupoodi, kust meeleldi läbi tahtnuksin astuda. Kui Kauflandi tootevalik ja soodustused paistavad üle riigi ühtsed olema, siis seal ei saa endiselt krediitkaardi ega välismaise pangakaardiga maksta, sularaha meil aga nappis. Rewe keti poodide pakkumised ja kabavaik on aga igas maakonnas erinev, kuid seal õnnestus maksta ka meie pangakaardiga. Nii et Saksamaal toidupoodi minnes tuleb endiselt esimese asjana üle kontrollida, kas välismaised kaardid on seal üldse vastuvõetavad.

Teise, veidi pikema peatuse tegime endises Ida-Saksamaa linnas Chemnitzis. M avastas, et hoolimata korralikust shopingu reisist, ei olnud ta piisavat tähelepanu pööranud oma t-särgi varude taastamisele ning meie teele jäi Saksamaal Decathlon veel vaid selles väiksemas linnas. Chemnitz, endine Karl Markstad, oli omal ajal eesrindlik Ida-Saksamaa linn, kuid täna meenutas see linn mulle üksnes Poolat – Saksamaast polnud seal midagi tuttavat, peale keele ja käibel oleva euro. Ka vaadata pole seal paraku suurt midagi, kuid tunnikeseks jalasirutuspausiks on see täiesti ok.

Oma reisi viimase ööbimiskoha olime planeerinud Lodži, mis jäi sisuliselt poolele teele koju, kui alustada Westerburgist. Google Maps lükkas teekonna planeerimisel üle Berliini, proovi kust poolt tahad. Mõtlesime, et võtame meie poolakatega ühendust küsimaks, kas nad meiega kohvipausi saavad teha, alles siis, kui on täpselt selge kust me sõidame ning millal seal oleme. Paar päeva varem sai I siiski teada, et oleme Euroopas rändamas ja uuris millal Požnanisse jõuame. Paraku selgus, et I-d ennast esmaspäeval Požnanis pole.

Kui Westerburgist kodu poole sõitma hakkasime, lükkas GPS meid aga hoopis üle Wroclawi. Kirjutasin hommikul A-le smsi küsimusega, kas tal hilisel pärastlõunal on aega meiega üks väike kohvipaus teha. Minu telefonile vastust ei tulnud. Nagu sel reisil juba kombeks saanud, ei jõua minu smsid EMT võrgust kuidagi välismaa numbritele kohale ja kui isegi jõuavad, siis nende vastused minuni mitte, kuigi kõnede ja Eesti numbrite smsidega toimib kõik välismaal nagu peab. Saatsin A-le uue smsi M numbrilt ning leppisime kokku – kui Wroclawile lähemale jõuame, suhtleme kokkusaamiskoha osas uuesti.

Meie reisi oli seni eranditult saatnud päikesepaisteline ilm. Nii kui ületasime Saksamaa-Poola piiri, nägime esimesi vihmapilvi. Ühtäkki tõmbus taevas eriti tumedaks ja meie autot tabas nii tugev vihmasadu, et kojamehed ei jõudnud ka kõige kiirema pühkimisega vett ekraanilt minema visata, nii et midagi normaalselt näha oleks, ka ei olnud abi pidurdamisest, sest vesiliu tõttu olid rattad sisuliselt õhus. Äike sähvis tugevasti meie ees ja külgedel. Olime ootamatult sisenenud äikesetormi.

Ühtäkki lõi äike otse meie ette, nii et mõlemad M-ga võpatasime ja auto roolgi M käes jõnksatas korraks. Sõitsime mööda teed edasi, vihm vähenes ja peagi märkasime enda ees täispikka topeltvikerkaart, mille alt me läbi sõitsime. Olen kusagilt kuulnud, et vikerkaare alt läbi minemine toob õnne.

Wroclawisse jõudsime enne vihma. Õues oli endiselt lõõskav kuumus ja kõik ootasid pikisilmi seda äikesepilve, mis Wroclawi piiril meist seljataha jäi. Sealkandis polnud jupp aega vihma tulnud ning isegi linnainimesed janunesid vihma järele, loodusest rääkimata. Sõitsime kesklinna poole, kus pidime A ja C-ga kohtuma, kui ühtäkki saabus M telefonile sms A-lt, et ta sõidab otse meie auto taga. Millised on võimalused õhtuses tipptunnis nii kokku sattuda? Lasime A endast mööda ja leidsime tänu temale ka kiiresti parkimismaja, C-ga kohtusime juba tänaval.

Õhtustasime A ja C-ga Wroclawi keskväljakul pirogy ehk pelmeenirestoranis. Terrassil olid kõik istekohad hõivatud ja seega pidime liikuma siseruumidesse – konditsioneeri seal polnud ning siseruumides oli võikam palavus kui väljas. Otsustasin proovida ahjupelmeene – väikses portsus pidi neid olema vaid kolm, kuid piisavalt palju selleks, et kõht täis saada. Tõepoolest, nii see oli. Lauda saabusid peagi tellitud road, minu taldrikul kolm suurt poolkaarelaadset pirukat, millest jaksasin ära süüa vaid pooled. Kui alguses mõtlesime ka magusaid pelmeene proovida, siis sellest ideest loobusime peagi.

Wroclawist Varssavi poole minev maantee oli veel paar aastat tagas ehitamisel, nii et viimased mälestused Wroclawist Varssavisse sõidust olid üpris piinarikkad. Nüüdseks on teest S8 umbes pool valmis, see vähendab Varssavisse sõidu aega terve tunni võrra, mis on üpris oluline kokkuhoid. S8 on täna tasuta tee, kuid peale- ja mahasõitudel olevad putkade asukohad viitavad tee peagi tasuliseks muutumisele (või oli see varasemalt tasuline? Ma ei suutnudki meenutada, kust otsast S8 Poolas tasuline varasemalt on olnud). Igal juhul on tee äärde loodud küll puhkekohad wc-dega, kuid sisuliselt puuduvad tanklad ja söögikohad. Meie kütusepaagi osuti näitas aga juba kriitilist punast tuld Wroclawist väljasõidul.

Otsustasime, et tagasi Wroclawisse me siiski keerama ei hakka ja kuskil selle suure ja ilusa uue tee ääres ju ometigi peab tankla olema. GPS näitas lähimat tanklat 55 km kaugusel olevat, kiirteest mõne km mahakeerates. Muutusime tibake murelikuks. Üsna pea vilksas meist mööda teeääres olev reklaam viitega tanklale. Sõitsime paar kilomeetrit veel ning reklaam viitega tanklale ilmus uuesti. Keerasime reklaami järgi suurelt teelt aha ning üpris suure tee lähedal leidsime väikese, justkui maakoha tankla, kus saime paagi pilgeni kenasti täis tankida ja kaardiga maksta. GPS seda tanklat aga kuidagi meile ennist teepeal kuvada ei osanud, küll aga kuvas kaardil siis, kui olime sinna kohale jõudnud. Lõpp hea, kõik hea.

Olime just S8 headusega ära harjunud, kui see otsa lõppes ning Lodži oli jäänud veel umbes sadakond kilomeetrit mööda Poola väikeseid külakesi ja linnakesi. Üks algas ja teine lõppes. Ja nii sada kilomeetrit. Tundus, nagu me ei jõuakski kohale. Kui lõpuks Lodži broneeritud Hilton Double Treesse tunnike enne südaööd jõudsime, mis pidi olema ühtlasi Poola suurim filmitehas, mille ehituses õnnestus ka meie tuttaval I-l rolli mängida, olime rampväsinud ja tahtsime ainult magama minna. Homme ootas ju ees veel pikem sõit – 1100 km koduni. 

Duisburg - linnarahvale loodud

Ärkasin öösel mitu korda akendest tulevate häälte peale – R elab peaaegu Duisburgi kesklinnas ning nädalavahetusel pidutsevad sakslased ei oska mitte mööda tänavat vaikselt käia. Õues oli aga niivõrd palav, et kinnise aknaga magada oleks sisuliselt võimatu olnud. Teine meile harjumatu faktor oli Pupa, R ja K ilus pikakarvaline hall kass, kes end vahepeal mõnusasti meie peaotsa sisse seadis ja vähemalt kaks korda meie voodis käis, neist ühel korral mu sõrmi lakkudes. Pupa kartis meid alguses meeletult, nii et esimese paari tunni jooksul me teda sisuliselt ei näinudki, aga ööseks oli ta meid omaks võtnud. Nii hea, et Tommy on mõistliku suurusega koer, kes meie voodisse ei roni – kohe kuidagi ei kujutaks ette, et 45 kg-ne koer meie voodi päises magada võiks.

Koerad on siinses tänavapildis umbes sama tavalised kui olid Itaalias. Nendega käiakse kõikjal avalikes kohtades. Linnatänavatel ja hotellides kohtab koeri nagunii, nagu ka linnaparkides ja metsades, aga ka poodides. Itaalias kohtas koeri nii restoranides kui riide- ja toidupoes, nii suuri kui väikseid. Saksamaal nägi lapsevankri moodi kärudesse pandud väikseid nähvitsaid riidepoodides palju, toidupoodides aga mitte. Minu üllatuseks pole sakslased koerte suhtes sugugi nii tolerantsed, kui võinuks arvata, nimelt väiksed klähvivad koerad on ostulinnakutesse teretulnud, suured hästi käituvad koerad, nagu retriiverid, aga saadetakse turvameeste poolt minema. Minu jaoks üpris arusaamatu. Küll aga on mul siiras hea meel, et nüüd on ka Eestisse tekkinud trobikond söögikohti, mille uksel ilutseb kleeps, et hästi käituvad koerad on teretulnud, mitte et me Tommyga kordagi koos restoranis käinud oleks.

Eelmisel aastal peatusime Duisburgis vaid kohvipausiks, mille raames jõudsime korraks kesklinna jalutada. Lonely Planet on ka Duisburgi suhtes üpris napisõnaline, nii on kohapealne giid lausa hädavajalik. R viis meid hommikul esmalt linnametsa – kõrgete puudega mets, mis asub Duisburgi servas ja kus käivad paljud jooksmas ja rattaga sõitmas, aga ka koertega jalutamas. Kui poleks asfalteeritud radu, tunduks see mets üpris ehe ja puutumatu. Keset linnametsa asuvad aga metssead, kelle jaoks on loodud suur aedik ja kes on inimestega niivõrd harjunud, et uute inimeste lähenedes liputavad saba ja viskavad pikali, et neid läbi aediku kõhu alt sügataks. Ma pole mitte kunagi varem saanud metsseale päriselt pai teha.

Duisburgis on veel mitmeid huvitavaid parke. Sealsed inimesed on kavalalt ära kasutanud vana rauatootmistehase kompleksi (LandschaftparkDuisburg Nord), muutes selle vaba aja keskuseks. Seal on loodud tehase seintele mitmed mägironimisrajad, jalgrattarajad, vabaõhukino, liinase põhjaga rannakohvik, suurde tünni loodud sukeldumiskeskus, mitmed laste mänguväljakud, võimalus jalutada mööda endist tehasekompleksi veepuhastusjaama, ronida metalltreppidest üles kõrgustes olevale vaateplatvormile, mis asub endise metallisulatuskorstna tipus, kunstiinstallatsioon, aga ka veidi eemale betoonseinte vahele mudelautodega sõitmise plats, rula ramp, miniatuurne jalgpalli, korvpalli ja võrkpalli plats. Ühesõnaga on sinna loodud  kõikvõimalike värskes õhus tehtavate hobide keskus, kuid ka niisama jalutajal ja uudistajal on seal väga huvitav. Ideaalne mõte, kuidas kunagist tehasepinda kasulikult ja huvitavalt ära kasutada.

Samas pargis nägime ka üht sinist papagoid ringi lendamas, mida üks paarike üritas kinni püüda üpris lootusetult. R kinnitas, et nende kandis papagoid niisama ringi ei lenda ja ju see on kuskilt plehku pandud. Päris õhtul selguski, et Internetis on juba otsimiskuulutus olemas ning ilmselt on tegu sama papagoiga. Loodetavasti jõuab linnuke peagi elusalt ja tervelt koju tagasi.

Pühapäeviti on Saksamaal kõik sisuliselt kinni. See tähendab, et mitte ainult kaubandus, sh toidupoed, aga ka söögikohad. Osa neist avatakse siiski pealelõunal või õhtuks, kuid juulis pole ka haruldane see, kui terve koht kinni pannakse, sest kogu meeskond puhkab korraga. Otsustasime Rheini jõe ääres asuvas Rheinparkis teha oma lõunapausi ja otsisime selleks sobilikku hiinakat, kust söök kaasa haarata. Pealelõunaseks ajaks oli kõht juba üpris tühi ning lootus leida avatud hiinakat oli suhteliselt kaootiline. Lõpuks see meil siiski õnnestus ning saime oma pikniku ära peetud. Kui hommikul tundus, et täna tuleb pigem jaheda ilmaga päev, siis pealelõunaks oli väljas taas ligi 30 kraadi sooja.

Rheinpark on kunstlikult loodud park Rheini jõe kaldal, kuhu on loodud suured muruplatsid nii vaba aja veetmiseks, näiteks seal saab edukalt lohet lennutada kui ka puudevilus pikniku pidada. Kõige toredam oli aga minu jaoks jälgida mööda Rheini sõitvaid suuri pargaseid. Kiirevooluline lai jõgi oli neid täis – üks tuli ja teine läks. Muudkui seisa jõe kaldal piirde ääres ja vaata, kuidas laevad üksteisest mööduvad.

Lõpetasime oma päeva Duisburgi ühe uusima vaatamisväärsuse juures. 2009. aastal kuulutati välja Euroopa Kultuuripealinna raames võistlus leidmaks Duisburgi sobilik piirkonnale iseloomulik metalne installatsioon. 2010 see õnnestuski ning 2011 valmis klassikalist Ameerika mägesid meenutav rauast trepikogumik, mis sai endale nimeks Turtle ja Tiger Magic Mountain. Tõepoolest, ei ole just tavapärane, et on võimalus nn Ameerika mägesid läbida sootuks jalgsi. Päris vahva idee.

Ööseks jõudsime tagasi Lindneri hotelli Westerburgis Weisensee järve kaldal, kus ööbisime ka teel Brüsseli poole. See on ikka uskumatult ilus koht ja mul on väga hea meel siin olla. Sakslastele omaselt ei kipu teenindajad eriti inglise keelt rääkima, kuid nii vastuvõtus kui restoranis leidus keegi, kelle keeleoskus oli suurepärane ning tundsime end oodatud külalistena. Meid paigutati ka restoranist veidi eemal tuppa, et saaksime ehk vaiksemat ööund nautida, juhuks kui mõni restorani külaline soovib kauem või lärmakamalt õues aega veeta. Ah, see koht on ikka nii kaunis, et säärastes hotellides viibiksin ma meeleldi teinekordki!

Muide, meie autotripi käigus oleme ka omajagu kõndinud. M on läbinud nädalaga peaaegu 120 000 sammu, mina veidi vähem ja tänane oli meie reisi senine rekord: M päevane lagi oli veidi üle 20 000 sammu, mul jäi see umbes 18 000 juurde. Autoreis küll, aga miskipärast on õhtuks jalatallad ümmargused.

Teekond läbi Madalmaade

Hommikul ärkasin ehmatusega A kõne peale. Meil on ju Brüsselis tund aega ajavahet ning Eestis oleks selline kellaaeg laupäeva hommikul täiesti mõistlik helistamiseks olnud, kuid Brüsselis oli kell alles saanud napilt pool üheksa hommikul. Peale seda ma enam uinuda ei suutnud ja avastasin, et teised kõik peale meie M-ga olid juba nagunii üpris ärkvel. Nii ei jäänudki muud üle, kui end valmis sättida päeva alguseks.

Mölutasime hommiku mõnusalt pikaks, enne kui asutasime end Duisburgi poole teele, kus ootas meid R. Nagu eelmiselgi korral, käisime ka seekord läbi toidupoest eesmärgiga kaasa haarata mõned Belgia õlled ning paar juustu, autokülmik oli meil ju kaasas niikuinii.

Eestist Euroopa poole sõites lubasime nii naabrinaisele kui R-le, et meil on autos ruumi ja nii saame neile midagi vajalikku Eestist kaasa tuua. R-i kast täitis koos autokülmikuga meie sõiduki pagasiruumi täielikult ja nii saime enda asjad panna vaid tagaistmele, naabrinaisele mõeldud kast jäi tagaistuja jalge juurde. Õnneks meil sel hetkel autos keegi taga istuma ei pidanud ja need lühikesed jupid, mis me Brüsselis nii tiirutasime, et keegi taga pidi olema, saime asjad ümber pakituna ära mahutatud. Nüüd tuli aga õhtuks ka R kast pagasnikust tagaistmele ümber pakkida ning kaks meie autosse peaaegu juhuslikult jäänud naabrinaise kasti pagasnikkusse ümber pakkida. M nägi sellega pool hommikut vaeva, kuid õnnestus edukalt. Ilmselgelt oleks meil Euroopa tripi jaoks edaspidi suuremat autot vaja.

Mul on olnud mõnda aega soov meie koju maja taha aeda muretseda kolm suurt lillepotti, mis oleksid savist või sarnasest materjalist ja külmakindlad. Eestis olen ma leidnud vaid õuepotte väga kalli raha eest, väiksemad algavad 60 eurost ülespoole ning suuremad jäävad kaks korda sama raha juurde. Pean seda hinda ilmselgelt liiga kalliks ning lootsin, et ehk õnnestub Euroopa tripilt leida sobilikud lillepotid. Bricos olid hallid suured potid 20 euro eest, Ikeas neljakandilised valged keraamilised potid allahinnatud ülisoodsale hinnale. Ka M nentis, et Ikea potid olid väga ilusad, aga leppisime mõlemad faktiga, et meie autosse poleks need mitte kuidagi mitte mingil viisil ära mahtunud. Eks pean ikkagi Eestist edasi otsima – ehk saab endale koduaega muretseda ilusad suured lillepotid, ilma et hind nende eest silme eest mustaks võtaks.

Poolel teel Duisburgi, otse Belgia-Hollandi piiri ääres asub Maasmecehelni tehasepoodide kompleks. Otsustasime ka seal väikse peatuse teha. Kuigi osad poed olid samad, mis teistes sarnastes poekompleksides varem, oli kaubavalik ja ka allahindlused siiski suuresti erinev. Seekordne shopingutuur kogus pigem samme kui oste. Samas ostulinnaku külje all oli aga teine, tavapoodidega ostukeskus, kust jõudsime ainult C&A poodi, mis tundub edaspidi meie reisidel riiete osas olema üks kindel koht, kust H&M-i asemel, mis nüüd ka Eestis olemas on, läbi astuda.

Kui eelmisel aastal Duisburgist Brüsselisse sõitsime, avastasime end ootamatult Hollandist. Seekord mõtlesime, et tangime veel Belgia poole peal enne piiri, aga ühtki tanklat teeääres lihtsalt ei olnud ning ka GPS ei näidanud midagi lähedal olevat. Nii tuli meil enam-vähem Euroopa kõige kallimat kütust (95 liitrihind peaaegu 1,8 eurot) tankida mõni liiter, et Dusiburgi välja vedada ja sealt juba mõistlikuma raha eest paak täis võtta. Olgem ausad, eelmine kord tankisime Luksemburgis, nii et saime terve Luksemburgi, Belgia ja jupi Hollanditki läbida ühe paagitäiega. Siinkohal pean aga nentima, et Hollandi kiirtee, vähemasti see jupp, mis Belgiast Saksamaale läheb, on uskumatult hea kvaliteediga ja meeletult sile, nii et auto rehvimüra salongi ei kostunudki.

Duisburgi jõudsime õhtul kella 20 ajal. R ootas meid juba pikisilmi ja viisaka külalisena püüdsin talle teada anda meie saabumisaega smsiga, kuid paraku see talle saksa numbrile kohale ei jõudnudki. Olen avastanud, et reisil olles reeglina minu smsid võõra riigi numbrile jõuavad, kuid nende omad mulle enam mitte. Ilmselt pean ma Eestis olles EMTst läbi astuma ja asja veidi uurima, sest ainult helistades läheb asi vahel väga keeruliseks, eriti kui tegu on prantsusekeelse tänavanimega.

Olemuselt eurooplane, hingelt eestlane

Kui olla juba Euroopa pealinnas, tuleb üheld hetkel leida ak võimalused külastamaks Euroopa pealinna põhjust ehk EL institutsioone. See reis on meil nagunii kuidagi kujunenud Eesti saatkonna tähe all, nii et Euroopa Komisjoni peamise ja tuntuima hoone külastamine tundus teemasse väga paslik.

Magasime hommikul kaua ja jõudsime linna enam-vähem lõunaks, kus Euroopa Komisjonis töötava kursaõe A-ga kokku saime ja end lõunale Euroopa Komisjoni viia lasime. Euroopa Komisjonil pidi olema Brüsselis kokku ca 60 maja ja 30 000 töötajat. Need numbrid tunduvad mulle kuidagi hoomamatud.

A saab endaga sisse viia kaks külalist. Registreerisime end ID-kaardi alusel ära, saime rinda kleebitavad külastaja kleepsud ning läbisime turvakontrolli. Ega me väga palju kaugemale tegelikult ei pääsenudki, kui vaid koridoridesse ja söögikohta, aga uhke tunne oli siiski. Kui Brüsselis on muidu söögi hinnad meie mõistes üsna krõbedad, nii et keskmine lõuna läheb maksma alati üle 10 euro ja korralikult süües ka kahekümne kanti, siis Euroopa Komisjoni söögikohas, kuhu pääseb vaid töötõendiga, on hinnas üsna rahakotisõbralikud ja Eestile sarnased, kohti soodsamadki - päevaprae hind on vii euro kandis.

Kuna naabrinaisel läks tööl pikemalt aega, tekkis meil paari tunnine auk ning otsustasime minna Mini Euroopasse, kus ma olen täpselt 10 aastat tagasi kunagi koos E ja oma belglast perega käinud, kui olin oma elu esimesel iseseisval reisil. Ilmselgelt sellest ajast pärineb ka minu väike kiindumus Belgia vastu ning olen aeg-ajalt ikka püüdnud ühe silmaga põgusalt jälgida Belgias toimuvat.

Sel aastal täitus Mini Euroopal 20 aastat, nii et paslik oleks seda taas külastada umbes 10 aasta pärast. M polnud seal kordagi varem käinud ja olgugi, et M pole väga nn muuseumi inimene, meeldis Mini Euroopa talle väga. Ma ei mäleta enam, kas ja mis ekspositsioonid olid kümme aastat tagasi olemas, aga nii mõndagi vaadates teadsin, et kümme aastat tagasi neid seal polnud. Nii oli ka 2004. aastal just loodud Eesti muruplats, aga veel täiesti tühjana ega olnud veel kindel, mis sinna tuleb. Väga hingeminev oli seekordsel külastusel näha Eesti platsil Paksu Margareetat, mille taga maketil sai alguse Balti kett, kus inimesed hoidsid kätest kinni ka läbi Läti ja Leedu makettide. Kui siis veel nupule vajutades Eesti hümn ka kõlama hakkas, kippus silm vägisi märjaks minema.

Euroopaliku päeva lõpetuseks oli paslik i-le täpp panna Euroopa Parlamendi külastusega. Suurt istungitesaali meil näha ei õnnestunud, sest need ekskursioonid pidid toimuma ainult kord päevas ja see kellaaeg meile kuidagi ei sobinud. Küll aga on Euroopa Parlament avatud enam-vähem tööpäeva jooksul tasuta visiitideks. Minu positiivseks üllatuseks on EL Parlamenti sisenedes võimalik võtta endale infobülletään just eesti keeles ning audiokiid antakse asmuti eestineelne, mis teeb sealse külastuse ja näituse vaatamise väga lihtsaks ja huvitavaks. Kui oma audiogiide võtma läksime, ei leidnud infoöötaja esimese hooga kohe eesti keelt üles, sest eestlasi pidi seal harva käima.

Kogu näitus on üles ehitatud ajaloo põhiselt, selgitades lihtsalt ja konkreetselt, aga huvtavalt, kuidas EL üldse alguse sai ja millest EL välja kasvas, illustreerides seda kõike pildimaterjali ning audiogiidi jutukestega. Kuigi ülikoolis olin kõike seda sügavuti kunagi õppinud, siis detailid ei olnud enam ammu meeles ning selline külaskäik tegi nii mõnegi asja sootuks selgemaks ja lihtsamaks. Oleksime veetnud seal ilmselt tunde, kui EL Parlamendi külastusaeg poleks läbi saanud ja parlamendihoonet sulgema poleks hakatud. Poolteist tundi läks linnutiivul ja selle hoone külastus peaks olema kohustuslik kõigile, kes Brüsselisse satuvad ja kel paar tunnikest vaba aega seal on.

Annika x 2

Saunas sai M endise kolleegi abikaasa K-ga, kellega eelmisel aastal Brüsseis juhuslikult tänaval kokku jooksime, kokku lepitud, et lähme hommikul koos shokolaadivabriku Neuhaus outletti shokolaadi ostma. Mõeldud, tehtud. Kui kohale jõudsime, avastasime aga üllatusena, et shokolaaditehasepood oli renoveerimiseks seuletud ja avatakse taas alles laupäeval. K oli küll eelnevalt interetist avamisajad järgi kontrollinud, ent sellist infot polnud ta kuskil märganud. Me ei olnud poe ukse taga ainsad ootamatult pettunud kliendid. Ju see pidi siis nii minema.

Et oma sõitu Vlezenbeeki mitte asjatuks teha, otsustasime sisse põigata samas lähedal olevasse Decaathloni. olgu öeldud, et see oli päev, mil olin ise esimest korda elus Brüsselis autoroolis. Siiani on sõitnud alati M ja kõrvaltistujana on linnatänavatel orienteerumine ning kaardilugemine oluliselt lihtsam olnud. Kui Eestis sõites on ristmikud konkreetsed ja üpris lihtsad, sildid varakult näha, siis Brüsselis seda pole.

Siin on vähemalt kaks ringteed, millel on neli rida ning kuskil pole mingit infot milisest reast sa välja tohid pöörata, kui välja keerab kaks rida. Samuti on ümberreastumiseks antud lühikesed teejupid tihedas liikluses. Ei ole harvad juhused, kus tuleb reastuda kiirelt üle nelja rea, et jõuda otsaga tunnelisse, tunnelist väljudes reastuda taas kiirelt üle kahe rea ja sada meetrit eemal jookseb üks rida vasakule, teine paremale, nii et pead juba algselt teadma, kuhu sa täpselt reastuma pead ja kuhu mingi rida kuskil keerata kavatseb. Nõnda pole just keeruline kuskilt kogemata valesti keerata, kuid õnneks on alternatiive ja väikseid tänavaid palju. Tipptunni ajal võib selline valesti keeramine aga ajaliselt valusalt kätte maksta.

Nii jalakäija kui autojuhina on ilmselt võõras riigis tihedas liikluse virrvarris keerline kõiki detaile märgata, aga ühele asjale juhtis mu kursaõe A abikaasa U meie tähelepanu hoolega: rattaradadele. Brüsseli kesklinnas kohtab rattureid väga palju ja nii autojuhi kui jalakäijana on ettevaatamatult teel kooserdades oht mõnele ratturile ette jääda. Kuna siinne liiklus on tihe, siis võtavad ratturid üpris isiklikult seda, kui mõni auto nende rajale ette jääb. Tsub silmad lahti hoida teedel rattamärkide ning ka kõnniteedel punaste tsoonide osas - sinna ei tasu mitte millegi muu, kui kaherattalisega, sattuda.

Meie sisuliseks staabiks sellel reisil on kuidagi kujunenud Eesti saatkond. See on kohtumispaik ja kuidagi jõuame sinna pidevalt otsaga tagasi. Ilmselt mängib siin rolli ka see, et just sel reisil oleme enamjaol suhelnud nendega, kes selles majas töötavad (hetkeseisuga meie tutvuskonnast kolm inimest). Nii õnnestus meil parkida oma auto saatkonna maa-alusesse garaaži, kus on varasemalt kahel korral toimunud kuulduste järgi ülivinged ja ehedad garaažipeod, ning koos K-ga Hiina poodi minnes kasutada metrood. Brüsseli metroo on selline, nagu enamikes Euroopa linnades, kuid ühte detaili tasub tähele panna: metroosse sisenedes ei ole kuskil väravaid või turnikeesid, nii et lihtne om osta automaadist pilet ja endalegi ootamatult sattuda juba rongi ooteplatvormile, piletit valideerimata. Valideerimiseks tasub otsida oranže postide või seina küljes olevaid kastikesi. Ka tasub teada, et mitmekesi sõites tasub soetada endale 10-korra kaart, mida saab valideerida korraga mitme inimese jaoks - nii tuleb sõit kõige soodsam lühiajaliseks külastuseks.

Hiina poest soetasin endale kõik sushi tegemiseks vajamineva. Ma pole kunagi ise sushit teinud, küll aga kodutehtud sushit söönud. Nüüd on aeg ilmselt ka sushi meisterdamine endale korralikult selgeks teha. Kokkamine on ju ometigi mu teine suur kirg reisimise kõrval.

Viimaseks kaheks Brüsseli ööks kolisime naabrinaise juurest mu magistri kursaõe juurde, kus ka eelmisel aastal peatusime. Nüüd tekkis meil juba endal väike segadus, sest nii naabrinaine ku kursaõde mõlemad on Annikad. Ma pole harjunud neid kumbagi perenimede järgi kutsuma, lisaks on ühel veel liitnimi ja nii ma kasutasin M-ga vesteldes muudkui läbisegi Annikat. Ühel hetkel ei saanud M enam kuidagi aru, kellest ma mingil hetkel räägin.

Mulle meeldib A ja U korter väga. Olgem ausad, kui ma peaksin korteris elama, sooviksin ma elada sarnases korteris nende omale. Linnaosa, mille nad elupaigaks on valinud, on vaikne ja armas. Nende korter asub esimesel korrusel, on maast laenu akendega, ruumikas ning ümber terve korteri kahe seina asuva murulapiga ja kiviterrassiga. See on lihtsalt imeline.

Koolis on A mind järjepidevalt kursis hoidnud nende maja valmimise projektiga. Kuna kolisime ise alles aasta tagasi päris oma (paaris)majja, siis on see teema mulle kuidagi südamelähedane ja väga huvitav. Üks asi on näha netist pilte ja kuulata muljeid, teine asi sootks aga ise kerkivat maja lähedalt näha ja käega katsuda. Eestlasel on ju ikka silmad sõrme otsas.

Nende maja kerkib kõrvalkülla, mis enam ametlikult Brüssel pole ja on sarnane sellele külale, kus elab minu belglaste pere, kellega oleme juba üle kümne aasta suhelnud ja ka regulaarselt kohtunud, ent see reis meil paraku trehvata ei õnnestunud. Kui A ja U uut kerkivat maja vaatama jalutasime, möödusime põllust, mille kirjeldust oli mul algselt raske uskuda: esmasel vaatlusel on tegemist suure kartulipõlluga, seda nii taimede lehtede kui vagude järgi vaadates, aga äraõitsenud taimedele ilmuvad õite asemele ehtsad kirsstomatid, samas mullas peituvad ehedad kartulimugulad. Teisisõnu on tegemist tomati-kartuli ristsugutisega, mis võiks ideaalselt kasvada just meie väikses aias väga funktsionaalselt. Ma pole sellist taime kunagi varem näinud ja mul pole aimugi, kust seda endale soetada saaks, aga jube põnev oleks.

Ma hoian pöidlaid, et A ja U uus maja valmiks õigeaegselt ja tuleks vastavalt ootustele ning loodan, et meil on võimalik oma järgmisel külaskäigul, millal iganes me selle siis täpselt ette võtame, neid külastada juba uues kodus.

Tükike Eestit keset Euroopa pealinna

Naabrinaise Brüsselis asuv korter on väga vinge. Ta elab tüüpilises kitsas Belgia majas, mis on ilmselt kunagi olnud ühe pere käes, kuid nüüd on alumisel korrusel lastehoid, mis tähendab töövälisel ajal vaikust, ja ülemisel korrusel kaks korterit, millest ühes elabki naabrinaine. Ta korter on väga avar ja ülikõrgete, umbes neljameetriste lagedega, ent sel korteril on ka omad kiiksud. Maja ise on vana, kuid korelikult renoveeritud ja seetõttu on naabrinaise juures olles pigem tunne nagu oleks Pariisis, mitte et prantsuskeelne Belgia ja Pariis ilmselt üksteisest just ääretult palju oma olemuselt teatud mõttes erineksid.

Naabrinaise korteri külalistuba ei asu mitte naabrinaise korteris, vaid poolel trepil teisele korrusele avaneva kapi ukse taga. Täpselt keset treppi, kust trepp teeb pöörde teisele korrusele minekuks, on justkui kahepoolne kapi uks, mida avanedes paistavdki silma esmalt koristaja ämber ja hari, kuid kohe tuleb ka teine uks, mida avades jõuab madala laega valgesse tillukesse tuppa, kus omakorda on tilluke kapp tillukese kraanikausiga. Tualeti külstamiseks tuleb pool treppi ülespoole minna naabrinaise korterisse. Ka naabrinaise korteris aasub tualett koos vannitoaga sõna otseses mõttes kapis: elutoa nurgas asub tilluke kapiuks, mis viitab rohkem konkule, kuid selle tagant ilmub lagedale kolme trepiastmega kõrgemal asuv madala lae ja aknaga avar vannituba, kuhu mahub lahedalt nii vann, dušinurk kui tualett. Täielik üllatus! Ilmselgelt on selle korteri kiiksud üllatusi täis "kapid" ja olgem ausad, sellist privaatsust poleks me osanud küll oodata. Ilmselt on mõni hästi maksev hostelituba meile asumiseks antud külalistetoast kordades kehvemates tingimustes. Pealegi oli meil au olla esimesteks külalisteks naabrinaisele.

Kuna oleme oma reisi peamiseks sihtmärgiks seadnud ostlemise, alustasime ka seda päeva shoppamisega. Kui senini oleme oma spordikaubad ostnud reisil olles Decathlonist ja Eestis olles on sõbrad-tuttavad tellinud palju asju Sports Directist, siis me ei tulnud selle pealegi, et Sports Directil võiksid olla oma poed, veel enam Brüsselis. Panime Waze esimese otsingu peale saadud aadressi sisse ja asusime tiirutama, kuid mida polnud, oli kaubanduskeskus. Nii juhtus ka teise aadressiga. Õnneks oli M pildistanud arvutiekraanilt enne telefoniga Sports Directi poodide aadresse, mille sissetoksimiseta lootsime kergemalt hakkama saada, nii et siiski teise poe aadressi sisestamisega õnnestus meil leida kesklinnas City 2 nimeline kaubanduskeskus. Jõudsime sinna täpselt avamise ajaks.

Kui Decathloni pood on mõnusalt organiseeritud, selge ja arusaadav, avar ning õhurikas, siis Sports Direct on kuhjatud asju pilgeni täis. Kohe nii täis, et silme eest läheb momentaaslelt kirjuks ja tunne on, nagu oleks sattunud riidelattu. Seal on asjad tihedalt stangedele sätitud üksteise kõrvale, nii et stangede vahelt napilt läbi mahub. Ka ei ole meelega üles seatud ühtki juhendavat silti, nii et stangede ja riiulite vahel tuleb ekselda nagu labürindis, enne kui õnnestub riietuskabiin või kassa leida. Jah, kaubavalik on suurim, mida ma kohanud olen ning riietuskabiini süsteem toimib hästi - kaasa võib võtta proovimiseks vaid 5 asja, aga kui oled haaranud rohkem, saad osa teenindaja kätte hoiule jätta ning siis muudkui proovima juurde asju võtta, kui esimeste kohta otsused tehtud, kuid üldiselt jätab see pood siiski kaose mulje ja kergem ning mugavam on Sports Directist siiski edaspidi asju netipoest osta, hoolimata üpris krõbedast pstikulust.

Lõunaks olime shoppamisest lihtsalt väsinud. Kuna ilm oli ilus, aga parajalt palav, siis mõtlesime, et võiks siiski end ka värskes õhus veidi liigutada. Panin GPS-i otsingusse botaanikaaia, sest igas linnas on ju ometi olemas botaanikaaed. Brüsselis asuvad kuninglikud aiad on avatud vaid kuu aega kevadisel perioodil ning eelmisel kevadel meil neid kahjuks vaadata ei õnnestunud. GPS leidis minu õnneks aga Planentiumi, mille osas ehku peale minnes lootsin, et tegu on mingi vahva aiaga. Kaardi järgi asus Planentium kuskil pargis, nii et lootused õnnestuda olid suured.

Kui Planentiumi juurde kohale jõudsime, selguski, et tegu ongi botaanikaaiaga, aga see territoorium oli oluliselt suurem, kui ma oleksin osanud arvata. Meil oli aega vaid napp tunnike, enne kui pidime taas naabrinaisega tema juures kokku saama. Pealegi oli M unustanud oma ISIC-kaardi maha ja nii otsustasime, et lähme Planentiumi teine päev, kuid tahaksin seal kindlalt ära käia millalgi.

Hoolimata sellest, et olen Brüsselis nüüdseks käinud vähemalt viis korda, on sellel eurokraatlikul linnal endiselt veel mu jaoks üllatusi varuks. Lisaks Planentiumile avastasin Lonely Planetist, et Brüsselis on Euroopa suurm uunikumautode muuseum, suurepärane teaduskeskus, mis pidi olema siinse kandi vingeim ning ikka veel pruulikojana töötav õllemuuseum. Neist ühessegi me sellel reisil ei jõudnud, aga järgmiseks korraks on, mida külastusinfona kõrvataha panna.

Kolmapäeva õhtuks oli M leppinud oma endise kolleegiga, kes Brüsselis Eesti saatkonnas töötas, kokku sauna. Tundub, et meil on teatud aura seoses nende inimestega, kellele oleme lubanud pikalt kuhugi välismaale külla minna - meie teadmata kipub meie lõpuks saabuv külaskäik jääma hetke, mil nad hakkavad just sealt riigist ära kolima. Nii juhtus Moskvas töötava R-ga, kes peale meie nädalavahetuse külaskäiku paar nädalat hiljem tagasi Eestisse kolis ja nõnda nüüd ka M endise kolleegiga, kes kaks päeva peale meie saunaõhtut oma asjad lõplikult pakkis ja tagasi Eestisse kolis, et siit peagi uuesti edasi järgmisse riiki tõtata.

M endine kolleeg oli organiseerinud meile sauna Eesti saatkonna majas, kus asub ka Eesti alaline esindus Euroopa Liidu juures, nii et sel majal on nii saadik kui alaline esindaja juhtideks. Nii tore oli ühtäkki näha keset Brüsselit Eesti lippu lehvimas ja uksest sisse astudes kuulda Eesti keelt. Ametlikult asusime me nüüd Eesti Vabariigi pinnal. Sel majal on kuidagi ühtne hingamine Eestiga, vähemasti iga mu ihuliige tunnetas õhus juba esimesest sammust Välisministeerumist tuttavat õhkkonda, nii et korraks jõudis hinge hiilida ka magus igatsus tollase keskkonna järele. Ehk teisisõnu Eesti, mis Eesti. Ehedalt.