Mulle meeldib süüa teha. Päriselt ka. Nõusid pesta aga eriti mitte. Seda enam olen ma äärmiselt õnnelik koju saabunud nõudepesumasina üle. Ta on kauaoodatud abiline.
Ma naudin kokaraamatute lappamist ja sobilike retseptide otsimist, mida valmistama asuda. Nii tihti avastan end mõnda retsepti lugedes mõtetelt, miks ma seda küll varem teinud pole või millal tuleb võimalus just seda retsepti katsetada. Mulle meeldib teha just lihtsamaid ja tavalisemaid toite, mitte niivõrd peeneid gurmeeroogi. Ja mulle meeldib, kui toidul on sööjaskonda.
Päris jupp aega on meil olemas olnud film Julie & Julia, ent ma polnud sattunud seda vaatama. Mingil veidral põhjusel pidasin seda romantiliseks tunnetele üles ehitatud komöödiaks. Nüüd, reede õhtul, kui M meil külas käis ja otsisime filmi, mida koos vaadata, imestas ta, et mul on Julie & Julia vaatamata. Tema on seda vaadanud korduvalt ja vaataks ikka ja jälle. Nüüd saan ka täiesti aru, miks.
Ilmselt igaühele, kes peab lugu mõnusast kokkamisest, on see film justkui kohustuslik filmivara. Ma ei suudaks muidugi ette kujutada üle 500 retsepti katsetamist üksnes aastase perioodi jooksul - see on parajalt hullumeelne ja stressirohke ettevõtmine, mitte ainult ajalises, vaid ka finantsilises ja kaalulises perspektiivis. Küll aga tõstatas see taas minus soovi, mis on juba mõnda aega mõtteis mõlkunud, olemasolevad kokaraamatud määratlemata aja jooksul läbi kokata ning retseptid ära katsetada. Ma olen häbematult vähe kasutanud oma riiulitel seisvaid kokaraamatuid. On aeg pühendada end heale söögile.
pühapäev, 29. mai 2011
laupäev, 28. mai 2011
Looduse kutse
Ma olen alati olnud veidi kangevõitu. Sellest tulenevalt ei salli ma kuidagi tunnet, kus paistan olevat parajalt äpu. Ilmselt seetõttu on mul vaja ka endale tõestada, et suudan ennast aeg-ajalt ületada. Kui eelmisel hilissuvel kaks hüppeliigese rebendit erinevatele jalgadele järjest sain, ei suutnud ma kuidagi minemata jätta lühikesele rabajalutuskäigule Lõuna-Eestis, kuigi tegin seda küünarkargu abil. Nii ei saanud ma ka seekord peale oppi osalemata jätta töökaaslastega ette võetud jalutuskäigul Majakivi rabas. Ja ma pean ütlema, et see meeldis mulle.
Tagasiteel Majakivi rabast sattusime ühe kolleegiga arutlema, mida on Eestil turistidele pakkuda, mida mujal nii palju ehk ei ole. Tallinna vanalinn on kahtlemata harudlaselt ilus, kuid ei erine ilmselt äärmiselt palju teiste keskaegsete Hansalinnade säilinud vanalinnast. Ilusamat, soojemat ja turistidele meeldivamat suvist ilma on meil keskeltläbi 2 kuud aastas: juuni keskpaigast augusti keskpaigani, mis ilmselgelt ei toida ära ülejäänut 10 kuud aastast. Talvel on meil viimasel ajal olnud äärmiselt mõnusalt lund, ent mägesid meil pole, mistõttu suusaturisti siiakanti kuigipalju ei satu. Aga mida meil siis on, mida teistel nii palju ei ole?
Meil on loodust. Ilusaid metsasid, rabasid ja soid. Korrastatud matkaradu ja piknikupaiku. Ja see kõik on kasutamiseks tasuta.
Aastapäevad tagasi olime M-ga Austraaliat avastamas. Minu vastupandamatu soov oli ette võtta jalutuskäik vihmametsas, mida me reisi viimasel päeval lõpuks ka tegime. Ja see oli imeline. Olen sellele palju tagasi mõelnud ning iga kord tekib tunne, et läheks ja avastaks seda imelist loodust veel. Jah, seal olid maod, ämblikud ning muud ohtlikud ja mürgised looduse asukad meid ümbritsemas, kuid ilmselt ei osanud ma neid märgata. Eestis on meil tüütusteks pigem sääsed, põdrakärbsed ja puugid, aga saab ehk neistki jagu.
Mõelda vaid, kui mõnus võiks olla iusa ilmaga avastada Eestimaa loodust koos hea seltskonna ning mõnusa piknikuga? Kõik see on käega katsutavas kauguses. Sõbrad, millal me loodusesse lähme?
Tagasiteel Majakivi rabast sattusime ühe kolleegiga arutlema, mida on Eestil turistidele pakkuda, mida mujal nii palju ehk ei ole. Tallinna vanalinn on kahtlemata harudlaselt ilus, kuid ei erine ilmselt äärmiselt palju teiste keskaegsete Hansalinnade säilinud vanalinnast. Ilusamat, soojemat ja turistidele meeldivamat suvist ilma on meil keskeltläbi 2 kuud aastas: juuni keskpaigast augusti keskpaigani, mis ilmselgelt ei toida ära ülejäänut 10 kuud aastast. Talvel on meil viimasel ajal olnud äärmiselt mõnusalt lund, ent mägesid meil pole, mistõttu suusaturisti siiakanti kuigipalju ei satu. Aga mida meil siis on, mida teistel nii palju ei ole?
Meil on loodust. Ilusaid metsasid, rabasid ja soid. Korrastatud matkaradu ja piknikupaiku. Ja see kõik on kasutamiseks tasuta.
Aastapäevad tagasi olime M-ga Austraaliat avastamas. Minu vastupandamatu soov oli ette võtta jalutuskäik vihmametsas, mida me reisi viimasel päeval lõpuks ka tegime. Ja see oli imeline. Olen sellele palju tagasi mõelnud ning iga kord tekib tunne, et läheks ja avastaks seda imelist loodust veel. Jah, seal olid maod, ämblikud ning muud ohtlikud ja mürgised looduse asukad meid ümbritsemas, kuid ilmselt ei osanud ma neid märgata. Eestis on meil tüütusteks pigem sääsed, põdrakärbsed ja puugid, aga saab ehk neistki jagu.
Mõelda vaid, kui mõnus võiks olla iusa ilmaga avastada Eestimaa loodust koos hea seltskonna ning mõnusa piknikuga? Kõik see on käega katsutavas kauguses. Sõbrad, millal me loodusesse lähme?
laupäev, 21. mai 2011
Ootamatud uudised
Minu viimane blogikirje läks sinna, kuhu lähevad kõik asjad Internetis, mis kunagi lugejani ei jõua - internetikosmosesse või musta auku. Ühesõnaga suutsin blogikirje rõõmsalt valmis kribada ning avaldamise hetkel otsustati Bloggeris alustada mingite bugide parandamist. Et ma enne avaldamist kirjet mällu ei kopeerinud, läkski see lihtsalt kaduma. Ju ei olnud määratud sel kirjel avaldatud saama ja seetõttu ma seda ka uuesti ei kirjuta.
Ma usun siiralt, et igal asjal siin elus on oma põhjus ja mõõnale järgneb alati tõus. Sestap usun ma ka sellesse, et iga asi tuleb just määratud ajal ning eesmärgiga. Tihtipeale on selleks kas õppetund või kogemuse omandamine, et millekski muuks tugevam olla. Mis ei tapa, teeb ju tugevamaks.
Sellegipoolest on mul vahel raske mõista saatuse irooniat. Mõni seik on selline, mida annab ignoreerida või pikalt edasi lükata. Mõni selline, mis tuleb lihtsalt ebasobival hetkel ja mõni selline, mida oled tegelikult teadnud, ent need uudised on ikkagi äärmiselt ootamatud.
Tahes tahtmata, kui valmis sa enda arust ka mõneks teateks ei ole, ei saa ilmselt lõpuni ette valmistuda. Pigem on küsimus, kuidas tulla toime emotsionaalselt ja psühholoogiliselt selle teadmisega hiljem ja iseseisvalt. Ma tean, et on hullemaid asju ja võinuks veel halvemini minna, ent see miskipärast hetkel palju ei lohuta.
Füüsilised haavad paranevad iga päevaga, emotsionaalne paranemine võtab aega.
Ma usun siiralt, et igal asjal siin elus on oma põhjus ja mõõnale järgneb alati tõus. Sestap usun ma ka sellesse, et iga asi tuleb just määratud ajal ning eesmärgiga. Tihtipeale on selleks kas õppetund või kogemuse omandamine, et millekski muuks tugevam olla. Mis ei tapa, teeb ju tugevamaks.
Sellegipoolest on mul vahel raske mõista saatuse irooniat. Mõni seik on selline, mida annab ignoreerida või pikalt edasi lükata. Mõni selline, mis tuleb lihtsalt ebasobival hetkel ja mõni selline, mida oled tegelikult teadnud, ent need uudised on ikkagi äärmiselt ootamatud.
Tahes tahtmata, kui valmis sa enda arust ka mõneks teateks ei ole, ei saa ilmselt lõpuni ette valmistuda. Pigem on küsimus, kuidas tulla toime emotsionaalselt ja psühholoogiliselt selle teadmisega hiljem ja iseseisvalt. Ma tean, et on hullemaid asju ja võinuks veel halvemini minna, ent see miskipärast hetkel palju ei lohuta.
Füüsilised haavad paranevad iga päevaga, emotsionaalne paranemine võtab aega.
teisipäev, 26. aprill 2011
Ma olen vahepeal kirjutamisest üsna pika pausi võtnud. Mitte, et mul poleks midagi kirjutada. Vahel ei ole olnud ka. Pigem olen ma tundnud väsimust arvuti taga istumisest ja viimasel ajal pigem peale tööpäeva koju laekudes püüdnud arvutit tööle panna ainult hädavajalikul määral niipalju, et mugav oleks, ent mitte veetes selle taga tunde nagu ma tööpäevast niigi veedan. Tehnika on kohati võtnud mu elu üle liiga suurt võimust.
Teisalt olen jäänud kinni iseendasse. Mehhikos olles ei jaksanud kaks viimast päeva arvutit kuidagi avada, et selle abil blogisse postitada reisi viimaseid muljeid, mille endale pastaka abil vanamoeliselt märkmikusse üles täheldasin. Lubasin endale, et teen seda veidi hiljem tagant järele. Samuti olen tahtnud veel kirjutada paarist muust asjast, kuid lükanud kirjutamist muudkui edasi, sest Mehhiko kirjed on veel tegemata. Ja nii olen ma muudkui asju edasi lükanud. Kuniks ühel hetkel on nad saanud lihtsalt juba nii vanaks, et võibolla polegi neid mõtet enam blogida.
Üks mõte, mis ikka ja jälle minuni tagasi jõuab, on äratundmine. Viimasel ajal olen sattunud veidi ebatavalistesse ja igapäevaselt mõnevõrra väljakutsuvamatesse või tiba stressirohkematesse situatsioonidesse kui viimasel ajal muidu. Neis olukordades olen ühtäkki hakanud ära tabama justkui de ja vu momente või äratundmisi varasematest muudest hetkedest või kogemustest, mis on olnud sarnased või andnud mingi eelduse nüüd ette tulnud situatsioonist veidi paremini omadega välja tulla kui veidi varasemalt. Justkui ära tabada, milleks mõnda varasemat seika elus on olnud vaja läbida, luua seoseid. Mu meeled on avatud.
Teisalt olen jäänud kinni iseendasse. Mehhikos olles ei jaksanud kaks viimast päeva arvutit kuidagi avada, et selle abil blogisse postitada reisi viimaseid muljeid, mille endale pastaka abil vanamoeliselt märkmikusse üles täheldasin. Lubasin endale, et teen seda veidi hiljem tagant järele. Samuti olen tahtnud veel kirjutada paarist muust asjast, kuid lükanud kirjutamist muudkui edasi, sest Mehhiko kirjed on veel tegemata. Ja nii olen ma muudkui asju edasi lükanud. Kuniks ühel hetkel on nad saanud lihtsalt juba nii vanaks, et võibolla polegi neid mõtet enam blogida.
Üks mõte, mis ikka ja jälle minuni tagasi jõuab, on äratundmine. Viimasel ajal olen sattunud veidi ebatavalistesse ja igapäevaselt mõnevõrra väljakutsuvamatesse või tiba stressirohkematesse situatsioonidesse kui viimasel ajal muidu. Neis olukordades olen ühtäkki hakanud ära tabama justkui de ja vu momente või äratundmisi varasematest muudest hetkedest või kogemustest, mis on olnud sarnased või andnud mingi eelduse nüüd ette tulnud situatsioonist veidi paremini omadega välja tulla kui veidi varasemalt. Justkui ära tabada, milleks mõnda varasemat seika elus on olnud vaja läbida, luua seoseid. Mu meeled on avatud.
kolmapäev, 2. märts 2011
Unenäod kui filmis
Eile öösel nägin unes, et R kolis uude kortermajja, mis asus suure puu otsas, kuhu pääses ainult puitlippidest puu külge klopsitud redelil ronides või läbi õhu liaanidega sõites. Tal oli mingi vanamehest naaber ka, kes korra kobisemas käis. Oli kevadine suurvee aeg, õhtul hämar. Puu ümber olid muidu heinamaad, aga suurvesi oli tekitanud sinna nagu sellise selge veega jõe, aga kuna oli hämar, siis vesi oli tume ja põhja ei paistnud. R tahtis teada, kui soe vesi on, et äkki saab ujuma minna ja hüppas sinna plärtsti sisse, aga vesi oli nii sügav, et lõi üle pea kokku, mille peale ma hüppasin puu otsast alla ja jooksin mööda jõe kallast edasi-tagasi hüüdes teda. Varsti ta ilmus pinnale ja kõik oli ok.
Täna öösel nägin unes, et olime E-ga teismelised ja kõndisime kuskil mööda väiksemaid tänavaid. Ta ütles äkki, et sel tänaval elab ta vanaema ja ta ei taha, et vanaema teda praegu näeks, sellest tuleb mingi suurem jama. Tänava ääres seisus must mikrobuss, mida E tahtis ärandada, et sellelt tänavalt kiiremini ära saada. Ma püüdsin seletada, et sellest tuleb ju veel suurem jama, kui ta nüüd mikrobussi ärandab, et mida ta vanemad arvavad. E vastas, et ei tule ja ronis bussi alla juhtmeid ühendama. Me kruiisisime selle bussiga kahekesi mööda linna ringi ja jõudsime poodi.
Pood oli selline nagu nõukaajal: hallide kiviplaatidega põrandaga ja saepuruplaatidest lettidega. Mul oli seljakott ja müüja tahtis turvalisuse pärast sellele mingi sildi külge panna (nagu Mehhikos tehakse). Müüja hakaks äkki üle leti seletama, et tal on mingi superhea kaup meie jaoks kõrvale pandud, sai saalist veel viimase eksemplari kätte: see oli selline leopardimustriliste sukapükstega ühendatud värviline imeliku mustriga seelik, mida sai ainult koos kanda. Ma vaatasin seda ja mõtlesin, kes sellist asja küll kannab, aga müüja muudkui kiitis, kui hea ja minev kaup see on ja viimane paar ja ta võib meile veidi soodukat ka teha. Müüja pani need siis leti peale kuniks me E-ga arutasime, kas on ikka vajalik ja kasulik tehing, kui äkki olid need läinud. Teine klient, kes kõrval oma kaupa kotti pani, oli need kogemata kaasa haaranud. Me läksime E-ga kähku poodi teiste lettide vahele ja mul olid hullud süümekad, et nüüd peab müüja selle omast palgast kinni maksma, et peaks ikka minema ja talle raha andma, kuigi meie neid ei võtnud.
Huvitav, mida tänane öö toob?
Täna öösel nägin unes, et olime E-ga teismelised ja kõndisime kuskil mööda väiksemaid tänavaid. Ta ütles äkki, et sel tänaval elab ta vanaema ja ta ei taha, et vanaema teda praegu näeks, sellest tuleb mingi suurem jama. Tänava ääres seisus must mikrobuss, mida E tahtis ärandada, et sellelt tänavalt kiiremini ära saada. Ma püüdsin seletada, et sellest tuleb ju veel suurem jama, kui ta nüüd mikrobussi ärandab, et mida ta vanemad arvavad. E vastas, et ei tule ja ronis bussi alla juhtmeid ühendama. Me kruiisisime selle bussiga kahekesi mööda linna ringi ja jõudsime poodi.
Pood oli selline nagu nõukaajal: hallide kiviplaatidega põrandaga ja saepuruplaatidest lettidega. Mul oli seljakott ja müüja tahtis turvalisuse pärast sellele mingi sildi külge panna (nagu Mehhikos tehakse). Müüja hakaks äkki üle leti seletama, et tal on mingi superhea kaup meie jaoks kõrvale pandud, sai saalist veel viimase eksemplari kätte: see oli selline leopardimustriliste sukapükstega ühendatud värviline imeliku mustriga seelik, mida sai ainult koos kanda. Ma vaatasin seda ja mõtlesin, kes sellist asja küll kannab, aga müüja muudkui kiitis, kui hea ja minev kaup see on ja viimane paar ja ta võib meile veidi soodukat ka teha. Müüja pani need siis leti peale kuniks me E-ga arutasime, kas on ikka vajalik ja kasulik tehing, kui äkki olid need läinud. Teine klient, kes kõrval oma kaupa kotti pani, oli need kogemata kaasa haaranud. Me läksime E-ga kähku poodi teiste lettide vahele ja mul olid hullud süümekad, et nüüd peab müüja selle omast palgast kinni maksma, et peaks ikka minema ja talle raha andma, kuigi meie neid ei võtnud.
Huvitav, mida tänane öö toob?
reede, 18. veebruar 2011
Mehhiko ühe päevaga
Umbes reisi keskpaigas tuli meil teha otsus, mida veel oma järelejäänud ajaga Mehhikos peale hakata. Päris kõike, mida teha tahtsime, ilmselt ei jõua ning sestap tuleb teha mõningaid valikuid. Üks, mis kindel, et nii Xcareti kui Xplori tahaksime mõlemasse jõuda.
Mõlemad pargid asuvad meie hotellile üsna lähedal: üheni on 4 km ja teiseni 6 km, nii et hädapärast võiks selle maa isegi jala ära käia, kuigi ilmselt lihtsam oleks võtta siiski takso. Kui kummagi pargi pääsmed osta ära internetist, siis on võimalik ca 10% võita, ent sel juhul tuleb pääsmed ära osta vähemalt 3 päeva ette. Seda aega meil enam aga paraku pole, nii et rahaliselt siin me pääsmete hinnas kuigivõrd võita ei saa.
Kuna esimeses päeavreise pakkuvas kontoris, kust oma eelmised tripid ostsime, Migueli tööl ei olnud, otsustasime sedakorda küsida pakkumist mõnest teisest tänavapealsest boksist. Kui algselt mõtlesime küsida üksnes pakkumist Xplorile järgmiseks päevaks, siis lõpuks võtsime päevatripi ikkagi ka Xcareti.
Kui oma linnapeal kolamise päeva õhtusse saime ja väsinult voodisse kukkusime, ärkasin äkitselt keset ööd veidra heli peale. Kuulatasin tükk aega, enne kui aru sain, et see oli hotellitoa lauatelefon, mis helises. Kes ja miks peaks meile helistama õhtul 11 ajal hotellituppa, ei mahtunud mulle pähe. Enne kui telefonihelinale reageerida jõudsin, see aga lakkas.
Uuesti ärkasin telefonihelina peale kella 6:30 paiku hommikul, vahetult peale äratuskella esimest helinat, sest päevatripi väljasõit Xpolri seiklusparki pidi olema juba 7:30 ajal. Helistas reisi pakkunud müügimees ja selgits, et tänaseks päevaks on Xplori kohad välja müüdud ja kas sobib, kui vahetaksime Xcareti ja Xplori päevad omavahel ära. Et olime mõlemad reisid ostnud samast kohast ning järjestikusteks päevadeks, ei olnud meil vahet. Nii oligi asi otsustatud, et kell 8 ootab meid hotelli ees väikebuss, mis meid päevaks Xcareti vaba aja parki viib.
Veidi peale kella 8 oligi hotelli ees mikrobuss, mis meid peale korjas. Bussis olid veel mõned vabad kohad ning enne kui buss Xcareti vaba aja parki jõudis, keerasime läbi meie hotelli külje all asuvast Playacari linnaosast. Playacar on rohelisem kui mõni muu koht Playa del Carmenist; erilise tõkkepuudega ja turvameestega turvasüsteemiga, kus kontrollitakse kõiki sisenevaid ja lahkuvaid autosid ja antakse neile piirkonda sisenemiseks eriluba; koosneb peamiselt villadest, golfiväljakutest ja 4-5 tärni hotellidest, aga ka lühiajaliseks rendiks antavatest korteritest.
Ühe hotelli ees peatudes astus bussi üks heledanahaline ja heledapäine meist veidi vanem paar, kes asutas istuma end meie taha. Kõrv haaras justkui tuttavaid noote, ent me polnud kindlad. Ühel hetkel keerasime aga M-ga end hoobilt koos ringi ja ütlesime selges kõlavas eesti keeles tagumisele pingile "Tere". Riho ja Virve olid esimese hetke vait ning seejärel jätkus jutuvada meie nelja vahel juba rõõmsalt koduses keeles.
Xcaret on selline vaba aja veetmise park, kus on tegevust terveks päevaks või isegi kaheks, kogu perele. Sinna on kokku kogutud kõik olulisem näidismaterjal Mehhikost, mis turistile vähegi huvi võiks pakkuda: maiade küla kiriku ja surnuaiaga, lambad villaketramise ja looduslike vahenditega lõnga värvimisega, võrkkiikede punumise töökoda (muide, ühe võrkkiige punumiseks kulub aega 2 nädalat 8 tundi päevas), aga ka Mehhikos leiduvad olulisemad linnud (papagoid, flamingod jne), loomad (jaaguarid, krokodillid ja muud veidrad loomad, kelle nime hästi ei mäleta) ja veeasukad (väikesed ja suured kilpkonnad, raid, haid, delfiinid ja muud kalad). Lisaks saab seal maa-aluses jões ujuda ja snorgeldada, kuigi jõepõhi on kivi-liivane ning koralle seal ei ole, aga kogemus on äärmiselt põnev siiski.
Kui võtta Xcaretis pluss-pakett, siis on hinna sisse arvestatud nii kapirent, ujumise varustus (lestad ja mask) kui ka suur lukustatav kott asjade panekuks ja saunalinad. Parim osa pluss-paketist on aga hinnas sisalduv rikkalik bufee-lõuna, mida on võimalik nautida koguni viies erinevas restoranis. Valisime neist sellise, kus pakuti nii liha kui kalaroogi. Ma pean ausalt tunnistama, et nii rikkalikku söögivalikut ei ole ma oma elus veel varem näinud. Külmlaual oli vähemalt paarkümmend erinevat salatit, lisaks mitmeid erinevaid kõvemaid, pehmemaid ja määrdejuuste ja snäkke nagu oliivid, kurgiviilud, marineeritud sibulad jms, aga ka suures koguses erinevalt maitsestatud krevette. Soojast toidust pakuti kõikvõimalikke erinevaid või erinevalt valmistatud lihasid ja kalasid, lisaks pastat, kartuliputru ja muud taolist. Ka magusalaud oli rikkalik: nii erinevad puuviljad kui mitmesugused koogikesed ja maiused olid esindatud, nagu ka jäätisesorbeti masin. Isegi kui proovida peaaegu kõikidest asjadest midagi ainult maitsta, ei suutnud seda toidukogust meist keegi päriselt endale kõhtu pakkida. Toiduelamus oli võrratu!
Põhiline, mille pärast tasub veel eriti Xcareti minna, on sealne õhtune etendus, mis on omaette elamus. Kella 6 ajal õhtul, just siis, kui on pimedaks läinud, kogunevad kõik külalised suurele areenile, mille keskel on piklik puitpõrandaga lava. Seal etendatakse nii puusapallimängu (uskumatu, kui lahtised peavad olema puusad, et nendega palli korvpallirõnga sarnasesse auku saada), leegitseva palliga hokit, aga ka seda, kuidas hispaanlased vallutasid mehhiko. Lisaks tantsutakse erinevate ajastute ja regioonide tantse. Kogu show kestab umbes 2 tundi ja igav ei hakka hetkekski. Väidetavalt võtab kogu etendusest osa ligi 700 erinevat tegelast. Sõnades on raske edasi anda seal kogetut, kuid ehkki alguses võib piletihind tunduda soolane, tasub see end ära täiel määral. Kellel kunagi Mehhikosse asja on, siis soovitan võimalusel Xcaretis igal juhul ära käia.
Lisaks muud tähelepanekud:
- kõikidesse parkidesse sisenemisel antakse käepaelad, mis on veekindlast ja heast materjalist, ent mida eemaldada on soovi korral väga kerge.
- kõik tuurijuhid, giidid, bussijuhid ja muud tegelased suhtlevad omavahel raadiosaatjatega, milleks kasutatakse palju ka mobiiltelefone.
- kuna puuvill on pärit Mehhikost, siis tavalised meeste t-särgid maksavad siin vaid mõnikümmend peesot (üks peeso on veidi vähem kui oli 1 EEK), aga suurusnumbrid on meie harjumuspärasest erinevad ja riideid tuleb proovida. Ka teksad on odavad.
- kui linnapeal ringi jalutada, on nii vaesus kui rikkus kõrvuti eksisteerimas. Nii villad kui hurtsikud asuvad samal tänaval kõrvuti.
Mõlemad pargid asuvad meie hotellile üsna lähedal: üheni on 4 km ja teiseni 6 km, nii et hädapärast võiks selle maa isegi jala ära käia, kuigi ilmselt lihtsam oleks võtta siiski takso. Kui kummagi pargi pääsmed osta ära internetist, siis on võimalik ca 10% võita, ent sel juhul tuleb pääsmed ära osta vähemalt 3 päeva ette. Seda aega meil enam aga paraku pole, nii et rahaliselt siin me pääsmete hinnas kuigivõrd võita ei saa.
Kuna esimeses päeavreise pakkuvas kontoris, kust oma eelmised tripid ostsime, Migueli tööl ei olnud, otsustasime sedakorda küsida pakkumist mõnest teisest tänavapealsest boksist. Kui algselt mõtlesime küsida üksnes pakkumist Xplorile järgmiseks päevaks, siis lõpuks võtsime päevatripi ikkagi ka Xcareti.
Kui oma linnapeal kolamise päeva õhtusse saime ja väsinult voodisse kukkusime, ärkasin äkitselt keset ööd veidra heli peale. Kuulatasin tükk aega, enne kui aru sain, et see oli hotellitoa lauatelefon, mis helises. Kes ja miks peaks meile helistama õhtul 11 ajal hotellituppa, ei mahtunud mulle pähe. Enne kui telefonihelinale reageerida jõudsin, see aga lakkas.
Uuesti ärkasin telefonihelina peale kella 6:30 paiku hommikul, vahetult peale äratuskella esimest helinat, sest päevatripi väljasõit Xpolri seiklusparki pidi olema juba 7:30 ajal. Helistas reisi pakkunud müügimees ja selgits, et tänaseks päevaks on Xplori kohad välja müüdud ja kas sobib, kui vahetaksime Xcareti ja Xplori päevad omavahel ära. Et olime mõlemad reisid ostnud samast kohast ning järjestikusteks päevadeks, ei olnud meil vahet. Nii oligi asi otsustatud, et kell 8 ootab meid hotelli ees väikebuss, mis meid päevaks Xcareti vaba aja parki viib.
Veidi peale kella 8 oligi hotelli ees mikrobuss, mis meid peale korjas. Bussis olid veel mõned vabad kohad ning enne kui buss Xcareti vaba aja parki jõudis, keerasime läbi meie hotelli külje all asuvast Playacari linnaosast. Playacar on rohelisem kui mõni muu koht Playa del Carmenist; erilise tõkkepuudega ja turvameestega turvasüsteemiga, kus kontrollitakse kõiki sisenevaid ja lahkuvaid autosid ja antakse neile piirkonda sisenemiseks eriluba; koosneb peamiselt villadest, golfiväljakutest ja 4-5 tärni hotellidest, aga ka lühiajaliseks rendiks antavatest korteritest.
Ühe hotelli ees peatudes astus bussi üks heledanahaline ja heledapäine meist veidi vanem paar, kes asutas istuma end meie taha. Kõrv haaras justkui tuttavaid noote, ent me polnud kindlad. Ühel hetkel keerasime aga M-ga end hoobilt koos ringi ja ütlesime selges kõlavas eesti keeles tagumisele pingile "Tere". Riho ja Virve olid esimese hetke vait ning seejärel jätkus jutuvada meie nelja vahel juba rõõmsalt koduses keeles.
Xcaret on selline vaba aja veetmise park, kus on tegevust terveks päevaks või isegi kaheks, kogu perele. Sinna on kokku kogutud kõik olulisem näidismaterjal Mehhikost, mis turistile vähegi huvi võiks pakkuda: maiade küla kiriku ja surnuaiaga, lambad villaketramise ja looduslike vahenditega lõnga värvimisega, võrkkiikede punumise töökoda (muide, ühe võrkkiige punumiseks kulub aega 2 nädalat 8 tundi päevas), aga ka Mehhikos leiduvad olulisemad linnud (papagoid, flamingod jne), loomad (jaaguarid, krokodillid ja muud veidrad loomad, kelle nime hästi ei mäleta) ja veeasukad (väikesed ja suured kilpkonnad, raid, haid, delfiinid ja muud kalad). Lisaks saab seal maa-aluses jões ujuda ja snorgeldada, kuigi jõepõhi on kivi-liivane ning koralle seal ei ole, aga kogemus on äärmiselt põnev siiski.
Kui võtta Xcaretis pluss-pakett, siis on hinna sisse arvestatud nii kapirent, ujumise varustus (lestad ja mask) kui ka suur lukustatav kott asjade panekuks ja saunalinad. Parim osa pluss-paketist on aga hinnas sisalduv rikkalik bufee-lõuna, mida on võimalik nautida koguni viies erinevas restoranis. Valisime neist sellise, kus pakuti nii liha kui kalaroogi. Ma pean ausalt tunnistama, et nii rikkalikku söögivalikut ei ole ma oma elus veel varem näinud. Külmlaual oli vähemalt paarkümmend erinevat salatit, lisaks mitmeid erinevaid kõvemaid, pehmemaid ja määrdejuuste ja snäkke nagu oliivid, kurgiviilud, marineeritud sibulad jms, aga ka suures koguses erinevalt maitsestatud krevette. Soojast toidust pakuti kõikvõimalikke erinevaid või erinevalt valmistatud lihasid ja kalasid, lisaks pastat, kartuliputru ja muud taolist. Ka magusalaud oli rikkalik: nii erinevad puuviljad kui mitmesugused koogikesed ja maiused olid esindatud, nagu ka jäätisesorbeti masin. Isegi kui proovida peaaegu kõikidest asjadest midagi ainult maitsta, ei suutnud seda toidukogust meist keegi päriselt endale kõhtu pakkida. Toiduelamus oli võrratu!
Põhiline, mille pärast tasub veel eriti Xcareti minna, on sealne õhtune etendus, mis on omaette elamus. Kella 6 ajal õhtul, just siis, kui on pimedaks läinud, kogunevad kõik külalised suurele areenile, mille keskel on piklik puitpõrandaga lava. Seal etendatakse nii puusapallimängu (uskumatu, kui lahtised peavad olema puusad, et nendega palli korvpallirõnga sarnasesse auku saada), leegitseva palliga hokit, aga ka seda, kuidas hispaanlased vallutasid mehhiko. Lisaks tantsutakse erinevate ajastute ja regioonide tantse. Kogu show kestab umbes 2 tundi ja igav ei hakka hetkekski. Väidetavalt võtab kogu etendusest osa ligi 700 erinevat tegelast. Sõnades on raske edasi anda seal kogetut, kuid ehkki alguses võib piletihind tunduda soolane, tasub see end ära täiel määral. Kellel kunagi Mehhikosse asja on, siis soovitan võimalusel Xcaretis igal juhul ära käia.
Lisaks muud tähelepanekud:
- kõikidesse parkidesse sisenemisel antakse käepaelad, mis on veekindlast ja heast materjalist, ent mida eemaldada on soovi korral väga kerge.
- kõik tuurijuhid, giidid, bussijuhid ja muud tegelased suhtlevad omavahel raadiosaatjatega, milleks kasutatakse palju ka mobiiltelefone.
- kuna puuvill on pärit Mehhikost, siis tavalised meeste t-särgid maksavad siin vaid mõnikümmend peesot (üks peeso on veidi vähem kui oli 1 EEK), aga suurusnumbrid on meie harjumuspärasest erinevad ja riideid tuleb proovida. Ka teksad on odavad.
- kui linnapeal ringi jalutada, on nii vaesus kui rikkus kõrvuti eksisteerimas. Nii villad kui hurtsikud asuvad samal tänaval kõrvuti.
neljapäev, 17. veebruar 2011
Heaven on Earth - Cozumel
Taevas maapeal, nagu Cozumeli saare tunnuslause ütleb, vastab üsna tõele. Kui algselt arvasime, et tegu on pisikese saarekesega, siis tegelikkuses see saar nii väike ei olegi.
Otse Playa del Carmenist läheb katamaraan (täpselt nagu Linda Line, mis Tallinnast Helsinkisse sõidab) kolmveerand tunniga Cozumelile, ainsasse suuremasse linna, mis saart risti läbib ühelt kaldalt teisele. Saarele viimist pakub kaks erinevat laevafirmat, mille paadid väljuvad tunnise vahega täistunnil.
Meil oli broneeritud Cozumelil 3-tunnine snorgeldamise reis ja peale seda roller, et saart omal käel avastada. Enne kella 10sele laevale tõttamist tuli meil läbi käia kontorist, kust tegevused ostsime, et saada endale vajalikud kleepekad (nende järgi tunnevad vajalikud firmad ära, milliste inimestega neil on vaja tegeleda ja saab ka tegevuse müünud firma endale vahendustasu) ning kaardid.
Nii muuseas küsis müügimees meilt, kas juhiluba on kaasas, et rollerit rentiv firma tahab seda saarel kohapeal näha. M oli enda oma sootuks Eestisse jätnud, arvates, et reisil seda vaja ei lähe. Mina olin enda oma küll kaasa võtnud, kuid kenasti hotelli seifi rahakotti jätnud, sest keegi polnud maininud, et seda vaja võiks minna. Laeva väljumiseni oli jäänud pool tundi.
Hotelli tagasi minek võttis meil aega umbes kümmekond minutit, kuid umbes teist kaks korda sama palju oli vaja, et jõuda sadamasse. Kui muidu sõidab hotelli eest meil taksosid läbi kpmnete kaupa, kes pidevalt signaalitavad ja tuledega märku andes küsivad, kas soovime ehk taksot saada, siis nüüd ei olnud kohe ühtegi äkki võtta. Peale mõningast ootamist saime siiski endale takso, mis meid sadamale nii lähedale viis, kui võimalik oli. Ent sadam asub jalakäijate tsoonis ja viimased paar blokki pidime siiki läbima kiiremal sammul, et paadile jõuda. Siinkohal kaks tähelepanekut: taksod on kõik valged roheliste logodega ja ühe firma omad, kuid neis puudub taksomeeter ja hinda võetakse nii näo kui mingisuguse vahemaa järgi, aga täpselt mille alusel, mine võta kinni; kui mehhiklastega rahadega kuskil arveldada, eriti, kui neil on kiire, siis kipuvad nad unustama sulle raha tagasi anda. Mündid annavad enamjaolt üsna kohe, kuid suurem paberraha justkui ununeb ja seda tasub nende käest üle küsida.
Cozumelile snorgeldamise trippi ostes hoiatas müügimees meid koheselt, et teatud päevadel ei tasu sinna minna: Cozumeli külastavad kümned suured kruiisilaevad teatud päevadel ning sel ajal on saar nii ülerahvastatud, et liikuda on raske.
Snorgeldamine onn Cozumelil väga popp. Riff jookseb üsna mööda kaldaserva, mistõttu sadamast peale korjatud turistid viiakse paadiga pigem piki kallast kui avamerele. Veealune maailm on siin poole igavam kui Austraalias: erinevaid värvilisi kalu on, kuid koralle ja värvilist veealust maailma mitte väga palju. Ka on ühes ja samas kohas erinevate operaatorite tuure snorgeldamas, niimoodi et grupiliikmetel on üsna kerge segi minna teise grupiga ja seetõttu tuleb hoida end hoolega vees oleva giidi lähedusse. Sedakorda veealuseid pilte me aga teha ei saanud: fotoka veekindel kott, mille Austraaliast kalli raha eest muretsesime, ripub endiselt omal kohal meie kodu köögis Tallinnas.
Rolleri renti kohale jõudes, päris rentija meilt juhiluba ja tagatiseks krediitkaardi numbrit. Ja esitas seejärel küsimuse, kumb meist roolis olla kavatseb. Kuna load olid kaasas ainult mul, ei saanud ma koheselt aru, miks see küsimus üldse tekkis. Seejärel selgitas Rafael meile viisakalt, et soovitab roolis olla sellel, kel rohkem kogemust ja oskust on, olgugi, et M-l lube kaasas pole. Nii sättisimegi M rooli, nagu olime algselt arvestanud.
Linnake saarel pole kuigi suur ja on rolleriga läbitav üsna kiiresti ühest otsast teise. Liiklusskeem on lihtne: ühte pidi jooksvad tänavad on alati peateed ja teistpidi jooksvatel tänavatel tuleb alati igal ristmikul stop-märgi juures seisma jääda.
Põhimõtteliselt jookseb ümber saare üks maantee, millelt eksida ei ole võimalik ja koguaeg otse sõites jõuad saarele tiiru peale teinuna lõpuks linnakesse tagasi. Kui algselt jookseb tee küll piki rannikut, ent merd varjavad teeäärsed puud või tasulised rannad ja hotellikompleksid, siis üsna pea hakkab maantee kulgema täpselt piki mere serva, niimoodi et paremale jäävad vastu kivist kallast vahutavad lained, mida surfarid oma laudadega mõnusasti püüavad ja vasakule pool džunglistunud veidi kõrbe moodi lagedam kuiv ala. Nii on võimalik tee ääres näha lumivalgeid kivisema liivaga randu vaheldumas kivirahnuste kaldaservadega kilomeetrite kaupa.
Ühel hetkel mööda teed kulgedes pidime äkitselt peatuma ja pikemalt vaatama seda, mida silmanurgast pilk haaras, kuid esimese hooga aru ei saanud. Helesinine ookean peksis laineid vastu kallast ääristavaid kiviseid kaljusid, mispeale hetk hiljem keset kaljurahnu pritsis vett üles justkui purskkaevust. Ju on ajaga vesi kividesse omad käigud uuristanud, ent vaatepilt tundus üsna ebareaalne.
Et oli juba hiline pärastlõuna, ent söönud polnud me peale hommikut veel midagi, siis otsustasime teepealt kehakinnitust otsida. Reisi broneerides soovitas müügimees meil minna teeäärsesse söögikohta, kus just merelt tulnud kalameeste püütud vrskest kalast roogasid pakutakse. Koha leidsime rannale tõmmatud paatide järgi küll üles, kuid kahjuks nii hilja peale jookide seal enam midagi ei serveeritud ja seetõttu tuli meil teed jätkata ning otsida uus koht.
Üsna saare ühes nurgas keerab maantee ära vasakule ja viib viimasele sirgele, mis linnakesse otse sisse sõidab. Just seal nurgas asub nii väike suveniiripood, baar kui ka söögikoht, kus on isegi inglise keelse tõlkega hindadega menüü sissepääsu juurde välja pandud, kuigi kohalikud teenindajad (taaskord kõik mehed) praktiliselt sõnagi inglise keelt ei oska. Söögikohta sisse astudes, avaneb järgmine pilt: suure rohukatusega varjualuse all on neljakandiline baarilett, mille ääres asuvad tuult ja päikest näinud pukid ja keskel askeldab mehhiklane savikruusidesse kokteile segada. Leti vastu jääb teine rohukatusega kaetud kõrgem letike, mille taga askeldavad veel paar meesterahvast. Nagu hiljem selgub, on tegemist kassaga. Neist vasakule jääb avatud ustega kööginurk, kus tellimuse saanuna, asuvad kiirelt toiduga tegelema veel kaks jässakat mehhiklast. Baariletist paremale jäävad päiksevarjude alla lauad ning rippuvad võrkkiiged. Ja kui on soovi, saab oma sööki või kokteili nautida otse ookeanikaldal asuvate lauakeste taga. Vaatepilt on ebareaalne: täpselt nagu mõnes Hollywoodi filmis, mis püüab kujutada paradiisisaare baari.
Naudime oma tellitud kala, krevette ja täidetud tortillasid. Toit maitseb imeliselt. Omakorda annab naudingule lisaväärtuse avanev vaade ja miljöö. Kui ei ole siesta, siis on vähemalt manjaana. Kõigil on aega küll. Kiirustamisest tulenevat stressi siin ei tunta.
Kui linnakesse tagasi sõidame, hakkab juba hämarduma. Peame enne rolleri tagastamist paagi täis tankima ning keerame selleks ühte kahest linnakeses olevast tanklast. Et kohalike peamiseks sõiduvahendiks on just nimelt roller (ja harvad pole vaatepildid, kus rolleri otsa on istuma seatud terve mehhiklaste pere), siis on tanklas rolleritele täiesti erladi tankimise koht, kus pidevalt saba on. Ise tankida pole vaja: avad vaid bensiinipaagi ning teenindaja laseb sulle paaki just niipalju, kui tarvis. Meie poole päeva pikkune rolleriga põristamine läks maksma umbes poolteist € kütuse peale lisaks rendirahale.
Veel mõningaid tähelepanekuid:
- kohalikud transpordivad kõike peas või õlgadel, seda nii jala, jalgratta kui rolleriga sõites.
- tee ääred kubisevad uudishimulikest, kuid veidi argades iguaanidest, mida on võimalik kohata igal pool igas suuruses ja igas värvis.
- päike on endiselt ere, nii et snorgeldades vee all võtab päike eriti hästi ja esimese päikesepõletuse saime siiski kätte.
- Cozumeleil on ka mitmeid väiksemate templite varemeid, kuid enamike juurde pääsemiseks on vaja lunastada pilet ning mitmete juurde korralikku teed ei vii, nii et neid me külastada ei jõudnud.
- Linnas on mitmed tuntud brändide kallid poed lisaks suveniiripoodidele, mis kruiisilaevade turiste püüavad, nii et kaupade hinnad on kohati veidi krõbedad, kuigi suveniiride hinnad on enam-vähem kõikjal üsna ühesed.
- Tänavatel pakutakse paljudes kohtades võimalust lasta endale peenikesed punupatsid pähe punuda. Olime seda mitu päeva vaadanud ja mõelnud ning otsustasime mulle peatäie patse teha lasta. Tulemuse oli kiire ning vahva. Alates sellest hetkest olen ma patsidega.
- Tagasiteel Playa del Carmeni oli tõusnud tuul peaaegu tormiks, mistõttu paat kõikus lainetel meeletult, nii et suuremad lained isegi vastu katamaraani aknaid peksid. Meeskond jagas laiali suurema hulga oksekotte. Kolmveerand tundi loksumist tundus pikk, ent Cairnsis kogetud lained olid siiski hullemad.
- Aloe geel aitab hästi päiksepõletuse vastu. Kui endal seda kaasas pole, siis pakuvad mitmed turistipoed aga ka kohalikud supermarketid mitut valikut mõistliku raha eest.
Otse Playa del Carmenist läheb katamaraan (täpselt nagu Linda Line, mis Tallinnast Helsinkisse sõidab) kolmveerand tunniga Cozumelile, ainsasse suuremasse linna, mis saart risti läbib ühelt kaldalt teisele. Saarele viimist pakub kaks erinevat laevafirmat, mille paadid väljuvad tunnise vahega täistunnil.
Meil oli broneeritud Cozumelil 3-tunnine snorgeldamise reis ja peale seda roller, et saart omal käel avastada. Enne kella 10sele laevale tõttamist tuli meil läbi käia kontorist, kust tegevused ostsime, et saada endale vajalikud kleepekad (nende järgi tunnevad vajalikud firmad ära, milliste inimestega neil on vaja tegeleda ja saab ka tegevuse müünud firma endale vahendustasu) ning kaardid.
Nii muuseas küsis müügimees meilt, kas juhiluba on kaasas, et rollerit rentiv firma tahab seda saarel kohapeal näha. M oli enda oma sootuks Eestisse jätnud, arvates, et reisil seda vaja ei lähe. Mina olin enda oma küll kaasa võtnud, kuid kenasti hotelli seifi rahakotti jätnud, sest keegi polnud maininud, et seda vaja võiks minna. Laeva väljumiseni oli jäänud pool tundi.
Hotelli tagasi minek võttis meil aega umbes kümmekond minutit, kuid umbes teist kaks korda sama palju oli vaja, et jõuda sadamasse. Kui muidu sõidab hotelli eest meil taksosid läbi kpmnete kaupa, kes pidevalt signaalitavad ja tuledega märku andes küsivad, kas soovime ehk taksot saada, siis nüüd ei olnud kohe ühtegi äkki võtta. Peale mõningast ootamist saime siiski endale takso, mis meid sadamale nii lähedale viis, kui võimalik oli. Ent sadam asub jalakäijate tsoonis ja viimased paar blokki pidime siiki läbima kiiremal sammul, et paadile jõuda. Siinkohal kaks tähelepanekut: taksod on kõik valged roheliste logodega ja ühe firma omad, kuid neis puudub taksomeeter ja hinda võetakse nii näo kui mingisuguse vahemaa järgi, aga täpselt mille alusel, mine võta kinni; kui mehhiklastega rahadega kuskil arveldada, eriti, kui neil on kiire, siis kipuvad nad unustama sulle raha tagasi anda. Mündid annavad enamjaolt üsna kohe, kuid suurem paberraha justkui ununeb ja seda tasub nende käest üle küsida.
Cozumelile snorgeldamise trippi ostes hoiatas müügimees meid koheselt, et teatud päevadel ei tasu sinna minna: Cozumeli külastavad kümned suured kruiisilaevad teatud päevadel ning sel ajal on saar nii ülerahvastatud, et liikuda on raske.
Snorgeldamine onn Cozumelil väga popp. Riff jookseb üsna mööda kaldaserva, mistõttu sadamast peale korjatud turistid viiakse paadiga pigem piki kallast kui avamerele. Veealune maailm on siin poole igavam kui Austraalias: erinevaid värvilisi kalu on, kuid koralle ja värvilist veealust maailma mitte väga palju. Ka on ühes ja samas kohas erinevate operaatorite tuure snorgeldamas, niimoodi et grupiliikmetel on üsna kerge segi minna teise grupiga ja seetõttu tuleb hoida end hoolega vees oleva giidi lähedusse. Sedakorda veealuseid pilte me aga teha ei saanud: fotoka veekindel kott, mille Austraaliast kalli raha eest muretsesime, ripub endiselt omal kohal meie kodu köögis Tallinnas.
Rolleri renti kohale jõudes, päris rentija meilt juhiluba ja tagatiseks krediitkaardi numbrit. Ja esitas seejärel küsimuse, kumb meist roolis olla kavatseb. Kuna load olid kaasas ainult mul, ei saanud ma koheselt aru, miks see küsimus üldse tekkis. Seejärel selgitas Rafael meile viisakalt, et soovitab roolis olla sellel, kel rohkem kogemust ja oskust on, olgugi, et M-l lube kaasas pole. Nii sättisimegi M rooli, nagu olime algselt arvestanud.
Linnake saarel pole kuigi suur ja on rolleriga läbitav üsna kiiresti ühest otsast teise. Liiklusskeem on lihtne: ühte pidi jooksvad tänavad on alati peateed ja teistpidi jooksvatel tänavatel tuleb alati igal ristmikul stop-märgi juures seisma jääda.
Põhimõtteliselt jookseb ümber saare üks maantee, millelt eksida ei ole võimalik ja koguaeg otse sõites jõuad saarele tiiru peale teinuna lõpuks linnakesse tagasi. Kui algselt jookseb tee küll piki rannikut, ent merd varjavad teeäärsed puud või tasulised rannad ja hotellikompleksid, siis üsna pea hakkab maantee kulgema täpselt piki mere serva, niimoodi et paremale jäävad vastu kivist kallast vahutavad lained, mida surfarid oma laudadega mõnusasti püüavad ja vasakule pool džunglistunud veidi kõrbe moodi lagedam kuiv ala. Nii on võimalik tee ääres näha lumivalgeid kivisema liivaga randu vaheldumas kivirahnuste kaldaservadega kilomeetrite kaupa.
Ühel hetkel mööda teed kulgedes pidime äkitselt peatuma ja pikemalt vaatama seda, mida silmanurgast pilk haaras, kuid esimese hooga aru ei saanud. Helesinine ookean peksis laineid vastu kallast ääristavaid kiviseid kaljusid, mispeale hetk hiljem keset kaljurahnu pritsis vett üles justkui purskkaevust. Ju on ajaga vesi kividesse omad käigud uuristanud, ent vaatepilt tundus üsna ebareaalne.
Et oli juba hiline pärastlõuna, ent söönud polnud me peale hommikut veel midagi, siis otsustasime teepealt kehakinnitust otsida. Reisi broneerides soovitas müügimees meil minna teeäärsesse söögikohta, kus just merelt tulnud kalameeste püütud vrskest kalast roogasid pakutakse. Koha leidsime rannale tõmmatud paatide järgi küll üles, kuid kahjuks nii hilja peale jookide seal enam midagi ei serveeritud ja seetõttu tuli meil teed jätkata ning otsida uus koht.
Üsna saare ühes nurgas keerab maantee ära vasakule ja viib viimasele sirgele, mis linnakesse otse sisse sõidab. Just seal nurgas asub nii väike suveniiripood, baar kui ka söögikoht, kus on isegi inglise keelse tõlkega hindadega menüü sissepääsu juurde välja pandud, kuigi kohalikud teenindajad (taaskord kõik mehed) praktiliselt sõnagi inglise keelt ei oska. Söögikohta sisse astudes, avaneb järgmine pilt: suure rohukatusega varjualuse all on neljakandiline baarilett, mille ääres asuvad tuult ja päikest näinud pukid ja keskel askeldab mehhiklane savikruusidesse kokteile segada. Leti vastu jääb teine rohukatusega kaetud kõrgem letike, mille taga askeldavad veel paar meesterahvast. Nagu hiljem selgub, on tegemist kassaga. Neist vasakule jääb avatud ustega kööginurk, kus tellimuse saanuna, asuvad kiirelt toiduga tegelema veel kaks jässakat mehhiklast. Baariletist paremale jäävad päiksevarjude alla lauad ning rippuvad võrkkiiged. Ja kui on soovi, saab oma sööki või kokteili nautida otse ookeanikaldal asuvate lauakeste taga. Vaatepilt on ebareaalne: täpselt nagu mõnes Hollywoodi filmis, mis püüab kujutada paradiisisaare baari.
Naudime oma tellitud kala, krevette ja täidetud tortillasid. Toit maitseb imeliselt. Omakorda annab naudingule lisaväärtuse avanev vaade ja miljöö. Kui ei ole siesta, siis on vähemalt manjaana. Kõigil on aega küll. Kiirustamisest tulenevat stressi siin ei tunta.
Kui linnakesse tagasi sõidame, hakkab juba hämarduma. Peame enne rolleri tagastamist paagi täis tankima ning keerame selleks ühte kahest linnakeses olevast tanklast. Et kohalike peamiseks sõiduvahendiks on just nimelt roller (ja harvad pole vaatepildid, kus rolleri otsa on istuma seatud terve mehhiklaste pere), siis on tanklas rolleritele täiesti erladi tankimise koht, kus pidevalt saba on. Ise tankida pole vaja: avad vaid bensiinipaagi ning teenindaja laseb sulle paaki just niipalju, kui tarvis. Meie poole päeva pikkune rolleriga põristamine läks maksma umbes poolteist € kütuse peale lisaks rendirahale.
Veel mõningaid tähelepanekuid:
- kohalikud transpordivad kõike peas või õlgadel, seda nii jala, jalgratta kui rolleriga sõites.
- tee ääred kubisevad uudishimulikest, kuid veidi argades iguaanidest, mida on võimalik kohata igal pool igas suuruses ja igas värvis.
- päike on endiselt ere, nii et snorgeldades vee all võtab päike eriti hästi ja esimese päikesepõletuse saime siiski kätte.
- Cozumeleil on ka mitmeid väiksemate templite varemeid, kuid enamike juurde pääsemiseks on vaja lunastada pilet ning mitmete juurde korralikku teed ei vii, nii et neid me külastada ei jõudnud.
- Linnas on mitmed tuntud brändide kallid poed lisaks suveniiripoodidele, mis kruiisilaevade turiste püüavad, nii et kaupade hinnad on kohati veidi krõbedad, kuigi suveniiride hinnad on enam-vähem kõikjal üsna ühesed.
- Tänavatel pakutakse paljudes kohtades võimalust lasta endale peenikesed punupatsid pähe punuda. Olime seda mitu päeva vaadanud ja mõelnud ning otsustasime mulle peatäie patse teha lasta. Tulemuse oli kiire ning vahva. Alates sellest hetkest olen ma patsidega.
- Tagasiteel Playa del Carmeni oli tõusnud tuul peaaegu tormiks, mistõttu paat kõikus lainetel meeletult, nii et suuremad lained isegi vastu katamaraani aknaid peksid. Meeskond jagas laiali suurema hulga oksekotte. Kolmveerand tundi loksumist tundus pikk, ent Cairnsis kogetud lained olid siiski hullemad.
- Aloe geel aitab hästi päiksepõletuse vastu. Kui endal seda kaasas pole, siis pakuvad mitmed turistipoed aga ka kohalikud supermarketid mitut valikut mõistliku raha eest.
kolmapäev, 16. veebruar 2011
5 Mehhiko minutit
Hommikul 6:30 ajal ärgates oli päike just taevas kõrgele tõusmas ning väljas minemas nii eredaks, et silmi kissitamata aknast õue enam vaadata ei saanud. Basseinipoiss tegi oma igahommikust rituaali ning rõske õhuniiskus oli tuppa tungimas, nii et niisked riided kuidagi kuivaks saada ei taha.
Ostetud päevatripp pidi algama meie enda hotellist, kui tuleb mikrobuss ja meid peale võtab. Kui esialgne kokkulepe oli transfeeri ajaks 7:30, siis lnnast hotelli tagasi jalutades, hüppas oma putakst välja meile reisi müünud väike jäme mehhiklane ja täpsustas, et buss jõuab meie juurde siiski 7:50 paiku (siinkohal ei saa ma mainimata jätta mehhiklaste üsna head mälu, et tänaval suvaliste turistide hulgast äkki ära tunda just neid, kes sinu kliendid on). Kella 8:10ks ei olnud buss veel saabunud. Ma muutusin rahutuks. Palusin hotelli administraatoril helistada tsekil olevale numbrile, kas buss meid ikka peale võtab. Samal hetkel astus uksest sisse vormis roheliste pikkade pükstega kõhetu napilt inglise keelt purssiv noormees, kes meid bussi juhatas.
Et Chichen Itza (üks uuest 7 maailmaimest) asub rannikult veidi üle 200 km sisemaale, oli ees üsna pikk bussisõit väikeses ja kitsas 12-kohalises mikrobussis, kuhu napilt ära mahtusime. Mehhikos liigub üldse äärmiselt palju ringi mikrobusse: kohalikke transporditakse nendega tööle, mitmed taksod on väikebussid, eratransfeerid samuti (väidetavalt ei tohi Mehhikos eratransfeeri pakkuda tavalise süiduautoga turistile, et oleks turvalisem), nii et hotelli akende alt vuriseb mikrobusse mööda minutis peaaegu kümmekond.
Esimene peatus tehti peale umbes pooletunnist sõitu suure ristmiku ääres, kuhu kogunesid kõik antud firma väikebussid turistidega, lastes neil tualetipeatuse teha, suveniire osta ning vajadusel muretseda midagi kiirelt hamba alla. Öeldud, et peatuse pikkuseks on 10 minutit, ei julgenud me bussist väga kaugele minna, kuigi olime rinda saanud firma logo ja juhi nimega kleepekad ning ilmselt maha meid jäetud ei oleks. Möödus pool tundi ootamist ning alles siis oli näha kerget liikumist inimeste hulgas busside poole. See oli esimene kord, kui saime aru, et Mehhikos on kõigil aega küll.
Just umbes siis, kui kannikad hakkasid busiistmest krampi minema, tuli sõidu teine peatus suure katusealuse ees, kus müüdi hulgaliselt suveniire. Seal ei peatunud mitte üksnes meie väiksed bussid, vaid ka teispool katusealust ja õmblukeste seinadega maja suured turismibussid. Ilmselt maksab see koht reisifirmadele hästi, et turiste just sinna tuuakse. Samas on kohe kohapeal näha, kuidas mitmeid asju ise valmistatakse. Kui midagi kas turstipoest või restornist osta, pannakse koheselt eraldi raamatusse kirja selle teenindaja nimi, kes kliendi tõi. Ilmselt nii teenivad nad seal oma palga tegelikult välja. See on ka põhjus, miks asjadel ei ole küljes hinnasilte (annab võimaluse hinna määrata inimese järgi, kuigi laias laastus hinnaklass on ikkagi ühel asjal sama), et sul oleks põhjust teenindaja poole pöörduda. Samas ei ole võimalik mööda tänavaid käia, nii et keegi sind oma poekesse sisse kutsuda ei püüaks. Kui sa seisma jäädki, hakatakse kohe midagi pähe määrima või hullem, kui julged küsida mõne asja maksumust, aga seda mitte ostma ei kipu, siis on kohalikud üsna virilate nägudega.
Chichen Itzasse kohale jõudes jagati meid inglise keelse,s hispaania keelseks ja itaalia keelseks grupiks, igas umbes paarkümmend inimest ja anti giidi hoole alla. Julgen kindlalt soovitada käina selliste vaatamisväärsuste juures just giidiga, sest on palju asju, mida ise sealt kusagilt lugeda võimalik pole, sest iluustreerivad voldikud on kõikjal samas ja need koosnevad peamiselt vaid piltidest ning kohapeal erilisi silte kusagil väljas ei ole.
Chichen Itza on justkui suur püramiid, ent pealt lame, mistõttu teda püramiidiks tegelikult kutsuda ei saa ega tohi. Kogu kompleks koosneb mitmest erineva suuruse ja kujuga templist, mida on aastakümnete jooksul püütud omajagu restaureerida, võttes templid lahti kivi-kivi haaval, need ära nummerdades arheoloogide poolt ning uuesti omale kohale kokku pannes. Kui suurima templi, Kukulkani esimene külg on laotud kenasti siledalt, siis tagumine on ikka veel ära vajunud kividega, mis näitab omakorda, kui raske ja aeganõudev töö on sellise koha restaureerimine. Lisaks on paik veel siiani arheoloogidele paljuski mõistatuseks, mida ei suudeta kuidagi lahti murda.
Templid on olnud maiadele aastatuhandeid pühaks paigaks, kus on käidud palvetamas ja rituaale läbi viimas. Eelkõige on seal ohverdatud palju lapsi ja süütuid naisi, kes jumalatele eriti meeldima pidid. Kusjuures ohvriks saamine on olnud suur au asi. Sestap on ka Chichen Itzas üks suurimaid puusapalli väljakuid (näeb välja nagu jalgpalli plats, ent mitte pikemas otsas pole väravad, vaid laiemas kummalgi pool üpris kõrgel justkui teistpidi keeratud korvpalli rõmgad, kuhu tuli siis puusaga lüües pall sisse saada. Puusaga muidugi nii kõrgele palli lüüa ei õnnestunud, mistõttu kasutati selleks abivahendeid ja nagu seinamaalingutelt näha, võisid nendeks olla ilmselt maod), mida täna enam ei kasutata, kuid näidisshow pidi olema täiesti olemas Xcaretis, kuhu plaanime ka veel reisi jooksul jõuda. Mängu võitja (tugevam ja tublim!) ohverdati jumalatele. Miks just tugevam ja mitte nõrgem, ei tea tänaseni keegi, ka ei ole päris selged mängu reeglid.
Maiad oli tark rahvas (ja siiani on, sest maiade kultuur ei ole hävinud, keelt siiani räägitakse ning paljudes külades on ära tuntavad ka vanemad inimesed, kes riietuvad pigem kohalikest teisiti, aga et me pole maiade küla külastanud, siis pole me päris rahvuslikke maiasid veel näinud, kuigi kui tänavatel ringi vaadata, siis kohtab palju äärmiselt lühikesi naisi, meile nii umbes veidi kõrgemale kui vööni, kes pakuvad käsitööd müüa - nemad ongi nö puhastverd maiad), kes tundis hästi nii astroloogiat, matemaatikat kui kirjakunsti, ent kahjuks on mitmed nahast kirjablokid hävitatud, sest kunagised maadeavastajad pidasid neid kuradi keeleks. Üksikuid säilinud blokke aga tänapäevased maiad lahti seletada ei mõista.
Maiad tundsid hästi planeete ning nende ehituskunst oli paras müsteerium. Ratast nad tundsid, ent ei kasutanud, mistõttu on kõik ehitised neljakandilised, aga leidub ka sambaid. Nii on leitud suure Kukulkani püramiidi seest teine samasugune, aga väiksem. Ka on kõik templid olnud kunagi värvilised, kuid tugev päike sööb aastatega värvi ning olgugi, et turistide horde käib päevas meeletult (kuni 10 000 külastajat päevas!), siis kohalikud ei viitsi värve säilitada ega panna juurde infotahvleid. Meie grupis olnud vanem Kalifornia paar rääkis, et on umbes 15 aastat tagasi templit külastanud - siis lasti veel templi otsa ronida ja kõik oli suuresti korda tegemata, aga ei käinud ka nii palju turiste kui nüüd. Muide, umbes 2 korda aastas langeb päike templile niimoodi, et mööda astmeid jookseb ülevalt alla justkui madu.
Kui meie siin põhjamaades arvame, et saun on suuresti meie leiutis, siis tegelikkuses ei pruugi see mitte nii olla. Ka maiadel on olemas saun ning seda kasutatakse osaliselt tänapäevani. Nemad nimetavad seda rohkem soojaks kojaks, mis köetakse umbes 60-90 kraadi (C) vahele. Enamasti asusid sellised saunakojad cenotede (looduslikud nö põhjatud allikaveest vms tiigikesed, mis on tekkinud tuhandete aastatke jooksul eelkõige maa alla, ent kui pealmine maa kiht sisse langeb, muutuvad avatud cenotedeks) kaldal, kuhu uputati ohverdamiseks taaskord inimesi. Kõigepealt saadeti inimene sauna puhtaks kasima ja siis visati ta ilmselt kinni seotuna kõrgelt kaljunukilt otse cenotesse. Cenoted on äärmiselt pühad paigad, kuigi paljud neist on tänapäeval avatud turistidele ujumiseks. Kuna jõgesid Mehhikos maiade piirkonnas ei leidu, siis oli vihm äärmiselt oluline ning jumalatele cenotedesse ohverdamisega soovitigi eelkõige kutsuda välja vihma.
Kogu Chichen Itza kubiseb kaupmeestest, kes püüavad turistidele suveniire müüa. Ka giidi tuuri on suveniirid sujuvalt põimitud, kui ta mõnest müügiletist mööda astudes mõne asja kätte haarab ja selgitab materjali või tehnikat, milles see tehtud on. Peamiselt on müüjad mehed, nagu ka kõikjal teenindjad, välja arvatud supermarketis ja massöörid, kelle käed käivad pidevalt. Kui klienti just ostmas pole, tahuvad nad laua taga teha uut puust maski, punuvad võrkkiike või näpivad oma mobiiltelefoni, ent käed käivad koguaeg.
Peale tuuri templite juures viidi meid kohalikku restorani sööma tüüpilist mehhiko toitu, kus on praktiliselt alati esindatud nachod (kolmnurksed maisist krõpsud) terava sibula-tomati salatiga, chilaquiled (saad nachod hautatult koos rohelise terava kastmega) ning purustatud pruunid oad. Keset lõunat tegi meile perekond tantsijaid kohalikes riietes (naistel valged sirgelõikelised kott-kleidid, ääristatud tikanditega, mida kõikjal müüakse) väikese etteaste, tantsides nii õllepudel kui kandiks koos klaasidega pea peal. Loomulikult peale etteastet jäid nad seisma saalinurka sildiga "Tips for dancers". Nagu ikka, elavad kõik tipist.
Seejärel viidi meid ujuma cenotesse ehk siis suure põhjatu (50 meetrit sügavust) ca 20 m diameetriga ümmargusse avatud cenotesse, kus võis julgelt vettehüppeid teha, kartmata pead või jalgu kuhugi ära lüüa, kui just kellelegi otsa ei hüppa. Vee temperatuur pidi olema seal veidi jahedam, kui meres, nii 23 kraadi kanti. Et ma eriline ujuja pole, siis põhjatutesse kohtadesse ma väga ronima ei kipu. Küll aga proovis M ühe vettehüppe ära. See oli värskendav ja uus kogemus.
Tagasiteel külastasime lühikeseks hetkeks Valladolide linnakest, kus on äärmiselt tuntud kirik. Seal oli meil aega pool tunnikest veidi ringi jalutada kuni bussi tangiti ja päike looja minema hakkas.
Seejärel alustasime tagasiteed hotelli, mis kestis umbes 2 tundi. Kuna maanteed kubisevad kõrgetest "lamavatest politseinikest", siis pidurdatakse ja kiirendatakse pidevalt, lisaks panevad need kogu bussi pidevalt hüppama. Kuna pimedaks läheb ka üsna vara, nii kella 6-7 vahel, siis pole bussis tagasiteel muud teha, kui tukkuda, ent kogu keha koos peaga hüpleb iga veikese hetke tagant üles-alla tänu tee kvaliteedile ja metallist mühkudele keset teed. Lõpuks saabusime õnnelikult hotelli, üsna puruväsinutena.
Mõned tähelepanekud veel:
- termin "Mexican ... minutes", mis tähistab seda, et kui öeldakse 10 minutit, siis on tegemist poole tunniga.
- kohalike põhiliseks transpordivahendiks on 3-rattaline jalgratas, mis on eespoolt kahe rattaga, mile peale on asetatud kast või raam millegi transportimiseks.
- päike on ere ja kuum, ent 15-se kaitsefaktoriga kreemist on enam kui küll. Seda peale määrinuna jääb nahk endiselt valgeks nagu poleks päikest näinudki, kuigi on kohapeal müügil ka päiksekreeme faktoriga 80+.
- olgugi, et sööme hotellis korraliku hommikusöögi ja päeva peale veel ehk ühe söögikorra, ei kipu kõht tegelikult tühjaks minema.
- jaguar on maiadel üks loom, keda kõikjal kujutatakse, ka suveniiridel. Nii on välja mõeldud vile, mida puhudes tekib justkui jaguari karje, mis esimese hooga üsna ehmatab. Seda on kõik kohad täis Chichen Itzas. Omamoodi põnev on ka käte plaksutamise templite juures, kus heli kajab vastu justkui eksootilise linnu hüüe.
- euroopa otsikuga ülemineku adapterit leida tundus üsna keeruline, ent lõpuks saime sellega hakkama.
- esimesel päeval saadud poe kliendikaart ei olnudki kliendikaart, vaid virtuaalne raha - müüjal polnud meile piisavalt tagasi anda ja siis kanti ülejääk kaardile, millega hiljem maksta saime.
Ostetud päevatripp pidi algama meie enda hotellist, kui tuleb mikrobuss ja meid peale võtab. Kui esialgne kokkulepe oli transfeeri ajaks 7:30, siis lnnast hotelli tagasi jalutades, hüppas oma putakst välja meile reisi müünud väike jäme mehhiklane ja täpsustas, et buss jõuab meie juurde siiski 7:50 paiku (siinkohal ei saa ma mainimata jätta mehhiklaste üsna head mälu, et tänaval suvaliste turistide hulgast äkki ära tunda just neid, kes sinu kliendid on). Kella 8:10ks ei olnud buss veel saabunud. Ma muutusin rahutuks. Palusin hotelli administraatoril helistada tsekil olevale numbrile, kas buss meid ikka peale võtab. Samal hetkel astus uksest sisse vormis roheliste pikkade pükstega kõhetu napilt inglise keelt purssiv noormees, kes meid bussi juhatas.
Et Chichen Itza (üks uuest 7 maailmaimest) asub rannikult veidi üle 200 km sisemaale, oli ees üsna pikk bussisõit väikeses ja kitsas 12-kohalises mikrobussis, kuhu napilt ära mahtusime. Mehhikos liigub üldse äärmiselt palju ringi mikrobusse: kohalikke transporditakse nendega tööle, mitmed taksod on väikebussid, eratransfeerid samuti (väidetavalt ei tohi Mehhikos eratransfeeri pakkuda tavalise süiduautoga turistile, et oleks turvalisem), nii et hotelli akende alt vuriseb mikrobusse mööda minutis peaaegu kümmekond.
Esimene peatus tehti peale umbes pooletunnist sõitu suure ristmiku ääres, kuhu kogunesid kõik antud firma väikebussid turistidega, lastes neil tualetipeatuse teha, suveniire osta ning vajadusel muretseda midagi kiirelt hamba alla. Öeldud, et peatuse pikkuseks on 10 minutit, ei julgenud me bussist väga kaugele minna, kuigi olime rinda saanud firma logo ja juhi nimega kleepekad ning ilmselt maha meid jäetud ei oleks. Möödus pool tundi ootamist ning alles siis oli näha kerget liikumist inimeste hulgas busside poole. See oli esimene kord, kui saime aru, et Mehhikos on kõigil aega küll.
Just umbes siis, kui kannikad hakkasid busiistmest krampi minema, tuli sõidu teine peatus suure katusealuse ees, kus müüdi hulgaliselt suveniire. Seal ei peatunud mitte üksnes meie väiksed bussid, vaid ka teispool katusealust ja õmblukeste seinadega maja suured turismibussid. Ilmselt maksab see koht reisifirmadele hästi, et turiste just sinna tuuakse. Samas on kohe kohapeal näha, kuidas mitmeid asju ise valmistatakse. Kui midagi kas turstipoest või restornist osta, pannakse koheselt eraldi raamatusse kirja selle teenindaja nimi, kes kliendi tõi. Ilmselt nii teenivad nad seal oma palga tegelikult välja. See on ka põhjus, miks asjadel ei ole küljes hinnasilte (annab võimaluse hinna määrata inimese järgi, kuigi laias laastus hinnaklass on ikkagi ühel asjal sama), et sul oleks põhjust teenindaja poole pöörduda. Samas ei ole võimalik mööda tänavaid käia, nii et keegi sind oma poekesse sisse kutsuda ei püüaks. Kui sa seisma jäädki, hakatakse kohe midagi pähe määrima või hullem, kui julged küsida mõne asja maksumust, aga seda mitte ostma ei kipu, siis on kohalikud üsna virilate nägudega.
Chichen Itzasse kohale jõudes jagati meid inglise keelse,s hispaania keelseks ja itaalia keelseks grupiks, igas umbes paarkümmend inimest ja anti giidi hoole alla. Julgen kindlalt soovitada käina selliste vaatamisväärsuste juures just giidiga, sest on palju asju, mida ise sealt kusagilt lugeda võimalik pole, sest iluustreerivad voldikud on kõikjal samas ja need koosnevad peamiselt vaid piltidest ning kohapeal erilisi silte kusagil väljas ei ole.
Chichen Itza on justkui suur püramiid, ent pealt lame, mistõttu teda püramiidiks tegelikult kutsuda ei saa ega tohi. Kogu kompleks koosneb mitmest erineva suuruse ja kujuga templist, mida on aastakümnete jooksul püütud omajagu restaureerida, võttes templid lahti kivi-kivi haaval, need ära nummerdades arheoloogide poolt ning uuesti omale kohale kokku pannes. Kui suurima templi, Kukulkani esimene külg on laotud kenasti siledalt, siis tagumine on ikka veel ära vajunud kividega, mis näitab omakorda, kui raske ja aeganõudev töö on sellise koha restaureerimine. Lisaks on paik veel siiani arheoloogidele paljuski mõistatuseks, mida ei suudeta kuidagi lahti murda.
Templid on olnud maiadele aastatuhandeid pühaks paigaks, kus on käidud palvetamas ja rituaale läbi viimas. Eelkõige on seal ohverdatud palju lapsi ja süütuid naisi, kes jumalatele eriti meeldima pidid. Kusjuures ohvriks saamine on olnud suur au asi. Sestap on ka Chichen Itzas üks suurimaid puusapalli väljakuid (näeb välja nagu jalgpalli plats, ent mitte pikemas otsas pole väravad, vaid laiemas kummalgi pool üpris kõrgel justkui teistpidi keeratud korvpalli rõmgad, kuhu tuli siis puusaga lüües pall sisse saada. Puusaga muidugi nii kõrgele palli lüüa ei õnnestunud, mistõttu kasutati selleks abivahendeid ja nagu seinamaalingutelt näha, võisid nendeks olla ilmselt maod), mida täna enam ei kasutata, kuid näidisshow pidi olema täiesti olemas Xcaretis, kuhu plaanime ka veel reisi jooksul jõuda. Mängu võitja (tugevam ja tublim!) ohverdati jumalatele. Miks just tugevam ja mitte nõrgem, ei tea tänaseni keegi, ka ei ole päris selged mängu reeglid.
Maiad oli tark rahvas (ja siiani on, sest maiade kultuur ei ole hävinud, keelt siiani räägitakse ning paljudes külades on ära tuntavad ka vanemad inimesed, kes riietuvad pigem kohalikest teisiti, aga et me pole maiade küla külastanud, siis pole me päris rahvuslikke maiasid veel näinud, kuigi kui tänavatel ringi vaadata, siis kohtab palju äärmiselt lühikesi naisi, meile nii umbes veidi kõrgemale kui vööni, kes pakuvad käsitööd müüa - nemad ongi nö puhastverd maiad), kes tundis hästi nii astroloogiat, matemaatikat kui kirjakunsti, ent kahjuks on mitmed nahast kirjablokid hävitatud, sest kunagised maadeavastajad pidasid neid kuradi keeleks. Üksikuid säilinud blokke aga tänapäevased maiad lahti seletada ei mõista.
Maiad tundsid hästi planeete ning nende ehituskunst oli paras müsteerium. Ratast nad tundsid, ent ei kasutanud, mistõttu on kõik ehitised neljakandilised, aga leidub ka sambaid. Nii on leitud suure Kukulkani püramiidi seest teine samasugune, aga väiksem. Ka on kõik templid olnud kunagi värvilised, kuid tugev päike sööb aastatega värvi ning olgugi, et turistide horde käib päevas meeletult (kuni 10 000 külastajat päevas!), siis kohalikud ei viitsi värve säilitada ega panna juurde infotahvleid. Meie grupis olnud vanem Kalifornia paar rääkis, et on umbes 15 aastat tagasi templit külastanud - siis lasti veel templi otsa ronida ja kõik oli suuresti korda tegemata, aga ei käinud ka nii palju turiste kui nüüd. Muide, umbes 2 korda aastas langeb päike templile niimoodi, et mööda astmeid jookseb ülevalt alla justkui madu.
Kui meie siin põhjamaades arvame, et saun on suuresti meie leiutis, siis tegelikkuses ei pruugi see mitte nii olla. Ka maiadel on olemas saun ning seda kasutatakse osaliselt tänapäevani. Nemad nimetavad seda rohkem soojaks kojaks, mis köetakse umbes 60-90 kraadi (C) vahele. Enamasti asusid sellised saunakojad cenotede (looduslikud nö põhjatud allikaveest vms tiigikesed, mis on tekkinud tuhandete aastatke jooksul eelkõige maa alla, ent kui pealmine maa kiht sisse langeb, muutuvad avatud cenotedeks) kaldal, kuhu uputati ohverdamiseks taaskord inimesi. Kõigepealt saadeti inimene sauna puhtaks kasima ja siis visati ta ilmselt kinni seotuna kõrgelt kaljunukilt otse cenotesse. Cenoted on äärmiselt pühad paigad, kuigi paljud neist on tänapäeval avatud turistidele ujumiseks. Kuna jõgesid Mehhikos maiade piirkonnas ei leidu, siis oli vihm äärmiselt oluline ning jumalatele cenotedesse ohverdamisega soovitigi eelkõige kutsuda välja vihma.
Kogu Chichen Itza kubiseb kaupmeestest, kes püüavad turistidele suveniire müüa. Ka giidi tuuri on suveniirid sujuvalt põimitud, kui ta mõnest müügiletist mööda astudes mõne asja kätte haarab ja selgitab materjali või tehnikat, milles see tehtud on. Peamiselt on müüjad mehed, nagu ka kõikjal teenindjad, välja arvatud supermarketis ja massöörid, kelle käed käivad pidevalt. Kui klienti just ostmas pole, tahuvad nad laua taga teha uut puust maski, punuvad võrkkiike või näpivad oma mobiiltelefoni, ent käed käivad koguaeg.
Peale tuuri templite juures viidi meid kohalikku restorani sööma tüüpilist mehhiko toitu, kus on praktiliselt alati esindatud nachod (kolmnurksed maisist krõpsud) terava sibula-tomati salatiga, chilaquiled (saad nachod hautatult koos rohelise terava kastmega) ning purustatud pruunid oad. Keset lõunat tegi meile perekond tantsijaid kohalikes riietes (naistel valged sirgelõikelised kott-kleidid, ääristatud tikanditega, mida kõikjal müüakse) väikese etteaste, tantsides nii õllepudel kui kandiks koos klaasidega pea peal. Loomulikult peale etteastet jäid nad seisma saalinurka sildiga "Tips for dancers". Nagu ikka, elavad kõik tipist.
Seejärel viidi meid ujuma cenotesse ehk siis suure põhjatu (50 meetrit sügavust) ca 20 m diameetriga ümmargusse avatud cenotesse, kus võis julgelt vettehüppeid teha, kartmata pead või jalgu kuhugi ära lüüa, kui just kellelegi otsa ei hüppa. Vee temperatuur pidi olema seal veidi jahedam, kui meres, nii 23 kraadi kanti. Et ma eriline ujuja pole, siis põhjatutesse kohtadesse ma väga ronima ei kipu. Küll aga proovis M ühe vettehüppe ära. See oli värskendav ja uus kogemus.
Tagasiteel külastasime lühikeseks hetkeks Valladolide linnakest, kus on äärmiselt tuntud kirik. Seal oli meil aega pool tunnikest veidi ringi jalutada kuni bussi tangiti ja päike looja minema hakkas.
Seejärel alustasime tagasiteed hotelli, mis kestis umbes 2 tundi. Kuna maanteed kubisevad kõrgetest "lamavatest politseinikest", siis pidurdatakse ja kiirendatakse pidevalt, lisaks panevad need kogu bussi pidevalt hüppama. Kuna pimedaks läheb ka üsna vara, nii kella 6-7 vahel, siis pole bussis tagasiteel muud teha, kui tukkuda, ent kogu keha koos peaga hüpleb iga veikese hetke tagant üles-alla tänu tee kvaliteedile ja metallist mühkudele keset teed. Lõpuks saabusime õnnelikult hotelli, üsna puruväsinutena.
Mõned tähelepanekud veel:
- termin "Mexican ... minutes", mis tähistab seda, et kui öeldakse 10 minutit, siis on tegemist poole tunniga.
- kohalike põhiliseks transpordivahendiks on 3-rattaline jalgratas, mis on eespoolt kahe rattaga, mile peale on asetatud kast või raam millegi transportimiseks.
- päike on ere ja kuum, ent 15-se kaitsefaktoriga kreemist on enam kui küll. Seda peale määrinuna jääb nahk endiselt valgeks nagu poleks päikest näinudki, kuigi on kohapeal müügil ka päiksekreeme faktoriga 80+.
- olgugi, et sööme hotellis korraliku hommikusöögi ja päeva peale veel ehk ühe söögikorra, ei kipu kõht tegelikult tühjaks minema.
- jaguar on maiadel üks loom, keda kõikjal kujutatakse, ka suveniiridel. Nii on välja mõeldud vile, mida puhudes tekib justkui jaguari karje, mis esimese hooga üsna ehmatab. Seda on kõik kohad täis Chichen Itzas. Omamoodi põnev on ka käte plaksutamise templite juures, kus heli kajab vastu justkui eksootilise linnu hüüe.
- euroopa otsikuga ülemineku adapterit leida tundus üsna keeruline, ent lõpuks saime sellega hakkama.
- esimesel päeval saadud poe kliendikaart ei olnudki kliendikaart, vaid virtuaalne raha - müüjal polnud meile piisavalt tagasi anda ja siis kanti ülejääk kaardile, millega hiljem maksta saime.
teisipäev, 15. veebruar 2011
M nagu mesinädalad Mehhikos
Enne pulmi mõtlesin omajagu asjatoimetustest blogida, ent jätsin selle siiski katki erinevatel põhjustel ja kui kunagi jõuan ja viistin, siis teen seda tagant järele. Pulmareisi kohta otsustasin juba varem, et päris igapäevaselt reisipäevikut pidama ei hakka, ent siiski ei saa panna vastu kiusatusele mõningaid märksõnu kirja panna.
Üldjuhul olen reisile minnes end alati ette valmistanud ning uurinud sihtkoha, kultuuriväärtuste jms olulise info välja. Sedakorda on tegemist tõesti puhta turismireisiga, millele ma eeltööd teha ei jõudnud. Kuigi M-lt laenatud Mehhiko raamat on kotis kaasas, pole tegelikkuses sellesse väga süveneda jõudnud. Õnneks on abivalmis reisikonsultant Wrisist pannud mulle meilile mõned kõige olulisemad kohad, mida tuleks kindlasti külastada ja tarkuseteri jagasid oma kogemusest nii R kui M ka. Eks ma püüan sedakorda nendest juhinduda.
Lend Eestist Mehhikosse on omajagu pikk: Tallinn-Helsinki pool tundi, Helsinki-New York peaaegu 9 tundi, misjärel tuleb NY-s riiki siseneda ka siis, kui on tegemist transiidiga ja kohe edasi lendamisega, võtta välja oma pagas, läbida toll, pagas uuesti ära anda, läbida uuesti turvakontroll ning asuda uuele lennule. Finnairi lennuk oli küll mugav ning pardateenindus üsna hea, mistõttu üle Atlandi lend läks sujuvalt ja kiiresti. Et tegemist oli päevase lennuga, püüdsin lennukis mitte tukkuma jääda, kuid vandusin siiski lõpuks alla ja magasin tunnikese.
Kui nüüd võrrelda Finnairi lennukit Etihadi omadega, millega Aussis käisime, siis pean ikkagi tunnistama, et Finnair jääb Etihadile veidi alla oma mugavuselt (seda siis eriti entertainment systemi poolest, mis ei jäta meelde mida ja kui palju vaadanud oled ning pead sama asja pooleli jäädes seda otsast alustama kui ka istmete osas: Finnairil liigub economy klassis üksnes seljatugi üles-alla, Etihadil seljatuge langetades ka istme osa, mis teeb lebotamise veidi kergemaks).
Viimane lend NY-Cancun, mis kestis 4 ja pool tundi, möödus täielikult magades. American Airlinesi lennuk oli suhteliselt vana, keskel laes rippusid telekad nagu vanasti bussireisidel ja selleks, et heli kuulda, pidid sul olema isiklikud kõrvaklapid või said ühekordsed teenindajalt osta. Lisaks näidati sama filmi, mille ma just Finnairiga üle Atlandi lennul olin ära vaadanud. Mind panid imestama ka suhteliselt pohhuistliku suhtumisega stjuuardessid: veidi vanemapoolsed laiade lõigadega nätsu närivad prouad, kes pigem omavahel kõva häälega jutustades istusid, kui reisijatele tähelepanu pöörasid. Filmidest olen näinud, et nö madalama prioriteediga lendudele panevad lennufirmad nö kehvema astmega teenindajad, aga ma poleks oodanud, et see vahe nii märgatav on.
Kohale Mehhikosse jõudsime õhtul poole kümne paiku. Tollist saime kenasti läbi ja pagasi lindilt kätte. Juba NY-s kohvrit uuesti ära andes märkasime, et käepide on purunenud, ent meile öeldi, et võtaksime sellekohase tõendi alles Cancunis. Ja Mehhikos on siesta ja manjaana nagu mehhiko seepides: pagasi teeninduses istus küll kaks meesterahvast, ent kumbki inglise keelt ei rääkinud. Seejärel peale mõningast ootamist laekus üks naisterahvas, kes teatas koheselt, et nemad käepidemete purunemise eest ei vastuta ja see on kliendi oma teema. Kui püüdsime seletada, et meil on kindlustuse jaoks ikkagi tõendit vaja, et pagas on purunenud, ohkas ta korraks ja hakkas pabereid täitma.
Kui pagas korralikult käes, tuleb läbida toll. Paned kõik oma kodinad lindi peale, mis läbi valgustatakse (erinevalt teistest lennujaamadest ei tule siin midagi kotist välja tõsta), siis jõuad üksnes hispaania keelt kõneleva tolliametniku juurde, kes sinult deklaratsiooni võtab ja palub hispaania keeles oma käega punast nuppu vajutada, mille peale hakkab tablool põlema kas punane (astu sabast kõrvale ja ava kohver kontrollimiseks) või roheline (kõik koras) tuli. Meile õnneks avanes roheline.
Reisikonsultant oli soovitanud meil eratransfeeri juba Eestist ette broneerida ja tasuda. Kui alguses veidi kahtlesime selles ja ehmatas ka hind, siis tänaseks oleme äärmisrlt rahul, et seda tegime. Pulmareis ei ole see koht, kus oleks mõtet hakata väga ise rabelema, vaid ikkagi ootad, et asjad sujuvad. Kui tollist olime läbi saanud, sattusime suure esikuga ruumi, kus kahes rivis seisis kümmekond vormis inimest, kellest igaüks mõne reisijaga suhtlema asus - turismiinfo konsultandid, kes pärisid, milline firma meid üles korjad ja soovitasid võtta tasuta kohaliku kaardi. Kui transport organiseeritud poleks olnud või hotell puudu, oleksid nad ka sellega aidanud. Neist möödunud ja klaasustest läbi astunud, hakkas pihta tõeline Mehhiko: ukseesine oli täis sibivaid ja karjuvaid lühikesi tõmmusid mehi, kes kõik üritasid endale klienti saada, kellele üksteisevõidu hotelli transporti pakkuda. Ja siis seisis nende keskel Jose (loe: Hose) sildiga, millel M nimi, täpselt nagu filmis.
Jose juhatas meid parkimisplatsi tagumisse serva, kuhu saabus peagi valge mikrobuss. Meile tutvustati eraldi autojuhti ja aidati pagas autosse. Kui olime napilt suuna Playa del Carmeni poole võtnud (Cancunist ca 70 km), hakkas Jose pikalt seletama, kus me hetkel oleme, mis meie lähistel on, milliseid vaatamisväärsusi kindlasti meie piirkonnas näha, enne kui ära lähme jne, aga ka seda, et kohalikud teevad kõiki rahalisi tehinguid nii peesodes kui dollarites ning tippi ei tasu euromüntides jätta, sest kohapeal saab neid vahetada poole väiksema kursiga kui paberraha, samas tuleb tippi sisulisrlt iga liigutuse eest eraldi jätta. Jose vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Tõeliselt mõnus oli alustada reisi isikliku giidiga, kes meid justkui tunnikeseks oma tiiva alla võttis ning lubas igati abivalmis olla, kui meil miskit peaks vaja minema.
Hotelli jõudes tabas meid veel teinegi positiivne üllatus: kuigi reisikonsultant oli korduvalt kinnitanud, et meil on üksnes tuba ilma söökideta, siis hotelli enda kodulehelt lugesin juba varem välja, et külalistele on hommikusöök kingituseks. Seda sama kinnitas meile ka vastuvõtu administraator. Hotelli põrandad on sisuliselt kaetud kõikjal läikiva marmoriga, seda ka tubades. Samas seinad on kõik äärmiselt heledad. Hotellituba ise puhas ja klassikaline Holiday Inn king size voodiga. Et jõudsime kohaliku aja järgi tuppa alles 11 ajal õhtul, sättisime end kohe tuttu. Tulenevalt aga ajavahedest ning lennukis tukkumisest, ärkasin ma juba kella 4st ning püüdsin silmi vägisi kinni hoides une välja venitada kella 7ni. Ega ometi abielu nii vara mõjuma hakka, et juba tahan hommikul ülivara tõusta?
Esimese päeva otsustasime veeta lihtsalt rahulikult ringi vaadates ja otsides endale päevatuure järgmisteks päevadeks. Peale hommikusööki kutsus concierge meid enda juurde, andis mõnede söögikohtade kupongid, selgitas hotelli rannas asuvat tasuta klubi (so rannaribast koht, kus on lamamistoolid ja päiksevarjud antud hotelli klientidele tasuta), sinna viivat tasuta kord tunnis minevat bussi, kuigi see asub umbes paari km jalutuskäigu kaugusel ning andis ka kohaliku kaardi. Mehhiklased tunduvad äärmiselt sõbralikud.
Kui hotelli uksest välja saime, tabas meid uus üllatus: kõikjal on nii ere valgus, et isegi silmi kissitades ei kannata õues kuidagi ringi vaadata. Meie päikseprillid jäid aga Eestisse autosse, mille külmunud uksi me pühapäeva hommikul jääst lahti kuidagi ei saanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui esimese asjana minna kohalikku supermarketisse suvaliste päikseprillide jahile. Kassas seletas müüja meile midagi hispaania keeles ning esitas küsimuse, millest me kumbki midagi aru ei saanud. Seejärel andis tädi meile poe kliendikaardi ning tagasi ainult osa vahetusrahast. Nojah, kui nii, siis nii, mis seal ikka. Et tegemist on nö meie kodupoega, siis ilmselt satume sinna reisi jooksul veel ja kaart võib marjaks ära kuluda.
Playa del Carmen on üsna väike linnake. Või vähemasti esmapilgul. Tehislikult ehitatud ca 10 aastat tagasi ning elatub üksnes turismindusest. Kuulsaim turistitänav on 5th Avenue, mis kubiseb tüüpilistest turistipoodidest, reisipakkujatest ja restoranidest. Sellele üsna lähedal asub pikk lumivalge liivaranna ja helesinise mereveega kariibimerega rand. Päeva esimesel poolel jalutasime läbi 5th Avenue, broneerisime endale homseks ja ülehomseks reisid (Chichen Ita ja Conzumeli saar), jõime ühe kosutava maasika margarita Blue Parrotis (R soovitusel) ning beežitasime plaažil Coco Maya rannaklubis.
Kaks suurimat tähelepanekut tänasest päevast on rannas pakutavad massaažid ning sularahaautomaadid. Massaaži reklaamivaid silte on rannas kõik kohad täis. Ka meie rannaklubis pakuti Maya stiilis tunni ajast massaaži, milleks vajalik telk asus samas koos kahe massaažilauaga. Lisaks pakuti massaaži ka klubi maja teisel korrusel, kus üksnes katuseks on õlgedest (või mis materjal see on?) punutud vari ilma akende ja usteta. Otsustasime massaaži järele proovida ning tuleb tunnistada, et pettuma me ei pidanud. Ma arvan, et see oli üks paremaid massaaže, mida ma senini saanud olen. Väikeste tömpide sõrmedega lühikesed jässakad mehhiklased tajuvad seda kunsti nii imelisel tasemel, et võttis lausa sõnatuks. Ka M oli minuga samal arvamusel. Nii et kel võimalus, soovitan kindlasti proovida!
Teiseks huvitavaks nähtuseks on sularahaautomaadid tänavatel. Trip.ee foorumist lugesin ennist, et suurtes kogustes sularaha kaasa pole mõtet võtta, sest automaate on kõikjal ning kaardimaksed toimivad (kui pin koodi mäletada). Samas on tänaval sularahaautomaadid, mis väljastavad kas US dollareid või nii US dollareid kui Mehhiko peesosid - võta, mida soovid. Ka maksta saab mõlemas.
Siinkohal pean oma kirjatüki kiiresti kokku tõmbama, sest läpaka aku hakkab tühjaks saama, ent nagu selgus, siis kohalikus supermarketis elektri adapterit pole ning seetõttu me täna midagi laadida ei saanud. Eks püüame homme otsida. Külla aga tahaks veel ära mainida toidu: läksime restorani ning kelner soovitas meil võtta nii eelroad kui pearoa, kuna kumbki polevat kuigi suur. Kui eelroogadega ühele poole saime, oli meil mõlemal kõht nii täis, et lasime mõlemad pearoad kaasa pakkida, millest saime ka terve õhtusöögi ja sellestki jäi pool järele homseks. Kuna minibari toas pole, siis loodame, et söök ikka homme veel kõlbab.
Igatahes, kohalike ütluste järgi on praegu ilmad jahedamad, kui tavaliselt sel ajal, sest USAs sajab liiga palju lund, etn tavapärase 28 kraadi asemel 24 on meie jaoks täiesti sobilik. Päikest on vähemasti mõnusasti.
Üldjuhul olen reisile minnes end alati ette valmistanud ning uurinud sihtkoha, kultuuriväärtuste jms olulise info välja. Sedakorda on tegemist tõesti puhta turismireisiga, millele ma eeltööd teha ei jõudnud. Kuigi M-lt laenatud Mehhiko raamat on kotis kaasas, pole tegelikkuses sellesse väga süveneda jõudnud. Õnneks on abivalmis reisikonsultant Wrisist pannud mulle meilile mõned kõige olulisemad kohad, mida tuleks kindlasti külastada ja tarkuseteri jagasid oma kogemusest nii R kui M ka. Eks ma püüan sedakorda nendest juhinduda.
Lend Eestist Mehhikosse on omajagu pikk: Tallinn-Helsinki pool tundi, Helsinki-New York peaaegu 9 tundi, misjärel tuleb NY-s riiki siseneda ka siis, kui on tegemist transiidiga ja kohe edasi lendamisega, võtta välja oma pagas, läbida toll, pagas uuesti ära anda, läbida uuesti turvakontroll ning asuda uuele lennule. Finnairi lennuk oli küll mugav ning pardateenindus üsna hea, mistõttu üle Atlandi lend läks sujuvalt ja kiiresti. Et tegemist oli päevase lennuga, püüdsin lennukis mitte tukkuma jääda, kuid vandusin siiski lõpuks alla ja magasin tunnikese.
Kui nüüd võrrelda Finnairi lennukit Etihadi omadega, millega Aussis käisime, siis pean ikkagi tunnistama, et Finnair jääb Etihadile veidi alla oma mugavuselt (seda siis eriti entertainment systemi poolest, mis ei jäta meelde mida ja kui palju vaadanud oled ning pead sama asja pooleli jäädes seda otsast alustama kui ka istmete osas: Finnairil liigub economy klassis üksnes seljatugi üles-alla, Etihadil seljatuge langetades ka istme osa, mis teeb lebotamise veidi kergemaks).
Viimane lend NY-Cancun, mis kestis 4 ja pool tundi, möödus täielikult magades. American Airlinesi lennuk oli suhteliselt vana, keskel laes rippusid telekad nagu vanasti bussireisidel ja selleks, et heli kuulda, pidid sul olema isiklikud kõrvaklapid või said ühekordsed teenindajalt osta. Lisaks näidati sama filmi, mille ma just Finnairiga üle Atlandi lennul olin ära vaadanud. Mind panid imestama ka suhteliselt pohhuistliku suhtumisega stjuuardessid: veidi vanemapoolsed laiade lõigadega nätsu närivad prouad, kes pigem omavahel kõva häälega jutustades istusid, kui reisijatele tähelepanu pöörasid. Filmidest olen näinud, et nö madalama prioriteediga lendudele panevad lennufirmad nö kehvema astmega teenindajad, aga ma poleks oodanud, et see vahe nii märgatav on.
Kohale Mehhikosse jõudsime õhtul poole kümne paiku. Tollist saime kenasti läbi ja pagasi lindilt kätte. Juba NY-s kohvrit uuesti ära andes märkasime, et käepide on purunenud, ent meile öeldi, et võtaksime sellekohase tõendi alles Cancunis. Ja Mehhikos on siesta ja manjaana nagu mehhiko seepides: pagasi teeninduses istus küll kaks meesterahvast, ent kumbki inglise keelt ei rääkinud. Seejärel peale mõningast ootamist laekus üks naisterahvas, kes teatas koheselt, et nemad käepidemete purunemise eest ei vastuta ja see on kliendi oma teema. Kui püüdsime seletada, et meil on kindlustuse jaoks ikkagi tõendit vaja, et pagas on purunenud, ohkas ta korraks ja hakkas pabereid täitma.
Kui pagas korralikult käes, tuleb läbida toll. Paned kõik oma kodinad lindi peale, mis läbi valgustatakse (erinevalt teistest lennujaamadest ei tule siin midagi kotist välja tõsta), siis jõuad üksnes hispaania keelt kõneleva tolliametniku juurde, kes sinult deklaratsiooni võtab ja palub hispaania keeles oma käega punast nuppu vajutada, mille peale hakkab tablool põlema kas punane (astu sabast kõrvale ja ava kohver kontrollimiseks) või roheline (kõik koras) tuli. Meile õnneks avanes roheline.
Reisikonsultant oli soovitanud meil eratransfeeri juba Eestist ette broneerida ja tasuda. Kui alguses veidi kahtlesime selles ja ehmatas ka hind, siis tänaseks oleme äärmisrlt rahul, et seda tegime. Pulmareis ei ole see koht, kus oleks mõtet hakata väga ise rabelema, vaid ikkagi ootad, et asjad sujuvad. Kui tollist olime läbi saanud, sattusime suure esikuga ruumi, kus kahes rivis seisis kümmekond vormis inimest, kellest igaüks mõne reisijaga suhtlema asus - turismiinfo konsultandid, kes pärisid, milline firma meid üles korjad ja soovitasid võtta tasuta kohaliku kaardi. Kui transport organiseeritud poleks olnud või hotell puudu, oleksid nad ka sellega aidanud. Neist möödunud ja klaasustest läbi astunud, hakkas pihta tõeline Mehhiko: ukseesine oli täis sibivaid ja karjuvaid lühikesi tõmmusid mehi, kes kõik üritasid endale klienti saada, kellele üksteisevõidu hotelli transporti pakkuda. Ja siis seisis nende keskel Jose (loe: Hose) sildiga, millel M nimi, täpselt nagu filmis.
Jose juhatas meid parkimisplatsi tagumisse serva, kuhu saabus peagi valge mikrobuss. Meile tutvustati eraldi autojuhti ja aidati pagas autosse. Kui olime napilt suuna Playa del Carmeni poole võtnud (Cancunist ca 70 km), hakkas Jose pikalt seletama, kus me hetkel oleme, mis meie lähistel on, milliseid vaatamisväärsusi kindlasti meie piirkonnas näha, enne kui ära lähme jne, aga ka seda, et kohalikud teevad kõiki rahalisi tehinguid nii peesodes kui dollarites ning tippi ei tasu euromüntides jätta, sest kohapeal saab neid vahetada poole väiksema kursiga kui paberraha, samas tuleb tippi sisulisrlt iga liigutuse eest eraldi jätta. Jose vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Tõeliselt mõnus oli alustada reisi isikliku giidiga, kes meid justkui tunnikeseks oma tiiva alla võttis ning lubas igati abivalmis olla, kui meil miskit peaks vaja minema.
Hotelli jõudes tabas meid veel teinegi positiivne üllatus: kuigi reisikonsultant oli korduvalt kinnitanud, et meil on üksnes tuba ilma söökideta, siis hotelli enda kodulehelt lugesin juba varem välja, et külalistele on hommikusöök kingituseks. Seda sama kinnitas meile ka vastuvõtu administraator. Hotelli põrandad on sisuliselt kaetud kõikjal läikiva marmoriga, seda ka tubades. Samas seinad on kõik äärmiselt heledad. Hotellituba ise puhas ja klassikaline Holiday Inn king size voodiga. Et jõudsime kohaliku aja järgi tuppa alles 11 ajal õhtul, sättisime end kohe tuttu. Tulenevalt aga ajavahedest ning lennukis tukkumisest, ärkasin ma juba kella 4st ning püüdsin silmi vägisi kinni hoides une välja venitada kella 7ni. Ega ometi abielu nii vara mõjuma hakka, et juba tahan hommikul ülivara tõusta?
Esimese päeva otsustasime veeta lihtsalt rahulikult ringi vaadates ja otsides endale päevatuure järgmisteks päevadeks. Peale hommikusööki kutsus concierge meid enda juurde, andis mõnede söögikohtade kupongid, selgitas hotelli rannas asuvat tasuta klubi (so rannaribast koht, kus on lamamistoolid ja päiksevarjud antud hotelli klientidele tasuta), sinna viivat tasuta kord tunnis minevat bussi, kuigi see asub umbes paari km jalutuskäigu kaugusel ning andis ka kohaliku kaardi. Mehhiklased tunduvad äärmiselt sõbralikud.
Kui hotelli uksest välja saime, tabas meid uus üllatus: kõikjal on nii ere valgus, et isegi silmi kissitades ei kannata õues kuidagi ringi vaadata. Meie päikseprillid jäid aga Eestisse autosse, mille külmunud uksi me pühapäeva hommikul jääst lahti kuidagi ei saanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui esimese asjana minna kohalikku supermarketisse suvaliste päikseprillide jahile. Kassas seletas müüja meile midagi hispaania keeles ning esitas küsimuse, millest me kumbki midagi aru ei saanud. Seejärel andis tädi meile poe kliendikaardi ning tagasi ainult osa vahetusrahast. Nojah, kui nii, siis nii, mis seal ikka. Et tegemist on nö meie kodupoega, siis ilmselt satume sinna reisi jooksul veel ja kaart võib marjaks ära kuluda.
Playa del Carmen on üsna väike linnake. Või vähemasti esmapilgul. Tehislikult ehitatud ca 10 aastat tagasi ning elatub üksnes turismindusest. Kuulsaim turistitänav on 5th Avenue, mis kubiseb tüüpilistest turistipoodidest, reisipakkujatest ja restoranidest. Sellele üsna lähedal asub pikk lumivalge liivaranna ja helesinise mereveega kariibimerega rand. Päeva esimesel poolel jalutasime läbi 5th Avenue, broneerisime endale homseks ja ülehomseks reisid (Chichen Ita ja Conzumeli saar), jõime ühe kosutava maasika margarita Blue Parrotis (R soovitusel) ning beežitasime plaažil Coco Maya rannaklubis.
Kaks suurimat tähelepanekut tänasest päevast on rannas pakutavad massaažid ning sularahaautomaadid. Massaaži reklaamivaid silte on rannas kõik kohad täis. Ka meie rannaklubis pakuti Maya stiilis tunni ajast massaaži, milleks vajalik telk asus samas koos kahe massaažilauaga. Lisaks pakuti massaaži ka klubi maja teisel korrusel, kus üksnes katuseks on õlgedest (või mis materjal see on?) punutud vari ilma akende ja usteta. Otsustasime massaaži järele proovida ning tuleb tunnistada, et pettuma me ei pidanud. Ma arvan, et see oli üks paremaid massaaže, mida ma senini saanud olen. Väikeste tömpide sõrmedega lühikesed jässakad mehhiklased tajuvad seda kunsti nii imelisel tasemel, et võttis lausa sõnatuks. Ka M oli minuga samal arvamusel. Nii et kel võimalus, soovitan kindlasti proovida!
Teiseks huvitavaks nähtuseks on sularahaautomaadid tänavatel. Trip.ee foorumist lugesin ennist, et suurtes kogustes sularaha kaasa pole mõtet võtta, sest automaate on kõikjal ning kaardimaksed toimivad (kui pin koodi mäletada). Samas on tänaval sularahaautomaadid, mis väljastavad kas US dollareid või nii US dollareid kui Mehhiko peesosid - võta, mida soovid. Ka maksta saab mõlemas.
Siinkohal pean oma kirjatüki kiiresti kokku tõmbama, sest läpaka aku hakkab tühjaks saama, ent nagu selgus, siis kohalikus supermarketis elektri adapterit pole ning seetõttu me täna midagi laadida ei saanud. Eks püüame homme otsida. Külla aga tahaks veel ära mainida toidu: läksime restorani ning kelner soovitas meil võtta nii eelroad kui pearoa, kuna kumbki polevat kuigi suur. Kui eelroogadega ühele poole saime, oli meil mõlemal kõht nii täis, et lasime mõlemad pearoad kaasa pakkida, millest saime ka terve õhtusöögi ja sellestki jäi pool järele homseks. Kuna minibari toas pole, siis loodame, et söök ikka homme veel kõlbab.
Igatahes, kohalike ütluste järgi on praegu ilmad jahedamad, kui tavaliselt sel ajal, sest USAs sajab liiga palju lund, etn tavapärase 28 kraadi asemel 24 on meie jaoks täiesti sobilik. Päikest on vähemasti mõnusasti.
esmaspäev, 7. veebruar 2011
Tüdrukute õhtu
Kui poissmeesteõhtud on juba veidi rohkem levinud, siis tüdruktute õhtu pidamise traditsioon on ennast alles kinnitamas. Sellegipoolest on see hea ettekääne veidi enne tähtsat päeva heade sõbrannadega mõnusasti õhtut veeta ja veidi närvi maandades auru välja lasta. Niikaua on kõik ok kuniks tüdrukute õhtu ei muutu labaseks või järjekordseks rebaste ristimiseks.
Siinkohal on mõningase kirjeldusega ilmselt keeruline edasi anda tervet õhtut ennast, sest sõnad annavad edasi kordades vähem sellest meeleolust, mis kohapeal valitses. Pean tõdema, et õhtu oli stiilselt läbi mõeldud ja välja peetud, ületades igati mu ootusi. Suurepärane detailideni läbi mõeldud töö.
Mõned õhtu erksamad hetked:
- meigist tulles teadsin vaid, et astun uksest õue ja vasakule. Kui kaugele mul minna tuleb ja keda kohtan, oli mulle üllatus. Ent nagu selgus, siis mitte ainult mulle: E, kes pidi mind härrasmehe kombel peale võtma autoga, ei tundnud mind meigiga lihtsalt ära. Parim planeerimata kompliment.
- tüdrukud olid vaeva näinud nii enda kui meeleolu loomisega (uskumatu, et kõik olid kleitides!).
- detailid olid läbi uskumatult mõeldud peensusteni (mu kalli täispikk nimi tuli kokku testi tulemuse lausete algustähtedet, kusjuures jutul ei kadunud kordagi mõte seest!)
- õhtu tulu müüdud shokolaadiste magusate suudluste eest koguni 24,5 €.
- kaotused: salsatunnis vasaku hüppeliigese alla saadud sinikas ja klubis vasaku väikese sõrme küüs, mis valutab ka 2 päeva hiljem.
- üldse salsast rääkides: laupäeva hilisõhtul saada privaattund tervele tüdrukute seltskonnale äärmiselt hästi juhtiva salsa kunni käest, oli uskumatu üllatus. Ja veel milline mees?!? Uhuhuhuu, kui hästi ta tantsu juhtis! Mina, kes ma tantsimist üldiselt ei armasta, meenutan teda siiani hea sõnaga.
- üheks ülesandeks tuli leida joogisponsor, mille aitas täita kursavend O. Mul oli siiralt hea meel teda näha ning temaga osa õhtust veeta. Selline härrasmehelik käitumine, kaitstes mitte üksnes aupaiste ja tiivadega veel vaba inglit, vaid kogu seltskonna naisterahvaid, annab mõnusa turvalise tunde peo tegelikuks nautimiseks. Lisaks suutis O täita joogisponsori ülesande mitte vaid mulle, aga ka mu kallitele tüdrukutele. O, see oli imeline pidu, aitäh!
Ah, kirjutada võiks veel paljugi! Aitäh, tüdrukud (ka teie, kes saite meiega viibida vaid mõtteis), et muutsite mu jaoks viimase vallalise peo positiivselt meeldejäävaks. On, mida meenutada!
Siinkohal on mõningase kirjeldusega ilmselt keeruline edasi anda tervet õhtut ennast, sest sõnad annavad edasi kordades vähem sellest meeleolust, mis kohapeal valitses. Pean tõdema, et õhtu oli stiilselt läbi mõeldud ja välja peetud, ületades igati mu ootusi. Suurepärane detailideni läbi mõeldud töö.
Mõned õhtu erksamad hetked:
- meigist tulles teadsin vaid, et astun uksest õue ja vasakule. Kui kaugele mul minna tuleb ja keda kohtan, oli mulle üllatus. Ent nagu selgus, siis mitte ainult mulle: E, kes pidi mind härrasmehe kombel peale võtma autoga, ei tundnud mind meigiga lihtsalt ära. Parim planeerimata kompliment.
- tüdrukud olid vaeva näinud nii enda kui meeleolu loomisega (uskumatu, et kõik olid kleitides!).
- detailid olid läbi uskumatult mõeldud peensusteni (mu kalli täispikk nimi tuli kokku testi tulemuse lausete algustähtedet, kusjuures jutul ei kadunud kordagi mõte seest!)
- õhtu tulu müüdud shokolaadiste magusate suudluste eest koguni 24,5 €.
- kaotused: salsatunnis vasaku hüppeliigese alla saadud sinikas ja klubis vasaku väikese sõrme küüs, mis valutab ka 2 päeva hiljem.
- üldse salsast rääkides: laupäeva hilisõhtul saada privaattund tervele tüdrukute seltskonnale äärmiselt hästi juhtiva salsa kunni käest, oli uskumatu üllatus. Ja veel milline mees?!? Uhuhuhuu, kui hästi ta tantsu juhtis! Mina, kes ma tantsimist üldiselt ei armasta, meenutan teda siiani hea sõnaga.
- üheks ülesandeks tuli leida joogisponsor, mille aitas täita kursavend O. Mul oli siiralt hea meel teda näha ning temaga osa õhtust veeta. Selline härrasmehelik käitumine, kaitstes mitte üksnes aupaiste ja tiivadega veel vaba inglit, vaid kogu seltskonna naisterahvaid, annab mõnusa turvalise tunde peo tegelikuks nautimiseks. Lisaks suutis O täita joogisponsori ülesande mitte vaid mulle, aga ka mu kallitele tüdrukutele. O, see oli imeline pidu, aitäh!
Ah, kirjutada võiks veel paljugi! Aitäh, tüdrukud (ka teie, kes saite meiega viibida vaid mõtteis), et muutsite mu jaoks viimase vallalise peo positiivselt meeldejäävaks. On, mida meenutada!
esmaspäev, 31. jaanuar 2011
Elu valuga
Naljatades on öeldud, et kui ärkad hommikul, olles vanuses üle 40 ja kuskilt ei valuta, oled järelikult surnud. Garantiiaeg, mis kõigile sündides kaasa antakse, saab tegelikult läbi juba kahekümnendates. Ilmselt on eeldatud, et selleks ajaks on inimeselapsel mõistust piisavalt peas, et osata oma tervisele tähelepanu pöörata ning teha juba mõistlikumaid valikuid. Aga kui garantiiaeg lõppeb varem?
Valu on organismi moodus anda märku, et midagi on valesti ja kusagil probleem, millega tuleb tegeleda. Samas öeldakse, et valu ei ole mõtet kannatada, ent igavesti valuvaigistite peale ju jääda ka ei saa.
Kui anektoodis küsib mees naiselt, pakkudes aspiriini, kas tollel on peavalu ning saades eitava vastuse, leiab, et pole põhjust naisel voodielust keelduda, siis päriselus võib kerge valuvaigisti peavalu leevendada, ent mis saab siis, kui valuvaigistid enam valu, olgu see siis peas, seljas, jalas, kõhus või kus iganes, ei leevenda?
Ma ei suuda uskuda, et inimene on loodud kannatama. Tänapäeva medidtsiiniliste võimaluste juures peaks olema võimalus selgitada välja valu põhjused ning tegeleda nendega, mitte üksnes tagajärgedega. Ent miks siis ometigi külastades mitmeid arste, vastuseid ei leita?
Pikalt või pidevalt kestev valu või muu terviseprobleem halvendab oluliselt elu kvaliteeti, muudab inimesed närviliseks ja tahtejõuetuks. Ma olen väsinud valu kannatamisest. Aeg on leida vastuseid.
Valu on organismi moodus anda märku, et midagi on valesti ja kusagil probleem, millega tuleb tegeleda. Samas öeldakse, et valu ei ole mõtet kannatada, ent igavesti valuvaigistite peale ju jääda ka ei saa.
Kui anektoodis küsib mees naiselt, pakkudes aspiriini, kas tollel on peavalu ning saades eitava vastuse, leiab, et pole põhjust naisel voodielust keelduda, siis päriselus võib kerge valuvaigisti peavalu leevendada, ent mis saab siis, kui valuvaigistid enam valu, olgu see siis peas, seljas, jalas, kõhus või kus iganes, ei leevenda?
Ma ei suuda uskuda, et inimene on loodud kannatama. Tänapäeva medidtsiiniliste võimaluste juures peaks olema võimalus selgitada välja valu põhjused ning tegeleda nendega, mitte üksnes tagajärgedega. Ent miks siis ometigi külastades mitmeid arste, vastuseid ei leita?
Pikalt või pidevalt kestev valu või muu terviseprobleem halvendab oluliselt elu kvaliteeti, muudab inimesed närviliseks ja tahtejõuetuks. Ma olen väsinud valu kannatamisest. Aeg on leida vastuseid.
neljapäev, 6. jaanuar 2011
Milline mäng väärib küünlaid?
Kõigile meeldida ei ole võimalik. Alati on keegi, kes saab haiget, haavub või solvub. Eriti lihtne on kedagi haavata siis, kui teema on isiklik ja tegelikkus ei vasta ootustele.
On olukordi, kus elus tuleb teha raskeid otsuseid. Tulevad need otsused siis füüsiliste võimaluste piiratusest või mujalt seatud kriteeriumitest, on alati keegi, kelle suhtes tundub tulemus ebaõiglane, ent kuhugi tuleb tõmmata piir ja kusagilt teha otsuseid. Otsus, mille osas sa pole subjektiivne, ei saa sind kunagi ükskõikseks jätta. Ent lõplikult õiglasi süsteeme ja tulemusi ei ole olemas.
Eestlane on üks uskumatult kriitiline olend. Ja seda eriti teise eestlase suhtes. Alati leitakse kohti, kus viriseda ja näpuga näidata. Harva pakutakse abi või kiidetakse. Eks sellelgi on oma põhjus, miks mitmedki laused eestlase kõnepruugis algavad sõnadega "Jah, aga...". Alati on kusagil üks väikene aga.
Siinkohal ei ole vahet, kas püütakse ehitada üles uut palgasüsteemi, mis peaks sobima kogu organisatsioonile või üksnes ühele lülile sellest või korraldatakse pulmi või suurt sünnipäevapidu. Ilmselt nii kaua kuniks pole endal tulnud teha suuri otsuseid, on mõistmatus suur ning mõistmine raske.
Kui hakkasime kokku panema esialgset pulmakülaliste nimekirja, kirjutsime üles kõik, kes meile meelde tulid ja kellega soovinuksime jagada oma tähtsat päeva. Nii kogunes nimekirja kahe lehe jagu tihedas kirjas mitmes tulbas nimesid. Üsna pea sai selgeks, et kuhugi tuleb tõmmata piir - ükskõik, kui väga me seda ka ei sooviks, pole meil võimalik kõigiga, kes meie elus on mingit rolli mänginud, on sugulased, sõbrad, tuttavad või niisama toredad lehmalellepojad, oma erilist päeva jagada. Ühest küljest seab piirangud rahakott, teisest pulmapeo koht.
Ükskõik, kui idülliliseks võib endale ette kujutada rahaliste võimaluste vähetähtsust oma elu suurpäeva planeerimisel, siis hetkel, mil avastad, et tegelik eelarve ületab juba ammu pea kahekordselt esialgselt planeeritut, on pigem valik, kas teha see, mis on võimalik ja mida ja kuidas ise sooviksid, aga teatud piirangutega või jätta sootuks tegemata või teha hoopis teisiti, olles oma erilisel päeval võibolla üksnes kahekesi.
See on ääretult raske otsus, mis nõuab lugematus koguses unetuid öid, pisaraid, pettumusi, loobumisi, oma hirmudega võitlemist ja südamevalu. See on otsus, mis nõuab julgust ja enesekindlust, teadlike hoiakute võtmist ja väljendamist ning arvestamist, et ühel hetkel tulevad rasked vestlused haavunute ja solvunutega. Kui need üldse veel vaevaks võtavad sinuga suhelda peale teadmist, et nemad pulmanimekirja ei mahtunud. Kahjuks ei ole see koht, kus on võimalik jaanalinnu kombel pead liivaalla pista ning loota, et keegi teine teeb rasked otsused sinu eest ära ja ajab asjad korda.
Raske südamega otsustasime oma piirid ja võtsime vastu oma loobumised. Jah, ma tean, et võibolla on neid, kes meiega pärast enam kunagi ei räägi. Jah, ma tean, et on ka neid, kes on meie elus täna olulisel kohal, kuid kellega on elu teed võibolla mõnekümne aasta pärast eri suundades viinud. Jah, ma tean, et on ka neid, kes tulevikus on meie elus tähtsatel kohtadel, kuid keda me täna veel ei tunne. (Eestlaslikult öeldes) Aga ma ei saa muretseda lõputult teiste tunnete pärast. See on meie päev ja ometigi kord võiksime meie olla sel päeval kõigist teistest tähtsamad. Ma ei pea ju sellepärast ometi süümepiinu tundma?
On olukordi, kus elus tuleb teha raskeid otsuseid. Tulevad need otsused siis füüsiliste võimaluste piiratusest või mujalt seatud kriteeriumitest, on alati keegi, kelle suhtes tundub tulemus ebaõiglane, ent kuhugi tuleb tõmmata piir ja kusagilt teha otsuseid. Otsus, mille osas sa pole subjektiivne, ei saa sind kunagi ükskõikseks jätta. Ent lõplikult õiglasi süsteeme ja tulemusi ei ole olemas.
Eestlane on üks uskumatult kriitiline olend. Ja seda eriti teise eestlase suhtes. Alati leitakse kohti, kus viriseda ja näpuga näidata. Harva pakutakse abi või kiidetakse. Eks sellelgi on oma põhjus, miks mitmedki laused eestlase kõnepruugis algavad sõnadega "Jah, aga...". Alati on kusagil üks väikene aga.
Siinkohal ei ole vahet, kas püütakse ehitada üles uut palgasüsteemi, mis peaks sobima kogu organisatsioonile või üksnes ühele lülile sellest või korraldatakse pulmi või suurt sünnipäevapidu. Ilmselt nii kaua kuniks pole endal tulnud teha suuri otsuseid, on mõistmatus suur ning mõistmine raske.
Kui hakkasime kokku panema esialgset pulmakülaliste nimekirja, kirjutsime üles kõik, kes meile meelde tulid ja kellega soovinuksime jagada oma tähtsat päeva. Nii kogunes nimekirja kahe lehe jagu tihedas kirjas mitmes tulbas nimesid. Üsna pea sai selgeks, et kuhugi tuleb tõmmata piir - ükskõik, kui väga me seda ka ei sooviks, pole meil võimalik kõigiga, kes meie elus on mingit rolli mänginud, on sugulased, sõbrad, tuttavad või niisama toredad lehmalellepojad, oma erilist päeva jagada. Ühest küljest seab piirangud rahakott, teisest pulmapeo koht.
Ükskõik, kui idülliliseks võib endale ette kujutada rahaliste võimaluste vähetähtsust oma elu suurpäeva planeerimisel, siis hetkel, mil avastad, et tegelik eelarve ületab juba ammu pea kahekordselt esialgselt planeeritut, on pigem valik, kas teha see, mis on võimalik ja mida ja kuidas ise sooviksid, aga teatud piirangutega või jätta sootuks tegemata või teha hoopis teisiti, olles oma erilisel päeval võibolla üksnes kahekesi.
See on ääretult raske otsus, mis nõuab lugematus koguses unetuid öid, pisaraid, pettumusi, loobumisi, oma hirmudega võitlemist ja südamevalu. See on otsus, mis nõuab julgust ja enesekindlust, teadlike hoiakute võtmist ja väljendamist ning arvestamist, et ühel hetkel tulevad rasked vestlused haavunute ja solvunutega. Kui need üldse veel vaevaks võtavad sinuga suhelda peale teadmist, et nemad pulmanimekirja ei mahtunud. Kahjuks ei ole see koht, kus on võimalik jaanalinnu kombel pead liivaalla pista ning loota, et keegi teine teeb rasked otsused sinu eest ära ja ajab asjad korda.
Raske südamega otsustasime oma piirid ja võtsime vastu oma loobumised. Jah, ma tean, et võibolla on neid, kes meiega pärast enam kunagi ei räägi. Jah, ma tean, et on ka neid, kes on meie elus täna olulisel kohal, kuid kellega on elu teed võibolla mõnekümne aasta pärast eri suundades viinud. Jah, ma tean, et on ka neid, kes tulevikus on meie elus tähtsatel kohtadel, kuid keda me täna veel ei tunne. (Eestlaslikult öeldes) Aga ma ei saa muretseda lõputult teiste tunnete pärast. See on meie päev ja ometigi kord võiksime meie olla sel päeval kõigist teistest tähtsamad. Ma ei pea ju sellepärast ometi süümepiinu tundma?
pühapäev, 2. jaanuar 2011
Digitaliseeritud ajaraamat
Umbes aastavahetuse paiku tõstab minus pead väike kärsitus lõpetada ära pooleliolevad asjad ja korrastada korraks oma elu, vaadates üle, mis oluline ja mis niisama ripakile jäänud. Mitte, et aastavahetus oleks kuidagi igast teisest päevast siin aastal erinev, kuid aastanumbri vahetumine on justkui hea verstapost, millest kinni haarata.
Nii istun ma juba 3. päeva ja korrastan oma meilboksi. Algsest mõnest tuhandest kirjast on saanud juba tuhatkond. Niimoodi postkasti korra aastas kriitilise pilguga läbi vaadates, kustutades, mis ebaoluline ja arhiveerides, millest jälg võiks jääda, on see justkui kerge pilguheit tervele aastale - paljud asjad, mis olnud, tulevad taas meelde. Võibolla jõudsin sel aastal teha rohkem asju, kui isegi arvasin. Võibolla on jäänud midagi tegemata või kellegi kirjale vastamata.
Kui vanasti peeti päevikut (on tublisid, kes seda igapäevaselt siiani teevad), siis nüüd on selle asendanud blogid ja mõnes mõttes ka elektroonilised kalendrid ning postkastid - ajalises järjestuses annavad sündmustest üsna põhjaliku ülevaate. Niimoodi ei peagi lisavaeva nägema, et oma elu dokumenteerida - tänapäeva infoühiskond teeb seda meie eest. Ma pean tunnistama, et see aitab olla mugav, kuigi võibolla kümmekonna või enama aasta pärast oleks oluliselt põnevam sirvida mõnd päevikut meelde tuletamaks, mis ja kuidas käis, justnagu fotoalbumidki on või lõpuks ometi kaante vahele saanud aastaid kirjutatud luulekogu, mis viimasel hetkel Internetist iseenesest haihtus.
Vahekokkuvõtteid on minu jaoks vaja teha, eelkõige selleks, et korrastada oma mõtteid, soove ja eesmärke, aga leida üles ka teemad, mis lõpetamist või sammu edasi vajaksid. Nüüd võib uus aasta rahus alata.
Nii istun ma juba 3. päeva ja korrastan oma meilboksi. Algsest mõnest tuhandest kirjast on saanud juba tuhatkond. Niimoodi postkasti korra aastas kriitilise pilguga läbi vaadates, kustutades, mis ebaoluline ja arhiveerides, millest jälg võiks jääda, on see justkui kerge pilguheit tervele aastale - paljud asjad, mis olnud, tulevad taas meelde. Võibolla jõudsin sel aastal teha rohkem asju, kui isegi arvasin. Võibolla on jäänud midagi tegemata või kellegi kirjale vastamata.
Kui vanasti peeti päevikut (on tublisid, kes seda igapäevaselt siiani teevad), siis nüüd on selle asendanud blogid ja mõnes mõttes ka elektroonilised kalendrid ning postkastid - ajalises järjestuses annavad sündmustest üsna põhjaliku ülevaate. Niimoodi ei peagi lisavaeva nägema, et oma elu dokumenteerida - tänapäeva infoühiskond teeb seda meie eest. Ma pean tunnistama, et see aitab olla mugav, kuigi võibolla kümmekonna või enama aasta pärast oleks oluliselt põnevam sirvida mõnd päevikut meelde tuletamaks, mis ja kuidas käis, justnagu fotoalbumidki on või lõpuks ometi kaante vahele saanud aastaid kirjutatud luulekogu, mis viimasel hetkel Internetist iseenesest haihtus.
Vahekokkuvõtteid on minu jaoks vaja teha, eelkõige selleks, et korrastada oma mõtteid, soove ja eesmärke, aga leida üles ka teemad, mis lõpetamist või sammu edasi vajaksid. Nüüd võib uus aasta rahus alata.
laupäev, 1. jaanuar 2011
H€ad uut aastat! Headaega Eesti kroon.
Ma olen alati tahtnud uskuda, et aastavahetused on maagilised ja erilise tähendusega. Eks sestap olen uskunud ka tinavalamisse uue aasta hakul ja legendi, et esimeseks uue soovijaks peab olema meesterahvas - siis tuleb hea aasta. Neli aastat tagasi sattusin ootamatult aastavahetuseks Hiiumaale. Nüüd olen uut aastat tervitanud juba 4. korda järjest Hiiumaal. 2007 aasta detsembrikuu viimasel päeval oli see parim otsus, mis ma teha võisin - võtta suund Hiiumaa poole.
Tänavune aastavahetus oli tõeliselt valge - maapinda kattis paks lumevaip, ent käreda pakase asemel oli õues leebe talveilm mõne miinuskraadiga. Mõni minut enne südaööd, kui kärsitumad juba ilutulestikku taeva poole paugutasid ja meie end õues uue aasta vastu võtmiseks shampuseklaasidega valmis seadisme, nägin ühtäkki silmanurgast tumedat kogu väledasti liikumas. Jõudsin kiire reageeringuga kinnastatud käega haarata vaid T karvadest, kuid sedakorda oli T kiirem - naabri hoovist silkas otse risti üle meie õue suurte hirmunud silmadega kits, kellele T tuhatnelja järele tuustis, kuid õnneks enne silda pidama sai ja kodu poole tagasi vantsis. Hetk hiljem saabus uus aasta ja €uro.
Mäletan, kui sain oma elu esimesed kroonid. Olin vanemate antud taskurahast kokku hoidnud ja sedasi saanud 100 rubla asemele päris enda 10 krooni, mis oli tol ajal ilmatuma suur raha, mida ma väga hoida püüdsin. Et vennas on vanem ja temal kulus raha kiiremini, lubasin talle kord äsja müüki tulnud Soome jäätise välja teha. Kui jäätiseputka juurde kohale jõudsime, oli raha aga taskust kadunud - oli see siis välja kukkunud või keegi osavalt oma sõrmed sellele teepeal taha saanud, mine võta kinni.
Kui väike olin, näitas Memm vahel ikka vanasti kehtinud raha. Saksa markasid ja õigeid Eesti kroone. Oh, need rahad olid nii ilusad ja hästi hoitud ning mängimiseks neid ei antud, hea kui korraks sõrme vahelegi sai võetud. Rublad olid ju nende rahade kõrval nii pisikesed ega olnud erilised haruldused. Tänaseks on Eesti krooni tabanud sama saatus.
Järgmised 2 nädalat saab küll kroonidega veel maksta, kuid uusi enam kuskilt ei anta. Mõtlesin korraks vanaema kombel panna ka igast rahast ühe kõrvale, et saaksin kunagi oma lastele ja ehk ka lastelastele näidata, milline Eesti oma raha kunagi välja nägi, ent peale Jõule ja enne palgapäeva ei raatsinud viimast natukest siiski kappi seisma jätta, nii et eraldi raha kollekstiooni ma teinud ei olegi. Muuseumist need rahad vast ikka kuhugi ei kao...
Enamuse oma teadlikust elust olen arvanud, et Eesti kroon on osa rahvuslikkuse ja eestluse sümboleid ning Eurostumisega kaob esmalt raha, seejärel on oht kultuuril ning keelel - on eestlasi ju ometigi nii vähe. Nüüd, kus meil reaalselt polegi enam käibel kaua tuttavat oma Eesti raha, puudub hinges oodatud kurbuse tunne, mis muidugi võib veel tulla paari nädala pärast, kui kroonides enam päriselt ka maksta ei saa. Raha muutus ei tähenda veel kultuuri kadumist, €uro pole ju meile võõras, kuigi eks kroonist on natuke kahju ikka ja €uro vajab veidi harjumist. Lõppeks on €urol ju palju häid külgi ka ja raha on lihtsalt maksevahend. Tervitame uut!
2011 on muutuste aasta. Häid ja positiivseid muutusi!
Tänavune aastavahetus oli tõeliselt valge - maapinda kattis paks lumevaip, ent käreda pakase asemel oli õues leebe talveilm mõne miinuskraadiga. Mõni minut enne südaööd, kui kärsitumad juba ilutulestikku taeva poole paugutasid ja meie end õues uue aasta vastu võtmiseks shampuseklaasidega valmis seadisme, nägin ühtäkki silmanurgast tumedat kogu väledasti liikumas. Jõudsin kiire reageeringuga kinnastatud käega haarata vaid T karvadest, kuid sedakorda oli T kiirem - naabri hoovist silkas otse risti üle meie õue suurte hirmunud silmadega kits, kellele T tuhatnelja järele tuustis, kuid õnneks enne silda pidama sai ja kodu poole tagasi vantsis. Hetk hiljem saabus uus aasta ja €uro.
Mäletan, kui sain oma elu esimesed kroonid. Olin vanemate antud taskurahast kokku hoidnud ja sedasi saanud 100 rubla asemele päris enda 10 krooni, mis oli tol ajal ilmatuma suur raha, mida ma väga hoida püüdsin. Et vennas on vanem ja temal kulus raha kiiremini, lubasin talle kord äsja müüki tulnud Soome jäätise välja teha. Kui jäätiseputka juurde kohale jõudsime, oli raha aga taskust kadunud - oli see siis välja kukkunud või keegi osavalt oma sõrmed sellele teepeal taha saanud, mine võta kinni.
Kui väike olin, näitas Memm vahel ikka vanasti kehtinud raha. Saksa markasid ja õigeid Eesti kroone. Oh, need rahad olid nii ilusad ja hästi hoitud ning mängimiseks neid ei antud, hea kui korraks sõrme vahelegi sai võetud. Rublad olid ju nende rahade kõrval nii pisikesed ega olnud erilised haruldused. Tänaseks on Eesti krooni tabanud sama saatus.
Järgmised 2 nädalat saab küll kroonidega veel maksta, kuid uusi enam kuskilt ei anta. Mõtlesin korraks vanaema kombel panna ka igast rahast ühe kõrvale, et saaksin kunagi oma lastele ja ehk ka lastelastele näidata, milline Eesti oma raha kunagi välja nägi, ent peale Jõule ja enne palgapäeva ei raatsinud viimast natukest siiski kappi seisma jätta, nii et eraldi raha kollekstiooni ma teinud ei olegi. Muuseumist need rahad vast ikka kuhugi ei kao...
Enamuse oma teadlikust elust olen arvanud, et Eesti kroon on osa rahvuslikkuse ja eestluse sümboleid ning Eurostumisega kaob esmalt raha, seejärel on oht kultuuril ning keelel - on eestlasi ju ometigi nii vähe. Nüüd, kus meil reaalselt polegi enam käibel kaua tuttavat oma Eesti raha, puudub hinges oodatud kurbuse tunne, mis muidugi võib veel tulla paari nädala pärast, kui kroonides enam päriselt ka maksta ei saa. Raha muutus ei tähenda veel kultuuri kadumist, €uro pole ju meile võõras, kuigi eks kroonist on natuke kahju ikka ja €uro vajab veidi harjumist. Lõppeks on €urol ju palju häid külgi ka ja raha on lihtsalt maksevahend. Tervitame uut!
2011 on muutuste aasta. Häid ja positiivseid muutusi!
esmaspäev, 27. detsember 2010
Kasutajanime suur saladus
Tükk aega ei ole ma oma veebikoju sattunud. Kirjutada oleks palju ja erinevatel teemadel, kuid pole olnud kas seda pealehakkamist või ajanatukest kiirel Jõuluajal, ent on siiski mõned asjad, mille osas ei suuda ma end mitte vaos hoida ja pean taas haarama sule (klaviatuuri) järele.
2009. aasta kevadel oli mul viimane suurem kontakt (kirjutatud siin, siin ja siin)Swedbankiga (või kuidas seda eesti keeles käänata?) peale mida otsustasin oma rahaasjad sealt pangast minema kolida. Ometigi jätsin sinna alles oma tavalise deebetkaardi nii igaks juhuks, kuigi seda ma vahepealsel ajal kasutanud pole.
Koodikaarte netipanka logimiseks ei kasuta ma enam ammu, sest ID-kaardi kahte koodi on oluliselt lihtsam meeles pidada, kui pidevalt jännata mingite püsiparoolide vahetamise ja muude koodidega. Küll aga sattusin sedakorda probleemi ette, et ei mäletanud kuidagi oma netipanga kasutajanime, ID-kaardiga ilma selleta aga sisse logida ei saa. Samas ei ole üksnes kasutajanimega ilma ID-kaardita ka jälle midagi pihta hakata. Justkui nokk kinni, saba lahti...
Tõmbasin traati panga klienditoele, kust mulle teatati, et ainus viis oma kasutajatunnuse teadasaamiseks, on minna pangakontorisse kohale. Et mul just käepärast ühtki võtta pole ja ükski otseselt teepeale ka ei satu, siis püüdsin leida võimalust, kuidas saaks ikkagi oma netipanga kasutajanime teada.
Postkasti otsingud ei andnud mingit tulemust - ja olgem ausad - miks peakski iseendale meilile saatma netipanga kasutajanime (mental note, et teeksin seda siis, kui uuesti kasutajanime teada saaksin, et oleks vähemasti üks koht, kust vaadata).
Seejärel andis sõber hea idee kirjutada panka digiallkirjaga avaldus. Mõeldud, tehtud. Veidi hiljem helises telefon, kus Swed teatas mulle, et nendel ei ole võimalik digiallkirjastatud avaldust avada ning soovitasid minu murele lahenduseks endiselt kas pöörduda pangakontorisse, kui ise minna ei saa, teha notariaalselt kinnitatud avaldus või võtta sularaha pangakaardiga automaadist välja.
Pangakaardiga raha välja võtmist ei pea ma kuigi mõsitlikuks. Alati jääb üle veel variant otsida kohti, kus saab maksta magnetriba kasutades kuniks raha kaardilt otsa saab.
Ühesõnaga pean ikkagi seadma oma sammud pangakontorisse, et teada saada oma netipanga aksutajanimi. Info, millega kellelgi teisel ilma paroolideta nagunii midagi epale pole hakata. Niipalju siis kõikvõimsast e-riigist ja e-pangandusest!
2009. aasta kevadel oli mul viimane suurem kontakt (kirjutatud siin, siin ja siin)Swedbankiga (või kuidas seda eesti keeles käänata?) peale mida otsustasin oma rahaasjad sealt pangast minema kolida. Ometigi jätsin sinna alles oma tavalise deebetkaardi nii igaks juhuks, kuigi seda ma vahepealsel ajal kasutanud pole.
Koodikaarte netipanka logimiseks ei kasuta ma enam ammu, sest ID-kaardi kahte koodi on oluliselt lihtsam meeles pidada, kui pidevalt jännata mingite püsiparoolide vahetamise ja muude koodidega. Küll aga sattusin sedakorda probleemi ette, et ei mäletanud kuidagi oma netipanga kasutajanime, ID-kaardiga ilma selleta aga sisse logida ei saa. Samas ei ole üksnes kasutajanimega ilma ID-kaardita ka jälle midagi pihta hakata. Justkui nokk kinni, saba lahti...
Tõmbasin traati panga klienditoele, kust mulle teatati, et ainus viis oma kasutajatunnuse teadasaamiseks, on minna pangakontorisse kohale. Et mul just käepärast ühtki võtta pole ja ükski otseselt teepeale ka ei satu, siis püüdsin leida võimalust, kuidas saaks ikkagi oma netipanga kasutajanime teada.
Postkasti otsingud ei andnud mingit tulemust - ja olgem ausad - miks peakski iseendale meilile saatma netipanga kasutajanime (mental note, et teeksin seda siis, kui uuesti kasutajanime teada saaksin, et oleks vähemasti üks koht, kust vaadata).
Seejärel andis sõber hea idee kirjutada panka digiallkirjaga avaldus. Mõeldud, tehtud. Veidi hiljem helises telefon, kus Swed teatas mulle, et nendel ei ole võimalik digiallkirjastatud avaldust avada ning soovitasid minu murele lahenduseks endiselt kas pöörduda pangakontorisse, kui ise minna ei saa, teha notariaalselt kinnitatud avaldus või võtta sularaha pangakaardiga automaadist välja.
Pangakaardiga raha välja võtmist ei pea ma kuigi mõsitlikuks. Alati jääb üle veel variant otsida kohti, kus saab maksta magnetriba kasutades kuniks raha kaardilt otsa saab.
Ühesõnaga pean ikkagi seadma oma sammud pangakontorisse, et teada saada oma netipanga aksutajanimi. Info, millega kellelgi teisel ilma paroolideta nagunii midagi epale pole hakata. Niipalju siis kõikvõimsast e-riigist ja e-pangandusest!
esmaspäev, 15. november 2010
Mul on nii hea meel teie pärast, E ja L!
On üks teema, mida ma ei ole siin blogis kuigivõrd kajastanud. Esialgu ei tahtnud, sest võinuks liiga palju küsimusi ja asjatut stressi tekitada, hiljem ei olnud justkui head hetke, millest alustada. Ja nagu alati, oleme viimasel ajal üpris tegusad olnud, nii et arvuti taga niisama aega istuda justkui polegi.
Millalgi oktoobri alguses nägin und, milles mul oli siiras vestlus L-ga, mis näis nii tõeline, et hommikul oli raske aru saada, kas tegemist oli ikkagi unega. Sellest kõigest ca nädalapäevad hiljem sattusin netis pikemalt E-ga rääkima. Kuna olime M-ga oma unistuse realiseerimisega jõudnud faasi, kus kõik näis võimatuna, ent me ei soovinud siiski alla vanduda, uurisime kõikvõimalikke erinevaid variante ka abiellumiseks välismaal: eks Estraveli kampaania pani mõtted selles suunas tugevalt liikuma ja pelgalt uitmõte võimalikuks reaalsuseks.
Kunagi varem, kui kujutlesin oma võimalikke tuleviku pulmi, nagu suur enamus tüdrukuid seda väiksena või teismeeas, aga võibolla ka täiskasvanuna teinud on, kujutasin alati E-d ette kohapeal olemas olevana. Mulle ei tulnud justkui mõttessegi, et teda füüsiliselt minu kõrval pole. Seda enam tundus ahvatlevana mõte abielluda kusagil teispool maakera, kus E-l ja L-l oleks tulla umbes sama pikk maa kui meil sinna lennata: nii saaksime ühendada mitu head asja omavahel ja kõik võiks tunduda täiuslik.
Niisiis arutlesime E-ga kõikvõimalike erinevate sihtkohtade üle, mis veebruaris soojad oleks, kuhu poleks lennupiletid ei Eestist ega Austraaliast üle mõistuse kirved ning ka kohapealne majutus ja tseremoonia rahakotikohase hinnaga, kui ühtäkki pildus E lause, et kui tahaks, siis võiks ka nemad L-ga samal ajal samas kohas abielluda. Jõllitasin helendavat ekraani oma laual ning tundsin, kuidas südamelöögid ühtäkki kõrvus tuksuma hakkasid. Mõtlesin, kas sain vihjest õigesti aru, et E ja L on tegelikult ka abiellumisele mõelnud. Siis saatis E mulle üle Skype ühe äärmiselt kelmika foto endast ja L-st, kus E sõrme ehtis uus tumeda kiviga sõrmus, ebatraditsioonilise austaja, nagu E on alati olnud. Kilkasin suurest rõõmust ja hüppasin mööda tuba ringi ega jõudnud nii palju õhku ahmida, kui kopsud tahtnud oleksid. Emotsioonid olid suuremad kui füüsiline elu! See oli parim emotsionaalne uudis viimasel ajal!
Kallid E ja L, ma olen teie pärast nii äärmiselt õnnelik, et sõnadesse on seda raske panna. Kui oleksite lähedal, kallistaksin teid suurelt ja soojalt. Teades E varasemaid radikaalseid arvamusi enda abiellumise kohta, hindan ma seda enam, et sa, L, julgesid selle sammu astuda ja sa, E, hoiad südant, mis sulle kallis on. Mina, kes ma väärtustan abielu, hindan teie sammu ääretult. See on sõnulseletamatult soe tunne, mis hinge poeb teile mõeldes ja kuidas iganes te oma liitu sõlmida ei plaani, loodan ma, et mul on au olla selle hetke tunnistajaks teie kõrval. Aitäh, et olete oma rõõmusõnumit otsustanud jagada ning sellega kirgastanud mu elu. Austraalia on imeline koht, eks?
Palju õnne teile, E ja L, kihlumise puhul! Mul on nii hea meel teie pärast, E ja L! Päriselt ka.
Millalgi oktoobri alguses nägin und, milles mul oli siiras vestlus L-ga, mis näis nii tõeline, et hommikul oli raske aru saada, kas tegemist oli ikkagi unega. Sellest kõigest ca nädalapäevad hiljem sattusin netis pikemalt E-ga rääkima. Kuna olime M-ga oma unistuse realiseerimisega jõudnud faasi, kus kõik näis võimatuna, ent me ei soovinud siiski alla vanduda, uurisime kõikvõimalikke erinevaid variante ka abiellumiseks välismaal: eks Estraveli kampaania pani mõtted selles suunas tugevalt liikuma ja pelgalt uitmõte võimalikuks reaalsuseks.
Kunagi varem, kui kujutlesin oma võimalikke tuleviku pulmi, nagu suur enamus tüdrukuid seda väiksena või teismeeas, aga võibolla ka täiskasvanuna teinud on, kujutasin alati E-d ette kohapeal olemas olevana. Mulle ei tulnud justkui mõttessegi, et teda füüsiliselt minu kõrval pole. Seda enam tundus ahvatlevana mõte abielluda kusagil teispool maakera, kus E-l ja L-l oleks tulla umbes sama pikk maa kui meil sinna lennata: nii saaksime ühendada mitu head asja omavahel ja kõik võiks tunduda täiuslik.
Niisiis arutlesime E-ga kõikvõimalike erinevate sihtkohtade üle, mis veebruaris soojad oleks, kuhu poleks lennupiletid ei Eestist ega Austraaliast üle mõistuse kirved ning ka kohapealne majutus ja tseremoonia rahakotikohase hinnaga, kui ühtäkki pildus E lause, et kui tahaks, siis võiks ka nemad L-ga samal ajal samas kohas abielluda. Jõllitasin helendavat ekraani oma laual ning tundsin, kuidas südamelöögid ühtäkki kõrvus tuksuma hakkasid. Mõtlesin, kas sain vihjest õigesti aru, et E ja L on tegelikult ka abiellumisele mõelnud. Siis saatis E mulle üle Skype ühe äärmiselt kelmika foto endast ja L-st, kus E sõrme ehtis uus tumeda kiviga sõrmus, ebatraditsioonilise austaja, nagu E on alati olnud. Kilkasin suurest rõõmust ja hüppasin mööda tuba ringi ega jõudnud nii palju õhku ahmida, kui kopsud tahtnud oleksid. Emotsioonid olid suuremad kui füüsiline elu! See oli parim emotsionaalne uudis viimasel ajal!
Kallid E ja L, ma olen teie pärast nii äärmiselt õnnelik, et sõnadesse on seda raske panna. Kui oleksite lähedal, kallistaksin teid suurelt ja soojalt. Teades E varasemaid radikaalseid arvamusi enda abiellumise kohta, hindan ma seda enam, et sa, L, julgesid selle sammu astuda ja sa, E, hoiad südant, mis sulle kallis on. Mina, kes ma väärtustan abielu, hindan teie sammu ääretult. See on sõnulseletamatult soe tunne, mis hinge poeb teile mõeldes ja kuidas iganes te oma liitu sõlmida ei plaani, loodan ma, et mul on au olla selle hetke tunnistajaks teie kõrval. Aitäh, et olete oma rõõmusõnumit otsustanud jagada ning sellega kirgastanud mu elu. Austraalia on imeline koht, eks?
Palju õnne teile, E ja L, kihlumise puhul! Mul on nii hea meel teie pärast, E ja L! Päriselt ka.
kolmapäev, 10. november 2010
Muinasjutupulmad
Estravel kuulutas mõnda aega tagasi välja muinasjutupulmade kampaania, mille käigus antakse ära naitumine Seishellidel. Ei saa eitada, et mõte oli ahvatlev ning otsustasime M-ga proovida, andes endast parima, kuidas oskasime. Kes lotot ei mängi, see lotoga ju ei võida.
Kuigi allolev on olemas ka Estraveli blogis, siis kindlam on meie kirjateos ka siia ära tuua, sest kuigi Internet on igavene, ei pruugi vajadusel asjad enam hiljem netiavarustest siiski mingil põhjusel leitavad olla. Niisiis:
"Miks me soovime abielluda Seišellidel
Abielu on midagi erilist. See ei ole üksnes sõnakõlks või paber, mis kahte inimest ühte seob. Meie jaoks on abielu püha liit, mis jääb meid siduma igaveseks.
Meie tee sai alguse 10 aastat tagasi, kui ühel sügisõhtul hämaras pubis kohtusime. Tuli hõõgus tuha all 7 aastat, enne kui sõprusest arenes midagi enamat. Ühel tähisel uusaastaööl seisime koduõue lumel Hiiumaal kõlistades šampuseklaase. Uusaastasoov täitus ning süda leidis südame.
Muinasjutud on võimalikud, kui neisse uskuda. Maakera kuklapoolel steigipealinna külje all kõrgub mäeküngas otsapidi pilvedesse. Päike oli just kõrgustesse tõusnud ning mäe küljelt avanes imeline vaade all laiuvale linnale, tunnistajaks väike must-valge kohalik uudishimulik linnuke. Õhk oli hommikuselt karge ja maikuiselt sügisene. See oli hetk, mil Martin poetas vaikselt fotoka kotist välja temaga mõnda aega kaasas käinud lilla sametise karbi teemantsõrmusega. Päev oli imeline, hetk täiuslik!
Midagi sellist nagu oli meie kihlus, klassikalisest teistsugust ootame ka oma eriliselt päevalt. Meie jaoks pole oluline, milline on pulmapeo läbiv toon või kust tellitakse peokutsed. Me unistame päevast, mis jääks hinge ning mida kirjeldades läheks ka aastakümnete pärast silm niiskeks selle ilust, südamlikkusest ja soojusest. Hetkel, mil võime end tunda õigustatult kordki elus printsi ja printsessina, saades teineteise omaks, võime öelda, et meie soovid on täitunud.
Me oleme õnnelikud, väärtustades seda, mis meil olemas on. Oleme oma suhet ehitanud tasapisi, laduses kivi kindlalt kivile, austades traditsioone kanda ühist nime enne pisipere plaane. Kahe jalaga maapeal seistes unistame suurtest asjadest ja sündmustest, teadmatagi kuidas ja milliste vahenditega neid täpselt ellu viia. Unistused saavad võimalikuks üksnes siis, kui neid väga tahta ja olla avatud elus avanevatele võimalustele. Naitumine Seišellidel on ebatraditsioonilise unistuse täitumine."
__________
Alljoone märkusena võin siinkohal lisada, et tänaseks on paraku selgunud, et finaali me ei pääsenud ja seega vahvat reisi Estravelilt ei võitnud, aga eks elul on asjadeks oma plaan.
Kuigi allolev on olemas ka Estraveli blogis, siis kindlam on meie kirjateos ka siia ära tuua, sest kuigi Internet on igavene, ei pruugi vajadusel asjad enam hiljem netiavarustest siiski mingil põhjusel leitavad olla. Niisiis:
"Miks me soovime abielluda Seišellidel
Abielu on midagi erilist. See ei ole üksnes sõnakõlks või paber, mis kahte inimest ühte seob. Meie jaoks on abielu püha liit, mis jääb meid siduma igaveseks.
Meie tee sai alguse 10 aastat tagasi, kui ühel sügisõhtul hämaras pubis kohtusime. Tuli hõõgus tuha all 7 aastat, enne kui sõprusest arenes midagi enamat. Ühel tähisel uusaastaööl seisime koduõue lumel Hiiumaal kõlistades šampuseklaase. Uusaastasoov täitus ning süda leidis südame.
Muinasjutud on võimalikud, kui neisse uskuda. Maakera kuklapoolel steigipealinna külje all kõrgub mäeküngas otsapidi pilvedesse. Päike oli just kõrgustesse tõusnud ning mäe küljelt avanes imeline vaade all laiuvale linnale, tunnistajaks väike must-valge kohalik uudishimulik linnuke. Õhk oli hommikuselt karge ja maikuiselt sügisene. See oli hetk, mil Martin poetas vaikselt fotoka kotist välja temaga mõnda aega kaasas käinud lilla sametise karbi teemantsõrmusega. Päev oli imeline, hetk täiuslik!
Midagi sellist nagu oli meie kihlus, klassikalisest teistsugust ootame ka oma eriliselt päevalt. Meie jaoks pole oluline, milline on pulmapeo läbiv toon või kust tellitakse peokutsed. Me unistame päevast, mis jääks hinge ning mida kirjeldades läheks ka aastakümnete pärast silm niiskeks selle ilust, südamlikkusest ja soojusest. Hetkel, mil võime end tunda õigustatult kordki elus printsi ja printsessina, saades teineteise omaks, võime öelda, et meie soovid on täitunud.
Me oleme õnnelikud, väärtustades seda, mis meil olemas on. Oleme oma suhet ehitanud tasapisi, laduses kivi kindlalt kivile, austades traditsioone kanda ühist nime enne pisipere plaane. Kahe jalaga maapeal seistes unistame suurtest asjadest ja sündmustest, teadmatagi kuidas ja milliste vahenditega neid täpselt ellu viia. Unistused saavad võimalikuks üksnes siis, kui neid väga tahta ja olla avatud elus avanevatele võimalustele. Naitumine Seišellidel on ebatraditsioonilise unistuse täitumine."
__________
Alljoone märkusena võin siinkohal lisada, et tänaseks on paraku selgunud, et finaali me ei pääsenud ja seega vahvat reisi Estravelilt ei võitnud, aga eks elul on asjadeks oma plaan.
esmaspäev, 25. oktoober 2010
Hajameelne blondiin
Kiire tööpäev. Enam kui pool päevast võtsid koosolekud. Pea pulki ja muid mõtteid täis.
17:15 ohh, tööpäev on läbi ja saab koju sättida, mõnus.
17:45 telefonikõne:
helistaja: tere, helistan salongist.
mina: oi kurja, mul oli tänaseks pandud aeg? 17:30? Päriselt ka? Ja mitte kuidagi enam ei jõua teie juurde?
helistaja: kahjuks ei. Uue kliendi aeg tuleb juba peale.
Ainult korra varem on juhtunud seda, kui mul oli pandud regulaarne maniküüri aeg. Ka siis, kui telefonilt 3 vastamata kõnet oma maniküürijalt nägin, ei turgatanud ükski tuluke. Ja hetkel, mil ta oli telefoni vastu võtnud, sain aru, et olin tund aega hiljaks jäänud. Õnneks leidsime uue aja.
Ma ei ole kohtumiste unustaja tüüpi. Täna unustasin. Olgugi et olin enda teada selle kalendrisse üles märkinud, aga mitte ükski ajusagar ei tekitanud seost, et pidanuksin täna peale tööd kuhugi minema. Ka ükski kalender ei piiksunud sel teemal. Hajameelsusest ei märkinudki üles? Ei jätnud meelde ka? Olen hämmingus oma vastutustundetu hajameelse käitumise üle.
17:15 ohh, tööpäev on läbi ja saab koju sättida, mõnus.
17:45 telefonikõne:
helistaja: tere, helistan salongist.
mina: oi kurja, mul oli tänaseks pandud aeg? 17:30? Päriselt ka? Ja mitte kuidagi enam ei jõua teie juurde?
helistaja: kahjuks ei. Uue kliendi aeg tuleb juba peale.
Ainult korra varem on juhtunud seda, kui mul oli pandud regulaarne maniküüri aeg. Ka siis, kui telefonilt 3 vastamata kõnet oma maniküürijalt nägin, ei turgatanud ükski tuluke. Ja hetkel, mil ta oli telefoni vastu võtnud, sain aru, et olin tund aega hiljaks jäänud. Õnneks leidsime uue aja.
Ma ei ole kohtumiste unustaja tüüpi. Täna unustasin. Olgugi et olin enda teada selle kalendrisse üles märkinud, aga mitte ükski ajusagar ei tekitanud seost, et pidanuksin täna peale tööd kuhugi minema. Ka ükski kalender ei piiksunud sel teemal. Hajameelsusest ei märkinudki üles? Ei jätnud meelde ka? Olen hämmingus oma vastutustundetu hajameelse käitumise üle.
laupäev, 16. oktoober 2010
Millal loobuda unistustest?
Kõik unistavad. Kes suurematest, kes väiksematest asjadest. Unistused on elus edasiviivaks jõuks, sest nende poole püüeldes on siht silme ees ja hommikuti tõustes päeval mõte sees. Millal on see aeg, mil tuleks unistustest loobuda, sest nende täitumine näib võimatuna?
Unistused muutuvad elu jooksul. Mõned neist kaovad ja muutuvad tähtsusetuks, mõned kasvavad ajapikku hulluksajavalt suureks ja nõuavad täitumist. Mõned neist saavadki teoks. Kas just alati niimoodi, nagu eelnevalt on arvatud, aga mingil kujul siiski.
Elu ei pea olema lihtne, tõsi. Vastasel juhul tunduks siin seiklemine igavavõitu ja puuduksid piisavad väljakutsed. Aga kui väljakutsed on nii suured, et jõud neist kuidagi üle ei paista käivat, ka siis, kui väga kõvasti punnitada? Milline on see hetk, mil võib öelda, et pingutus on liga suur ega ole vaeva väärt ja selle nimel loobuda oma unistusest?
Kas emotsioone saab mõõta rahas? Ilmselt saab, ent millise valemi või koefitsendiga? Kuidas saab erinevaid sündmusi, asju ja tundeid omavahel võrrelda ning ümber kalkuleerida materiaalseks? On see üldse vajalik?
Kuidas ma tean, et loobumised ja uste sulgemised aitavad avada uusi, mille tulemused on paremad, nii et tehtud otsuseid kahetsema ei hakka? Eriti, kui otsused on inimese elu jaoks väga olulised?
Võibolla on unistused ülepaisutatud ja võibolla ei peaks neile üldse tähelepanu pöörama? Aga mis oleks sel juhul elu mõte? Mis on see ajend, mille nimel hommikul ärgata ja päev õhtusse pingutada? Mis on see, mis toob naeratuse näole ja hinge õnnetunde?
Nii palju vastamata küsimusi. Ja raskeid otsuseid.
Unistused muutuvad elu jooksul. Mõned neist kaovad ja muutuvad tähtsusetuks, mõned kasvavad ajapikku hulluksajavalt suureks ja nõuavad täitumist. Mõned neist saavadki teoks. Kas just alati niimoodi, nagu eelnevalt on arvatud, aga mingil kujul siiski.
Elu ei pea olema lihtne, tõsi. Vastasel juhul tunduks siin seiklemine igavavõitu ja puuduksid piisavad väljakutsed. Aga kui väljakutsed on nii suured, et jõud neist kuidagi üle ei paista käivat, ka siis, kui väga kõvasti punnitada? Milline on see hetk, mil võib öelda, et pingutus on liga suur ega ole vaeva väärt ja selle nimel loobuda oma unistusest?
Kas emotsioone saab mõõta rahas? Ilmselt saab, ent millise valemi või koefitsendiga? Kuidas saab erinevaid sündmusi, asju ja tundeid omavahel võrrelda ning ümber kalkuleerida materiaalseks? On see üldse vajalik?
Kuidas ma tean, et loobumised ja uste sulgemised aitavad avada uusi, mille tulemused on paremad, nii et tehtud otsuseid kahetsema ei hakka? Eriti, kui otsused on inimese elu jaoks väga olulised?
Võibolla on unistused ülepaisutatud ja võibolla ei peaks neile üldse tähelepanu pöörama? Aga mis oleks sel juhul elu mõte? Mis on see ajend, mille nimel hommikul ärgata ja päev õhtusse pingutada? Mis on see, mis toob naeratuse näole ja hinge õnnetunde?
Nii palju vastamata küsimusi. Ja raskeid otsuseid.
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Sügiseselt kuldne suvepealinn
Väljas on imeilus sügis. Lehed puudel kolletuvad ja maagi on neist juba värviline, osa puid tuulest päris paljaks jäänud. Sügiseti tekib mul tahtmine minna värviliste lehtedega parki jalutama. Kui veidi päikselist ilma ka veel annab, on lapselik kilge lehtedes hullamise järele lausa vastupandamatu. Kui just päris lehtedes jalutada ei saa, on neid vähemasti ilus auto aknast vaadata. Enamus Tallinn-Pärnu maantest on just kuldkollane nagu Pärnu linngi.
Kuigi ajavaru tundus olevat küllaldane, saabusin sellegipoolest Pärnusse napid 10 minutit enne kaheksat. M oli selleks ajaks kenasti toa soojaks kütnud. Tööriided kiiresti seljast visatud, kohvrist kleit üll visatud saabusime täpselt täistunniks Amende Villasse Sügisjazzi raames Laura Põldvere kontserti kuulama. Külgmises kambris olid veel üksikud vabad kohad, kuhu end mõnusasti sisse seadsime ja mu seksika punase küünarkargu kamina najale toetasime. Veidi hiljem jäi samasse kambrisse seisma seltskond, kus noormees liikus samuti küünarkarguga. Seda nähes, hakkas suunurk vägisi tukslema - saatusekaaslane. Kui ta esimese hooga ei saanud muigest hästi aru, siis peale kontserti teda taas maja ees kohates, tervitas ta karguga juba esimesena, lisades juurde, et ikka juhtub.
Kontsert ise oli suurepärane. Laura mahe hääl sobis ideaalselt kõlama ajaloohõngulise villa ruumidesse, tema välimus loomulikult laitmatu. Aga Laura ei oleks ilmselt kõlanud ka nii suurepäraselt oma imelise bändita. Trummar ja tsellomängija on mõlemad ilmselgelt üle prahi ja ainuüksi juba nende kahe neiu pärast tasub Laura kontserditel käia. Kui tunnine kontsert äkki lõppes, oli tunne, justkui tahaks veel ja veel.
Otsustasime leida koha, kus oleks võimalik võtta kerget õhtueinet elava klaverimuusika saatel. Infotelefon ei osanud meile soovitada ühetgi kohta. Kuna me kumbki Pärnus peale Pizza Steffani kuigipalju kohti ei tea, ei osanud ka esimese hooga kuhugi minna. Tegime autoga kolm tiiru ümber Pärnu kesklinna ja lõpuks otsustasime sisse astuda Cafe Grandi, mis seni paistis eemalt pigem noobel restoran kui hubane kohvik. Ootamatult paitas meie kõrvu klaverimuusika! Ka kohviku hinnad on üsna mõsitlikud - kohvitassi saab kätte juba 10 krooniga. Ilus õhtu lõppes täiuslikult.
Hommikusöögikohti internetist otsides sattusin mitmetele põnevatele lehtedele, kuid parimaks neist võin pidada Pärnu Postimehe üsna hiljuti ilmunud artiklit, milles räägitakse Pärnus arendatavast kohvikukultuurist. Varaseks söögiks soovitatakse erinevate blogides ja foorumites Frensi või Mahediku kohvikuid. Kuna Frens oli ootamatult reserveeritud, astusime sisse Mahedikku. Olin Mahedikust varasemalt ajakirjadest lugenud, kuid alati unustanud asukoha. Kahju on sellest, et nende koduleht on veel üsna tühi, kuid koht ise on päris äge, veidi vanaaegne ja hubane. Hinnad mõistlikud, kuigi mitte odavad, aga toidud suurepärased. Pakutakse tõesti ökovariante: speltanisu puder kõrvitsa-õunamoosi ja talupiimaga; kaerahelbejahu pannkook teralise kohupiima ja astelpajuga. Oli ka uid põnevaid pakkumisi, aga ega kõike saa ju meelde jätta. Igatahes tasub sealt teinekordki läbi astuda. Kindlasti võiks tulevikus ka tutvuda mõnusa lõuna- ja õhtusöögikohviku Supelsakstega, kohvi ja trühvlite tarvis Picadillyga. Netiavarustes mainiti ära veel uus sushikoht A-hoy ja pisike kohvik Papli. Tundub, et kohvikutama tuleb Pärnusse veelgi minna.
Juhusliku shopingu käigus saadud kupongid reklaamisid Ammende villas koogitükki ja Estonias terme. Tallinnast tulles olin kiiruga kaasa haaranud ujumisriided juhuks, kui peaksime tahtma Terviseparadiisi veekeskusesse minna, kus olen üsna ammu käinud ja viimasel ajal mitmel korral uuesti minna soovinud. Ootamatu sooduskupong pani aga mõtte liikuma Estonia spa suunas. Mõeldud, tehtud.
Estonia termid on moodsas keeles basseini- ja saunakeskus. Veidi meenutab Narva-Jõesuu spaad, kuid on kõvasti sellest üle. Läbi kahe korruse on mitmeid veega seotud elemente, kus on äärmiselt mõnus kolme tunni jooksul vedeleda, alustades Türgi hamamist, aurusaunast ja Jaapani basseinist ning lõpetades mitmete erinevate mullivannidega. Igal juhul, kes käinud pole, sellele soovitan kindlasti. Üllatavalt positiivne kogemus.
Harjumuspäraselt käisime ka Pizza Steffanis söömas. Steffani huvitav fenomen on see, et ükskõik millisel aastaajal sinna minna, on see praktiliselt alati täis ja pole ka haruldus sabas seistes lauda oodata. Ühtegi teist sellist kohta Eestis ma ei tea (vanasti oli ka Tallinnas Kompressor, ent tunnistan, et pole seal aastaid käinud).
Ka seekord sattusime Steffanit külastama ajal, mil polnud ühtki vaba lauda, kuid olime esimesed, kes sabasse seisma jäid. Üsna kohe peale meid vajus uksest sisse terve mansaft inimesi, justkui oleks nad kõik korraga kuskilt bussist lahti lastud. Peagi lõpetas välisukse kõrval soome paar oma õhtusöögi. Märkasin, kuidas üks naisterahvas vaikselt lauda noolima hakkas. Ma saan aru, et kuskil pole ühtki juhist, et laua ootamiseks tuleks sappa seisma võtta, kuid üsna loogiline ja viisakas oleks esmalt lasta lauda need, kes järjekorras esimesed on. Niisiis võtsin seisukoha sisse üsna laua läheduses.
Kui olime saanud napilt maha istuda, astus meie juurde varateismelise pojaga naine, kes päris, kas toolid meie kõrval on vabad. Heauskliku külastajana ei uurinud ma esimese hooga, milleks ta toole soovib ja vastasin jaatavalt - ehk on neil kuskil laud, aga seltskond suurem ja toole puudu, milleks siis veel teisest lauast muidu toole küsida? Selle peale käsutas naisterahvas oma poja meie lauda istuma. Olime nii hämmingus, et ei osanudki esimese hooga kohe reageerida. Steffani lauad on üsna pisikesed, mis tähendab, et võõrastega lauda jagades, tuleks istuda üsna külg-külje kõrval ja mingist privaatsusest ei saa absoluutselt enam juttugi olla. Isegi menüü arutamine oleks sama hea kui teise isiku suutäisi lugeda. õnneks tuli peagi teenindaja, kes viisakalt naisterahvale püüdis selgitada, et ühes lauas istub ikkagi üks seltskond ja üks arve. Nähes meie häiritud nägusid, naisterahvas loobus.
Hetk hiljem vabanes meie lähedal teine laud, kuhu asusid istuma järjekorras järgmisena oodanud kaks vene neidu. Sama naisterahvas lendas neilegi peale ettepanekuga lauda jagada. Malbed neiud ei osanud ettepanekust kuidagi viisakalt keelduda. Ka neile tõttas appi sama teenindaja, mille peale naisterahvas meeletult meelehärmi väljendas, kurtes Steffani poliitika üle: milleks siis tehakse neljaseid laudu, kui sinna lubatakse istuda vaid kahel inimesel. Tüdrukute õnneks loobus naine ka nende lauast lõpuks peale pikemat sõnelust.
Süvenesime menüüsse ja esitasime teenindajale oma tellimuse. Äkkitselt paelus meie tähelepanu vanem abielupaar, kellest proua päris, kas kohad meie kõrval on vabad. Äsja saadud kogemuse põhjal vastasin kiirelt, et sooviksime einestada omaette ega soovi lauda jagada. Proua manas näole grimassi: nemad tellisid pitsa kaasa, sellega pidi minema veel vaid 5 minutit ja kas nad ei võiks ooteajaks end toolidele toetada. Ohkasime kergelt ja andsime oma nõusoleku, mis see 5 minutit siis ikkagi ära ei ole. Mõni minut hiljem selgus, et proua oli ooteaega valesti kuulnud: mitte 4 minutit, vaid 40 minutit oli tegelik aeg, mil söögi alles kätte sai. Nende pitsa toodid hetk enne meie oma, nii et lõpuks õnnestus meil einestada siiski omaette. Ent sellist situatsiooni, kus keegi Eestis meeleheitlikult püüab meiega söögikohas lauda jagada, kogesin küll esimest korda. Kas meie inimesed on nahhaalsemaks muutunud või lihtsalt näljased?
Kuigi ajavaru tundus olevat küllaldane, saabusin sellegipoolest Pärnusse napid 10 minutit enne kaheksat. M oli selleks ajaks kenasti toa soojaks kütnud. Tööriided kiiresti seljast visatud, kohvrist kleit üll visatud saabusime täpselt täistunniks Amende Villasse Sügisjazzi raames Laura Põldvere kontserti kuulama. Külgmises kambris olid veel üksikud vabad kohad, kuhu end mõnusasti sisse seadsime ja mu seksika punase küünarkargu kamina najale toetasime. Veidi hiljem jäi samasse kambrisse seisma seltskond, kus noormees liikus samuti küünarkarguga. Seda nähes, hakkas suunurk vägisi tukslema - saatusekaaslane. Kui ta esimese hooga ei saanud muigest hästi aru, siis peale kontserti teda taas maja ees kohates, tervitas ta karguga juba esimesena, lisades juurde, et ikka juhtub.
Kontsert ise oli suurepärane. Laura mahe hääl sobis ideaalselt kõlama ajaloohõngulise villa ruumidesse, tema välimus loomulikult laitmatu. Aga Laura ei oleks ilmselt kõlanud ka nii suurepäraselt oma imelise bändita. Trummar ja tsellomängija on mõlemad ilmselgelt üle prahi ja ainuüksi juba nende kahe neiu pärast tasub Laura kontserditel käia. Kui tunnine kontsert äkki lõppes, oli tunne, justkui tahaks veel ja veel.
Otsustasime leida koha, kus oleks võimalik võtta kerget õhtueinet elava klaverimuusika saatel. Infotelefon ei osanud meile soovitada ühetgi kohta. Kuna me kumbki Pärnus peale Pizza Steffani kuigipalju kohti ei tea, ei osanud ka esimese hooga kuhugi minna. Tegime autoga kolm tiiru ümber Pärnu kesklinna ja lõpuks otsustasime sisse astuda Cafe Grandi, mis seni paistis eemalt pigem noobel restoran kui hubane kohvik. Ootamatult paitas meie kõrvu klaverimuusika! Ka kohviku hinnad on üsna mõsitlikud - kohvitassi saab kätte juba 10 krooniga. Ilus õhtu lõppes täiuslikult.
Hommikusöögikohti internetist otsides sattusin mitmetele põnevatele lehtedele, kuid parimaks neist võin pidada Pärnu Postimehe üsna hiljuti ilmunud artiklit, milles räägitakse Pärnus arendatavast kohvikukultuurist. Varaseks söögiks soovitatakse erinevate blogides ja foorumites Frensi või Mahediku kohvikuid. Kuna Frens oli ootamatult reserveeritud, astusime sisse Mahedikku. Olin Mahedikust varasemalt ajakirjadest lugenud, kuid alati unustanud asukoha. Kahju on sellest, et nende koduleht on veel üsna tühi, kuid koht ise on päris äge, veidi vanaaegne ja hubane. Hinnad mõistlikud, kuigi mitte odavad, aga toidud suurepärased. Pakutakse tõesti ökovariante: speltanisu puder kõrvitsa-õunamoosi ja talupiimaga; kaerahelbejahu pannkook teralise kohupiima ja astelpajuga. Oli ka uid põnevaid pakkumisi, aga ega kõike saa ju meelde jätta. Igatahes tasub sealt teinekordki läbi astuda. Kindlasti võiks tulevikus ka tutvuda mõnusa lõuna- ja õhtusöögikohviku Supelsakstega, kohvi ja trühvlite tarvis Picadillyga. Netiavarustes mainiti ära veel uus sushikoht A-hoy ja pisike kohvik Papli. Tundub, et kohvikutama tuleb Pärnusse veelgi minna.
Juhusliku shopingu käigus saadud kupongid reklaamisid Ammende villas koogitükki ja Estonias terme. Tallinnast tulles olin kiiruga kaasa haaranud ujumisriided juhuks, kui peaksime tahtma Terviseparadiisi veekeskusesse minna, kus olen üsna ammu käinud ja viimasel ajal mitmel korral uuesti minna soovinud. Ootamatu sooduskupong pani aga mõtte liikuma Estonia spa suunas. Mõeldud, tehtud.
Estonia termid on moodsas keeles basseini- ja saunakeskus. Veidi meenutab Narva-Jõesuu spaad, kuid on kõvasti sellest üle. Läbi kahe korruse on mitmeid veega seotud elemente, kus on äärmiselt mõnus kolme tunni jooksul vedeleda, alustades Türgi hamamist, aurusaunast ja Jaapani basseinist ning lõpetades mitmete erinevate mullivannidega. Igal juhul, kes käinud pole, sellele soovitan kindlasti. Üllatavalt positiivne kogemus.
Harjumuspäraselt käisime ka Pizza Steffanis söömas. Steffani huvitav fenomen on see, et ükskõik millisel aastaajal sinna minna, on see praktiliselt alati täis ja pole ka haruldus sabas seistes lauda oodata. Ühtegi teist sellist kohta Eestis ma ei tea (vanasti oli ka Tallinnas Kompressor, ent tunnistan, et pole seal aastaid käinud).
Ka seekord sattusime Steffanit külastama ajal, mil polnud ühtki vaba lauda, kuid olime esimesed, kes sabasse seisma jäid. Üsna kohe peale meid vajus uksest sisse terve mansaft inimesi, justkui oleks nad kõik korraga kuskilt bussist lahti lastud. Peagi lõpetas välisukse kõrval soome paar oma õhtusöögi. Märkasin, kuidas üks naisterahvas vaikselt lauda noolima hakkas. Ma saan aru, et kuskil pole ühtki juhist, et laua ootamiseks tuleks sappa seisma võtta, kuid üsna loogiline ja viisakas oleks esmalt lasta lauda need, kes järjekorras esimesed on. Niisiis võtsin seisukoha sisse üsna laua läheduses.
Kui olime saanud napilt maha istuda, astus meie juurde varateismelise pojaga naine, kes päris, kas toolid meie kõrval on vabad. Heauskliku külastajana ei uurinud ma esimese hooga, milleks ta toole soovib ja vastasin jaatavalt - ehk on neil kuskil laud, aga seltskond suurem ja toole puudu, milleks siis veel teisest lauast muidu toole küsida? Selle peale käsutas naisterahvas oma poja meie lauda istuma. Olime nii hämmingus, et ei osanudki esimese hooga kohe reageerida. Steffani lauad on üsna pisikesed, mis tähendab, et võõrastega lauda jagades, tuleks istuda üsna külg-külje kõrval ja mingist privaatsusest ei saa absoluutselt enam juttugi olla. Isegi menüü arutamine oleks sama hea kui teise isiku suutäisi lugeda. õnneks tuli peagi teenindaja, kes viisakalt naisterahvale püüdis selgitada, et ühes lauas istub ikkagi üks seltskond ja üks arve. Nähes meie häiritud nägusid, naisterahvas loobus.
Hetk hiljem vabanes meie lähedal teine laud, kuhu asusid istuma järjekorras järgmisena oodanud kaks vene neidu. Sama naisterahvas lendas neilegi peale ettepanekuga lauda jagada. Malbed neiud ei osanud ettepanekust kuidagi viisakalt keelduda. Ka neile tõttas appi sama teenindaja, mille peale naisterahvas meeletult meelehärmi väljendas, kurtes Steffani poliitika üle: milleks siis tehakse neljaseid laudu, kui sinna lubatakse istuda vaid kahel inimesel. Tüdrukute õnneks loobus naine ka nende lauast lõpuks peale pikemat sõnelust.
Süvenesime menüüsse ja esitasime teenindajale oma tellimuse. Äkkitselt paelus meie tähelepanu vanem abielupaar, kellest proua päris, kas kohad meie kõrval on vabad. Äsja saadud kogemuse põhjal vastasin kiirelt, et sooviksime einestada omaette ega soovi lauda jagada. Proua manas näole grimassi: nemad tellisid pitsa kaasa, sellega pidi minema veel vaid 5 minutit ja kas nad ei võiks ooteajaks end toolidele toetada. Ohkasime kergelt ja andsime oma nõusoleku, mis see 5 minutit siis ikkagi ära ei ole. Mõni minut hiljem selgus, et proua oli ooteaega valesti kuulnud: mitte 4 minutit, vaid 40 minutit oli tegelik aeg, mil söögi alles kätte sai. Nende pitsa toodid hetk enne meie oma, nii et lõpuks õnnestus meil einestada siiski omaette. Ent sellist situatsiooni, kus keegi Eestis meeleheitlikult püüab meiega söögikohas lauda jagada, kogesin küll esimest korda. Kas meie inimesed on nahhaalsemaks muutunud või lihtsalt näljased?
teisipäev, 5. oktoober 2010
Kliendikaebus Elisale
Kallis Elisa,
kirjutan sulle üle pika aja. Seni on meil olnud aastaid kestev ja teineteist respekteeriv suhe ning mul oleks kahju, kui see nüüd lõppema peaks. Kunagi suhte alguses olid meil mõned väikesed probleemid, kuid need lahenesid kiiresti. Hiljem oleme omavahel läbi saanud ka üsna hästi kuniks minu mured hakkasid pihta umbes kuu aega tagasi.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Augusti keskel rõõmustas tööandja mind teatega, et saan endale töömobiili numbri. Kuna olen olnud ise juba aastaid Elisa klient ja ka tööandja on Elisa võrgus, sobis mulle suurepäraselt mõte kasutada topeltnumbri teenust. Elisa, mitte et ma sind ei usaldaks, aga sellegipoolest olen uute asjade proovimisel ettevaatlik ning enne pea ees tundmatus kohas vette hüppamist otsustasin veidi uurida taustinfot, kas asi on ikka nii ilus kui eemalt paistab.
Mulle meeldib palju rääkida ja seepärast olin väga rahul oma kõnepaketiga, milles sisaldus fikseeritud kuu tasu eest väga palju kõneaega. Samuti olin harjunud kasutama juba pikaajaliselt kõneposti teenust ning mis seal salata, meeldib mulle telefonist ka e-posti lugeda ja internetis surfata. Telefon on minu jaoks igapäevane asendamatu abimees ning kaasas kõikjal, kuhu ma lähen.
Niisiis uurisin ma Elisa esindusest, kas on võimalik topeltnumbri puhul jätta põhinumbriks mu isiklik number, et välja helistades ja pikki kõnesid tehes ei läheks number sassi ja ma kogemata tööandjale sellega lisakulu ei tekitaks. Samuti soovisin, et jääks alles kõneposti teenuse võimalus. Tööandja oli aga andnud omapoolse nõusoleku internetiteenuse maksmise osas (fikseeritud kuutasuga 100 krooni), nii et minu jaoks oleks olnud ideaalne lahendus topeltnumbrina, kus eranumber on põhinumbriks, alles jääb kõnepost, aga interneti kasutamise tasu nõutakse sisse tööandjalt. Teenindaja, kes mind sel teemal aidata püüdis, jäi aga vastusega jänni. Ta püüdis küll uurida vastuseid kolleegidelt ja tootejuhilt, ent tootejuhi telefon oli väljas. Kuna ma vastust ei saanud, kas eranumber saab topeltnumbri põhinumbriks olla, jäi tehing tookord katki.
Mõte jäi topelnumbri osas ikkagi kripeldama ja otsustasin peale järele mõtlemist siiski proovida topeltnumbri teenust klassikalisel moel: põhinumbriks sai tööandja number, lisanumbriks eranumber ning interneti tasu läks tööandja arvelt. Peale mõningat pusimist sai teenindaja esinduses selle lõpuks ka vormistatud ning tundus, et kõik ongi nüüd nii nagu peab. Teenindaja ei osanud üksnes vastata, miks eranumbrile tulevad kõned ikkagi topeltnumbrile ei suundu. Nii otsustasingi hoida esialgu telefonis oma erakaarti, et eranumbrilt kõned kätte saaksin ja järgmisel tööpäeval oleks Elisast võimalik uurida, millal teenus tööle hakkab.
Päev peale topeltnumbri teenuse sõlmimist, kui telefonis oli veel eranumbri sim-kaart, püüdsin panna autot telefoniga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Ka parkimist lõpetades sõnumit ei saabunud. Siis hakaks asi tunduma kahtlane. Avastasin, et sms-d olid laekunud põhinumbri sim-kaardile. Siis sain ka teada, et eranumer ei lülitunud ümber osaks topeltnumbrist, sest kõneposti teenus oli aktiveeritud. Probleem pidi lahenema siis, kui eranumbri similt suunamised maha võtta ning põhinumbrile kõnepost teha. Õnneks oli tööandja ka kõneposti teenuse lisamisega nõus. Õues olid ilmad soojad, päike paistis ja elu oli kui lill - topeltnumber töötas kenasti nii mõlema numbri kõnede, sõnumite, põhinumbri kõneposti kui interneti osas. Eranumbri sim kaart on sellest päevast alates olnud mul rahakoti vahel kaasas juhuks, kui ühel päeval peaks tulema hetk, mil otsustan topeltnumbrist loobuda, oleks lihtne oma numbrit taas kasutama hakata (samal põhjusel ei lõpetanud ma oma eranumbrilt ära esialgu ei kõneposti ega interneti teenuseid, kuigi kõneposti midagi ei suundu ja eranumbriga internetti ei kasuta).
Elisa, ma ei oodanusd sinust salakavalat käitumist, kuid just selle osaks sain ma alates eelmisest neljapäevast (30.09.2010). Keset päeva avastasin oma telefonilt sõnumi, et kõnepostis on mulle teade, ilma telefoni helisemiseta. Olin veidi üllatunud. Püüdsin helistada kõneposti, kuid telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit, sest arvasin, et sattusin helistama kõneposti kogemata vale numbriga. Sain ikka võrguvea teate. Vahetasin numbri tagasi põhinumbriks ja helistasin kõneposti: teateid ei olnud. Samas smsis oli selgelt kirjas, et kõnepostis on teade. Teate avastasin aga eranumbrilt (sim kaarti vahetamata) kõneposti helistades ja sattudes oma erakõneposti, kuhu ühtki suunamist tehtud ei olnud. Samasugune juhtum leidis aset veelkord samal päeval õhtul kella 17 paiku. Et kõnepost teavitab vaid nendest kõnedest, kes on ka sõnumi salvestanud, aga jätab teavitamata nendest, kes on helistanud, ent kõneposti sattudes kõne katkestanud, ei oskagi ma öelda kui paljud mind tol päeval kätte saada püüdsid. Kuna välja helistamiseks number töötas, ei osanud ma kahtlustadagi, et kõned sinna sisse ei tule.
Proovisin helistada ise endale lauatelefonilt ja sattusin eranumbri kõnepostkasti. Helistasin klienditeenindusse ning mulle öeldi, et olen ise oma kõik sissetulevad kõned suunanud kõneposti. Samas võin ma kindlalt väita, et ei olnud teinud telefoniga samal ega lähipäevadel ühtki suunamisega seotud toimingut, ka ei olnud ma vahetanud sim kaarti. Kui telefonis on sees töönumbriga sim kaart, ei saa ma ju sellelt kaardilt eranumbrile suunamisi peale ometi panna? Teenindaja palus teha telefonile restardi ja kõik pidi saama kohe korda.
Sama päeva õhtul ootasin kõnet, mis kell ja kuhu kohtumispaik määratakse. Seda kõnet aga ei saanudki tulla, sest eranumbrilt ei olnud mind endiselt võimalik kätte saada. Ah, ma ei jaksagi kogu sellest õhtust enam pikalt kirjutada, kui olen seda korra juba teinud oma blogis. Sellegipoolest teenindaja, kes minuga terve õhtu suhtles, oli väga püüdlik ja lõpuks tundus, et kõik sai korda.
Nädalavahetusel oli mul vähe sissetulevaid kõnesid, kuid veel pühapäeva õhtupoolikul ei kurtnud keegi, et mind kätte ei saanud. Kuigi, see kurtmine võinuks jääda ka hüüdja hääleks kõrbes, sest tegelikkuses ei tea ma, kaua mu eranumber ei ole olnud töökorras. Paraku oma töönumbrit kasutan üksnes tööalasel eesmärgil ega ole seda isegi mitte perele jaganud. See tähendab, et mind vahepeal kätte saada telefonitsi ei olnudki võimalik. Ka ei tule ma ise selle peale, et teha endale Muhv-nõudmiseni kõnesid ehk mõnelt muult telefonilt kontrolli mõttes endale helistada, kas number ikka töötab.
Terve eilse päeva oli telefon kahtlaselt vaikne. Aga vahel ongi vaiksemaid päevi ja sellest ei oska kohe kahtlustada, et number taas ei tööta - leiti ju eelmise nädala lõpul lahendus Elisa poolt ja kuna mulle keegi rohkem tagasi ei helistanud ega muul viisil ühendust võtnud, siis eeldasin, et kõik töötab. Täna lõuna ajal sain kurjakuulutava teate, et mu eranumber pole enam isegi mitte kõneposti sattunud, vaid lausa levist väljas.
Olles valinud topeltnumbriga sim kaardilt aktiivseks oma eranumbri, helistasin Elisa kliendiinfosse. Teenindajalt sain vastuseks, et probleemi lahendus on jäänud tehnikutelt poolikuks. Tundsin, kuidas mul silme eest mustaks läks ja veri pähe tõusis: ma ei saa kontrollida seda, kas Elisa teeb oma tööd ja lahendab tekkinud probleeme. Kannatliku kliendina ootan ma pikisilmi oma suurele murele lahendust ja eeldan, et olles selle adresseerinud õigetele inimestele, sellega ka tegeletakse, aga tuleb välja, et ilmselt nii see ikkagi ei ole. Kallis Elisa, kui sa oled pannud mind niigi juba pikalt ebamugavasse situatsiooni, siis kuidas peaksin käituma, et oma murele lõpuks sinupoolne lahendus leida?
Veidi hiljem helistas täna teenindaja mulle tagasi ja teatas, et tänu olemasolevale kõneposti teenusele ei saagi topeltnumber töötada. Väidetavalt ei ole võimalik topeltnumbri teenuse puhul kasutada kõneposti teenust. Kuulsin seda täna telefonis esimest korda. Miks ometi ükski teenindaja mulle sellist infot kordagi varem polnud andnud, et topeltnumbri puhul pean loobuma kõnepostist? Miks lastakse see teenus siis tasuliselt numbrile peale panna, kui seda teenust tegelikult olla ei tohi? Ja kui teenus ei ole aktiveeritud (mitte üheltki similt ei ole ühtki kõnet suunatud mitte kummassegi kõneposti), siis miks endiselt ei tööta mu eranumber, vaid väsinud automaatvastaja hääl teatab nukralt, et number on välja lülitatud või asub väljaspool levi piirkonda?
Minu jaoks on mu eranumber osa minu identiteedist, mis on mul aegade algusest olnud. See number ei ole seotud üksnes mu pere ja sõpradega, keda kalliks pean, vaid ka klientidega, kes minuga on arvestanud. Nüüd ma ei saagi teada, kui mõni klient on püüdnud mind kätte saada, et oma lemmikloomale süüa osta. Näljase looma omanik ei oota kuniks tehnilised probleemid lahenevad - tema lemmik tahab süüa saada kohe. Ma ei tea mitu klienti on sinu tujukus, Elisa, mulle praegusel hetkel maksma läinud. Elisa, ma olen sinus pettunud ja tunnen end petetuna sinu poolt. Olen olnud sulle kogu aja, mil mul on mobiiltelefon olnud, truu klient ega ole lasknud ühelgi teisel operaatoril end üle meelitada nende marjamaale. Ja pika lojaalsuse eest tasud sa mulle niimoodi?
Elisa, ma ei tahaks meie pikaajalist suhet lõpetada, aga kui need probleemid ei leia peagi mõistlikku lahendust, ei näe ma varsti enam teist võimalust, sest kahte telefoni kaasas kandes ei ole enam vahet, kas mõlemad on ühes võrgus või mitte. Elisa, kuidas sa lahendad tekkinud probleemi ja korvad minu valu?
Sinu truu klient
P.
kirjutan sulle üle pika aja. Seni on meil olnud aastaid kestev ja teineteist respekteeriv suhe ning mul oleks kahju, kui see nüüd lõppema peaks. Kunagi suhte alguses olid meil mõned väikesed probleemid, kuid need lahenesid kiiresti. Hiljem oleme omavahel läbi saanud ka üsna hästi kuniks minu mured hakkasid pihta umbes kuu aega tagasi.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Augusti keskel rõõmustas tööandja mind teatega, et saan endale töömobiili numbri. Kuna olen olnud ise juba aastaid Elisa klient ja ka tööandja on Elisa võrgus, sobis mulle suurepäraselt mõte kasutada topeltnumbri teenust. Elisa, mitte et ma sind ei usaldaks, aga sellegipoolest olen uute asjade proovimisel ettevaatlik ning enne pea ees tundmatus kohas vette hüppamist otsustasin veidi uurida taustinfot, kas asi on ikka nii ilus kui eemalt paistab.
Mulle meeldib palju rääkida ja seepärast olin väga rahul oma kõnepaketiga, milles sisaldus fikseeritud kuu tasu eest väga palju kõneaega. Samuti olin harjunud kasutama juba pikaajaliselt kõneposti teenust ning mis seal salata, meeldib mulle telefonist ka e-posti lugeda ja internetis surfata. Telefon on minu jaoks igapäevane asendamatu abimees ning kaasas kõikjal, kuhu ma lähen.
Niisiis uurisin ma Elisa esindusest, kas on võimalik topeltnumbri puhul jätta põhinumbriks mu isiklik number, et välja helistades ja pikki kõnesid tehes ei läheks number sassi ja ma kogemata tööandjale sellega lisakulu ei tekitaks. Samuti soovisin, et jääks alles kõneposti teenuse võimalus. Tööandja oli aga andnud omapoolse nõusoleku internetiteenuse maksmise osas (fikseeritud kuutasuga 100 krooni), nii et minu jaoks oleks olnud ideaalne lahendus topeltnumbrina, kus eranumber on põhinumbriks, alles jääb kõnepost, aga interneti kasutamise tasu nõutakse sisse tööandjalt. Teenindaja, kes mind sel teemal aidata püüdis, jäi aga vastusega jänni. Ta püüdis küll uurida vastuseid kolleegidelt ja tootejuhilt, ent tootejuhi telefon oli väljas. Kuna ma vastust ei saanud, kas eranumber saab topeltnumbri põhinumbriks olla, jäi tehing tookord katki.
Mõte jäi topelnumbri osas ikkagi kripeldama ja otsustasin peale järele mõtlemist siiski proovida topeltnumbri teenust klassikalisel moel: põhinumbriks sai tööandja number, lisanumbriks eranumber ning interneti tasu läks tööandja arvelt. Peale mõningat pusimist sai teenindaja esinduses selle lõpuks ka vormistatud ning tundus, et kõik ongi nüüd nii nagu peab. Teenindaja ei osanud üksnes vastata, miks eranumbrile tulevad kõned ikkagi topeltnumbrile ei suundu. Nii otsustasingi hoida esialgu telefonis oma erakaarti, et eranumbrilt kõned kätte saaksin ja järgmisel tööpäeval oleks Elisast võimalik uurida, millal teenus tööle hakkab.
Päev peale topeltnumbri teenuse sõlmimist, kui telefonis oli veel eranumbri sim-kaart, püüdsin panna autot telefoniga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Ka parkimist lõpetades sõnumit ei saabunud. Siis hakaks asi tunduma kahtlane. Avastasin, et sms-d olid laekunud põhinumbri sim-kaardile. Siis sain ka teada, et eranumer ei lülitunud ümber osaks topeltnumbrist, sest kõneposti teenus oli aktiveeritud. Probleem pidi lahenema siis, kui eranumbri similt suunamised maha võtta ning põhinumbrile kõnepost teha. Õnneks oli tööandja ka kõneposti teenuse lisamisega nõus. Õues olid ilmad soojad, päike paistis ja elu oli kui lill - topeltnumber töötas kenasti nii mõlema numbri kõnede, sõnumite, põhinumbri kõneposti kui interneti osas. Eranumbri sim kaart on sellest päevast alates olnud mul rahakoti vahel kaasas juhuks, kui ühel päeval peaks tulema hetk, mil otsustan topeltnumbrist loobuda, oleks lihtne oma numbrit taas kasutama hakata (samal põhjusel ei lõpetanud ma oma eranumbrilt ära esialgu ei kõneposti ega interneti teenuseid, kuigi kõneposti midagi ei suundu ja eranumbriga internetti ei kasuta).
Elisa, ma ei oodanusd sinust salakavalat käitumist, kuid just selle osaks sain ma alates eelmisest neljapäevast (30.09.2010). Keset päeva avastasin oma telefonilt sõnumi, et kõnepostis on mulle teade, ilma telefoni helisemiseta. Olin veidi üllatunud. Püüdsin helistada kõneposti, kuid telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit, sest arvasin, et sattusin helistama kõneposti kogemata vale numbriga. Sain ikka võrguvea teate. Vahetasin numbri tagasi põhinumbriks ja helistasin kõneposti: teateid ei olnud. Samas smsis oli selgelt kirjas, et kõnepostis on teade. Teate avastasin aga eranumbrilt (sim kaarti vahetamata) kõneposti helistades ja sattudes oma erakõneposti, kuhu ühtki suunamist tehtud ei olnud. Samasugune juhtum leidis aset veelkord samal päeval õhtul kella 17 paiku. Et kõnepost teavitab vaid nendest kõnedest, kes on ka sõnumi salvestanud, aga jätab teavitamata nendest, kes on helistanud, ent kõneposti sattudes kõne katkestanud, ei oskagi ma öelda kui paljud mind tol päeval kätte saada püüdsid. Kuna välja helistamiseks number töötas, ei osanud ma kahtlustadagi, et kõned sinna sisse ei tule.
Proovisin helistada ise endale lauatelefonilt ja sattusin eranumbri kõnepostkasti. Helistasin klienditeenindusse ning mulle öeldi, et olen ise oma kõik sissetulevad kõned suunanud kõneposti. Samas võin ma kindlalt väita, et ei olnud teinud telefoniga samal ega lähipäevadel ühtki suunamisega seotud toimingut, ka ei olnud ma vahetanud sim kaarti. Kui telefonis on sees töönumbriga sim kaart, ei saa ma ju sellelt kaardilt eranumbrile suunamisi peale ometi panna? Teenindaja palus teha telefonile restardi ja kõik pidi saama kohe korda.
Sama päeva õhtul ootasin kõnet, mis kell ja kuhu kohtumispaik määratakse. Seda kõnet aga ei saanudki tulla, sest eranumbrilt ei olnud mind endiselt võimalik kätte saada. Ah, ma ei jaksagi kogu sellest õhtust enam pikalt kirjutada, kui olen seda korra juba teinud oma blogis. Sellegipoolest teenindaja, kes minuga terve õhtu suhtles, oli väga püüdlik ja lõpuks tundus, et kõik sai korda.
Nädalavahetusel oli mul vähe sissetulevaid kõnesid, kuid veel pühapäeva õhtupoolikul ei kurtnud keegi, et mind kätte ei saanud. Kuigi, see kurtmine võinuks jääda ka hüüdja hääleks kõrbes, sest tegelikkuses ei tea ma, kaua mu eranumber ei ole olnud töökorras. Paraku oma töönumbrit kasutan üksnes tööalasel eesmärgil ega ole seda isegi mitte perele jaganud. See tähendab, et mind vahepeal kätte saada telefonitsi ei olnudki võimalik. Ka ei tule ma ise selle peale, et teha endale Muhv-nõudmiseni kõnesid ehk mõnelt muult telefonilt kontrolli mõttes endale helistada, kas number ikka töötab.
Terve eilse päeva oli telefon kahtlaselt vaikne. Aga vahel ongi vaiksemaid päevi ja sellest ei oska kohe kahtlustada, et number taas ei tööta - leiti ju eelmise nädala lõpul lahendus Elisa poolt ja kuna mulle keegi rohkem tagasi ei helistanud ega muul viisil ühendust võtnud, siis eeldasin, et kõik töötab. Täna lõuna ajal sain kurjakuulutava teate, et mu eranumber pole enam isegi mitte kõneposti sattunud, vaid lausa levist väljas.
Olles valinud topeltnumbriga sim kaardilt aktiivseks oma eranumbri, helistasin Elisa kliendiinfosse. Teenindajalt sain vastuseks, et probleemi lahendus on jäänud tehnikutelt poolikuks. Tundsin, kuidas mul silme eest mustaks läks ja veri pähe tõusis: ma ei saa kontrollida seda, kas Elisa teeb oma tööd ja lahendab tekkinud probleeme. Kannatliku kliendina ootan ma pikisilmi oma suurele murele lahendust ja eeldan, et olles selle adresseerinud õigetele inimestele, sellega ka tegeletakse, aga tuleb välja, et ilmselt nii see ikkagi ei ole. Kallis Elisa, kui sa oled pannud mind niigi juba pikalt ebamugavasse situatsiooni, siis kuidas peaksin käituma, et oma murele lõpuks sinupoolne lahendus leida?
Veidi hiljem helistas täna teenindaja mulle tagasi ja teatas, et tänu olemasolevale kõneposti teenusele ei saagi topeltnumber töötada. Väidetavalt ei ole võimalik topeltnumbri teenuse puhul kasutada kõneposti teenust. Kuulsin seda täna telefonis esimest korda. Miks ometi ükski teenindaja mulle sellist infot kordagi varem polnud andnud, et topeltnumbri puhul pean loobuma kõnepostist? Miks lastakse see teenus siis tasuliselt numbrile peale panna, kui seda teenust tegelikult olla ei tohi? Ja kui teenus ei ole aktiveeritud (mitte üheltki similt ei ole ühtki kõnet suunatud mitte kummassegi kõneposti), siis miks endiselt ei tööta mu eranumber, vaid väsinud automaatvastaja hääl teatab nukralt, et number on välja lülitatud või asub väljaspool levi piirkonda?
Minu jaoks on mu eranumber osa minu identiteedist, mis on mul aegade algusest olnud. See number ei ole seotud üksnes mu pere ja sõpradega, keda kalliks pean, vaid ka klientidega, kes minuga on arvestanud. Nüüd ma ei saagi teada, kui mõni klient on püüdnud mind kätte saada, et oma lemmikloomale süüa osta. Näljase looma omanik ei oota kuniks tehnilised probleemid lahenevad - tema lemmik tahab süüa saada kohe. Ma ei tea mitu klienti on sinu tujukus, Elisa, mulle praegusel hetkel maksma läinud. Elisa, ma olen sinus pettunud ja tunnen end petetuna sinu poolt. Olen olnud sulle kogu aja, mil mul on mobiiltelefon olnud, truu klient ega ole lasknud ühelgi teisel operaatoril end üle meelitada nende marjamaale. Ja pika lojaalsuse eest tasud sa mulle niimoodi?
Elisa, ma ei tahaks meie pikaajalist suhet lõpetada, aga kui need probleemid ei leia peagi mõistlikku lahendust, ei näe ma varsti enam teist võimalust, sest kahte telefoni kaasas kandes ei ole enam vahet, kas mõlemad on ühes võrgus või mitte. Elisa, kuidas sa lahendad tekkinud probleemi ja korvad minu valu?
Sinu truu klient
P.
esmaspäev, 4. oktoober 2010
Vestlused unenäos on reaalsed?
Istusin ja kuulasin sind. vaatasin su rõõmsat nägu ja optimistlikku meelt. Mul oli hea meel kuulda, et teil on kõik hästi ja olete õnnelikud. Sa rääkisid oma reisist ja kauaoodatud taaskohtumisest. Lõpuks ometi jälle koos.
Umbes nädalapäevad tagasi hommikul ärgates ei mäletanud ma midagi detailidest, üksnes rahulik enesetunne oli, teades, et teiega on kõik korras ja hästi. Hinges torkis korraks valusast igatsuest teie mõlema järgi, sest öine vestlus unenäos oli nii päris ja reaalne, et hommikul oli raske uskuda: seda ei toimunudki. Aga võibolla ei olnudki see pelgalt uni ja meie vestlust mäletad sinagi?
Igatsen vestlusi ja koos veedetud hetki. Igatsus teeb hinge veidi hellaks. Mõttes teile soovin head. Ehk jõuavad need soovid kohale teie unenägudes, E ja L.
Umbes nädalapäevad tagasi hommikul ärgates ei mäletanud ma midagi detailidest, üksnes rahulik enesetunne oli, teades, et teiega on kõik korras ja hästi. Hinges torkis korraks valusast igatsuest teie mõlema järgi, sest öine vestlus unenäos oli nii päris ja reaalne, et hommikul oli raske uskuda: seda ei toimunudki. Aga võibolla ei olnudki see pelgalt uni ja meie vestlust mäletad sinagi?
Igatsen vestlusi ja koos veedetud hetki. Igatsus teeb hinge veidi hellaks. Mõttes teile soovin head. Ehk jõuavad need soovid kohale teie unenägudes, E ja L.
neljapäev, 30. september 2010
Tehnikaaura võidab jälle!
Olen mitmeid kordi varem olnud hädas oma tehnikaauraga, millest ka varasemalt siin juttu olnud on. Täna asus tehnikaaura taas rünnakule, sedakorda juba kõrgemal tasemel.
Paar nädalat tagasi sain tööandjalt mobiiltelefoni numbri. Kuna ka see oli Elisa võrgus nagu minu isiklik numbergi (olgu siinkohal öeldud, et sisuliselt terve oma teadliku elu, mil mul mobiil on olnud, olen ma Elisa võrgus tiksunud ning seni Elisaga üsnagi rahule jäänud, nii et pole olnud põhjust võrku vahetama hakata), otsustasin proovida topeltnumbri teenust, et ei peaks kaasas kandma kahte mobiiltelefoni, vaid saaks ühega hakkama.
Esialgu oli mul plaan eranumber jätta põhinumbriks ja töönumber lisanumbriks. Siis selgus, et sellisel juhul peab interneti kuutasu minema ikkagi eranumbrilt ja tööandja seda tasuda ei saa. See mõte mulle aga ei sobinud. Järgmine väike tagasilöök tuli siis, kui selgus, et kui töönumbrist saab põhinumber, siis eranumbril ei saa lisanumbrina olla kõneposti teenust. Õnneks oli tööandja nõus kõneposti tellima ja seega mina nõus klassikalisele reeglile alla vanduma: töönumbrist sai põhinumber, eranumbrist lisanumber ja töötasid nii internet kui kõnepost. Sellegipoolest ei kiirustanud ma eranumbril interneti- ega kõnepostiteenust peatama.
Esimese hooga ei hakanud topeltnumber kuidagi tööle. Kõned lihtsalt ei suundunud ümber ja töö-simi sisse pannes lükkas erakõned postkasti. Nii jätsin telefoni eranumbri simi kuniks ühel hetkel panin auto mobiiliga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Helistasin Ühisteenustele ja uurisin, miks sõnumit ei tulnud ning kas parkimine ikka õnnestus. Sain kinnitava vastuse. Parkimist maha võttes taas sõnumit ei saabunud. Saatsin smsi M-le, kuid ka tema ei vastanud. Siis taipasin, et midagi on mäda - ükski sms miskipärast minuni ei jõua. Veidi hiljem nuputasime välja: smsid suundusid kõik põhinumbri simile. Siis tabasime ära ka probleemile lahenduse: võtsin eranumbrilt kõik kõneposti suunamised maha ja topeltnumber sai mõnusasti töökorda, telefoni sisse õige sim kaart.
Kõik tunduski toimivat nagu peab kuni täna lõunani. Ühtäkki saabus telefonile sms, et kõneposti on jäetud teade. Mõtlesin küll, et veidi kummaline - telefon isegi ei helisenud, kuid juu siis oli mingi võrgu probleem ja hetkeks kadus levi. Püüdsin helistada oma kõneposti, ent telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit ja sain endiselt võrguvea. Vahetasin taas numbrit ning helistasin töönumbriga kõneposti. Kõnepost teatas, et mul pole ootel ühtki teadet. Samas olin kindel, et ei näinud ennist smsis ühtki viirastust. Vahetasin taas numbrit ja kõneposti helistades sattusin oma eranumbri postkasti, kuhu oligi teade jäetud. Olin üllatunud, kuid nentisin heameelt kahe paralleelselt toimiva kõneposti üle.
Poole viie paiku õhtul sain telefonile järgmise teate: kõnepostis oli uus sõnum. Taas oli töötelefoni kõnepost tühi ja sõnum ootas erapostkastis. Siis hakkas asi kahtlaseks kiskuma. Haarasin lauatelefoni toru ja püüdsin ise oma numbrile helistada: kõne suundus postkasti. Samas välja sain helistada normaalselt ning ka telefoni restart ei aidanud. Haarasin Elisa kliendiinfo järele.
Peale mõnda aega ootel olemist teatas mulle püüdlik õpilase hääl, et olen ise oma erakõne kõned kõik suunanud postkasti. Minu väite peale, et ma pole tänba mingeid suunamise toiminguid oma telefoniga, seda enam veel eranumbriga (selleks peaksin sim-kaarti vahetama) teinud, teatas ta vaid, et ei näe, kuidas viga on tekkinud, kuid võttis suunamise maha ning kui telefonile restardi teen, peaks kõik korda minema. Restart tehtud ja süda rahul, et nüüd on kõik korras.
Umbes poolteist tundi hiljem sain M-lt kõne, et mu eranumber on väljas ja ainult töönumbrilt õnnestus tal mind kätte saada. Olin talle sellekohase eelneva hoiatava smsi igaks juhuks saatnud, et ta ei arvaks, et teda ignoreerida püüan. Helistasin taas Elisasse ja kurtsin oma muret. Minu murele anti sama selgitus, mis eelmisel korral. Jäin ootele, et kõik saaks korda. Hetk hiljem selgus, et erakõned suunduvad endiselt üksnes postkasti.
Helistasin kolmandat korda Elisasse. Teenindaja, kes oli minuga juba korra suhelnud, püüdis leida mõistlikku lahendust, et number ikkagi tööle hakkaks ning kõned läbi tuleks. Peale mitmekordseid rääkimisi ja seletamisi, tehnikutelt ja kelleltki veel uurimisi ja ootel olekuid, arvas ta olevat probleemi lahendanud. Siis selgus, et eranumber ei suundunud enam postkasti, vaid oli lihtsalt välja lülitatud. Olin hämmingus.
Helistasin Elisasse sama murega samal õhtul neljandat korda. Teenindaja oli minuga juba päris hädas. Ilmselt oli ka tehnik üsna nõutu. Edasi-tagasi helistamist oli meil omavahel mitmetel kordadel. Igaks juhuks katsetasin ka telefoni vahetust, et Elisa saaks testida, kas asi on simis, võrgus, telefonis või milles iganes. Lõpptulemusena suutis Elisa suunata manuaalselt mu eranumbri töönumbrile, nii et kõned tulid läbi, ent kõneposti teenus ei saanudki enam toimima nii nagu peaks. Samuti avastas Elisa, et isegi siis, kui nad korduvalt käsitsi kõik suunamised maha võtavad, on need hetke pärast nende süsteemis iseenesest taas tagasi. Miks või kuidas, keegi ei tea. Ehk on homne päev targem.
Olgugi, et helistamist oli Elisaga palju, sattusin lõpuks üsna asjaliku teenindaja Karini otsa, kes viitsis minuga vaeva näha ja veidi mõelda, millest võiks mu probleem tuleneda. Sellegipoolest olen nördinud, et Elisal pole teenust mis jätaks jälje helistajast ka siis, kui satutakse kõneposti, ent teadet ei jäetud - nii ei saagi ma teada, kes mulle täna helistada püüdsid ja pean olema tahtmatult ebaviisakas, et nende kõnedele ei vasta ega tagasi ei helista. Tahaksin, aga kahjuks ei tea ma, kellele peaksin traati tõmbama.
Arvestades minu tehnikaaurat, siis ehk tuleks mul saata Elisale kliendikaebuse asemel hoopis kiri pakkumisega hakata tasuta nende testkliendiks igasuguste toodete ja teenuste puhul - nagu ajalugu on näidanud, saab mu aura tehnikaga suurepäraselt hakkama, tehnika auraga enam aga millegipärast mitte.
Paar nädalat tagasi sain tööandjalt mobiiltelefoni numbri. Kuna ka see oli Elisa võrgus nagu minu isiklik numbergi (olgu siinkohal öeldud, et sisuliselt terve oma teadliku elu, mil mul mobiil on olnud, olen ma Elisa võrgus tiksunud ning seni Elisaga üsnagi rahule jäänud, nii et pole olnud põhjust võrku vahetama hakata), otsustasin proovida topeltnumbri teenust, et ei peaks kaasas kandma kahte mobiiltelefoni, vaid saaks ühega hakkama.
Esialgu oli mul plaan eranumber jätta põhinumbriks ja töönumber lisanumbriks. Siis selgus, et sellisel juhul peab interneti kuutasu minema ikkagi eranumbrilt ja tööandja seda tasuda ei saa. See mõte mulle aga ei sobinud. Järgmine väike tagasilöök tuli siis, kui selgus, et kui töönumbrist saab põhinumber, siis eranumbril ei saa lisanumbrina olla kõneposti teenust. Õnneks oli tööandja nõus kõneposti tellima ja seega mina nõus klassikalisele reeglile alla vanduma: töönumbrist sai põhinumber, eranumbrist lisanumber ja töötasid nii internet kui kõnepost. Sellegipoolest ei kiirustanud ma eranumbril interneti- ega kõnepostiteenust peatama.
Esimese hooga ei hakanud topeltnumber kuidagi tööle. Kõned lihtsalt ei suundunud ümber ja töö-simi sisse pannes lükkas erakõned postkasti. Nii jätsin telefoni eranumbri simi kuniks ühel hetkel panin auto mobiiliga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Helistasin Ühisteenustele ja uurisin, miks sõnumit ei tulnud ning kas parkimine ikka õnnestus. Sain kinnitava vastuse. Parkimist maha võttes taas sõnumit ei saabunud. Saatsin smsi M-le, kuid ka tema ei vastanud. Siis taipasin, et midagi on mäda - ükski sms miskipärast minuni ei jõua. Veidi hiljem nuputasime välja: smsid suundusid kõik põhinumbri simile. Siis tabasime ära ka probleemile lahenduse: võtsin eranumbrilt kõik kõneposti suunamised maha ja topeltnumber sai mõnusasti töökorda, telefoni sisse õige sim kaart.
Kõik tunduski toimivat nagu peab kuni täna lõunani. Ühtäkki saabus telefonile sms, et kõneposti on jäetud teade. Mõtlesin küll, et veidi kummaline - telefon isegi ei helisenud, kuid juu siis oli mingi võrgu probleem ja hetkeks kadus levi. Püüdsin helistada oma kõneposti, ent telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit ja sain endiselt võrguvea. Vahetasin taas numbrit ning helistasin töönumbriga kõneposti. Kõnepost teatas, et mul pole ootel ühtki teadet. Samas olin kindel, et ei näinud ennist smsis ühtki viirastust. Vahetasin taas numbrit ja kõneposti helistades sattusin oma eranumbri postkasti, kuhu oligi teade jäetud. Olin üllatunud, kuid nentisin heameelt kahe paralleelselt toimiva kõneposti üle.
Poole viie paiku õhtul sain telefonile järgmise teate: kõnepostis oli uus sõnum. Taas oli töötelefoni kõnepost tühi ja sõnum ootas erapostkastis. Siis hakkas asi kahtlaseks kiskuma. Haarasin lauatelefoni toru ja püüdsin ise oma numbrile helistada: kõne suundus postkasti. Samas välja sain helistada normaalselt ning ka telefoni restart ei aidanud. Haarasin Elisa kliendiinfo järele.
Peale mõnda aega ootel olemist teatas mulle püüdlik õpilase hääl, et olen ise oma erakõne kõned kõik suunanud postkasti. Minu väite peale, et ma pole tänba mingeid suunamise toiminguid oma telefoniga, seda enam veel eranumbriga (selleks peaksin sim-kaarti vahetama) teinud, teatas ta vaid, et ei näe, kuidas viga on tekkinud, kuid võttis suunamise maha ning kui telefonile restardi teen, peaks kõik korda minema. Restart tehtud ja süda rahul, et nüüd on kõik korras.
Umbes poolteist tundi hiljem sain M-lt kõne, et mu eranumber on väljas ja ainult töönumbrilt õnnestus tal mind kätte saada. Olin talle sellekohase eelneva hoiatava smsi igaks juhuks saatnud, et ta ei arvaks, et teda ignoreerida püüan. Helistasin taas Elisasse ja kurtsin oma muret. Minu murele anti sama selgitus, mis eelmisel korral. Jäin ootele, et kõik saaks korda. Hetk hiljem selgus, et erakõned suunduvad endiselt üksnes postkasti.
Helistasin kolmandat korda Elisasse. Teenindaja, kes oli minuga juba korra suhelnud, püüdis leida mõistlikku lahendust, et number ikkagi tööle hakkaks ning kõned läbi tuleks. Peale mitmekordseid rääkimisi ja seletamisi, tehnikutelt ja kelleltki veel uurimisi ja ootel olekuid, arvas ta olevat probleemi lahendanud. Siis selgus, et eranumber ei suundunud enam postkasti, vaid oli lihtsalt välja lülitatud. Olin hämmingus.
Helistasin Elisasse sama murega samal õhtul neljandat korda. Teenindaja oli minuga juba päris hädas. Ilmselt oli ka tehnik üsna nõutu. Edasi-tagasi helistamist oli meil omavahel mitmetel kordadel. Igaks juhuks katsetasin ka telefoni vahetust, et Elisa saaks testida, kas asi on simis, võrgus, telefonis või milles iganes. Lõpptulemusena suutis Elisa suunata manuaalselt mu eranumbri töönumbrile, nii et kõned tulid läbi, ent kõneposti teenus ei saanudki enam toimima nii nagu peaks. Samuti avastas Elisa, et isegi siis, kui nad korduvalt käsitsi kõik suunamised maha võtavad, on need hetke pärast nende süsteemis iseenesest taas tagasi. Miks või kuidas, keegi ei tea. Ehk on homne päev targem.
Olgugi, et helistamist oli Elisaga palju, sattusin lõpuks üsna asjaliku teenindaja Karini otsa, kes viitsis minuga vaeva näha ja veidi mõelda, millest võiks mu probleem tuleneda. Sellegipoolest olen nördinud, et Elisal pole teenust mis jätaks jälje helistajast ka siis, kui satutakse kõneposti, ent teadet ei jäetud - nii ei saagi ma teada, kes mulle täna helistada püüdsid ja pean olema tahtmatult ebaviisakas, et nende kõnedele ei vasta ega tagasi ei helista. Tahaksin, aga kahjuks ei tea ma, kellele peaksin traati tõmbama.
Arvestades minu tehnikaaurat, siis ehk tuleks mul saata Elisale kliendikaebuse asemel hoopis kiri pakkumisega hakata tasuta nende testkliendiks igasuguste toodete ja teenuste puhul - nagu ajalugu on näidanud, saab mu aura tehnikaga suurepäraselt hakkama, tehnika auraga enam aga millegipärast mitte.
kolmapäev, 29. september 2010
Põlevad käed
Tšilli põletuse esmaabi:
1. hõõru sõrmi soolaga esialgu kuivalt, siis niisuta soola ja hõõru veel.
2. seejärel leota sõrmi külmas piimas. kui piim kipub üles soojenema, lisa jääkuubikuid. Kui enam ei aita, vaheta piima.
3. korda tegevust. Kui see ei aita, võid proovida ka leotada kanges alkoholis.
_____________________________________________________
Eile õhtul otsisin välja uue retsepti, et katsetada kartuli-seene pannirooga. Retsept ise tundus lihtne ja kiire, pealegi selles osas huvitav, et kaste koosnes palsamiäädikast, chillist ja meest. Nii asusingi komponente ette valmistama ja kokku segama.
Umbes pool tunnikest hiljem ei saanud ma aru, kuidas mul õnnestus vasaku käe sõrmed niimoodi ära kõrvetada, et ma isegi ei märganud seda. Automaatselt lükkasin käe külma vee alla ning püüdsin söögi korrektselt lõpetada. Kõrvetus ei andnud kuidagi järgi ja tundus, et süveneb veelgi.
Kui diivanilaua taha sööma istusime, lükkasin söömise ajaks vasaku käe külma vee klaasi, mis kõrvetustunnet veidi leevendas. Püüdsin põletusele harjumuspäraselt aloe geli peale peale määrida, kuid ka see ei leevendanud põletust kuidagi. Võtsin sügavast külmast jala tarvis sinna asetatud külmakoti - see leevendas valu üksnes hetkeks. Ei aidanud ka allergiatablett (esimese hooga pidasin põletustunnet chilli allergiaks) ega valuvaigisti. Veidi hiljem muutus põletav tunne üles paistetavates sõrmedes juba väljakannatamatuks.
Siis sattusin silma sügama. Hetk hiljem tundsin silmas kipitust, mida läksin külma veega välja loputama. Alles siis taipasin, et tegemist on chilli põletusega ja ma polegi hoolimatult end kuuma panni vastu kõrvetanud. Kuskilt ajusagarast hakkas meenuma ka hoiatus paljakäsi chillit mitte lõigata, vaid teha seda kummikinnastega või õliste kätega.
Haarasin läpaka sülle ja asusin chilli põletuse esmaabi otsima. Peagi suutsin tuvastada viite asjalikule eestikeelsele blogile, kus lühidalt ja kiirelt kirjeldati ingliskeelse blogi põhjal, mida sel puhul ette võtta. Ilmselgelt ei ole põlevate kätega aega ega soovi pikalt lugeda, mida sellel juhul teha. Lugemiseks on aega hiljem, kui käed juba leevendust saavad.
Väidetavalt pidi põletav tunne taanduma 6-8 tunni jooksul, kuid minu ühe kauna tükeldamisest saadud põletav tunne oli alles osaliselt veel ka täna hommikul. Õhtukski on käed veel kergelt hellad. Kõigepealt hõõrusin sõrmi soolaga, siis leotasin neid piimas. Ja kordasin sama asja korduvalt ja korduvalt. Et kõrvetus ikkagi ei taandunud väga palju, proovisin sõrmi leotada ka viinas, kuid see tekitas veel enam kõrvetustunnet. Seejärel suundusin tagasi piima juurde. Õhtu lõpuks uinusin, vasak käsi jäätükkidega piimaklaasis, salvrätirull padja kõrval.
Siit mental note: chillit tuleb alati puhastada kummikinnastega. Kui neid pole käepärast, võib aidata ka õliga käte eelnev määrimine. Vesi, õli ja muud kreemid chilli põletust leevendada kuigivõrd ei aita - see leevendub üksnes külmade piimsete rasvadega kokkupuutel (piimatooted nagu hapukoor, jäätis, keefir, piim jne).
Chilli hands feel good when they´re chilly hands.
1. hõõru sõrmi soolaga esialgu kuivalt, siis niisuta soola ja hõõru veel.
2. seejärel leota sõrmi külmas piimas. kui piim kipub üles soojenema, lisa jääkuubikuid. Kui enam ei aita, vaheta piima.
3. korda tegevust. Kui see ei aita, võid proovida ka leotada kanges alkoholis.
_____________________________________________________
Eile õhtul otsisin välja uue retsepti, et katsetada kartuli-seene pannirooga. Retsept ise tundus lihtne ja kiire, pealegi selles osas huvitav, et kaste koosnes palsamiäädikast, chillist ja meest. Nii asusingi komponente ette valmistama ja kokku segama.
Umbes pool tunnikest hiljem ei saanud ma aru, kuidas mul õnnestus vasaku käe sõrmed niimoodi ära kõrvetada, et ma isegi ei märganud seda. Automaatselt lükkasin käe külma vee alla ning püüdsin söögi korrektselt lõpetada. Kõrvetus ei andnud kuidagi järgi ja tundus, et süveneb veelgi.
Kui diivanilaua taha sööma istusime, lükkasin söömise ajaks vasaku käe külma vee klaasi, mis kõrvetustunnet veidi leevendas. Püüdsin põletusele harjumuspäraselt aloe geli peale peale määrida, kuid ka see ei leevendanud põletust kuidagi. Võtsin sügavast külmast jala tarvis sinna asetatud külmakoti - see leevendas valu üksnes hetkeks. Ei aidanud ka allergiatablett (esimese hooga pidasin põletustunnet chilli allergiaks) ega valuvaigisti. Veidi hiljem muutus põletav tunne üles paistetavates sõrmedes juba väljakannatamatuks.
Siis sattusin silma sügama. Hetk hiljem tundsin silmas kipitust, mida läksin külma veega välja loputama. Alles siis taipasin, et tegemist on chilli põletusega ja ma polegi hoolimatult end kuuma panni vastu kõrvetanud. Kuskilt ajusagarast hakkas meenuma ka hoiatus paljakäsi chillit mitte lõigata, vaid teha seda kummikinnastega või õliste kätega.
Haarasin läpaka sülle ja asusin chilli põletuse esmaabi otsima. Peagi suutsin tuvastada viite asjalikule eestikeelsele blogile, kus lühidalt ja kiirelt kirjeldati ingliskeelse blogi põhjal, mida sel puhul ette võtta. Ilmselgelt ei ole põlevate kätega aega ega soovi pikalt lugeda, mida sellel juhul teha. Lugemiseks on aega hiljem, kui käed juba leevendust saavad.
Väidetavalt pidi põletav tunne taanduma 6-8 tunni jooksul, kuid minu ühe kauna tükeldamisest saadud põletav tunne oli alles osaliselt veel ka täna hommikul. Õhtukski on käed veel kergelt hellad. Kõigepealt hõõrusin sõrmi soolaga, siis leotasin neid piimas. Ja kordasin sama asja korduvalt ja korduvalt. Et kõrvetus ikkagi ei taandunud väga palju, proovisin sõrmi leotada ka viinas, kuid see tekitas veel enam kõrvetustunnet. Seejärel suundusin tagasi piima juurde. Õhtu lõpuks uinusin, vasak käsi jäätükkidega piimaklaasis, salvrätirull padja kõrval.
Siit mental note: chillit tuleb alati puhastada kummikinnastega. Kui neid pole käepärast, võib aidata ka õliga käte eelnev määrimine. Vesi, õli ja muud kreemid chilli põletust leevendada kuigivõrd ei aita - see leevendub üksnes külmade piimsete rasvadega kokkupuutel (piimatooted nagu hapukoor, jäätis, keefir, piim jne).
Chilli hands feel good when they´re chilly hands.
teisipäev, 28. september 2010
Sport on saatanast
Ilmselgelt näitavad kõik märgid seda, et ma ei peaks praegu mõtlema trennis käimise peale või planeerima spordiga suuremat tegelemist. Sellele vihjas ka juhus, mil unustasin Rituali spordiklubi uue järeltulija Audentes Fitnessi avatud uste päevad ära.
Veidi enam kui kuu peale esimest õnnetust oli jalg juba nii palju terve, et sain esimest korda hommikul koeraga ise õues käia (vaene M on seni pidanud seda üksi koguaeg tegema) ja platvormtallaga viisakamad kingad jalga panna, sest suveilmad olid juba möödas, mistõttu plätudega käia enam ei saanud ning viisakamaid riideid tossude juurde enam leida ei õnnestunud.
Nii kõndisimegi koos I-ga mööda Endla tänavat mäest alla, et järjekordsele Naisteklubi õhtule jõuda, kui äkki vääratas kõnnitee kivide peal mu vasak jalg ning hetk hiljem olin I kõrvalt kadunud. Kõik toimus niivõrd kiiresti, et ei saanud isegi täpselt aru, mis juhtus. Hiljem suutsin valutavate kohtade järgi aru saada, kuidas ma kukkunud olin: vasaku jala platvorm talla alla jäi ebatasane kõnniteeplaatide serv, mistõttu kukkusin põlvedele, siis üle parema käe ja selja. Hetk hiljem suutsin vaid vasakust jalast hüppeliigese kohalt kinni hoida ega kuidagi maast püsti saada. Ka parema käe väike sõrm tegi põrgulikku valu.
Kui püsti tõusta püüdsin, oli kohe selge, et vasakule jalale ma korralikult astuda ei saanud. Et mul eelmisest traumast veel ortoos käekotis oli, istusin samas olnud bosu-kujulisele kivile, kiskusin jalatsi jalast ja sättisin ortoosi peale. Nüüd oli võimalik edasi autoni longata, kus L ja K meid juba ootasid. Kordki oli mul hea meel, et meil automaatkastiga auto on.
Tegime kiire peatuse toidupoes, et mõned snäkid haarata enne sihtpunkti jõudmist. Tüdrukud lippasid snäki-shopingule, mina apteeki. Järgnev sitiuatsioon oli üsna koomiline:
mina: "tere, kas teil mingit külmageeli vms on, mida käele määrida - kukkusin just."
apteeker: "on sellist ja sellist salvi."
mina: "okei, aga kas teil külmakotti ka on?"
apteeker: "sõrmele, sellist pisikest?"
mina: "ei, jalale. Ma väänasin ka hüppeliigese välja."
apteeker: "oi, siis te peaksite hoopis ortoosi muretsema, mis jalga toestaks."
mina: "mul see juba on eelmisest hüppeliigese rebendist kuu aega tagasi."
apteeker: "kas te tegite siis trenni või...?"
mina: "eelmine kord jah, seekord kõndisin lihtsalt mööda tänavat ja kukkusin."
apteeker (kaastundlikul toonil): "püüdke olla ettevaatlikum, kui te ringi liigute!"
Peale Naisteklubi, kui olin tüdrukud koju viinud, lippasin koju jalatseid vahetama ja M peale võtma, et koos traumapunkti minna, sest üksi oleks seal igav olnud. Viimasest korrast Mustamäe haigla esmaabi külastada, oli möödunud umbes kümmekond aastat, kui angiini põdesin. Vahepeal oli selle asukoht muutunud, tehtud kena remont ja tehnika niivõrd uus ja huvitav, et esmapilgul ei jõudnud kõike hoomatagi.
Võtsin järjekorranumbri nagu pangs ja jäin ootele. Peagi seletasin lühidalt registratuuris, mis mind vaevab. Seejärel piiksus number ekraanil uuesti ja mind saadeti triaaži. Ruumi ust ei osanud ma esimese hooga avada: ei märganud lükandukse kõrval suurt klahvi ukse avamiseks. Seejärel sai pikemalt oodata. Järgneva umbes tunnikese jooksul ei tulnud esmaabisse kedagi.
Ootaja aeg on alati pikk. Hea, et seinal mängiv telekas oli ning kaasas telefon internetiga. Ootasin kannatlikult ekraanile ilmuvat numbrit, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Hüplesin M abil ümber koridori nurga, kust leidsin arsti ukse tagant istumast terve roodu inimesi ja kuulsin, kuidas neid nimepidi ükshaaval sisse kutsuti. Milleks siis uus ja uhke numbrisüsteem, kui seda ei kasutata?
Lõpuks jäime sinna kolmekesi ühe käe ära kukkunud eesti noormehega, kes tunnikese jagu meist kauem oma vaba aega oli oodates veetnud. Et tema ja minuga tegeleti sisuliselt samal ajal, siis meil vedas, et polnud tunnikese jagu varem traumapunkti jõudnud. Arst kiitis heaks ortoosi kiire pealepaneku ning palus seda mitte eemaldada, samas ravi osas polnud tal mulle suurt midagi uut rääkida: olin alles kuu jagu tagasi kuulnud, mida sellisel juhul jalaga teha tuleb. Lõpliku diagnoosina sain kirja parema käe põrutuse, mis paari päevaga taandus ja vasaku jala hüppeliigese rebendi.
Järgmisel hommikul laenutasin Mustamäe haiglast seksika punase küünarkargu, et seekord jalga rohkem hoida - ehk paraneb kiiremini. Ise ei suuda ma aga siiani aru saada, kuidas mul õnnestus kaks sellist sarnast traumat niivõrd lähestikku saada. Ilmselt olen ma tõeline käpard või oli see ilmselge vihje, et isegi tänaval liikumine käib spordi alla ja sport on saatanast. Lisaks kõigele muule olime vahetult enne kukkumist I-ga just arutanud sportimise teemadel ning mina avaldanud lootust sportimisega peagi jätkata. Ilmselgelt spordiklubile uut avaldust kuukaarti taas kuu võrra pikendada tänu uuele traumale, ma saatma ei hakka.
Veidi enam kui kuu peale esimest õnnetust oli jalg juba nii palju terve, et sain esimest korda hommikul koeraga ise õues käia (vaene M on seni pidanud seda üksi koguaeg tegema) ja platvormtallaga viisakamad kingad jalga panna, sest suveilmad olid juba möödas, mistõttu plätudega käia enam ei saanud ning viisakamaid riideid tossude juurde enam leida ei õnnestunud.
Nii kõndisimegi koos I-ga mööda Endla tänavat mäest alla, et järjekordsele Naisteklubi õhtule jõuda, kui äkki vääratas kõnnitee kivide peal mu vasak jalg ning hetk hiljem olin I kõrvalt kadunud. Kõik toimus niivõrd kiiresti, et ei saanud isegi täpselt aru, mis juhtus. Hiljem suutsin valutavate kohtade järgi aru saada, kuidas ma kukkunud olin: vasaku jala platvorm talla alla jäi ebatasane kõnniteeplaatide serv, mistõttu kukkusin põlvedele, siis üle parema käe ja selja. Hetk hiljem suutsin vaid vasakust jalast hüppeliigese kohalt kinni hoida ega kuidagi maast püsti saada. Ka parema käe väike sõrm tegi põrgulikku valu.
Kui püsti tõusta püüdsin, oli kohe selge, et vasakule jalale ma korralikult astuda ei saanud. Et mul eelmisest traumast veel ortoos käekotis oli, istusin samas olnud bosu-kujulisele kivile, kiskusin jalatsi jalast ja sättisin ortoosi peale. Nüüd oli võimalik edasi autoni longata, kus L ja K meid juba ootasid. Kordki oli mul hea meel, et meil automaatkastiga auto on.
Tegime kiire peatuse toidupoes, et mõned snäkid haarata enne sihtpunkti jõudmist. Tüdrukud lippasid snäki-shopingule, mina apteeki. Järgnev sitiuatsioon oli üsna koomiline:
mina: "tere, kas teil mingit külmageeli vms on, mida käele määrida - kukkusin just."
apteeker: "on sellist ja sellist salvi."
mina: "okei, aga kas teil külmakotti ka on?"
apteeker: "sõrmele, sellist pisikest?"
mina: "ei, jalale. Ma väänasin ka hüppeliigese välja."
apteeker: "oi, siis te peaksite hoopis ortoosi muretsema, mis jalga toestaks."
mina: "mul see juba on eelmisest hüppeliigese rebendist kuu aega tagasi."
apteeker: "kas te tegite siis trenni või...?"
mina: "eelmine kord jah, seekord kõndisin lihtsalt mööda tänavat ja kukkusin."
apteeker (kaastundlikul toonil): "püüdke olla ettevaatlikum, kui te ringi liigute!"
Peale Naisteklubi, kui olin tüdrukud koju viinud, lippasin koju jalatseid vahetama ja M peale võtma, et koos traumapunkti minna, sest üksi oleks seal igav olnud. Viimasest korrast Mustamäe haigla esmaabi külastada, oli möödunud umbes kümmekond aastat, kui angiini põdesin. Vahepeal oli selle asukoht muutunud, tehtud kena remont ja tehnika niivõrd uus ja huvitav, et esmapilgul ei jõudnud kõike hoomatagi.
Võtsin järjekorranumbri nagu pangs ja jäin ootele. Peagi seletasin lühidalt registratuuris, mis mind vaevab. Seejärel piiksus number ekraanil uuesti ja mind saadeti triaaži. Ruumi ust ei osanud ma esimese hooga avada: ei märganud lükandukse kõrval suurt klahvi ukse avamiseks. Seejärel sai pikemalt oodata. Järgneva umbes tunnikese jooksul ei tulnud esmaabisse kedagi.
Ootaja aeg on alati pikk. Hea, et seinal mängiv telekas oli ning kaasas telefon internetiga. Ootasin kannatlikult ekraanile ilmuvat numbrit, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Hüplesin M abil ümber koridori nurga, kust leidsin arsti ukse tagant istumast terve roodu inimesi ja kuulsin, kuidas neid nimepidi ükshaaval sisse kutsuti. Milleks siis uus ja uhke numbrisüsteem, kui seda ei kasutata?
Lõpuks jäime sinna kolmekesi ühe käe ära kukkunud eesti noormehega, kes tunnikese jagu meist kauem oma vaba aega oli oodates veetnud. Et tema ja minuga tegeleti sisuliselt samal ajal, siis meil vedas, et polnud tunnikese jagu varem traumapunkti jõudnud. Arst kiitis heaks ortoosi kiire pealepaneku ning palus seda mitte eemaldada, samas ravi osas polnud tal mulle suurt midagi uut rääkida: olin alles kuu jagu tagasi kuulnud, mida sellisel juhul jalaga teha tuleb. Lõpliku diagnoosina sain kirja parema käe põrutuse, mis paari päevaga taandus ja vasaku jala hüppeliigese rebendi.
Järgmisel hommikul laenutasin Mustamäe haiglast seksika punase küünarkargu, et seekord jalga rohkem hoida - ehk paraneb kiiremini. Ise ei suuda ma aga siiani aru saada, kuidas mul õnnestus kaks sellist sarnast traumat niivõrd lähestikku saada. Ilmselt olen ma tõeline käpard või oli see ilmselge vihje, et isegi tänaval liikumine käib spordi alla ja sport on saatanast. Lisaks kõigele muule olime vahetult enne kukkumist I-ga just arutanud sportimise teemadel ning mina avaldanud lootust sportimisega peagi jätkata. Ilmselgelt spordiklubile uut avaldust kuukaarti taas kuu võrra pikendada tänu uuele traumale, ma saatma ei hakka.
Tellimine:
Postitused (Atom)