Hommiku alustasime supermarketis, et leida endale midagi hamba alla ja vaadata välist kõvaketast, kuhu fotoka pilte lisaks arvutile backuppida, sest nagu tundub, siis Internetti me neid vahepeal kuidagi üles täies mahus ei saa. Supermarket omandas minu sõnavaras aga sootuks uue tähenduse. Hommikul kell pool üheksa keskusesse astudes leidsime enda eest mereandide, liha, juustu, puuviljade ja värske saia eraldiu suured letid, kõik täis värsket kaupa, justkui eraldi väiksed poekesed. Nende taga laius kaks suurt meie mõistes tavalist supermarketit, kus kõiki neid samu asju samuti müüdi. Ühes kaubanduskeskuses kaks suurt toidupoodi... lisaks eraldi suurtele lettidele. Seda Eestis ei näe. Kella üheksast avasti ka kõik teised poed ning leidsime endale ka välise kõvaketta.
Tunnike hiljem saabusime Blue Mountainsi mägedesse. Blue Mountains laiutab üle miljoni hektari suurusel maalapil ning ajalooliselt peetakse neid umbes 10 korda vanemaks kui Ameerikas olevat Grand Canyonit. Seal kasvavad ka mõned haruldased puud, mis on sisuliselt sama harva leitavad kui dinosaurused tänapäeval, omades vanust mitmekümnete tuhandete aastate taha.
1813. aastal jõudsid kolm Eurooplast: Wentworth, Blaxland ja Lawson mägede vahelt kanuuga pikalt mägedest alla langeva vee koseni. Sinna olid varem jõudnud ka teised Eurooplased, ent otsa ringi pööranud ja oma teekonna lõpetanud. Ka need kolm tüüpi vaatasid, et kosest pole neil kuidagi võimalik üle saada. Küll aga tagasipöördumie asemel küsisid nad aborigeenidelt, kuidas üle mägede jõuda, teades, et aborigeenid on mägesid aastasadade jooksul pidevalt ületanud. Aborigeenid soovitasid neil mitte jälgida kosest langeva vee voolu, vaid minna piki jõemägesid. Et nad olid esimesed Eurooplased, kes suutsid mäed ületada, hakati suuremat koske kutsuma Wentworthi koseks. Kunagi oli levinud ka linnalegend, et Sydney poolt tulles mägesid ületades jüuab välja Hiina. Ilmselt tol ajal geograafiast veel palju ei teatud. Blue Mountainsisse on ehitatud pikad ja korralikud enamjaolt kividest tahutud trepid ja teed vaateplatvormidega. Kunagi ammu oli Sydney linnapea andnud vangidele võimaluse ennast nö vabaks osta, ehitades 6 kuuga küik vajalikud trepid ja rajad valmis. Vangid olid töötanud ennast sisuliselt segaseks, kuid jõudsid enne tähtaega valmis ja saavutasid sellega oma vabaduse. Tugevad korralikult tahutud trepid ja rajad seisavad seal siiani.
Nagu raamatudki ütlevad, ei ole võimalik Blue Mountainsi kirjeldada, seda saab üksnes kogeda. Ja kogemus on tõesti võimas. Mägedele tema sinaka tooni annavad eukalüptipuud, mida mäe orgudes kasvab nii palju, et nende lehtede kumad tekitavad kõikvõimalikke ettekujutatavaid sinise toone. Punane kõrge ja tugev liivakivi, millel kaiguvad erinevatel tasanditel rohelised puud ja seda kõike nii kaugele kui silm ulatub. Ma pole küll Grand Canyonis käinud, ent nähtud vaated olid niivõrd imelised, et kardan Grand Canyoni osaliselt selle kõige kõrval kahvatumas.
Pärastlõunal asutasime end tagasiteele Newcastlisse, kuhu saabusime pimeda hakul nagu lubatud. Johnny oli meile andnud eelnevalt oma kodu kirleduse umbes alljärgnevalt: lähed randa, näed sinise aiaga maja ja seal ma olengi. See tundus piisavalt võimatu ülesandena, mis tegelikkuses oli sama lihtne nagu kirjeldatud. J elab täpselt ookeaniga liivaranna kaldal kortermajas. Tema korter läheb läbi kahe korruse ning jagab ta seda veel kahe neiuga. J on pärit Blue Mountainsist ning omab valgenahalisi aborigeenseid juuri, mis pidi seletama ka tema paljajalu tänaval kõndimist, kuigi tuleb nentida, et inimesi paljajalu tänaval kõndimas nägime me omajagu isegi Sydneys. Nüüd saan esimest korda aru, miks inimesed siin papudega toas käivad: tänavad on lihtsalt niivõrd puhtad. Seepärast saavad nad endale lubada ka lumivalgeid jalatseid.
J on nii uskumatu inimene, et kui teda ei näeks, kuuleks ja tema videoklippe ei saaks telekast vaadata kaamera vahendusel, ei usukski, et ta jutud tõesed võivad olla, ent on. Ta on veidi üle 30 aasta vana noormees, kes on reisinud üle 120 riigis, keskeltläbi aastas 12-s riigis. Ta on käinud Eestis 6 korda ning tuleb järgmine kord Eestisse augustis. Meie oleme talle umbes 16.-17. eestlastest couchsurferid. Tal on sisuliselt korralikult külastamata enamjaolt üksnes Aafrika riigid, kuid enda sõnul hakkab teda reisimine juba kergelt väsitama. Sel aastal on ta käinud juba Balil ja Tšehhis ja ilmselt kusagil veel, kuid mulle ei jäänud lihtsalt meelde. Nädala-paari pärast läheb ta Fidžile.
Ta jutud on uskumatud. Ja ta on ilmselgelt hulljulge, kuid maailmarändurid ilmselt ongi. Tal on lihtne leida võõrastega ühsit keelt. Eelmisel aastal külastas ta muuhulgas ka Iraani ja Iraaki, kergelt imestades, miks ta peale enda kuigipalju turiste sealkandis ei kohanud. Ei tea küll, miks... Lisaks maailmas rändamisele on ta palju ringi käinud ka Austraalias, sh koos haidega ujunud. Hulljulge.
Ilmad on siin iga päevaga soojemaks läinud.Peagi tahaks ka ise saada sooja ooekanivette, kuid ainult tuvalises kohas, kus haidega vees kohtuda ole võimalik. Austraalias on ka selles mõttes huvitav, et isegi suurlinnas on võimalik vaadata rahulikult tähistaevast ning linnatuled seda ei häiri. Proovige vaadata taevast Tallinna kohal.
Homme täitub M elus uus verstapost. Plaanime päeval minna Hunter Valley veiniregiooni ja J sõnul pidi tal homme õhtul kodus pidu toimuma, justkui tellitult.
teisipäev, 4. mai 2010
esmaspäev, 3. mai 2010
Känguru koju kaasa
Alustasime oma hommikut Sydney Wildlife Parkis. Kella 9 paiku hommikul paljud loomad magasid veel alles. Nii õnnestus meil näha suuremas koguses puuokste küljes tukkuvaid koaalasid, kes on nii uskumatult paindlikud, et tõmbavad magamise ajaks tagajalad lõua alla, ristavad sinna peale esikäpad ja puhkavad oma pead, lendrebaseid (Flying Foxes) ehk suurimaid nahkhiiri, ži karvase keha peale magamise ajaks suured mustad nahkjad tiivad nagu magamiskoti kookoniks laotavad, et puuokste küljes tagurpidi kõlkuda, ning uniseid kängurusid. Kõik loomad siiski enam ei maganud, mõni oli juba üsna aktiivne. Wildlife parki kõige ägedam osa minu jaoks oli känguru paitamine. Seal on jäetud kängurudele üsna vaba maa liikuda inimeste hulgas soovi korral ja nii nad põrkavadki inimeste juurde, lasevad end toita ja pai teha ning endaga koos pildistada ja kui enam ei viitsi, hüppavad tennisepallilikult taas eemale. Känguru silmavaade on terav, kuid veidi jäneselik nagu ka tema hambad, karv tihke, paks ja ülimalt pehme. Lausa nii pehme, et sobiks karva poolest kaisuloomaks. Koaaladega koos oli ka võimalik end pildistada lasta, kuid sealne saba oli juba hommikul nii parajalt suur, et ei viitsinud seda ära oodata. Koaalad päris elu on aga niivõrd nunnud, et nendest ei tahakski kohe kuidagi lahti lasta. Lisaks teistele põnevatele loomadele-lindudele nagu emud ja dingod, keda Austraalia looduses ka omajagu leidub, olid minu jaoks ühed põnevaimad wombatid. Nad näevad välja nagu pisikesed karud, nii umbes metssea põrssa suurused, aga oluliselt karvasemad. Lõpuks sain ka aru, mis loomade eest Austraalia teede ääres olevad märgid hoiatavad. Kui nende jässakale kehale otsa sõita, läheb auto ilmselt päris katki.
Kui känguru ära paitatud sai, sõitsime Parramattasse, et sealt laevaga mööda jõge Sydneysse seilata. Laevasõit võtab aega umbes 55 minutit ning on parajalt idülliline. Sydney populaarseimat visiitkaarti ooperimaja pidi olemagi just jõe pealt kõige parem näha. Vahetult enne sadamasse jõudmist tuli hoovihm, mis rikkus pildi päikeses säravast Sydney ooperimajast. Ooperimaja asub aga täpselt linna keskel jõe kaldal ning on äärmiselt ilusasti mitmelt poolt näha - visiitkaardiks igati sobilik.
New South Walesi parlamendihoone on praktiliselt linna kõige vanem maja, kus parlamendisaadikud siiamaani koos istumas käivad. Istungitesaal on aga suhteliselt pisike ja näeb välja pigem poolkaarjas teatrisaalike kui koht, kus tähtsaimaid seaduseid tehakse. Praktiliselt parlamendihoone kõrval asub Sydney botaanikaaed, kuhu kõigile vaba sissepääs avatud aegadel. Kohalikud kasutavad seda palju tervisejooksu tegemiseks nagu ka kõiki muid linnatänavaid ja sildu. Tervisesportlastele on isegi avalikud pehmete mattidega venitusväljakud tänavate äärde rajatud. Botaanikaaed näeb iseenesest välja justkui suur ja kirju park, aga taimi on seal huvitavaid üsna mitmeid. Nägime kõrgeid puid, mis õitsesid säravoranžide ja helekollaste õitega, aga ka puid, mille lehed olid sügiseselt punaseks värvunud ja osaliselt maapinnale langenud. Seal samas kõrval kasvasid erinevates suurustes palmid ja bambusepõõsad. Ühtäkki pöördus mu pilk taevasse ja avastasin puude otsast suure hulga seal magavaid lendrebaseid. Ja teise puu otsast ja kolmanda... nii kaugele, kui pilk ulatas, olid nad praktiliselt iga puu otsas ja neid oli tõeliselt palju. Mõnda puud pidid nad jagama valgete papagoidega, kes valjul kraakleval häälel mööda parki puult puule ringi lendasid.
Pargis avastasime, et minu fotoka aku on tühjaks saanud ning M fotokal mälukaardid täis. Meil oli sisuliselt valida, kas teha veel vaid üksikud pildid M kaameraga ebaõnnestunud fotode asemele või minna uut mälukaarti ostma. Kui esimese hooga mõtlesime uue kaardi ostmisele, siis lõpuks me ikkagi niikaugele ei jõudnud. Kuidas küll vanasti reisidel tavaliste fotokaamerate ja väga piiratud kogustes filmidega hakkama saadi?
Kui hämarduma hakkas, jalutasime Sydney suure üle jõe viiva silla poole, et sealt mõni ilusam kaader püüda. Silla ühe otsa vahetus läheduses asub roheline mäeküngas, millel ka Sydney tähetornike ning millelt avaneb imeline vaade tuledes linna pilvelõhkujatele ühes silla ja ooperimajaga. M püüdis sealt mõned kenamad öökaadrid teha, et õnnestumise korral saaks need paverfotodeks lasta ning koju seinale riputada. D, kelle kodus ööbime, on niiviisi oma reisidest välja otsinud mõned ilusad pildid, mille lasknud seinale suurelt ära raamida. Ka võõrale silmale on need äärmiselt ilus vaadata, talle endale seostuvad lisaks veel reisiemotsiooniga. Idee on igatahes vahva.
Enne rongile minekut, et tagasi Parramattasse sõita oma auto juurde, õhtustasime The Rocki rajoonis asuvas restoranis. Kui muidu Aussis olles on mu telefon olnud siiani üsna vaikne, siis peale seda helises telefon ca kolmel korral järjest. Neist ühel paluti tulla mul ühe kandideerimise asjus järgmisel nädalal grupivestlusele, ent sellest pidin ma kahjuks ära ütlema: mitte kuidagi ei jõua ma vajalikuks ajaks Eestisse tagasi. Kahju on küll, kuid eks elu paneb ise asjad paika.
Sydney ühistransport on korraldatud samuti hästi kui Melbourneis. Ent kui Melbourneis on paljud trammi- ja rongipeatused täis infotöötajaid, siis siin me neid ei kohanud. Küll aga on siinne transport veidi isepärane. Keset linna märkasime mõne meetri kõrgusel maast metalset teed õhus rippumas. Hetk hiljem sõitis sellele üherööpaline lühike rong. Et rong võiks sõita õhus ja ühel rööpal, ei suutnud ma küll ette kujutada. Õhtul ise tavalisele rongile minnes, avastasime, et need on siin 2-kordsed, nagu Inglismaal bussid. Väga huvitav igatahes. Ühsitranspordi liiklus on siin üldse kiire, mugav ja praktiline. Muide, Sydneys pidid olemas olema ka lisaks kõigele muule veetaksod.
Enne linnast lahkumist külastasime Customs House, millesse on fuajeesse ehitatud klaaspõranda alla suhtega 1:500 Sydney koopia. Sul on võimalik seista tuledes särava miniatuurse linna kohal ning kõike imetleda ülevalt. Kas pole mitte imeline?
Homme hommikul võtame suuna Blue Mountainsi poole ja õhtuks peaksime end sisse seadma Newcastlesse. Blue Mountainsi piirkonnast on mul õnnestunud siiani näha mõningaid vapustavaid fotosid. Loodetavasti on edasi-tagasi sõit seda nägemust väärt.
Ja muide, hommikul nähtud kängurud olid nii armsad, et võtaksin meelsasti koju endalegi ühe kaasa - oleks T-l ka kellegagi mängida ja koos aega veeta. Koala aga võik kaisuloomaks võtta ja wombati niisama tuppa ringi tatsama. Austraalia metsloomad on lahedad.
Kui känguru ära paitatud sai, sõitsime Parramattasse, et sealt laevaga mööda jõge Sydneysse seilata. Laevasõit võtab aega umbes 55 minutit ning on parajalt idülliline. Sydney populaarseimat visiitkaarti ooperimaja pidi olemagi just jõe pealt kõige parem näha. Vahetult enne sadamasse jõudmist tuli hoovihm, mis rikkus pildi päikeses säravast Sydney ooperimajast. Ooperimaja asub aga täpselt linna keskel jõe kaldal ning on äärmiselt ilusasti mitmelt poolt näha - visiitkaardiks igati sobilik.
New South Walesi parlamendihoone on praktiliselt linna kõige vanem maja, kus parlamendisaadikud siiamaani koos istumas käivad. Istungitesaal on aga suhteliselt pisike ja näeb välja pigem poolkaarjas teatrisaalike kui koht, kus tähtsaimaid seaduseid tehakse. Praktiliselt parlamendihoone kõrval asub Sydney botaanikaaed, kuhu kõigile vaba sissepääs avatud aegadel. Kohalikud kasutavad seda palju tervisejooksu tegemiseks nagu ka kõiki muid linnatänavaid ja sildu. Tervisesportlastele on isegi avalikud pehmete mattidega venitusväljakud tänavate äärde rajatud. Botaanikaaed näeb iseenesest välja justkui suur ja kirju park, aga taimi on seal huvitavaid üsna mitmeid. Nägime kõrgeid puid, mis õitsesid säravoranžide ja helekollaste õitega, aga ka puid, mille lehed olid sügiseselt punaseks värvunud ja osaliselt maapinnale langenud. Seal samas kõrval kasvasid erinevates suurustes palmid ja bambusepõõsad. Ühtäkki pöördus mu pilk taevasse ja avastasin puude otsast suure hulga seal magavaid lendrebaseid. Ja teise puu otsast ja kolmanda... nii kaugele, kui pilk ulatas, olid nad praktiliselt iga puu otsas ja neid oli tõeliselt palju. Mõnda puud pidid nad jagama valgete papagoidega, kes valjul kraakleval häälel mööda parki puult puule ringi lendasid.
Pargis avastasime, et minu fotoka aku on tühjaks saanud ning M fotokal mälukaardid täis. Meil oli sisuliselt valida, kas teha veel vaid üksikud pildid M kaameraga ebaõnnestunud fotode asemele või minna uut mälukaarti ostma. Kui esimese hooga mõtlesime uue kaardi ostmisele, siis lõpuks me ikkagi niikaugele ei jõudnud. Kuidas küll vanasti reisidel tavaliste fotokaamerate ja väga piiratud kogustes filmidega hakkama saadi?
Kui hämarduma hakkas, jalutasime Sydney suure üle jõe viiva silla poole, et sealt mõni ilusam kaader püüda. Silla ühe otsa vahetus läheduses asub roheline mäeküngas, millel ka Sydney tähetornike ning millelt avaneb imeline vaade tuledes linna pilvelõhkujatele ühes silla ja ooperimajaga. M püüdis sealt mõned kenamad öökaadrid teha, et õnnestumise korral saaks need paverfotodeks lasta ning koju seinale riputada. D, kelle kodus ööbime, on niiviisi oma reisidest välja otsinud mõned ilusad pildid, mille lasknud seinale suurelt ära raamida. Ka võõrale silmale on need äärmiselt ilus vaadata, talle endale seostuvad lisaks veel reisiemotsiooniga. Idee on igatahes vahva.
Enne rongile minekut, et tagasi Parramattasse sõita oma auto juurde, õhtustasime The Rocki rajoonis asuvas restoranis. Kui muidu Aussis olles on mu telefon olnud siiani üsna vaikne, siis peale seda helises telefon ca kolmel korral järjest. Neist ühel paluti tulla mul ühe kandideerimise asjus järgmisel nädalal grupivestlusele, ent sellest pidin ma kahjuks ära ütlema: mitte kuidagi ei jõua ma vajalikuks ajaks Eestisse tagasi. Kahju on küll, kuid eks elu paneb ise asjad paika.
Sydney ühistransport on korraldatud samuti hästi kui Melbourneis. Ent kui Melbourneis on paljud trammi- ja rongipeatused täis infotöötajaid, siis siin me neid ei kohanud. Küll aga on siinne transport veidi isepärane. Keset linna märkasime mõne meetri kõrgusel maast metalset teed õhus rippumas. Hetk hiljem sõitis sellele üherööpaline lühike rong. Et rong võiks sõita õhus ja ühel rööpal, ei suutnud ma küll ette kujutada. Õhtul ise tavalisele rongile minnes, avastasime, et need on siin 2-kordsed, nagu Inglismaal bussid. Väga huvitav igatahes. Ühsitranspordi liiklus on siin üldse kiire, mugav ja praktiline. Muide, Sydneys pidid olemas olema ka lisaks kõigele muule veetaksod.
Enne linnast lahkumist külastasime Customs House, millesse on fuajeesse ehitatud klaaspõranda alla suhtega 1:500 Sydney koopia. Sul on võimalik seista tuledes särava miniatuurse linna kohal ning kõike imetleda ülevalt. Kas pole mitte imeline?
Homme hommikul võtame suuna Blue Mountainsi poole ja õhtuks peaksime end sisse seadma Newcastlesse. Blue Mountainsi piirkonnast on mul õnnestunud siiani näha mõningaid vapustavaid fotosid. Loodetavasti on edasi-tagasi sõit seda nägemust väärt.
Ja muide, hommikul nähtud kängurud olid nii armsad, et võtaksin meelsasti koju endalegi ühe kaasa - oleks T-l ka kellegagi mängida ja koos aega veeta. Koala aga võik kaisuloomaks võtta ja wombati niisama tuppa ringi tatsama. Austraalia metsloomad on lahedad.
pühapäev, 2. mai 2010
Pilveserval istudes Sydney poole
Hommikul ärkasime enne päikesetõusu. Kell äratas juba veidi peale 5, kuigi valgeks läks alles kuskil 6 ja poole 7 vahel. Sama kiiresti, kui pimedaks läks, oli õues ka valge: minutitega muutus õu täielikult. Meil oli täna pikk tee ees ega saanud päeva kuidagi raisku lasta.
Kuigi hommikul kella 6 ajal on väljas veel kaste maas ja mõnes kohas ka maa lausa härmas, on kohalikud juba aktiivsed. Üksikud autod liiguvad juba enne päikesetõusu. Cann Riveris oli ka kondiitriäri avatud pühapäeva hommikul juba kella 6st. Lausa uskumatu.
Võtsime otse suuna Cann Riverist Canberra peale, et sealt õhtuks Sydneysse jõuda. Kuskil kella poole kaheksani hommikul liikus teepeal vaid üksikuid autosid. Sinnamaani olime teel üksnes meie koos sillerdava päikesetõusu, piimja udu ning heinamaal ärkavate lehmade ja lammastega. Lambaid on maapiirkondades väga palju. Mida niipaljude lammastega peale hakatakse, ma ei tea, sest maavillaseid asju siin kuigipalju müügil näha pole olnud. Kas tõesti üksnes lihaloomad?
Hommikukohvi ajaks olime jõudnud Cooma. Tegime vahepeatuse teeäärses McDonaldsis, et saaksin oma blogipostituse netti riputada ja M korraks oma e-posti kontrollida. Pühapäeva hommikul kella 9 ajal oli McDonaldsis suhteliselt palju inimesi söömas-kohvitamas. McDonaldsil on isegi eraldi hommikusöögimenüü, mida saab kuni 10:30-ni. Nii uskumatu kui see ka pole, oli sel kellaajal ka palju kohalikke noori Macis ringi hängimas, juba üles löödud ja meigitud. Eestis üldiselt vabatahtlikult noored pühapäeva hommikul nii vara küll kusagil hängimas minuteada ei käi.
Coomast edasi viis tee üle mägede ja läbi orgude. Silmapiiril paistsid eemal pidevalt kõrgemad künkad ning Coomas endas oli 24 h suusalaenutus. Seega peab seal kusagil lähedal ilmselt olema siiski suusatamiseks sobilik mägi. Muust nagu ei saanudki aru, et tee oleks läbi mägede kuskilt läinud, kuid ühel hetkel avastasime end äkitselt keset pilve. Tee läks sõna otseses mõttes läbi valge rünkpilve. Tunne oli, nagu oleksime sõitnud udus, ent ümberringi vaadates oli õhk kuidagi kihilisem. Eesti keele koha pealt natuke koomiline: tuled C(k)oomast ja satud pilve.
Canberrasse jõudsime umbes keskpäeval. Et olla kindel, mida kohapeal vaadata, soovisin esmalt külastada turismiinfopunkti. Pannud aadressi GPSi sisse ja olnud tiirutanud ca pool tundi, saime aru, et midagi on valesti. Canberra ümbruses on hulk väikelinnu, neist igaühe juures on silt: town center. City centerit ei märganud me aga esialgu kusagil. Siis tabasime ära oma vea: olime sisestanud GPSi koordinaatideks Canberra, kuid siinpool tuleb linna asemel märkida linnaosa, sest mitmes linnaosas võib olla sama tänav koos sama numbri majaga ja nii satudki vaid ringe tegema.
Canberra uus parlamendihoone asub täpselt vana taga. Vanast on tehtud muuseum, uues saab aga niisama turistina ringi vaadata. Parlamendihoone katus on kaetud mururibadega, millelt on mõnus nautida Canberrale laiuvat vaadet. Et meil oli ajaga veidi kiire, jõudsime enne parlamendi külastust üksnes botaanikaaeda. See oli piisavalt suur ning ilmselgelt väga mõnus koht, kus perega nädalavahetusel piknikku pidada või tervisejooksu tegemas käia. Üle ega ümber ei saa ma aga vihmametsa sektsioonist, mis oli loodud teistest tasapindadest veidi allapoole niiskesse keskkonda. Kõik tundus nagu päris: lopsakad taimed, udune veeaur ja niiske õhk. Sõnajala taimed olid minustki kõrgemad. Teises sektsioonis laiusid suured eukalüptipuud ning hulk taimi, mida ei tunne ega oskagi üles lugeda, okste vahel lendamas punase kõhualusega papagoi.
Canberrast Sydneysse pole enam pikk maa. Mööda kiirteed süites umbes 3 tundi. See jättis meile täpselt piisava ajavaru, et lipsata läbi ka Fitzroy Fallsist, mis küll kiirteest paarkümmend kilomeetrit kõrvale jäi, aga vaadet kindlasti väärt oli. Eemalt ei tundu sugugi, et kuskil läheduses võiks olla looduspargis mõni suurem sügavik või kõrgem mägi. Külastuskeskuse tagant viib paarisaja meetrine teerada aga vaateplatvormile, kus langeb vesi kaljuservalt otse alla 81 m jutti kivisesse kuristikku ning eemal kivisel pinnal laiuvad suured puud mägise jõe serval. Oleksin tahtnud seal veidi enam ringi jalutada, kuid päike hakkas juba madalale vajuma ning pidime edasi liikuma.
Sydneysse viivad sisse ja välja peamiselt tasulised kiirteed. Soovisime neid vältida ning püüdsime GPSi abiga jõuda oma ööbimiskohta pigem mööda väiksemaid kõrvalisi teid. Kellaaja järgi pidime pimeda hakuks täpselt kohale jõudma. Keerasime kiirteelt maha ning jõudsime madalate majadega elurajooni, umbes sellisesse, nagu meil Tabasalu on. Seal viis GPS meid aga tupiktänavale. Keerasime otsa ringi ja püüdsime jõuda veidi edasi, et leida mõni teine teeots. Peale väikest tiirutamist saimegi õigele teele, et peagi kohale jõuda. Vahetult enne Horsley Parki (Sydney ainus linnaosa, kus on säilinud veel suured krundid, mis on keskmiselt ca 4-5 ha, kuid millele ühelt poolt pressib peale tööstuse kasv ja teiselt poolt ilmselt mingi hetk sunnitakse krunte siiski väiksemaks jagama) oli läinud aga kottpimedaks ning siinse puuduliku tänavavalgustusega, nagu praktiliselt kõikjal Austraalias, kus seni olnud oleme, oli majanumbreid lausa võimatu näha. Kaardil, muide, on majanumbrid tegelikust valesti, nii et alati tuleks vaadata, kuhu sa tegelikult välja jõuad. Meil läks aga õnneks üsna kergelt ja leidsime Davidi kiiresti üles. Kui kohale olime jõudnud, oli D-l õhtusöök, mida meilegi pakkus, praktiliselt valmis.
D-l oli külas sõber, kelle kojuviimisele meidki kaasa kutsus. Läksime meeleldi, et näha pimedas veidi ümberkaudset kanti. Linn on siin suuresti laiali vajunud, madalad majad teineteise kõrval. Kuidagi peab ju need 5 miljonit elanikku ära mahutama. On olemas eraldi linnaosa neile, kes omasugustega kokku kogunenud ehk siis kohalik Chinatown, kus enamus siltegi hieroglüüfides ja tänavakaunistused aasiapärased. Tagasiteel koju pärisime reeglite kohta ringteel, sest polnud neile siiani kuidagi pihta saanud. Nimelt Austraalias sõites näidatakse ringteel suunda justkui oleks tegu tavalise ristmikuga: kui ringteele jõuad ja tahad väljuda esimeselt teelt vasakule, näitad suunda vasakule, kui teisele teele, siis suunda ei näita ja kui kolmandale, siis suund paremale, mitte nagu Euroopas, kus suunda näitad alati välja vastava väljapääsu eel. Liiklus sai kohe hoopis selgemaks.
Kui majja tagasi jõudsime ja ukse juures harjumuspäraselt papud jalast võtsin, märkasin toa põrandal kahte suurt elukat ringi vuramas. Sellised tumepruunid, umbes 2-3 cm laiad ja 5 cm pikad putukad. Selgus, et need on Austraalia prussakad. Need on siin ikkagi nii üüratult suured, et nendega majapidamist küll kuidagi jagada ei sooviks. Ootamatutest külalistest ehmatasin niivõrd, et hüppasin lausa karjatades õhku. D lömastas need aga papuga kiiresti ning viskas kestad ukse taha õue.
Homme püüame linnapeale minna ilmselt laevaga ning tagasi tulla rongiga, et ei peaks Sydney liikluses autoga müttama ja kalleid parkimiskohti otsima. Ühest päevast Sydneys jääb ilmselt napiks, ent püüame näha, mis nii lühikese ajaga näha annab. Senise teekonna pani M ka netti üles.
Üks asi sai meile siin nädalaga veel selgeks: M-l tõenäoliselt ikkagi koerakarvade allergiat ei ole. Koertega pole me siin kokku puutunud, kuid M nohu läheb iga päevaga hullemaks. Homme peame ilmselt püüdma apteegist talle mingit ajutist leevendust siiski leida.
Kuigi hommikul kella 6 ajal on väljas veel kaste maas ja mõnes kohas ka maa lausa härmas, on kohalikud juba aktiivsed. Üksikud autod liiguvad juba enne päikesetõusu. Cann Riveris oli ka kondiitriäri avatud pühapäeva hommikul juba kella 6st. Lausa uskumatu.
Võtsime otse suuna Cann Riverist Canberra peale, et sealt õhtuks Sydneysse jõuda. Kuskil kella poole kaheksani hommikul liikus teepeal vaid üksikuid autosid. Sinnamaani olime teel üksnes meie koos sillerdava päikesetõusu, piimja udu ning heinamaal ärkavate lehmade ja lammastega. Lambaid on maapiirkondades väga palju. Mida niipaljude lammastega peale hakatakse, ma ei tea, sest maavillaseid asju siin kuigipalju müügil näha pole olnud. Kas tõesti üksnes lihaloomad?
Hommikukohvi ajaks olime jõudnud Cooma. Tegime vahepeatuse teeäärses McDonaldsis, et saaksin oma blogipostituse netti riputada ja M korraks oma e-posti kontrollida. Pühapäeva hommikul kella 9 ajal oli McDonaldsis suhteliselt palju inimesi söömas-kohvitamas. McDonaldsil on isegi eraldi hommikusöögimenüü, mida saab kuni 10:30-ni. Nii uskumatu kui see ka pole, oli sel kellaajal ka palju kohalikke noori Macis ringi hängimas, juba üles löödud ja meigitud. Eestis üldiselt vabatahtlikult noored pühapäeva hommikul nii vara küll kusagil hängimas minuteada ei käi.
Coomast edasi viis tee üle mägede ja läbi orgude. Silmapiiril paistsid eemal pidevalt kõrgemad künkad ning Coomas endas oli 24 h suusalaenutus. Seega peab seal kusagil lähedal ilmselt olema siiski suusatamiseks sobilik mägi. Muust nagu ei saanudki aru, et tee oleks läbi mägede kuskilt läinud, kuid ühel hetkel avastasime end äkitselt keset pilve. Tee läks sõna otseses mõttes läbi valge rünkpilve. Tunne oli, nagu oleksime sõitnud udus, ent ümberringi vaadates oli õhk kuidagi kihilisem. Eesti keele koha pealt natuke koomiline: tuled C(k)oomast ja satud pilve.
Canberrasse jõudsime umbes keskpäeval. Et olla kindel, mida kohapeal vaadata, soovisin esmalt külastada turismiinfopunkti. Pannud aadressi GPSi sisse ja olnud tiirutanud ca pool tundi, saime aru, et midagi on valesti. Canberra ümbruses on hulk väikelinnu, neist igaühe juures on silt: town center. City centerit ei märganud me aga esialgu kusagil. Siis tabasime ära oma vea: olime sisestanud GPSi koordinaatideks Canberra, kuid siinpool tuleb linna asemel märkida linnaosa, sest mitmes linnaosas võib olla sama tänav koos sama numbri majaga ja nii satudki vaid ringe tegema.
Canberra uus parlamendihoone asub täpselt vana taga. Vanast on tehtud muuseum, uues saab aga niisama turistina ringi vaadata. Parlamendihoone katus on kaetud mururibadega, millelt on mõnus nautida Canberrale laiuvat vaadet. Et meil oli ajaga veidi kiire, jõudsime enne parlamendi külastust üksnes botaanikaaeda. See oli piisavalt suur ning ilmselgelt väga mõnus koht, kus perega nädalavahetusel piknikku pidada või tervisejooksu tegemas käia. Üle ega ümber ei saa ma aga vihmametsa sektsioonist, mis oli loodud teistest tasapindadest veidi allapoole niiskesse keskkonda. Kõik tundus nagu päris: lopsakad taimed, udune veeaur ja niiske õhk. Sõnajala taimed olid minustki kõrgemad. Teises sektsioonis laiusid suured eukalüptipuud ning hulk taimi, mida ei tunne ega oskagi üles lugeda, okste vahel lendamas punase kõhualusega papagoi.
Canberrast Sydneysse pole enam pikk maa. Mööda kiirteed süites umbes 3 tundi. See jättis meile täpselt piisava ajavaru, et lipsata läbi ka Fitzroy Fallsist, mis küll kiirteest paarkümmend kilomeetrit kõrvale jäi, aga vaadet kindlasti väärt oli. Eemalt ei tundu sugugi, et kuskil läheduses võiks olla looduspargis mõni suurem sügavik või kõrgem mägi. Külastuskeskuse tagant viib paarisaja meetrine teerada aga vaateplatvormile, kus langeb vesi kaljuservalt otse alla 81 m jutti kivisesse kuristikku ning eemal kivisel pinnal laiuvad suured puud mägise jõe serval. Oleksin tahtnud seal veidi enam ringi jalutada, kuid päike hakkas juba madalale vajuma ning pidime edasi liikuma.
Sydneysse viivad sisse ja välja peamiselt tasulised kiirteed. Soovisime neid vältida ning püüdsime GPSi abiga jõuda oma ööbimiskohta pigem mööda väiksemaid kõrvalisi teid. Kellaaja järgi pidime pimeda hakuks täpselt kohale jõudma. Keerasime kiirteelt maha ning jõudsime madalate majadega elurajooni, umbes sellisesse, nagu meil Tabasalu on. Seal viis GPS meid aga tupiktänavale. Keerasime otsa ringi ja püüdsime jõuda veidi edasi, et leida mõni teine teeots. Peale väikest tiirutamist saimegi õigele teele, et peagi kohale jõuda. Vahetult enne Horsley Parki (Sydney ainus linnaosa, kus on säilinud veel suured krundid, mis on keskmiselt ca 4-5 ha, kuid millele ühelt poolt pressib peale tööstuse kasv ja teiselt poolt ilmselt mingi hetk sunnitakse krunte siiski väiksemaks jagama) oli läinud aga kottpimedaks ning siinse puuduliku tänavavalgustusega, nagu praktiliselt kõikjal Austraalias, kus seni olnud oleme, oli majanumbreid lausa võimatu näha. Kaardil, muide, on majanumbrid tegelikust valesti, nii et alati tuleks vaadata, kuhu sa tegelikult välja jõuad. Meil läks aga õnneks üsna kergelt ja leidsime Davidi kiiresti üles. Kui kohale olime jõudnud, oli D-l õhtusöök, mida meilegi pakkus, praktiliselt valmis.
D-l oli külas sõber, kelle kojuviimisele meidki kaasa kutsus. Läksime meeleldi, et näha pimedas veidi ümberkaudset kanti. Linn on siin suuresti laiali vajunud, madalad majad teineteise kõrval. Kuidagi peab ju need 5 miljonit elanikku ära mahutama. On olemas eraldi linnaosa neile, kes omasugustega kokku kogunenud ehk siis kohalik Chinatown, kus enamus siltegi hieroglüüfides ja tänavakaunistused aasiapärased. Tagasiteel koju pärisime reeglite kohta ringteel, sest polnud neile siiani kuidagi pihta saanud. Nimelt Austraalias sõites näidatakse ringteel suunda justkui oleks tegu tavalise ristmikuga: kui ringteele jõuad ja tahad väljuda esimeselt teelt vasakule, näitad suunda vasakule, kui teisele teele, siis suunda ei näita ja kui kolmandale, siis suund paremale, mitte nagu Euroopas, kus suunda näitad alati välja vastava väljapääsu eel. Liiklus sai kohe hoopis selgemaks.
Kui majja tagasi jõudsime ja ukse juures harjumuspäraselt papud jalast võtsin, märkasin toa põrandal kahte suurt elukat ringi vuramas. Sellised tumepruunid, umbes 2-3 cm laiad ja 5 cm pikad putukad. Selgus, et need on Austraalia prussakad. Need on siin ikkagi nii üüratult suured, et nendega majapidamist küll kuidagi jagada ei sooviks. Ootamatutest külalistest ehmatasin niivõrd, et hüppasin lausa karjatades õhku. D lömastas need aga papuga kiiresti ning viskas kestad ukse taha õue.
Homme püüame linnapeale minna ilmselt laevaga ning tagasi tulla rongiga, et ei peaks Sydney liikluses autoga müttama ja kalleid parkimiskohti otsima. Ühest päevast Sydneys jääb ilmselt napiks, ent püüame näha, mis nii lühikese ajaga näha annab. Senise teekonna pani M ka netti üles.
Üks asi sai meile siin nädalaga veel selgeks: M-l tõenäoliselt ikkagi koerakarvade allergiat ei ole. Koertega pole me siin kokku puutunud, kuid M nohu läheb iga päevaga hullemaks. Homme peame ilmselt püüdma apteegist talle mingit ajutist leevendust siiski leida.
laupäev, 1. mai 2010
Austraalia teed on pikemad kui kaardilt paistavad
Täna me ei jõudnud pooltki nii kaugele, kui olime arvestanud. Kui reisi planeerisin, arvestasin meie eelmise aasta autoreisi kogemust Euroopas. Austraalia on aga hoopis teisest liigast.
Alustasime oma päeva täna varakult. Kella 8ks olime valmis ning autoga juba teel järgmisesse sihtpunkti. Võtsime suuna Venus Bay poole. Päike oli just tõusnud, taevas oli helesinine ja peaaegu pilvitu, päev tõotas tulla soe. Teel nägime kahte surnud loomakest. Esimest neist ma tuvastada ei suutnudki, teine oli aga väike känguru. Pool 9 laupäeva hommikul elu enamikes kohtades juba käis. Siin kandis vist tõusevadki inimesed varakult koos päikesega, sest valget aega on vähevõitu.
Venus Bay on ilusa liivarannaga väike kohake. Nii kaugele kui silm ühest rannaservast teise ulatub, on vesi valge laineharjaga sinist vett täis. Kuigi ilmad pole enam lõunas soojad, on lained surfaritele endiselt meelepärased. Järgmiseks väikeseks vahepeatuseks sai Fish Creek, kus tänavapingid on kalakujulised ning raamatupoe nimekski Fishy Tales.
Austraalia teed on maalilised, eriti kui sõita mööda Great Ocean Drive. Auto aknast piilub ühelt poolt pidevalt meri, seda eriti siis kui suuremalt teelt maha keerata ja pigem mööda väikesid linnu sõita, ning teiselt rohelised künkad kariloomadega, keda siinmail on tõeliselt palju. Olin mitmel juhul arvutis farmindusega seotud strateegiamänge mängides mõelnud, miks on kujutatud rohulappidel või põldudel vahel maha kukkunud kuivanud üksikuid puid, sest sellist vaadet tavaliselt Eestis ega Baltimaades ei kohta. Siin oli selline vaade aga üsna tüüpiline, kus keset heinamaad lebas täielikult kuivanud hall suur haraliste okstega puu. Teed mööda sõites on palju näha suuri puid, mis osaliselt või täielikult kuivanud. Osad puud näevad välja nagu suured põdrasamblikud. Paljud puud on oma koore maha ajanud ja mitmed metsad osaliselt põlenud puutüvedega.
Austraalia taimestik tundub üldse kuidagi suur ja lopsakas. Vähemasti nende taimede osas, mis siinsel liivasel ja kivisel pinnasel kasvab. Aedades ei ole haruldane näha aaloe taimi, Melbournes nägime mandariini või apelsini ja sidrunipuid, kus viljad ka kenasti küljes. Teel Agnes Fallsi olid tee ääres karjamaa kraavipervel suured kaktused kasvamas. Agnes Fallsi ümbritsevas metsas suured ja kõrged eukalüptipuud. Meie Jägala ja Keila joad on ilusad, kuid kahvatuvad sootuks siinsete kõrval. Kuigi oleme näinud seni vaid ühte – Agnes Fallsi – oli vaatepilt imeline: raske vesi kukub astmeliselt kivilt kivile, lihvides ajapikku siledaks ka iga väiksema konaruse. Ja nii kukub see vesi puudega palistatud kuristikku kümneid meetreid.
Vastavalt Lonely Planeti soovitusele nautisime varajaseks lõunaks Port Albertis Fish & Chipsi. M polnud midagi säärast varem söönud. F&C koosneb põhimõtteliselt friikartulitest, mille kõrvale või peale on pandud taignas kala või mereand. Port Albert, mis nimetab end aastast 1850 esimeseks Victoria osariigi ametlikuks sadamalinnaks, on värsketele mereandidele väga soodne koht. Toit on kohalike hinadega võrreldes üsna mõistliku hinnaga, kala aga äärmiselt värske. Ka taignas praetud krevetid viisid keele alla. Sel hetkel tundus mulle, et oleme veel enam-vähem graafikus ning jõuame ehk päeva lõpuks isegi New South Walesi osariigi piirile.
Jätkasime oma pisikese punniga teed Sydney poole mööda Princess Highwayd, lootusega jõuda ööbima vähemalt Edenisse. Veidi peale kahte olime Bairnsdales, kust soovisin saada natuke infot Buchan cavesi kohta, sest kuuldud kirjeldused ja nähtud fotod sellest koopast tundusid vaatamisväärsed. Turismiinfopunkti tädi teatas meile, et koobastesse me kindlasti ei jõua – need pannakse kella 15st kinni ja kui me enam-vähem otse sõitmist jätkame, jõuame pimeduse tuleku ajaks Cann Riverisse. Kui eile marsruudi kaarti vaatasin, leidsin sealt umbkaudse sõidu pikkuse aja: Melbourneist Sydneysse mööda Coastal Drive 9 h ja 15 min. Meie olime teel juba teist päeva ega olnud jõudnud kaugemale, kui umbes poole peale. Homme õhtuks peaksime jõudma Sydneysse enne pimedat, sooviga külastada vahepeal ka Canberrat. Cann Riveri motelli administraatori sõnul peaks meie sõit siit edasi aega võtma ca 7 tundi. Aga kuidas siis kaardile kokku 9 saab olla märgitud?
Pidime siiski jääma õhtule Cann Riveris. Jõudsime siia umbes poole kuue ajal ja parima tahtmise korral võinuksime edasi sõita veel ca 40 km kuni Genoa´ni, aga sinna oleksime sel juhul jõudnud juba kindlalt pimedas. Kohaliku tankla müüja sõnul pole tee ääres autos magamine ohtlik, sest loomad autole liiga ei tee, küll aga pidi siinne kant kubisema metsloomadest ja pimedas sõitmine on. Kui juba kohalikud nii väidavad, on targem õhtule jääda. Ümberringi vaadates märkasime, et ka kohalikud seadsid end motellidesse rahulikult sisse. Võtsime meiegi toa.
Pimeneb siin tõeliselt kiiresti. Peale tuppa asjade sisse toimetamist jalutasime väikese tiiru ümber motelli. Sisuliselt 10-15 minutiga oli väljas peaaegu kott-pime. Tõepoolest, õhtul kella 6 paiku elu lakkab, siis ongi öö. Pimeduse saabudes näeb vaid üksikuid autosid ringi sõitmas veel, neist enamus on 4-veolised kastikad kängururaudadega. Ilmselgelt põhjendatult. Ja selliseid kastiautosid on siin ikka väga palju.
Koertega on siinkandis hoopis iseärane lugu. Kohalikud paistavad koeri armastavat ning mitmetes parkides on väljas sildid koertega jalutamise lubamise kohta. Ka mitmed söögikohad omavad silti loomasõbralikkuse osas. Koertega jalutatakse linnatänavatel ja veetakse autos kaasas. Kastiautodes sõidavad koerad enamasti eesistuja kõrvalistmel, pea aknast väljas. Nägime ka üht koera, kes sõidu ajal end poolest kerest aknast välja oli ajanud ning meelalt sõidutuules auto katust lakkus. Tõenäoliselt on need koerad harjunud end sõidutuules paigal hoidma. Mitmed teised koerad sõidavad aga kastiauto lahtises kastis või lahtises võrkaedservadega piiratud kastis, ise rõõmsalt auto loksumise ajal mööda kasti ringi joostes. Euroopas selliseid asju ei näe.
Internetiga ei ole siin ka päris nii nagu me harjunud oleme. WiFi võrke on võimalik leida isegi väikestest kohtadest, kuid neist praktiliselt kõik on tasulised ja parooliga kaitstud. Küll aga andis A meile hea vihje juba mõned päevad tagasi: McDonaldsid on siin kaetud vaba WiFi võrguga. Nii saime Bairnsdales korraks arvuti netti logitud, et õhtul kirjutatud blogi sissekanne nettis üles panna ja korraks kiiresti e-maile kontrollida. Avastasin oma üllatuseks, et meie Newcastle öömaja on ära öeldud. Kirjutasin CS-s kiiruga uue kirja teisele külalislahkuse pakkujale, kellele eelnevalt olin viisaka äraütlemiskirja saatnud. Mõned tunnid hiljem sain temalt oma telefonile smsi, milles kinnitab, et on valmis meid vabalt majutama, kui lõpuks sinna jõuame. Vähemasti on ka sellega korras taas.
Homme tuleb meil pikk päev ja ilmselt ärkame koos päikesega, soovitavalt isegi enne päikest. Juba täna jäid mitmed kohad, mida võinuks külastada, kuid mis ilmselt midagi erilist pole, vahele. Homme saame külastada üksnes neid, mis tunduvad tõeliselt seda väärt. Saan nüüd esimest korda aru, miks öeldakse, et kuu ajaga Austraaliat eriti ei näe ning Melbourneist Sydneysse mööda rannikut minemiseks võiks võtta terve nädala. Sel juhul näeks ka ilusaid ja armsaid pisikesi kohti, mis muidu üsna tavalised võivad tunduda.
Alustasime oma päeva täna varakult. Kella 8ks olime valmis ning autoga juba teel järgmisesse sihtpunkti. Võtsime suuna Venus Bay poole. Päike oli just tõusnud, taevas oli helesinine ja peaaegu pilvitu, päev tõotas tulla soe. Teel nägime kahte surnud loomakest. Esimest neist ma tuvastada ei suutnudki, teine oli aga väike känguru. Pool 9 laupäeva hommikul elu enamikes kohtades juba käis. Siin kandis vist tõusevadki inimesed varakult koos päikesega, sest valget aega on vähevõitu.
Venus Bay on ilusa liivarannaga väike kohake. Nii kaugele kui silm ühest rannaservast teise ulatub, on vesi valge laineharjaga sinist vett täis. Kuigi ilmad pole enam lõunas soojad, on lained surfaritele endiselt meelepärased. Järgmiseks väikeseks vahepeatuseks sai Fish Creek, kus tänavapingid on kalakujulised ning raamatupoe nimekski Fishy Tales.
Austraalia teed on maalilised, eriti kui sõita mööda Great Ocean Drive. Auto aknast piilub ühelt poolt pidevalt meri, seda eriti siis kui suuremalt teelt maha keerata ja pigem mööda väikesid linnu sõita, ning teiselt rohelised künkad kariloomadega, keda siinmail on tõeliselt palju. Olin mitmel juhul arvutis farmindusega seotud strateegiamänge mängides mõelnud, miks on kujutatud rohulappidel või põldudel vahel maha kukkunud kuivanud üksikuid puid, sest sellist vaadet tavaliselt Eestis ega Baltimaades ei kohta. Siin oli selline vaade aga üsna tüüpiline, kus keset heinamaad lebas täielikult kuivanud hall suur haraliste okstega puu. Teed mööda sõites on palju näha suuri puid, mis osaliselt või täielikult kuivanud. Osad puud näevad välja nagu suured põdrasamblikud. Paljud puud on oma koore maha ajanud ja mitmed metsad osaliselt põlenud puutüvedega.
Austraalia taimestik tundub üldse kuidagi suur ja lopsakas. Vähemasti nende taimede osas, mis siinsel liivasel ja kivisel pinnasel kasvab. Aedades ei ole haruldane näha aaloe taimi, Melbournes nägime mandariini või apelsini ja sidrunipuid, kus viljad ka kenasti küljes. Teel Agnes Fallsi olid tee ääres karjamaa kraavipervel suured kaktused kasvamas. Agnes Fallsi ümbritsevas metsas suured ja kõrged eukalüptipuud. Meie Jägala ja Keila joad on ilusad, kuid kahvatuvad sootuks siinsete kõrval. Kuigi oleme näinud seni vaid ühte – Agnes Fallsi – oli vaatepilt imeline: raske vesi kukub astmeliselt kivilt kivile, lihvides ajapikku siledaks ka iga väiksema konaruse. Ja nii kukub see vesi puudega palistatud kuristikku kümneid meetreid.
Vastavalt Lonely Planeti soovitusele nautisime varajaseks lõunaks Port Albertis Fish & Chipsi. M polnud midagi säärast varem söönud. F&C koosneb põhimõtteliselt friikartulitest, mille kõrvale või peale on pandud taignas kala või mereand. Port Albert, mis nimetab end aastast 1850 esimeseks Victoria osariigi ametlikuks sadamalinnaks, on värsketele mereandidele väga soodne koht. Toit on kohalike hinadega võrreldes üsna mõistliku hinnaga, kala aga äärmiselt värske. Ka taignas praetud krevetid viisid keele alla. Sel hetkel tundus mulle, et oleme veel enam-vähem graafikus ning jõuame ehk päeva lõpuks isegi New South Walesi osariigi piirile.
Jätkasime oma pisikese punniga teed Sydney poole mööda Princess Highwayd, lootusega jõuda ööbima vähemalt Edenisse. Veidi peale kahte olime Bairnsdales, kust soovisin saada natuke infot Buchan cavesi kohta, sest kuuldud kirjeldused ja nähtud fotod sellest koopast tundusid vaatamisväärsed. Turismiinfopunkti tädi teatas meile, et koobastesse me kindlasti ei jõua – need pannakse kella 15st kinni ja kui me enam-vähem otse sõitmist jätkame, jõuame pimeduse tuleku ajaks Cann Riverisse. Kui eile marsruudi kaarti vaatasin, leidsin sealt umbkaudse sõidu pikkuse aja: Melbourneist Sydneysse mööda Coastal Drive 9 h ja 15 min. Meie olime teel juba teist päeva ega olnud jõudnud kaugemale, kui umbes poole peale. Homme õhtuks peaksime jõudma Sydneysse enne pimedat, sooviga külastada vahepeal ka Canberrat. Cann Riveri motelli administraatori sõnul peaks meie sõit siit edasi aega võtma ca 7 tundi. Aga kuidas siis kaardile kokku 9 saab olla märgitud?
Pidime siiski jääma õhtule Cann Riveris. Jõudsime siia umbes poole kuue ajal ja parima tahtmise korral võinuksime edasi sõita veel ca 40 km kuni Genoa´ni, aga sinna oleksime sel juhul jõudnud juba kindlalt pimedas. Kohaliku tankla müüja sõnul pole tee ääres autos magamine ohtlik, sest loomad autole liiga ei tee, küll aga pidi siinne kant kubisema metsloomadest ja pimedas sõitmine on. Kui juba kohalikud nii väidavad, on targem õhtule jääda. Ümberringi vaadates märkasime, et ka kohalikud seadsid end motellidesse rahulikult sisse. Võtsime meiegi toa.
Pimeneb siin tõeliselt kiiresti. Peale tuppa asjade sisse toimetamist jalutasime väikese tiiru ümber motelli. Sisuliselt 10-15 minutiga oli väljas peaaegu kott-pime. Tõepoolest, õhtul kella 6 paiku elu lakkab, siis ongi öö. Pimeduse saabudes näeb vaid üksikuid autosid ringi sõitmas veel, neist enamus on 4-veolised kastikad kängururaudadega. Ilmselgelt põhjendatult. Ja selliseid kastiautosid on siin ikka väga palju.
Koertega on siinkandis hoopis iseärane lugu. Kohalikud paistavad koeri armastavat ning mitmetes parkides on väljas sildid koertega jalutamise lubamise kohta. Ka mitmed söögikohad omavad silti loomasõbralikkuse osas. Koertega jalutatakse linnatänavatel ja veetakse autos kaasas. Kastiautodes sõidavad koerad enamasti eesistuja kõrvalistmel, pea aknast väljas. Nägime ka üht koera, kes sõidu ajal end poolest kerest aknast välja oli ajanud ning meelalt sõidutuules auto katust lakkus. Tõenäoliselt on need koerad harjunud end sõidutuules paigal hoidma. Mitmed teised koerad sõidavad aga kastiauto lahtises kastis või lahtises võrkaedservadega piiratud kastis, ise rõõmsalt auto loksumise ajal mööda kasti ringi joostes. Euroopas selliseid asju ei näe.
Internetiga ei ole siin ka päris nii nagu me harjunud oleme. WiFi võrke on võimalik leida isegi väikestest kohtadest, kuid neist praktiliselt kõik on tasulised ja parooliga kaitstud. Küll aga andis A meile hea vihje juba mõned päevad tagasi: McDonaldsid on siin kaetud vaba WiFi võrguga. Nii saime Bairnsdales korraks arvuti netti logitud, et õhtul kirjutatud blogi sissekanne nettis üles panna ja korraks kiiresti e-maile kontrollida. Avastasin oma üllatuseks, et meie Newcastle öömaja on ära öeldud. Kirjutasin CS-s kiiruga uue kirja teisele külalislahkuse pakkujale, kellele eelnevalt olin viisaka äraütlemiskirja saatnud. Mõned tunnid hiljem sain temalt oma telefonile smsi, milles kinnitab, et on valmis meid vabalt majutama, kui lõpuks sinna jõuame. Vähemasti on ka sellega korras taas.
Homme tuleb meil pikk päev ja ilmselt ärkame koos päikesega, soovitavalt isegi enne päikest. Juba täna jäid mitmed kohad, mida võinuks külastada, kuid mis ilmselt midagi erilist pole, vahele. Homme saame külastada üksnes neid, mis tunduvad tõeliselt seda väärt. Saan nüüd esimest korda aru, miks öeldakse, et kuu ajaga Austraaliat eriti ei näe ning Melbourneist Sydneysse mööda rannikut minemiseks võiks võtta terve nädala. Sel juhul näeks ka ilusaid ja armsaid pisikesi kohti, mis muidu üsna tavalised võivad tunduda.
reede, 30. aprill 2010
Parempoolne liiklus vasakus teeservas
Hommikul püüdsime ärgata varem, asjad pakkida ning 10ks linna jõuda – meil oli selleks ajaks reserveeritud rendiauto ja E-l kella 13ks lennukipilet. Lahkusime M-ga rongist ja jätsime E-ga kallistades head aega, kibe klomp kurku kerkimas.
Peale paari plokki jalutamist leidsime Europcari esinduse kenasti üles. Meie uus väike punane automaatkastiga sõber ootas meid juba ilusasti puhtaks pestuna. Autorent ise ei olnudki kuigi kallis, eriti kui võtta see läbi teiste teenusepakkujate Internetist, kuid sellele lisandus veel teist sama palju nö meie kasko kindlustuse näol, ent ilma selleta teistpidi liikluses ja keskkonnas, kus kängurud pidid muudkui mööda teid hüppama, ei olnud lihtsalt mõeldav.
Keerasime autorendist välja tänavale ja jäime peatuma, et GPS leiaks üles satelliidid ja juhataks meid tagasi ööbimiskohta, kuhu olime jätnud oma pagasi, et mitte suurte kottidega linna peal kolada. Melbourneis on väga põnevad kurikuulsad „u-pöörded“, mis tähendab, et enamikes kohtades saab paremale keerata ainult kõige vasakpoolsemast reast. A oli mind sel teemal hoiatanud ja öelnud, et kui me sellest täpselt aru ei saa, on lihtsam keerata vasakule ning sõita hoopis ümber kvartali. Pagasi järgi sõitmine tundus üsna lihtne: ainult vaja jõuda Flinders Stationini, sealt üle silla sõita ja olemegi juba õiges suunas. Sillani jõudmiseks oli tarvis ainult paremale keerata, kuid parempööre sellelt tänavalt oli keelatud. Tegime tiiru ümber kvartali ja olime taas tagasi Flinders Stationi juures, kuid sillale keerata ei õnnestunud ikkagi. GPS sattus suurte majade vahel segadusse ning kaotas meid vahepeal ära, appi tuli võtta lihtne loogika. Veel mõned tänavavahed sõitu ja... olime jälle Flinders stationi juures. Peale mitmendat ringi õnnestus meil siiski lõpuks sillale saada ja kodutee leida. Keskpäeva paiku asusime Melbourneist Sydney poole lõpuks teele.
Otsustasime sõita mööda rannikut, et vaade oleks teel kenam. S avaldas eile arvamust, et pimedas rannikuäärsel teel sõitmine pole ka kuigi ohtlik, sest seal on kängurusid vähem, küll aga tuleb ettevaatlik olla piirkondades, mis on rohkem sisemaa pool, sest seal pidid pimedas kängurud kohati lausa teeservasid palistama. M leidis GPS-st vaatamisväärsuste alt Eagles Nesti üles ning võtsime suuna sellele. Kaardi järgi tundus olevat see üsna Melbournei külje all. Kui üleüldise liiklusega oli muidu enam-vähem võimalik üsna kiiresti harjuda, siis õiges raja servas püsimine oli juba suurem väljakutse, ent õnneks on Hyundai Getz suhteliselt pisike auto. Suuremat peavalu tekitasid aga esimese hooga ringteed, et õigetpidi ringile saaks, sest ka need on siin tagurpidi. Lisaks suutis M pidevalt segi ajada kojameeste ja suunatulede kangid – mis meil on parema käe all, on neil siin vasaku all.
Kui olime sõitnud juba paar tundi, ent tundus, et ei hakka ikka veel kuidagi kohale jõudma, tegime teeäärses turismiinfopunktis peatuse. Tädi küsis osavõtlikult, kuhu me teel oleme ja mida näha sooviksime. Kui vastasin Eagles Nest, tegi ta suured silmad, et pole sellest kohast midagi kuulnudki. Tõin autost Lonely Planeti „East Coast Australia“ raamatu ning näitasin talle. Kirjelduse järgi tundus koht ka talle huvitav, ent kaardilt otsima hakates selgus – olime jõudnud täiesti valesse kohta: Mornington Peninsulasse, mis on sisuliselt Melbourneist otse alla tulla ning kui väike laht kannaks laevadega autosid üle, oleksime ringiga tagasi Melbourneis olnud. Olime sõitnud 70 km suhteliselt natuke liiga viltu. Turismiinfokeskusest saime nii kohaliku kaardi, suurema maanteedekaardi kokkuvõtte Melbourneist Sydneysse ja järgmise maakonna kaardikese. Avastasime ka turismminfo keskuse tagant mäekõrgendiku, kust avanes Mornington Peninsulale imeline vaade, nii et reis sinna polnudki päris raisatud vaev. Sellest kõigest lihtne moraal: ilma GPSita reisida on tüütu ja kohati keeruline, ilma paberkaardita aga mitte mõeldav. Olgu õnnistatud see inimene, kes kunagi turismiinfopunkti välja mõtles ning süsteemi üle maailma suutis rajada.
Kuidagi suutsime end suuremalt teelt ka veel teisel korral märkamatult maha keerata ning valesti sõita, küll mitte nii hullusti kui esimesel korral. Rendiautoga kruusa- ega kõvakatteta teel sõita ei tohi, seega pidime väiksemaid teid lühilõigetena vältima. Küll aga saime natukene otsemini minna. Kitsuke asfalttee viis meid üle küngastega farmimaa, kus õhk oli mõnusa sõnnikuse hõnguga, süsimustad lehmad mälusid värsket rohtu kuivanud lehtedega puude lähistel ning auto mootori väljasuretades kattis kõrvu lukustav vaikus. Ainult kitsuke looklev tee roheliste küngaste vahel oli nii kitsas, et lootsin lõugu kokku surudes, et keegi meile ainult vastu ei tuleks.
Kella 5 ajal hakkasin murelikumalt kaarti vaatama. Olime küll lähenemas rannikule juba suurema hooga ning saanud üsna lähedale, kuid valget aega oli järel üksnes tunnike. Pidime hakkama endale leidma kohta, kuhu ööseks ankrusse jääda. Cape Patersonis on imeline surfirand, mis suvisel hooajal on üsna populaarne, kuid ka väljaspool hooaega ei tohi selles linnakeses autos ööbida, ka telkimine on keelatud selleks mitte ette nähtud kohas. Sõitsime edasi õige Eagles Nesti poole, mille kenasti ka üles leidsime. Et väljas hakkas juba hämarduma, tegime üksnes lühikese peatuse ja vaatasime mererannale looklevat puittreppi, eemal merest tõusmas kaljunukk. Sellest edasi The Caves on koht, kus 115 miljonit aastat tagasi oli ookeani asemel laiapõhjaline jõe org, kust oli võimalik otse Antarktikasse välja jalutada jalgu märjaks saamata. Sel ajal oli ka Austraalia natuke rohkem lõuna pool, nii umbes 70 laiuskraadil. 1990-date alguses hakati The Cavesis tegema väljakaevamisi ja avastati dinosauruste säilmed. Paraku meie sinna jõudmise ajaks oli juba nii hämar, et fotokaga polnud sela suurt midagi teha ja silmgi õieti enam ei seletanud.
Jõudsime peatselt Inverloch’i linna lähistele, kus hakkasime öömaja omale otsima. Siinpool on õues siiski veel suhtleiselt jahe ja autos magada poleks just kõige soojem, kuigi ilmselt kõige soodsam. Esimene ööbimispaik, kust läbi astusime, nägi välja üsna kallivõitu 4-tärni vääriline maahotell koos karavanipargiga. Madalhooaja letihinnaks öeldi 219 AUDi, kliendikaardiomanikele 160, millega oleks ka meie saanud. Pelgasime seda veidi liiga kalliks ning uurisime administraatorilt, kas oskab midagi muud odavamat soovitada lähikonnas, sest pimedaga me enam väga kaugele sõita ei tahtnud. Administraator teadis kuskil lähedal veel olevat üht karavanparki, ent polnud kindel, kas nii hilisel öisel (kell oli just saanu 6 õhtul!) ajal seal enam kedagi on. Sõitsime linnakese keskusesse ja leidsime sealt turistiinfo kõrvalt motelli, kuid pelgasime ka sealse 130 AUDi kalliks. Motelli administraator soovitas paar maja mööda tänavat veel edasi minna, kust saimegi endale lõpuks öömaja teise motelli. Kõige väiksem kahene tuba maksis neil 89 AUDi, kuid meeldiv keskealine naisterahvas sosistas mulle vaikselt, et annab sama hinna eest meile salaja veidi suurema toa.
Tuppa sisse astununa pidi mu suu imestusest avali vajuma. Motellituba on meil tõeliselt suur. Põhimõtteliselt on tegemist ilmselt nö peretoaga: 1 lai voodi ja 1 kitsas voodi, diivan, diivanilaud, kirjutuslaud, telekalaud koos riidekapiga, külmik (mitte minibar) koos värske väikse kannu piimaga ilmselt hommikukohvile-teele panemiseks (hommikusööki polnud hinnas) ning veekeetjaga. Ka vannitoas-wc-s ootas mind positiivne üllatus: korralikud käterätid koos šampooni-palsami-seepide ja fööniga. Sellise raha eest lausa superluks. Kogu sellesse tuppa siin Austraalias oleks ära mahtunud ca 2,5 Istanbuli hotellituba.
Ennast sisse seadnud, asusime linnakest uudistama. Inverlochis elab veidi üle 4000 inimese, seega on see sisuliselt umbes sama suur kui Kärdla, ent eripäraks, nagu Austraaliale kohane, linna laialivalguvus, madalad ühekordsed majad ja kõrged aiad naabrite vahel, kuid korras aianurgakesed. Meie motellile väga lähedal asub linnastaadion, kus toimusid ilmselt mingid kohalikud noorte Austraalia jalgpallivõistlused. Poisid sibasid mööda üüratut palliplatsi korralikes vormides ning 4-veoliste autodega võistlust vaatama tulnud papasid-mammasid-pealtvaatajaid olid kõik kohad täis. Austraalia jalgpall on segu umbes Euroopa ja Ameerika jalgpallist, kuid reeglitest ma sotti saada kiire pilguga ei suutnud.
Staadioni kõrval, linnakese keskuse läheduses on ilmselt selle linna ainus supermarket. Tahtsime õhtuks midagi hamba alla saada ning asutasime end poodi. Jõudsime sinna veidi enne poolt 8 õhtul - 9 minutit enne sulgemist. Haarasime kiirnuudlid õhtuks ja pakisupid homseks teekonnaks kaasa, lisaks paki sinki, määrdejuustu, saiapätsi ja mahlapudeli – arve oli taas ca 200 EEKu. Austraalias on odavalt söömiseks ilmselt umbes 3 varianti: kui söögitegemisvõimalus endal olemas on, siis turult juurvilhu ostes, on võimalik ilmselt üsna soodsalt hakkama saada, aga tõenäoliselt tuleb selleks vähemasti osaliselt taimetoitlaseks hakata; valida odavaim söögikoht kõhutäieks, mis on McDonalds, ent see mõjub kindlasti nii tervisele kui kaalule või siis jätta osa söögikordi vahele ja püüda läbi ajada võileibade vms-ga ja ehk omada lootust kaalust kaotada paar kilogi. Eks reisi lõpuks ole näha.
Enda kõhud kiirsuppi täis pakkinud, jalutasime ookeani äärde. Meremüha oli kuulda juba eemalt ja valgustustega tänavatel ei tundunudki väga jube käia. Väljas oli suhteliselt kottpime, nii et kuhugi nurgataguste põõsaste vahele ei tahtnud kohe kuidagi piiluda, pealegi ei tunne ma siinset loodust. Oli tunne, justkui oleks kell juba südaöö, kuigi oli napilt alles 8 läbi.
Viimased ööd on olnud täiskuu. Kuuvalgus annab pimedas ehtud piltidele päris mõnusat lisaväärtust. M püüdis kaamerapurki ka mõned imelised pildid seisva lahevee kuusillerdusest.
Peale paari plokki jalutamist leidsime Europcari esinduse kenasti üles. Meie uus väike punane automaatkastiga sõber ootas meid juba ilusasti puhtaks pestuna. Autorent ise ei olnudki kuigi kallis, eriti kui võtta see läbi teiste teenusepakkujate Internetist, kuid sellele lisandus veel teist sama palju nö meie kasko kindlustuse näol, ent ilma selleta teistpidi liikluses ja keskkonnas, kus kängurud pidid muudkui mööda teid hüppama, ei olnud lihtsalt mõeldav.
Keerasime autorendist välja tänavale ja jäime peatuma, et GPS leiaks üles satelliidid ja juhataks meid tagasi ööbimiskohta, kuhu olime jätnud oma pagasi, et mitte suurte kottidega linna peal kolada. Melbourneis on väga põnevad kurikuulsad „u-pöörded“, mis tähendab, et enamikes kohtades saab paremale keerata ainult kõige vasakpoolsemast reast. A oli mind sel teemal hoiatanud ja öelnud, et kui me sellest täpselt aru ei saa, on lihtsam keerata vasakule ning sõita hoopis ümber kvartali. Pagasi järgi sõitmine tundus üsna lihtne: ainult vaja jõuda Flinders Stationini, sealt üle silla sõita ja olemegi juba õiges suunas. Sillani jõudmiseks oli tarvis ainult paremale keerata, kuid parempööre sellelt tänavalt oli keelatud. Tegime tiiru ümber kvartali ja olime taas tagasi Flinders Stationi juures, kuid sillale keerata ei õnnestunud ikkagi. GPS sattus suurte majade vahel segadusse ning kaotas meid vahepeal ära, appi tuli võtta lihtne loogika. Veel mõned tänavavahed sõitu ja... olime jälle Flinders stationi juures. Peale mitmendat ringi õnnestus meil siiski lõpuks sillale saada ja kodutee leida. Keskpäeva paiku asusime Melbourneist Sydney poole lõpuks teele.
Otsustasime sõita mööda rannikut, et vaade oleks teel kenam. S avaldas eile arvamust, et pimedas rannikuäärsel teel sõitmine pole ka kuigi ohtlik, sest seal on kängurusid vähem, küll aga tuleb ettevaatlik olla piirkondades, mis on rohkem sisemaa pool, sest seal pidid pimedas kängurud kohati lausa teeservasid palistama. M leidis GPS-st vaatamisväärsuste alt Eagles Nesti üles ning võtsime suuna sellele. Kaardi järgi tundus olevat see üsna Melbournei külje all. Kui üleüldise liiklusega oli muidu enam-vähem võimalik üsna kiiresti harjuda, siis õiges raja servas püsimine oli juba suurem väljakutse, ent õnneks on Hyundai Getz suhteliselt pisike auto. Suuremat peavalu tekitasid aga esimese hooga ringteed, et õigetpidi ringile saaks, sest ka need on siin tagurpidi. Lisaks suutis M pidevalt segi ajada kojameeste ja suunatulede kangid – mis meil on parema käe all, on neil siin vasaku all.
Kui olime sõitnud juba paar tundi, ent tundus, et ei hakka ikka veel kuidagi kohale jõudma, tegime teeäärses turismiinfopunktis peatuse. Tädi küsis osavõtlikult, kuhu me teel oleme ja mida näha sooviksime. Kui vastasin Eagles Nest, tegi ta suured silmad, et pole sellest kohast midagi kuulnudki. Tõin autost Lonely Planeti „East Coast Australia“ raamatu ning näitasin talle. Kirjelduse järgi tundus koht ka talle huvitav, ent kaardilt otsima hakates selgus – olime jõudnud täiesti valesse kohta: Mornington Peninsulasse, mis on sisuliselt Melbourneist otse alla tulla ning kui väike laht kannaks laevadega autosid üle, oleksime ringiga tagasi Melbourneis olnud. Olime sõitnud 70 km suhteliselt natuke liiga viltu. Turismiinfokeskusest saime nii kohaliku kaardi, suurema maanteedekaardi kokkuvõtte Melbourneist Sydneysse ja järgmise maakonna kaardikese. Avastasime ka turismminfo keskuse tagant mäekõrgendiku, kust avanes Mornington Peninsulale imeline vaade, nii et reis sinna polnudki päris raisatud vaev. Sellest kõigest lihtne moraal: ilma GPSita reisida on tüütu ja kohati keeruline, ilma paberkaardita aga mitte mõeldav. Olgu õnnistatud see inimene, kes kunagi turismiinfopunkti välja mõtles ning süsteemi üle maailma suutis rajada.
Kuidagi suutsime end suuremalt teelt ka veel teisel korral märkamatult maha keerata ning valesti sõita, küll mitte nii hullusti kui esimesel korral. Rendiautoga kruusa- ega kõvakatteta teel sõita ei tohi, seega pidime väiksemaid teid lühilõigetena vältima. Küll aga saime natukene otsemini minna. Kitsuke asfalttee viis meid üle küngastega farmimaa, kus õhk oli mõnusa sõnnikuse hõnguga, süsimustad lehmad mälusid värsket rohtu kuivanud lehtedega puude lähistel ning auto mootori väljasuretades kattis kõrvu lukustav vaikus. Ainult kitsuke looklev tee roheliste küngaste vahel oli nii kitsas, et lootsin lõugu kokku surudes, et keegi meile ainult vastu ei tuleks.
Kella 5 ajal hakkasin murelikumalt kaarti vaatama. Olime küll lähenemas rannikule juba suurema hooga ning saanud üsna lähedale, kuid valget aega oli järel üksnes tunnike. Pidime hakkama endale leidma kohta, kuhu ööseks ankrusse jääda. Cape Patersonis on imeline surfirand, mis suvisel hooajal on üsna populaarne, kuid ka väljaspool hooaega ei tohi selles linnakeses autos ööbida, ka telkimine on keelatud selleks mitte ette nähtud kohas. Sõitsime edasi õige Eagles Nesti poole, mille kenasti ka üles leidsime. Et väljas hakkas juba hämarduma, tegime üksnes lühikese peatuse ja vaatasime mererannale looklevat puittreppi, eemal merest tõusmas kaljunukk. Sellest edasi The Caves on koht, kus 115 miljonit aastat tagasi oli ookeani asemel laiapõhjaline jõe org, kust oli võimalik otse Antarktikasse välja jalutada jalgu märjaks saamata. Sel ajal oli ka Austraalia natuke rohkem lõuna pool, nii umbes 70 laiuskraadil. 1990-date alguses hakati The Cavesis tegema väljakaevamisi ja avastati dinosauruste säilmed. Paraku meie sinna jõudmise ajaks oli juba nii hämar, et fotokaga polnud sela suurt midagi teha ja silmgi õieti enam ei seletanud.
Jõudsime peatselt Inverloch’i linna lähistele, kus hakkasime öömaja omale otsima. Siinpool on õues siiski veel suhtleiselt jahe ja autos magada poleks just kõige soojem, kuigi ilmselt kõige soodsam. Esimene ööbimispaik, kust läbi astusime, nägi välja üsna kallivõitu 4-tärni vääriline maahotell koos karavanipargiga. Madalhooaja letihinnaks öeldi 219 AUDi, kliendikaardiomanikele 160, millega oleks ka meie saanud. Pelgasime seda veidi liiga kalliks ning uurisime administraatorilt, kas oskab midagi muud odavamat soovitada lähikonnas, sest pimedaga me enam väga kaugele sõita ei tahtnud. Administraator teadis kuskil lähedal veel olevat üht karavanparki, ent polnud kindel, kas nii hilisel öisel (kell oli just saanu 6 õhtul!) ajal seal enam kedagi on. Sõitsime linnakese keskusesse ja leidsime sealt turistiinfo kõrvalt motelli, kuid pelgasime ka sealse 130 AUDi kalliks. Motelli administraator soovitas paar maja mööda tänavat veel edasi minna, kust saimegi endale lõpuks öömaja teise motelli. Kõige väiksem kahene tuba maksis neil 89 AUDi, kuid meeldiv keskealine naisterahvas sosistas mulle vaikselt, et annab sama hinna eest meile salaja veidi suurema toa.
Tuppa sisse astununa pidi mu suu imestusest avali vajuma. Motellituba on meil tõeliselt suur. Põhimõtteliselt on tegemist ilmselt nö peretoaga: 1 lai voodi ja 1 kitsas voodi, diivan, diivanilaud, kirjutuslaud, telekalaud koos riidekapiga, külmik (mitte minibar) koos värske väikse kannu piimaga ilmselt hommikukohvile-teele panemiseks (hommikusööki polnud hinnas) ning veekeetjaga. Ka vannitoas-wc-s ootas mind positiivne üllatus: korralikud käterätid koos šampooni-palsami-seepide ja fööniga. Sellise raha eest lausa superluks. Kogu sellesse tuppa siin Austraalias oleks ära mahtunud ca 2,5 Istanbuli hotellituba.
Ennast sisse seadnud, asusime linnakest uudistama. Inverlochis elab veidi üle 4000 inimese, seega on see sisuliselt umbes sama suur kui Kärdla, ent eripäraks, nagu Austraaliale kohane, linna laialivalguvus, madalad ühekordsed majad ja kõrged aiad naabrite vahel, kuid korras aianurgakesed. Meie motellile väga lähedal asub linnastaadion, kus toimusid ilmselt mingid kohalikud noorte Austraalia jalgpallivõistlused. Poisid sibasid mööda üüratut palliplatsi korralikes vormides ning 4-veoliste autodega võistlust vaatama tulnud papasid-mammasid-pealtvaatajaid olid kõik kohad täis. Austraalia jalgpall on segu umbes Euroopa ja Ameerika jalgpallist, kuid reeglitest ma sotti saada kiire pilguga ei suutnud.
Staadioni kõrval, linnakese keskuse läheduses on ilmselt selle linna ainus supermarket. Tahtsime õhtuks midagi hamba alla saada ning asutasime end poodi. Jõudsime sinna veidi enne poolt 8 õhtul - 9 minutit enne sulgemist. Haarasime kiirnuudlid õhtuks ja pakisupid homseks teekonnaks kaasa, lisaks paki sinki, määrdejuustu, saiapätsi ja mahlapudeli – arve oli taas ca 200 EEKu. Austraalias on odavalt söömiseks ilmselt umbes 3 varianti: kui söögitegemisvõimalus endal olemas on, siis turult juurvilhu ostes, on võimalik ilmselt üsna soodsalt hakkama saada, aga tõenäoliselt tuleb selleks vähemasti osaliselt taimetoitlaseks hakata; valida odavaim söögikoht kõhutäieks, mis on McDonalds, ent see mõjub kindlasti nii tervisele kui kaalule või siis jätta osa söögikordi vahele ja püüda läbi ajada võileibade vms-ga ja ehk omada lootust kaalust kaotada paar kilogi. Eks reisi lõpuks ole näha.
Enda kõhud kiirsuppi täis pakkinud, jalutasime ookeani äärde. Meremüha oli kuulda juba eemalt ja valgustustega tänavatel ei tundunudki väga jube käia. Väljas oli suhteliselt kottpime, nii et kuhugi nurgataguste põõsaste vahele ei tahtnud kohe kuidagi piiluda, pealegi ei tunne ma siinset loodust. Oli tunne, justkui oleks kell juba südaöö, kuigi oli napilt alles 8 läbi.
Viimased ööd on olnud täiskuu. Kuuvalgus annab pimedas ehtud piltidele päris mõnusat lisaväärtust. M püüdis kaamerapurki ka mõned imelised pildid seisva lahevee kuusillerdusest.
neljapäev, 29. aprill 2010
Viimane päev Melbourneis
Hommikul ärkasime hilja. Esimest korda piilusin kella 9 ajal, ent ei suutnud end kuidagi veenda ärkama. Lõpuks sain silma lahti alles peale 10. Olime mõlemad E-ga saanud öösel magama üsna hilja, mina natuke enne 4 ja tema kuskil peale 5. Kodust saime linnapoole alles keskpäeval.
Otsustasime täna käia kohtades, kuhu me eile M-ga ei jõudnud. Ostsin Victoria Marketilt omale lõpuks püksirihma, millest olen viimasel paaril aastal aeg-ajalt puudust tundnud. Nautisime St Kildas ookeanilainete vaadet ja suuri palmipuid rannaserval kasvamas. Fitzroysse jõudsime alles siis, kui poekesed olid juba suletud ja neist vaid üksikud veel lahti ning väljas juba pime, kuid tänavad olid äärmiselt hubased ja poekesed nunnud - palju hipilikke poode ja baarikesi-restorane. Tundus sellise kandina, kus oleks ilmselt mõnus õhtut veeta.
Homme lahkume Melbourneist. Rendiauto peaksime võtma hommikul kesklinnast ja plaanime siis tagasi majja tulla oma asjade järele, et mitte suurte kottidega mööda linna rännata. E läheb lõuna paiku lennukile ja stardib Darwini poole, et seal H-ga kohtuda. Rohkem me teda tõenäoliselt oma Austraalia reisi ajal ei näegi. Sellest on kahju, lootsin temaga veidi kauem siin kontinendil koos viibida ja mõnusaid reisimälestusi jäädvustada.
Kui koju olime jõudnud, oli kell taas 10 paiku õhtul. M hakkas panema paika homset teekonda Sydney suunas vastavalt minu märkmetele. A majakaaslane Scott tuli siinkohal kohaliku Canberralasena appi ning soovitas kindlasti sõita mööda rannikut, et näha imelisi vaateid. Umbes samal ajal avastasime, et oleme ilmselt oma ID-kaardi lugeja Eestisse maha jätnud, sest ühestki kotist me seda leida ei suutnud. Kasutan võimalust E-oma tarbida, enne kui ta sellega tuhandeid kilomeetreid eemale lendab ja mul on võimalus jääda tühja pangakaardiga, millele raha kanda pole võimalik. Eks ikka peab ju midagi koju maha ka jääma, kuidas siis teisiti?
Otsustasime täna käia kohtades, kuhu me eile M-ga ei jõudnud. Ostsin Victoria Marketilt omale lõpuks püksirihma, millest olen viimasel paaril aastal aeg-ajalt puudust tundnud. Nautisime St Kildas ookeanilainete vaadet ja suuri palmipuid rannaserval kasvamas. Fitzroysse jõudsime alles siis, kui poekesed olid juba suletud ja neist vaid üksikud veel lahti ning väljas juba pime, kuid tänavad olid äärmiselt hubased ja poekesed nunnud - palju hipilikke poode ja baarikesi-restorane. Tundus sellise kandina, kus oleks ilmselt mõnus õhtut veeta.
Homme lahkume Melbourneist. Rendiauto peaksime võtma hommikul kesklinnast ja plaanime siis tagasi majja tulla oma asjade järele, et mitte suurte kottidega mööda linna rännata. E läheb lõuna paiku lennukile ja stardib Darwini poole, et seal H-ga kohtuda. Rohkem me teda tõenäoliselt oma Austraalia reisi ajal ei näegi. Sellest on kahju, lootsin temaga veidi kauem siin kontinendil koos viibida ja mõnusaid reisimälestusi jäädvustada.
Kui koju olime jõudnud, oli kell taas 10 paiku õhtul. M hakkas panema paika homset teekonda Sydney suunas vastavalt minu märkmetele. A majakaaslane Scott tuli siinkohal kohaliku Canberralasena appi ning soovitas kindlasti sõita mööda rannikut, et näha imelisi vaateid. Umbes samal ajal avastasime, et oleme ilmselt oma ID-kaardi lugeja Eestisse maha jätnud, sest ühestki kotist me seda leida ei suutnud. Kasutan võimalust E-oma tarbida, enne kui ta sellega tuhandeid kilomeetreid eemale lendab ja mul on võimalus jääda tühja pangakaardiga, millele raha kanda pole võimalik. Eks ikka peab ju midagi koju maha ka jääma, kuidas siis teisiti?
kolmapäev, 28. aprill 2010
Melbournei linnatuur
Hommikul ärkamine oli raske. Kui silmi pilutasin, avastasin, et väljas on valge. Kell näitas veerand 10. Otsustasin jalad alla ajada, kiire duši võtta (siinpool maakera on veepuuduse tõttu duši all soovitav käia 4 minutiga, millega ma kuidagimoodi püüdsin hakkama saada) ja korralikult üles ärgata. Peeglist vaatas vastu aga paras padjakas. M üles äratamine polnud ka kõige lihtsamate killast. Ta loodis pääseda vabandusega, et ma võiks esimesena duši all käia, ent ma olin omadega juba valmis.
Rongijaama on siit jalutada umbes 20 minutit. Päevapilet (kehtib nii metroos/rongis, trammis kui bussis) soetada on oluliselt soodsam kui 2 eraldi piletit ja pealegi saab sellega hommikust õhtuni sõita seal, kus vaja. Eile õhtul me ei taibanud hommikuks midagi muretseda, mistõttu esimeseks söögilaadseks asjaks sai rongijaamast ostetud banaani piimakokteil, mis maitses õige hästi.
Esmalt võtsime ette Lonely Planeti poolt soovitatud ca 5 km pikkuse jalutusmarsruudi. Umbes poolel teel tundsin, kuidas mu kõht end ebamugavalt tunneb ja mõningane valu kõhtu lööb. Üsna pea sai selgeks, et mul on kiiresti tualetti vaja - soolestik ilmselt ei kohane siinse bakteeriaga nii kiiresti. Otsisime suvalise söögikoha ning uurisin tualeti kohta. Mind juhatati köögi tagant trepist üles. Tualett nägi välja nagu mõnes ameerika filmis - veidi kulunud valgete kahhelkividega seinas, väikese võretatud aknaga pea kohal kuhugi kõrvaltänavale. Tualetiotsingu retki sai päeva jooksul hiljemgi veel ette võetud. Muide, Federation Square avalike tualettide vesi on kogutud väljakul leiduvast vihmaveest - tõeliselt säästlik mõtteviis.
Otsustasime oma hilise hommikusöögi süüa võileiva näol keset Federation Squari treppe ning seejärel suundusime mööda Melbourne ringe tegevale tasuta turistitrammile. Tõsiselt turistisõbralik linn. Tramm teeb linnas ringe ja viib peaaegu kõikide mõistlike vaatamisväärsuste lähistele, sealjuures räägib onu viisakal häälel kõlaritest, millest me hetkel möödumas oleme. Nägime linnapeal ka tasuta ringe tegevat turistibussi, ent ei osanud leida selle peatust, mistõttu see reis jäigi tegemata. Trammis istudes tuli pidevalt jalust niitev uni peale. Esimese hooga arvasin, et ainult minul, siis märkasin, kuidas M-gi võitleb raskusega ärkvel püsida. Ilmselgelt mõjus ajavahe siiski hullemini kui ma arvasin. Kuskil pealelõunaks oli rusuv uni lõpuks lahkunud.
Külastasime rahvusgaleriid ja ACMI (Austraalia liikuvate piltide keskus) galeriisid. Nii tore, et sellised asjad tasuta vaadata on. ACMIs oli ka minu jaoks tõeliselt põnev vaadata näitust, kuidas hakati looma kunagi filme kuni tänapäevani välja. Sealjuures räägiti erinevatest nüanssidest nagu hääle lisamisest pildile ja seda sai ka ise proovida, aga ka kõigist muudest filmindusega seotud asjadest. Lisaks oli seal eraldi nurk pühendatud arvutite ajaloole, sest arvuti on filmindusega väga tihedasti seotud. Nii tore oli leida laualt endale tuttavat Commodore 64, mida näituse järgi peetakse põhimõtteliselt esimeseks mängimiseks mõeldud arvutiks.
Kui linnas juba pimenema hakkas, otsustasime minna kaema linna panoraami. Eureka torni 88. korruselt avaneb Melbournile imeline vaade ja seda soovitan ma tõesti kõigile. Päevasel ajal on sealt pilte ilmselt võimalik lihtsalt teha, ent öisel ajal peegeldavad klaasid nii tugevasti vastu seljataga olevat nõrka valgust, et pildile ei jää sisuliselt midagi. Küll aga sisuliselt 360-kraadine vaade tuledes linnale oli imekaunis.
Tagasi "koju" jõudsime alles õhtul veidi enne kella 22. Linnas söömine on üsna kallis. Kõige odavamd võileivad, mis meil leida õnnestus, maksid ca 50 EEK, kõige odavam söögikoht on McDonalds. Otsustasime kodu lähedalt supermarketist läbi käia ja osta midagi soodsat õhtusöögiks. Leidsin, et kiire, lihtne ja soodne on makaronid hakkliha ja juustuga - tõeline tudengi toit. Hiljem selgus, et tegin õige valiku - ka E, kes maandus lennujaama südaöö paiku ja kellel A-ga vastas käisime, sest ühistranspordiga poleks ta lennujaamast enam sellisel ajal peaaegu kuhugi saanud, oli näljane nagu hunt. Küll aga tuleb nentida, et ka toit on siin poodideski üsna kallis. Lihtne õhtusöök ja lihtne hommikusöök (jogurt ja banaanid) läksid maksma ca 250 EEK. M tegi avastuse, et alkoholgi pole soodsaimate killast - 6-pack Corona õlut maksis poes ca 160 EEK.
Kuigi kell on juba hoolega üle südaöö, ei saa ma veel päris kohe tuttu minna. Sain täna töötukassast vastuse, et minu töövõimetushüvitise taotlus jäetakse rahuldamata. Seega tuleb mul ikkagi kiiresti töökoht leida, et tagasitulles oleks kergem reisist tekkinud auke lappida. Ühelt firmalt olen saanud meilile lisaküsimused vastamiseks homse tähtajaga. Püüan need veel ära teha. Hoidke mulle siis pöialt.
PS! Olen kuulnud, et on olemas merehaigus maismaal, ent on olemas ka nö lennuhaigus maismaal. Nii minul kui M-l täna enamuse päevast maismaa endiselt veel kõikus, täpselt nagu oleksime lennukis või siis analoogi tuues merel - ega seal suurt vahet polegi. Ent minul oli täna juba parem kui eile, nii palju seda vahet enam ei tundnud. Vot sedasi on nende pikkade ja tihedate lendudega.
Rongijaama on siit jalutada umbes 20 minutit. Päevapilet (kehtib nii metroos/rongis, trammis kui bussis) soetada on oluliselt soodsam kui 2 eraldi piletit ja pealegi saab sellega hommikust õhtuni sõita seal, kus vaja. Eile õhtul me ei taibanud hommikuks midagi muretseda, mistõttu esimeseks söögilaadseks asjaks sai rongijaamast ostetud banaani piimakokteil, mis maitses õige hästi.
Esmalt võtsime ette Lonely Planeti poolt soovitatud ca 5 km pikkuse jalutusmarsruudi. Umbes poolel teel tundsin, kuidas mu kõht end ebamugavalt tunneb ja mõningane valu kõhtu lööb. Üsna pea sai selgeks, et mul on kiiresti tualetti vaja - soolestik ilmselt ei kohane siinse bakteeriaga nii kiiresti. Otsisime suvalise söögikoha ning uurisin tualeti kohta. Mind juhatati köögi tagant trepist üles. Tualett nägi välja nagu mõnes ameerika filmis - veidi kulunud valgete kahhelkividega seinas, väikese võretatud aknaga pea kohal kuhugi kõrvaltänavale. Tualetiotsingu retki sai päeva jooksul hiljemgi veel ette võetud. Muide, Federation Square avalike tualettide vesi on kogutud väljakul leiduvast vihmaveest - tõeliselt säästlik mõtteviis.
Otsustasime oma hilise hommikusöögi süüa võileiva näol keset Federation Squari treppe ning seejärel suundusime mööda Melbourne ringe tegevale tasuta turistitrammile. Tõsiselt turistisõbralik linn. Tramm teeb linnas ringe ja viib peaaegu kõikide mõistlike vaatamisväärsuste lähistele, sealjuures räägib onu viisakal häälel kõlaritest, millest me hetkel möödumas oleme. Nägime linnapeal ka tasuta ringe tegevat turistibussi, ent ei osanud leida selle peatust, mistõttu see reis jäigi tegemata. Trammis istudes tuli pidevalt jalust niitev uni peale. Esimese hooga arvasin, et ainult minul, siis märkasin, kuidas M-gi võitleb raskusega ärkvel püsida. Ilmselgelt mõjus ajavahe siiski hullemini kui ma arvasin. Kuskil pealelõunaks oli rusuv uni lõpuks lahkunud.
Külastasime rahvusgaleriid ja ACMI (Austraalia liikuvate piltide keskus) galeriisid. Nii tore, et sellised asjad tasuta vaadata on. ACMIs oli ka minu jaoks tõeliselt põnev vaadata näitust, kuidas hakati looma kunagi filme kuni tänapäevani välja. Sealjuures räägiti erinevatest nüanssidest nagu hääle lisamisest pildile ja seda sai ka ise proovida, aga ka kõigist muudest filmindusega seotud asjadest. Lisaks oli seal eraldi nurk pühendatud arvutite ajaloole, sest arvuti on filmindusega väga tihedasti seotud. Nii tore oli leida laualt endale tuttavat Commodore 64, mida näituse järgi peetakse põhimõtteliselt esimeseks mängimiseks mõeldud arvutiks.
Kui linnas juba pimenema hakkas, otsustasime minna kaema linna panoraami. Eureka torni 88. korruselt avaneb Melbournile imeline vaade ja seda soovitan ma tõesti kõigile. Päevasel ajal on sealt pilte ilmselt võimalik lihtsalt teha, ent öisel ajal peegeldavad klaasid nii tugevasti vastu seljataga olevat nõrka valgust, et pildile ei jää sisuliselt midagi. Küll aga sisuliselt 360-kraadine vaade tuledes linnale oli imekaunis.
Tagasi "koju" jõudsime alles õhtul veidi enne kella 22. Linnas söömine on üsna kallis. Kõige odavamd võileivad, mis meil leida õnnestus, maksid ca 50 EEK, kõige odavam söögikoht on McDonalds. Otsustasime kodu lähedalt supermarketist läbi käia ja osta midagi soodsat õhtusöögiks. Leidsin, et kiire, lihtne ja soodne on makaronid hakkliha ja juustuga - tõeline tudengi toit. Hiljem selgus, et tegin õige valiku - ka E, kes maandus lennujaama südaöö paiku ja kellel A-ga vastas käisime, sest ühistranspordiga poleks ta lennujaamast enam sellisel ajal peaaegu kuhugi saanud, oli näljane nagu hunt. Küll aga tuleb nentida, et ka toit on siin poodideski üsna kallis. Lihtne õhtusöök ja lihtne hommikusöök (jogurt ja banaanid) läksid maksma ca 250 EEK. M tegi avastuse, et alkoholgi pole soodsaimate killast - 6-pack Corona õlut maksis poes ca 160 EEK.
Kuigi kell on juba hoolega üle südaöö, ei saa ma veel päris kohe tuttu minna. Sain täna töötukassast vastuse, et minu töövõimetushüvitise taotlus jäetakse rahuldamata. Seega tuleb mul ikkagi kiiresti töökoht leida, et tagasitulles oleks kergem reisist tekkinud auke lappida. Ühelt firmalt olen saanud meilile lisaküsimused vastamiseks homse tähtajaga. Püüan need veel ära teha. Hoidke mulle siis pöialt.
PS! Olen kuulnud, et on olemas merehaigus maismaal, ent on olemas ka nö lennuhaigus maismaal. Nii minul kui M-l täna enamuse päevast maismaa endiselt veel kõikus, täpselt nagu oleksime lennukis või siis analoogi tuues merel - ega seal suurt vahet polegi. Ent minul oli täna juba parem kui eile, nii palju seda vahet enam ei tundnud. Vot sedasi on nende pikkade ja tihedate lendudega.
teisipäev, 27. aprill 2010
Melbourne
Nii suure lennukiga ei ole ma veel kunagi varem lennanud. M väitel oli lennukitüübiks A340-800. Inimesi mahtus sinna tõeliselt palju: akna all kahesed istekohad ja keskel neljane rida. Meie saime kohad 41. ritta ega olnud veel sugugi viimased. Olgugi, et lend oli pikk, oli see mugav. Toolidel ootasid meid mõnusasti sätitult padi, tekk ja kõrvaklapid ekraanilt filmide vaatamiseks. Ööseks anti ka silmaklapid, kõrvatropid, soojemad lisasokid ning miniatuurne hambahari koos hambapastaga. Lisaks korralik pardateenindus koos sooja toiduga. Igal juhul pikemateks lendudeks sooitan Etihadi kasutada kindlasti.
Tänu öisele lennule ja mugavale olekule, läks 13 tundi lennates kiiresti ning enne kui aru saime, olime juba Melbournei maandumas. Ennemaandumist anti kätte tollideklaratsiooni lehed täitmiseks. Seal tekkis meil paar küsimust, mida täpsustasime stjuuardessiga. Maale jõudes läks passikontroll kiiresti ning meid vastu võttev ametnik oli äärmiselt sõbralik: kiitis meie olemasolevat viisat ja inglisekeele oskust ning palus üksnes täpsustada, mis ravimid meil kaasas on, et oleme deklaratsioonile linnukese "jah" kasti märkinud. Järgmise tolliametniku, kes deklaratsiooni kontrollis, nägu vajus lahkelt naeratuseks kohe, kui märkas, et oleme Eestist. Ta oli ise külastanud Eestit aastapäevad tagasi ning omas sellest sooju mälestusi. Saanud pagasi kiirelt kätte, kontrolliti deklaratsiooni veelkord. Et olime märkinud kastikesse, mis käis muuhulgas ka taimede kohta, "jah" linnukese, suunati meid täiendavale kontrollile. Enne kui kotid lahti jõudsime teha, anti juba luba edasiliikumiseks, sest vitamiinide kaasatoomine riiki pole kontrolli aluseks. Nii lihtsalt see käiski.
Korralikult kotid uuesti selga ajanud, läksin travel informationist küsima, kuidas me lennujaamast linna saaks. Enne kui midagi kusagilt küsida jõudsin, tuli minu juurde väikebussijuht, kes teatas, et läheb just linnapoole ja kui meil vaja, siis tal paar vaba kohta. Meie kohtumispaik Adamiga, kohaliku Melbournlasega, kes pidi meid enda juurde majutama, ei jäänud päris väikebussi trajektoorile, ent bussijuht viskas meid lahkelt ära. Lisaks maksime pileti eest inimese kohta ca 50 EEKu vähem kui tavabussi võttes.
Nii me jõudsime kesklinna umbes tunniajase ajavaruga. Käisime läbe väikesest supermarketist, et haarata pudel mahla janu jaoks ning istusime tänavapingile ootama. Väljas oli 13 kraadi ning tõepoolest, juba kell 6 õhtul oli totaalselt kottpime. Harjumatu. Mõnda aega pingil istununa ja linnabrožüüre lugenuna, hakkas meil lõpuks jahe. Mitmed möödujad uurisid meilt, kas kõik on korras ja ega me eksinud ole. Niivõrd meeldiv hoolitsemine. Oodata saimegi umbes kokku tunnikese, enne kui A meid kokkulepitud ajal auto peale korjas.
Pimedas linna eriti ei näe, küll aga seletas A rõõmsalt roolis olles, mis meile teepeale jäi. Ehk homme päevavalguses näeb veidi paremini. A elab koos töökaaslasega väikses majas Melbournei äärelinnas, kus meile eraldati täiesti eraldi magamistuba. Majas on jahe, sest ka õues on jahe, aga selle võrra peaks uni parem tulema. Muide, toas käivad austraallased tõepoolest papudega. Vähemasti selles majapidamises. A joonistas meile väikese juhise rongijaamast tema juurde jõudmiseks ja tegi nimekirja soovituslikest vaatamisväärsustest. Lisaks pakkus ta end vabatahtlikult homme öösel E-d lennujaamast ära tooma, sest südaöö paiku on siia kanti lennujaamast ühistranspordiga juba keeruline saada.
Et aga ajavahega end kurssi viia japaremini sisse elada ning kätte on saanud juba südaöö, keeran ka ennast magada, et hommikuvalguses linna paremini näha.
Tänu öisele lennule ja mugavale olekule, läks 13 tundi lennates kiiresti ning enne kui aru saime, olime juba Melbournei maandumas. Ennemaandumist anti kätte tollideklaratsiooni lehed täitmiseks. Seal tekkis meil paar küsimust, mida täpsustasime stjuuardessiga. Maale jõudes läks passikontroll kiiresti ning meid vastu võttev ametnik oli äärmiselt sõbralik: kiitis meie olemasolevat viisat ja inglisekeele oskust ning palus üksnes täpsustada, mis ravimid meil kaasas on, et oleme deklaratsioonile linnukese "jah" kasti märkinud. Järgmise tolliametniku, kes deklaratsiooni kontrollis, nägu vajus lahkelt naeratuseks kohe, kui märkas, et oleme Eestist. Ta oli ise külastanud Eestit aastapäevad tagasi ning omas sellest sooju mälestusi. Saanud pagasi kiirelt kätte, kontrolliti deklaratsiooni veelkord. Et olime märkinud kastikesse, mis käis muuhulgas ka taimede kohta, "jah" linnukese, suunati meid täiendavale kontrollile. Enne kui kotid lahti jõudsime teha, anti juba luba edasiliikumiseks, sest vitamiinide kaasatoomine riiki pole kontrolli aluseks. Nii lihtsalt see käiski.
Korralikult kotid uuesti selga ajanud, läksin travel informationist küsima, kuidas me lennujaamast linna saaks. Enne kui midagi kusagilt küsida jõudsin, tuli minu juurde väikebussijuht, kes teatas, et läheb just linnapoole ja kui meil vaja, siis tal paar vaba kohta. Meie kohtumispaik Adamiga, kohaliku Melbournlasega, kes pidi meid enda juurde majutama, ei jäänud päris väikebussi trajektoorile, ent bussijuht viskas meid lahkelt ära. Lisaks maksime pileti eest inimese kohta ca 50 EEKu vähem kui tavabussi võttes.
Nii me jõudsime kesklinna umbes tunniajase ajavaruga. Käisime läbe väikesest supermarketist, et haarata pudel mahla janu jaoks ning istusime tänavapingile ootama. Väljas oli 13 kraadi ning tõepoolest, juba kell 6 õhtul oli totaalselt kottpime. Harjumatu. Mõnda aega pingil istununa ja linnabrožüüre lugenuna, hakkas meil lõpuks jahe. Mitmed möödujad uurisid meilt, kas kõik on korras ja ega me eksinud ole. Niivõrd meeldiv hoolitsemine. Oodata saimegi umbes kokku tunnikese, enne kui A meid kokkulepitud ajal auto peale korjas.
Pimedas linna eriti ei näe, küll aga seletas A rõõmsalt roolis olles, mis meile teepeale jäi. Ehk homme päevavalguses näeb veidi paremini. A elab koos töökaaslasega väikses majas Melbournei äärelinnas, kus meile eraldati täiesti eraldi magamistuba. Majas on jahe, sest ka õues on jahe, aga selle võrra peaks uni parem tulema. Muide, toas käivad austraallased tõepoolest papudega. Vähemasti selles majapidamises. A joonistas meile väikese juhise rongijaamast tema juurde jõudmiseks ja tegi nimekirja soovituslikest vaatamisväärsustest. Lisaks pakkus ta end vabatahtlikult homme öösel E-d lennujaamast ära tooma, sest südaöö paiku on siia kanti lennujaamast ühistranspordiga juba keeruline saada.
Et aga ajavahega end kurssi viia japaremini sisse elada ning kätte on saanud juba südaöö, keeran ka ennast magada, et hommikuvalguses linna paremini näha.
esmaspäev, 26. aprill 2010
Tahaks lennata...
Hommikusöögilauas kohtusime eestlastega. Nemad alustasid täna Air Balticuga tagasiteed Eestisse ja meie Istanbulist üle Abu Dhabi Melbournei. Peale hommikusööki otsustasime seada oma sammud Spice Bazaari ning veidi seal ringi vaadata. Sain endale uued ilusad kõrvarõngad. Kulda ei müüda seal letihinna järgi, vaid kaalu järgi ja seejärel tuleb hoolega tingida. Võistin kokkuvõttes hinnas ca 160 eek.
Klassikalisi vaatamisväärsusi nagu Grand Bazaar, Blue Mosque ja Aya Sofia me ei näinudki, nagu ka paljut muud. Küll aga tegime ühise otsuse, et Istanbuli tuleb uuesti tagasi tulla ja see linn korralikult üle vaadata. Ning sel juhul ikkagi mitmeks päevaks, sest 24 tunniga ei tee seal tõesti midagi ja ka 48st jääb kindlasti väheks.
Teel lennujaama kohtasime trammis sõbralikku Austraalia vanapaari, kes uurisid, kuhu meil plaan minna ning soovitasid Austraalias autorendi asemel siiski auto osta ja tagasilennul maha müüa. Iseenesest kui rohkem kohapeal aega oleks, teeksimegi kindlasti niimoodi, ent 3 nädalaks ilmselt läheb rebimiseks.
Istanbulis on ühistranspordiga liikumine lihtne. Kesklinnast tuleb trammiga sõita lõpp-peatusse ning ümber istuda rongiga ja rongiga uuesti omakorda lõppu, kus ongi lennujaam. Enne check-ini laudadeni pääsemist tuleb koheselt läbida kogu pagasiga turvakontroll. Esimese hooga vaatasin seda veidi kahtlustavalt, kas ikka kõik on õige, aga täpselt nii oligi. Check-ini jõudnuna uuris teenindaja minult, kas meil elektroonilised viisad on välja prinditud. Minu oma oli, M oma polnud, sest elektroonilise viisa mõte peakski olema ju selles, et eraldi seda paberkandjale printida pole vaja. Peale mõningast otsimist leiti ka tema oma üles. Seejärel tuli läbida passikontroll pikemas sabas. Ja enne lennukile minekut veelkord käsipagasi turvakontroll. Ka Abu Dhabi lennujaamas ringi vaadates on selge, et siinpoolmaailmas on pagasi mitmekordne turvakontroll üsna levinud, mistõttu tulebki lennujaamades nii palju varem kohal olla. Samuti on reisijate arv väga suur ja sabad pikad. Kui meie jaoks on passikontrollisabad unustuse hõlma vajunud ning mitmekordne pagasikontroll harjumatu, siis siinse kandi jaoks käsipagasisse vedelike ja teravate esmeete võtmine alles päris uus asi, ka ei ole nad harjunud vedelikke mahutama liitrisesse kotikesse. Istanbuli lennujaamas hakkas vedelike erikord kehtima alles 01.10.2009 vastavalt väljas olnud siltidele.
Abu Dhabisse lendasime Etihadiga. Tõepoolest, mida sa veebis näed, seda ka saad. Lennukid on puhtad ja ilusad, mugavad pealekauba. Igal istmel on oma ekraan, kust saab vaadata telekanaleid, filme, kuulata muusikat, aga ka jälgida lennutrajektoori nii kaardil koos reaalaja andmetega kui näha kahest erinevast kaamerast pilti nii lennuki kõhu alla kui pilootide aknast otse välja. Selline õhku tõusmine oli äärmiselt põnev. Samuti poleks mul muidu kuidagi aimugi olnud, kui palju suuri mägesid jäi meie lennutrajektoorile.
Abu Dhabi lennujaam on rahvusvaheline. Inimesi näeb siin täiesti igasuguseid ja ilmselt on praktiliselt kõik kultuurid esindatud. Kui lennukist maha tulla ja lennujaama ooteruumi siseneda, kus tax free poed on, avaneb imeline vaatepilt: ruum on justkui ehitatud seene kujuline ning laotud värvilisest säravast mosaiigist. Kõrgete lagedega koridorides on kasvamas suured palmid. Põrandaid katab vaip. Kahjuks pildistada siin ei lubata või vähemasti on väljas sellekohased sildid ja kaamerad filmimas, mistõttu me ka jäädvustamiskatset tegema ei hakanud.
Abu Dhabist läheb palju lende erinevatesse sihtkohtadesse, mistõttu on see püütud rahvusvahelisele reisijale äärmiselt mugavaks teha. Mitmes kohas on avalikud internetipunktid, kus saad rahulikult oma meile kontrollida ja niisama surfata. Ootekoridorides on lisaks tavalistele istmetele ka lamamistoolid. Aga lennujaam on suur. Et jõuda oma värava juurde, tuleb kõndida mööda mitmeid lõputuid koridore. Siin küll ei tahaks, et lennuvaheline aeg napiks jääks ja jooksma peaks. Ja taaskord tuleb läbida eraldi käsipagasi turvakontroll, mis siis, et oled lennujaama sees suletud alas ega pole kusagilt välja pääsenud.
Muide, Internetiga on siin selles mõttes huvitav, et MSN ja Facebook (mis on internetikioskitest möödudes olnud märgatavalt enamlevinud leht reisijate külastatavate veebilehtede hulgas) on lubatud, ent turvalisuse kaalutlustel Skype ja Orkut suletud. Ja kui Googlesse sisse logida, on kõik menüüd esilehel araabiakeelsed. Mine võta kinni, kus see õige link on. Muidugi, kui lõpuks sisse logida õnnestub, muutub kõik juba tuttavlikult inglisekeelseks. Vot sulle siis Internetti.
Peagi astume järgmisele lennule, et maanduda homme Melbourneis. Eks siis ole näha, kas mul on endiselt Etihadist veel ahvivaimustus.
Klassikalisi vaatamisväärsusi nagu Grand Bazaar, Blue Mosque ja Aya Sofia me ei näinudki, nagu ka paljut muud. Küll aga tegime ühise otsuse, et Istanbuli tuleb uuesti tagasi tulla ja see linn korralikult üle vaadata. Ning sel juhul ikkagi mitmeks päevaks, sest 24 tunniga ei tee seal tõesti midagi ja ka 48st jääb kindlasti väheks.
Teel lennujaama kohtasime trammis sõbralikku Austraalia vanapaari, kes uurisid, kuhu meil plaan minna ning soovitasid Austraalias autorendi asemel siiski auto osta ja tagasilennul maha müüa. Iseenesest kui rohkem kohapeal aega oleks, teeksimegi kindlasti niimoodi, ent 3 nädalaks ilmselt läheb rebimiseks.
Istanbulis on ühistranspordiga liikumine lihtne. Kesklinnast tuleb trammiga sõita lõpp-peatusse ning ümber istuda rongiga ja rongiga uuesti omakorda lõppu, kus ongi lennujaam. Enne check-ini laudadeni pääsemist tuleb koheselt läbida kogu pagasiga turvakontroll. Esimese hooga vaatasin seda veidi kahtlustavalt, kas ikka kõik on õige, aga täpselt nii oligi. Check-ini jõudnuna uuris teenindaja minult, kas meil elektroonilised viisad on välja prinditud. Minu oma oli, M oma polnud, sest elektroonilise viisa mõte peakski olema ju selles, et eraldi seda paberkandjale printida pole vaja. Peale mõningast otsimist leiti ka tema oma üles. Seejärel tuli läbida passikontroll pikemas sabas. Ja enne lennukile minekut veelkord käsipagasi turvakontroll. Ka Abu Dhabi lennujaamas ringi vaadates on selge, et siinpoolmaailmas on pagasi mitmekordne turvakontroll üsna levinud, mistõttu tulebki lennujaamades nii palju varem kohal olla. Samuti on reisijate arv väga suur ja sabad pikad. Kui meie jaoks on passikontrollisabad unustuse hõlma vajunud ning mitmekordne pagasikontroll harjumatu, siis siinse kandi jaoks käsipagasisse vedelike ja teravate esmeete võtmine alles päris uus asi, ka ei ole nad harjunud vedelikke mahutama liitrisesse kotikesse. Istanbuli lennujaamas hakkas vedelike erikord kehtima alles 01.10.2009 vastavalt väljas olnud siltidele.
Abu Dhabisse lendasime Etihadiga. Tõepoolest, mida sa veebis näed, seda ka saad. Lennukid on puhtad ja ilusad, mugavad pealekauba. Igal istmel on oma ekraan, kust saab vaadata telekanaleid, filme, kuulata muusikat, aga ka jälgida lennutrajektoori nii kaardil koos reaalaja andmetega kui näha kahest erinevast kaamerast pilti nii lennuki kõhu alla kui pilootide aknast otse välja. Selline õhku tõusmine oli äärmiselt põnev. Samuti poleks mul muidu kuidagi aimugi olnud, kui palju suuri mägesid jäi meie lennutrajektoorile.
Abu Dhabi lennujaam on rahvusvaheline. Inimesi näeb siin täiesti igasuguseid ja ilmselt on praktiliselt kõik kultuurid esindatud. Kui lennukist maha tulla ja lennujaama ooteruumi siseneda, kus tax free poed on, avaneb imeline vaatepilt: ruum on justkui ehitatud seene kujuline ning laotud värvilisest säravast mosaiigist. Kõrgete lagedega koridorides on kasvamas suured palmid. Põrandaid katab vaip. Kahjuks pildistada siin ei lubata või vähemasti on väljas sellekohased sildid ja kaamerad filmimas, mistõttu me ka jäädvustamiskatset tegema ei hakanud.
Abu Dhabist läheb palju lende erinevatesse sihtkohtadesse, mistõttu on see püütud rahvusvahelisele reisijale äärmiselt mugavaks teha. Mitmes kohas on avalikud internetipunktid, kus saad rahulikult oma meile kontrollida ja niisama surfata. Ootekoridorides on lisaks tavalistele istmetele ka lamamistoolid. Aga lennujaam on suur. Et jõuda oma värava juurde, tuleb kõndida mööda mitmeid lõputuid koridore. Siin küll ei tahaks, et lennuvaheline aeg napiks jääks ja jooksma peaks. Ja taaskord tuleb läbida eraldi käsipagasi turvakontroll, mis siis, et oled lennujaama sees suletud alas ega pole kusagilt välja pääsenud.
Muide, Internetiga on siin selles mõttes huvitav, et MSN ja Facebook (mis on internetikioskitest möödudes olnud märgatavalt enamlevinud leht reisijate külastatavate veebilehtede hulgas) on lubatud, ent turvalisuse kaalutlustel Skype ja Orkut suletud. Ja kui Googlesse sisse logida, on kõik menüüd esilehel araabiakeelsed. Mine võta kinni, kus see õige link on. Muidugi, kui lõpuks sisse logida õnnestub, muutub kõik juba tuttavlikult inglisekeelseks. Vot sulle siis Internetti.
Peagi astume järgmisele lennule, et maanduda homme Melbourneis. Eks siis ole näha, kas mul on endiselt Etihadist veel ahvivaimustus.
pühapäev, 25. aprill 2010
Türklaste külalislahkus on uskumatu
Tänane päev läks niimoodi nagu ma poleks unes ka osanud ette näha. Kõike muud kui plaanipäraselt.
Hommikul läksime igaks juhuks Tallinna lennujaama varakult. Check-ini saime üsna esimestena ja seal läks meil ca pool tunnikest aega. Minu elektrooniline Austraalia viisa leiti kenasti üles, M oma aga mitte. Ilmselt on probleem selles, et tema perekonnanimes on ä täht, lennukipiletid a-tähega ning viisa ae-tähtedega. Lõpuks lasti meid kenasti lennukile, ent hoiatati, et Istanbulist edasi lennates peaksime lennujaamas olema varakult ja tõenäoliselt tõmmatakse M kõrvale viisat kontrollima. Eks homme ole näha.
Air Balticu lennud olid väga sujuvad ja üllatavalt õigeaegsed. Kuigi reisibüroo oli meile kohad broneerinud lennuki lõpu poole, pandi Tallinnas meid mõlemal lennul üsna etteotsa istuma. Riia-Istanbuli lennul sattusime istuma kolmeses reas tõmmu noormehe kõrvale, kes välimuse järgi otsustades oli ilmselt türklane.
Enamuse lennureisi sisustasime ristsõnade lahendamisega. Juhuslikul kokkulangevusel oli pea igas ristsõnas küsimus Türgi kohta, mille peale oli mul vahepeal tahtmine oma tõmmut pinginaabrit juba tülitada. Et ta aga kuulas muusikat, ei hakanud seda tegema.
Peale tualetist tagasi tulekut märkasin, et M ajab meie pinginaabriga juttu. Noormees seletas midagi Istanbuli kaardi ja kohtade osas, kuhu võiksime minna ja mida vaadata. Lubas meile ka lennujaamas kenasti kätte näidata koha, kust rong linnapoole läheb. Temaga koos kõndisime passikontrolli sabani, kust tema läks türklastele mõeldud putkadesse ja meie võtsime suurte masside taha passikontrollisappa nagu vanasti. Türgi pole ju Euroopa Liidus. Pidime kohtuma noormehega uuesti pagasiliini juures, et ta saaks meile näidata teed ühistranspordile.
Kotte oodates piilusin ringi, aga ei märganud meie uut sõpra kusagil. Hetk hiljem oli ta oma pagasiga meie juures ning peale kottide kättesaamist hakkas juhatama teed rongile, millega ka ise liikuma pidi. Piletiputkani jõudes sõnas ta, et omab "imelist nupukest", millega peaks saama piletitega kenasti hakkama ja meil pole hetkel vajadust piletit osta. Teisisõnu oli tal selline magnetnööp, millega meil avatakse kortermaja uksi, mida siinmail kasutatakse aga ühistranspordi ettemaksu kaardina. Piletid tegi ta meile välja.
Rongis küsis ta meie hotelli aadressi ning vaatas oma iPhonest kaardilt järele täpsemad juhised, millises peatuses peaksime maha minema ja kuidas kenasti hotelli jõudma. Tänasime teda viisakalt abi eest ning vahetasime visiitkaarte. Meie uus sõber Hüseyin selgitas, et tavaliselt lendab ta Turkish Airlinesiga, milles ta ka töötab, aga reedel olnud riigipüha ja pika nädalavahetuse tõttu olid talle piletid seekord jube kallid ning otsustas koju lendamiseks kasutada erandkorras Air Balticut. Lätiga seob teda seal elav tüdruksõber.
H joonistas meile ka kaardi, kuidas saaksime kõige mugavamini hotellini jõuda. Enne rongist maha minekut pakkus aga, et võib meid hoopis autoga ise hotelli ära viia. Vahetasime M-ga pilke. Ja olime nõus.
Kõndisime rongijaamast mõned tänavavahed edasi kõrvaltänavasse. Kevadiselt soe tuul sasis juukseid. Õhk oli täis teistsuguseid lõhnu. Inimesi oli tänavatel kõikjal ja palju. H maja juurde jõudes, lippas ta tuppa kohvreid ära panema ning ootehetke maja ees kasutasime, et joped kottidesse ära pakkida. Varjus oli 19 kraadi.
H tuli hetke pärast ning pakkisime end ta autosse. Asusime hotelli poole teele. H valis teekonnaks pikema marsruudi piki linnamüüri ja mere äärt, et saaksime ka seda kanti näha. Inimesi oli igal pool meeletus koguses. Kõige väiksemgi murulapp oli hõivatud piknikupidajate poolt. H selgitas, et Istanbulis pole murul käimine lubatud, aga kõik teevad seda sellegipoolest, sest muud rohelust siin pole. Silm ei jõudnud seda kõike haarata, mis auto aknast näha oli. Oleksin tahtnud kuidagi kõike jäädvustada ja muudkui veel enam ringi vahtida.
Kohe sai selgeks ka see, et Istanbulis mina autot juhtida ei sooviks. Suunatuld näidatakse siin üksnes selleks, et teistele märku anda eest ära tulemiseks. Reavahetusel suunda ei näidata. Signaal on suuremaks sõbraks, aga ka mitte liiga tihti. Käigud ja keeramised on kiired ning impulssiivsed. Samas liiklusõnnetusi pidi olema üsna vähe, sest inimestel on head refleksid ja selline liikluskultuur harjumuseks. Teed ületatakse suvalisest kohast suvalisel ajahetkel. Sebra ei tähenda midagi. Ja teed ületavaid inimesi on palju. Pole ka ime, arvestades 15 miljoni suurust elanikkonda.
Parkimine on muidugi omaette ilmaime. Et autosid on palju ja parkimiskohti vähe, pargitakse teised kinni. Kui veab, on sind kinni parkinud auto juht märkinud armatuurile oma telefoninumbri, et teda oleks võimalik kätte saada. Aga pole harudlased ka avalikud parkimisplatsid, kus on parkimiskorraldaja, kelle kätte annad lihtsalt auto võtmed ning saad auto koos võtmetega tagasi siis, kui pärast parkimispileti ette näitad. Automaadid nimelt trükivad piletile ka fotosilmaga loetud auto numbri. Teisiti parkimine polekski võimalik, sest lihtsalt mitte kuskile ei mahu.
H abiga leidsime hotelli kenasti üles. Omal käel oleksime seda ilmselt otsinud üsna kaua. Hotellituba on tõepoolest miniatuurne. Ainsaks aknaks laes olev 20x50 cm avaus. Iseenesest pole ka hullu, sest ööbime siin vaid ühe öö ning hotellituppa tulimegi üksnes magama. Muide, administraator mainis, et täna pidi siinsamas pisikeses hotellis olema peale meie veel 9 eestlast, kes kõik homme lahkuvad. Nii suures riigis nii paljudest hotellidest valida just see sama. Hemingwayl ilmselt oli ikkagi õigus - igas sadamas on eestlane.
Kui olime asjad hotelli ära pannud, oli H nõus meid linnaga tutvustama. Kui minu kokkupandud esialgse plaani kohaselt arvasin, et teispoole jõge Taksimi kvartalisse me üldse ei jõua ja pigem vaatame natuke siinpool ringi, siis tegelikkus nägi välja sootuks teine. H viis meid autoga üle silla Taksimi kvartalisse. Netist ja raamatust sain juba varasemalt aru, et seda piirkonda hinnatakse, ent miks, ei mõistnud ma enne selle nägemist. Taksimis on kõik restoranid ja mõnusad ajaveetmiskohad, aga ka põhimõtteliselt enamus shoppingust. Seal on äärmiselt pikk kaubandustänav, kus sõidab ainult väike tramm ja muidu on see jalakäijate kasutada. Jalakäijaid on seal aga niipalju, et tramm kuigi kiiresti liikuda ei saa ning peab endale tee tegemiseks pidevalt kellukest helistama. Seepeale valguvad jalakäijad teelt hetkeks laiali ning peale trammikese möödumist tõmbuvad uuesti kokku. Tänav on nii rahvastatud, et kohati on raske kõndidagi.
H viis meid suure torni juurde, mille tipust pidi avanema imeline vaade, mida tahtsime meiegi päevavalguses näha. Ent torni oli meeletult pikk turistide saba, et isegi H imestas selle pikkuse üle. Nii jäigi meie torni minek katki. Ka õhtusel ajal pole sinna kuigi lihtne pääseda, sest tegemist on üsna populaarse restoraniga, kuhu laud tuleb kindlasti eelnevalt broneerida. Õhtust vaadet tahavad ju kõik nautida.
Istanbulis on palju varjatud kohti, mida teavad kohalikud, aga kuhu turist kunagi ei satu. H juhtis meid mööda paari kõrvalist tänavat, mis paistsid olevat täiesti suvalised tühjad kortermajadega tänavad, peatänavalt eemale. Hetk hiljem avanes meie ees aga hoopis uus väike ja sopiline restoranide tänav. Selline, mis pole turistilõks ja kus käivad kohalikud. Õhtuti mängib elav muusika ning paarikestele on see eriti romantiliseks kohaks.
Tagasi peatänavale jõudnud, jalutasime veel läbi mitmete restoranide tänavate, kus istusid sel hetkel küll peamiselt turistid. Oli juba tugev õhtupoolik. Meie olime küll lennukis võtnud kumbki ühe panini, ent H oli alles hommikuse söömaga ja ega meiegi kõhud tundusid juba korisevat. H viis meid taas paar tänavat eemale ja keeras ühest uksest sisse. Sattusime tüüpilisse türgi söögikohta. Toakese uksel võtsime papud jalast ja istusime maha patjadele madala ümarguse laua äärde. Lasime H-l valida toidu. Laud oli tõeliselt lookas: kebabi valik, erinevad pita leivad, juustuga pita leib (nagu juustu pitsa) ja õhuke pita leib lihase kattega, millele lisati taldrikult salatit ning keerati rulli selle söömiseks. Söögi lõpuks serveeriti pisikestest klaasidest musta teed, mida kohalikud siin palju joovad. Kõht sai nii triiki täis, et ei jõudnudki kolme peale päris kõike ära süüa.
Vestlesime H-ga pikalt türgi traditsioonidest, ajaloost, inimestest, temast, Eestist ja tema plaanist juunis tulla sõpradega Riiat-Tallinnat-Helsinkit avastama. Jutuajamine oli tõeliselt huvitav. Uurisin ka türklaste kommete kohta seoses vesipiibuga, mida siin tänavapealsetes kohvikutes igal pool näha oli lisaks Blackgammoni mängule, mida vesipiibu kõrvale usinasti mängiti. Seepeale lubas H meid viia vesipiibu kohvikusse. Ühel hetkel keeras H suurelt peatänavalt kõrvale väiksesse tänavasse ning sisenes justkui kortermaja pisikesest uksest kuskile korterisse, julgustades meid kaasa tulema. Korraks küll kõhklesin, aga asjatult. Ukse taga peitus pisike lift, mis viis meid 4. korrusele, kust avanes uks suurde vesipiibu kohvikusse. Sealt veel 2 korrust trepist üles minnes jõudsime terassile. Sealt avanev vaade oli lähedalolevatele tänavatele üsna imeline. Ja tõesti, vaadates ringi, oli tegemist üksne skohalikega. Turistina ilma kohalikuta poleks me sellisesse kohta kunagi sattunud. Vesipiip oli välimuselt küll sama, kui Eestis levinud, ent klaasis pulbitses roosa vesi ning tubakas maitses magusamalt ja mahedamalt. Piip tõmmati käima kohvikupersonali poolt oma huulikuga, et mitte tõmmata endale kibedat tubakat kurku. Igaühele anti oma huulik. Samuti serveeriti magusat õuna teed (siinkohal on oluline klaasi lisatud suhkrusegu mitte lusikaga liigutada, vastasel juhul muutub jook selliseks tökatiks, et seda ei suuda keegi juua). Mis oli veel aga imetabane, oli vesipiibule pandav süsi. See polnud pakisüsi, vaid kohapeal küpsetatud korralik süsi, mida jagati metallist nõust tangidega. Kui süsi ära põles, tuli mees ja pani tangidega uue peale. Nii käisid mehed muudkui ringi, kuum söeanum või teekandik käes. Muide, kõikides söögikohtades, mida külastasime või kus märkasin vaadata, olid teenindajateks üksnes mehed. Kas see tuleneb sellest, et Türgis on mehi rohkem kui naisi või siin levinud islamiusust, mine võta kinni.
Ei saa ma ka mainimata jätta oma tualeti kogemust. Nimelt esimese hooga tualetti sisenedes tuli mul kõigepealt hetkeks seisatada ja kukalt kratsida, siis aga leidsin inglisekeelse sildi koos piltide ja kirjeldustega, mis asja oluliselt hõlpsamaks tegi. Nimelt kattis prill-lauda kile. Kui poti kõrval olevat kangi vajutada, liikus kile prill-laual edasi ja keris rullist välja uue puutumata osa. Täielik hügieen ja puhtus avalikus tualetis. Siinpool Euroopat on selleni veel pikk maa minna.
Kui kohvikust lahkusime, oli õues juba pime, kuigi kell oli alles 8 paiku õhtul. Ilm oli küll ilus ja selge, taevas paistis peaaegu täiskuu, ent äärmiselt tuuline, nii et tuule käe seistes tundus 13 soojakraadi olevat siiski jahedavõitu. M ei märganud enne hotellist jakki kaasa võtta ja mässis end minu roosasse pašmina salli. Me kumbki poleks osanud arvata, et hoopis M reisil mu salli kannab.
H viis meid veel imelistesse kohtadesse. Näitas meile vaateplatvorme ja suurepäraseid vaateid. Paljusid neist oleks soojema ja vähem tuulisema ilmaga või mõnel muul nädalapäeval olnud raskem näha, sest turistide hulgas pidid need olema väga populaarsed. Istanbul asub 7 mäel, kahel kontinendil: ühel pool kanalit Euroopa ja teisel Aasia. Neid ühendab ilus tuledes sild, mis öisel ajal lausa särab. Mäed teevad linnatuledes vaate eriliseks: tuledemeri ulatud niikaugele, kui silm hoomab, kuid nii eri tasapinnas, et tegelikult on linna suurust raske mõõta.
Ah, kuidas võiks nendesse öistesse vaadetesse lausa armuda. See linn on suurepäraselt ilus. Me küll ei jõudnud tüüpilistesse turistikohtadesse, mis meil plaanis oli ja ka homme tänu piiratud ajale me ilmselt sinna ei jõua, kuid sellist terve päeva pikkust ringkäiku nii erilistesse kohtadesse ei oleks me kunagi omal käel saanud. Vaated on kirjeldamatud.
H tõi meid lõpuks kenasti hotelli tagasi. Kell oli saanud juba 11 õhtul ning tema pidi hommikul pool 9 lennujaamas taas tööl olema. Ka meie olime juba pikast päevast üsna väsinud. Enne tuppa tagasi jõudmist ostsime hotelliga samal tänaval olevast poekesest suure 1,5-liitrise vee tuppa kaasa. Endalegi üllatunult maksis turistidega üleküllastunud kohas pudel vett vaid 1 Türgi liir ehk umbes 8 krooni.
Ka türgi külalislahkust ei saa mainimata jätta - see on lasua uskumatu. Vähemasti H puhul. H püüdis meile ka selgitada, et see ongi vanadele türklastele kohane ning nii oligi kombeks, enne kui avastati turistihordide nöörimise võimalused. Ma poleks kunagi arvanud, et lennukist oma kõrvalistmelt võib leida niivõrd toreda ja abivalmis inimese, kes on nõus pühendama terve oma pühapäevase päeva, et kahele võõrale, kellel on vaid napp aeg, esimest korda linna näidata. Selle eest midagi küsimata. See on uskumatu kogemus!
Hommikul läksime igaks juhuks Tallinna lennujaama varakult. Check-ini saime üsna esimestena ja seal läks meil ca pool tunnikest aega. Minu elektrooniline Austraalia viisa leiti kenasti üles, M oma aga mitte. Ilmselt on probleem selles, et tema perekonnanimes on ä täht, lennukipiletid a-tähega ning viisa ae-tähtedega. Lõpuks lasti meid kenasti lennukile, ent hoiatati, et Istanbulist edasi lennates peaksime lennujaamas olema varakult ja tõenäoliselt tõmmatakse M kõrvale viisat kontrollima. Eks homme ole näha.
Air Balticu lennud olid väga sujuvad ja üllatavalt õigeaegsed. Kuigi reisibüroo oli meile kohad broneerinud lennuki lõpu poole, pandi Tallinnas meid mõlemal lennul üsna etteotsa istuma. Riia-Istanbuli lennul sattusime istuma kolmeses reas tõmmu noormehe kõrvale, kes välimuse järgi otsustades oli ilmselt türklane.
Enamuse lennureisi sisustasime ristsõnade lahendamisega. Juhuslikul kokkulangevusel oli pea igas ristsõnas küsimus Türgi kohta, mille peale oli mul vahepeal tahtmine oma tõmmut pinginaabrit juba tülitada. Et ta aga kuulas muusikat, ei hakanud seda tegema.
Peale tualetist tagasi tulekut märkasin, et M ajab meie pinginaabriga juttu. Noormees seletas midagi Istanbuli kaardi ja kohtade osas, kuhu võiksime minna ja mida vaadata. Lubas meile ka lennujaamas kenasti kätte näidata koha, kust rong linnapoole läheb. Temaga koos kõndisime passikontrolli sabani, kust tema läks türklastele mõeldud putkadesse ja meie võtsime suurte masside taha passikontrollisappa nagu vanasti. Türgi pole ju Euroopa Liidus. Pidime kohtuma noormehega uuesti pagasiliini juures, et ta saaks meile näidata teed ühistranspordile.
Kotte oodates piilusin ringi, aga ei märganud meie uut sõpra kusagil. Hetk hiljem oli ta oma pagasiga meie juures ning peale kottide kättesaamist hakkas juhatama teed rongile, millega ka ise liikuma pidi. Piletiputkani jõudes sõnas ta, et omab "imelist nupukest", millega peaks saama piletitega kenasti hakkama ja meil pole hetkel vajadust piletit osta. Teisisõnu oli tal selline magnetnööp, millega meil avatakse kortermaja uksi, mida siinmail kasutatakse aga ühistranspordi ettemaksu kaardina. Piletid tegi ta meile välja.
Rongis küsis ta meie hotelli aadressi ning vaatas oma iPhonest kaardilt järele täpsemad juhised, millises peatuses peaksime maha minema ja kuidas kenasti hotelli jõudma. Tänasime teda viisakalt abi eest ning vahetasime visiitkaarte. Meie uus sõber Hüseyin selgitas, et tavaliselt lendab ta Turkish Airlinesiga, milles ta ka töötab, aga reedel olnud riigipüha ja pika nädalavahetuse tõttu olid talle piletid seekord jube kallid ning otsustas koju lendamiseks kasutada erandkorras Air Balticut. Lätiga seob teda seal elav tüdruksõber.
H joonistas meile ka kaardi, kuidas saaksime kõige mugavamini hotellini jõuda. Enne rongist maha minekut pakkus aga, et võib meid hoopis autoga ise hotelli ära viia. Vahetasime M-ga pilke. Ja olime nõus.
Kõndisime rongijaamast mõned tänavavahed edasi kõrvaltänavasse. Kevadiselt soe tuul sasis juukseid. Õhk oli täis teistsuguseid lõhnu. Inimesi oli tänavatel kõikjal ja palju. H maja juurde jõudes, lippas ta tuppa kohvreid ära panema ning ootehetke maja ees kasutasime, et joped kottidesse ära pakkida. Varjus oli 19 kraadi.
H tuli hetke pärast ning pakkisime end ta autosse. Asusime hotelli poole teele. H valis teekonnaks pikema marsruudi piki linnamüüri ja mere äärt, et saaksime ka seda kanti näha. Inimesi oli igal pool meeletus koguses. Kõige väiksemgi murulapp oli hõivatud piknikupidajate poolt. H selgitas, et Istanbulis pole murul käimine lubatud, aga kõik teevad seda sellegipoolest, sest muud rohelust siin pole. Silm ei jõudnud seda kõike haarata, mis auto aknast näha oli. Oleksin tahtnud kuidagi kõike jäädvustada ja muudkui veel enam ringi vahtida.
Kohe sai selgeks ka see, et Istanbulis mina autot juhtida ei sooviks. Suunatuld näidatakse siin üksnes selleks, et teistele märku anda eest ära tulemiseks. Reavahetusel suunda ei näidata. Signaal on suuremaks sõbraks, aga ka mitte liiga tihti. Käigud ja keeramised on kiired ning impulssiivsed. Samas liiklusõnnetusi pidi olema üsna vähe, sest inimestel on head refleksid ja selline liikluskultuur harjumuseks. Teed ületatakse suvalisest kohast suvalisel ajahetkel. Sebra ei tähenda midagi. Ja teed ületavaid inimesi on palju. Pole ka ime, arvestades 15 miljoni suurust elanikkonda.
Parkimine on muidugi omaette ilmaime. Et autosid on palju ja parkimiskohti vähe, pargitakse teised kinni. Kui veab, on sind kinni parkinud auto juht märkinud armatuurile oma telefoninumbri, et teda oleks võimalik kätte saada. Aga pole harudlased ka avalikud parkimisplatsid, kus on parkimiskorraldaja, kelle kätte annad lihtsalt auto võtmed ning saad auto koos võtmetega tagasi siis, kui pärast parkimispileti ette näitad. Automaadid nimelt trükivad piletile ka fotosilmaga loetud auto numbri. Teisiti parkimine polekski võimalik, sest lihtsalt mitte kuskile ei mahu.
H abiga leidsime hotelli kenasti üles. Omal käel oleksime seda ilmselt otsinud üsna kaua. Hotellituba on tõepoolest miniatuurne. Ainsaks aknaks laes olev 20x50 cm avaus. Iseenesest pole ka hullu, sest ööbime siin vaid ühe öö ning hotellituppa tulimegi üksnes magama. Muide, administraator mainis, et täna pidi siinsamas pisikeses hotellis olema peale meie veel 9 eestlast, kes kõik homme lahkuvad. Nii suures riigis nii paljudest hotellidest valida just see sama. Hemingwayl ilmselt oli ikkagi õigus - igas sadamas on eestlane.
Kui olime asjad hotelli ära pannud, oli H nõus meid linnaga tutvustama. Kui minu kokkupandud esialgse plaani kohaselt arvasin, et teispoole jõge Taksimi kvartalisse me üldse ei jõua ja pigem vaatame natuke siinpool ringi, siis tegelikkus nägi välja sootuks teine. H viis meid autoga üle silla Taksimi kvartalisse. Netist ja raamatust sain juba varasemalt aru, et seda piirkonda hinnatakse, ent miks, ei mõistnud ma enne selle nägemist. Taksimis on kõik restoranid ja mõnusad ajaveetmiskohad, aga ka põhimõtteliselt enamus shoppingust. Seal on äärmiselt pikk kaubandustänav, kus sõidab ainult väike tramm ja muidu on see jalakäijate kasutada. Jalakäijaid on seal aga niipalju, et tramm kuigi kiiresti liikuda ei saa ning peab endale tee tegemiseks pidevalt kellukest helistama. Seepeale valguvad jalakäijad teelt hetkeks laiali ning peale trammikese möödumist tõmbuvad uuesti kokku. Tänav on nii rahvastatud, et kohati on raske kõndidagi.
H viis meid suure torni juurde, mille tipust pidi avanema imeline vaade, mida tahtsime meiegi päevavalguses näha. Ent torni oli meeletult pikk turistide saba, et isegi H imestas selle pikkuse üle. Nii jäigi meie torni minek katki. Ka õhtusel ajal pole sinna kuigi lihtne pääseda, sest tegemist on üsna populaarse restoraniga, kuhu laud tuleb kindlasti eelnevalt broneerida. Õhtust vaadet tahavad ju kõik nautida.
Istanbulis on palju varjatud kohti, mida teavad kohalikud, aga kuhu turist kunagi ei satu. H juhtis meid mööda paari kõrvalist tänavat, mis paistsid olevat täiesti suvalised tühjad kortermajadega tänavad, peatänavalt eemale. Hetk hiljem avanes meie ees aga hoopis uus väike ja sopiline restoranide tänav. Selline, mis pole turistilõks ja kus käivad kohalikud. Õhtuti mängib elav muusika ning paarikestele on see eriti romantiliseks kohaks.
Tagasi peatänavale jõudnud, jalutasime veel läbi mitmete restoranide tänavate, kus istusid sel hetkel küll peamiselt turistid. Oli juba tugev õhtupoolik. Meie olime küll lennukis võtnud kumbki ühe panini, ent H oli alles hommikuse söömaga ja ega meiegi kõhud tundusid juba korisevat. H viis meid taas paar tänavat eemale ja keeras ühest uksest sisse. Sattusime tüüpilisse türgi söögikohta. Toakese uksel võtsime papud jalast ja istusime maha patjadele madala ümarguse laua äärde. Lasime H-l valida toidu. Laud oli tõeliselt lookas: kebabi valik, erinevad pita leivad, juustuga pita leib (nagu juustu pitsa) ja õhuke pita leib lihase kattega, millele lisati taldrikult salatit ning keerati rulli selle söömiseks. Söögi lõpuks serveeriti pisikestest klaasidest musta teed, mida kohalikud siin palju joovad. Kõht sai nii triiki täis, et ei jõudnudki kolme peale päris kõike ära süüa.
Vestlesime H-ga pikalt türgi traditsioonidest, ajaloost, inimestest, temast, Eestist ja tema plaanist juunis tulla sõpradega Riiat-Tallinnat-Helsinkit avastama. Jutuajamine oli tõeliselt huvitav. Uurisin ka türklaste kommete kohta seoses vesipiibuga, mida siin tänavapealsetes kohvikutes igal pool näha oli lisaks Blackgammoni mängule, mida vesipiibu kõrvale usinasti mängiti. Seepeale lubas H meid viia vesipiibu kohvikusse. Ühel hetkel keeras H suurelt peatänavalt kõrvale väiksesse tänavasse ning sisenes justkui kortermaja pisikesest uksest kuskile korterisse, julgustades meid kaasa tulema. Korraks küll kõhklesin, aga asjatult. Ukse taga peitus pisike lift, mis viis meid 4. korrusele, kust avanes uks suurde vesipiibu kohvikusse. Sealt veel 2 korrust trepist üles minnes jõudsime terassile. Sealt avanev vaade oli lähedalolevatele tänavatele üsna imeline. Ja tõesti, vaadates ringi, oli tegemist üksne skohalikega. Turistina ilma kohalikuta poleks me sellisesse kohta kunagi sattunud. Vesipiip oli välimuselt küll sama, kui Eestis levinud, ent klaasis pulbitses roosa vesi ning tubakas maitses magusamalt ja mahedamalt. Piip tõmmati käima kohvikupersonali poolt oma huulikuga, et mitte tõmmata endale kibedat tubakat kurku. Igaühele anti oma huulik. Samuti serveeriti magusat õuna teed (siinkohal on oluline klaasi lisatud suhkrusegu mitte lusikaga liigutada, vastasel juhul muutub jook selliseks tökatiks, et seda ei suuda keegi juua). Mis oli veel aga imetabane, oli vesipiibule pandav süsi. See polnud pakisüsi, vaid kohapeal küpsetatud korralik süsi, mida jagati metallist nõust tangidega. Kui süsi ära põles, tuli mees ja pani tangidega uue peale. Nii käisid mehed muudkui ringi, kuum söeanum või teekandik käes. Muide, kõikides söögikohtades, mida külastasime või kus märkasin vaadata, olid teenindajateks üksnes mehed. Kas see tuleneb sellest, et Türgis on mehi rohkem kui naisi või siin levinud islamiusust, mine võta kinni.
Ei saa ma ka mainimata jätta oma tualeti kogemust. Nimelt esimese hooga tualetti sisenedes tuli mul kõigepealt hetkeks seisatada ja kukalt kratsida, siis aga leidsin inglisekeelse sildi koos piltide ja kirjeldustega, mis asja oluliselt hõlpsamaks tegi. Nimelt kattis prill-lauda kile. Kui poti kõrval olevat kangi vajutada, liikus kile prill-laual edasi ja keris rullist välja uue puutumata osa. Täielik hügieen ja puhtus avalikus tualetis. Siinpool Euroopat on selleni veel pikk maa minna.
Kui kohvikust lahkusime, oli õues juba pime, kuigi kell oli alles 8 paiku õhtul. Ilm oli küll ilus ja selge, taevas paistis peaaegu täiskuu, ent äärmiselt tuuline, nii et tuule käe seistes tundus 13 soojakraadi olevat siiski jahedavõitu. M ei märganud enne hotellist jakki kaasa võtta ja mässis end minu roosasse pašmina salli. Me kumbki poleks osanud arvata, et hoopis M reisil mu salli kannab.
H viis meid veel imelistesse kohtadesse. Näitas meile vaateplatvorme ja suurepäraseid vaateid. Paljusid neist oleks soojema ja vähem tuulisema ilmaga või mõnel muul nädalapäeval olnud raskem näha, sest turistide hulgas pidid need olema väga populaarsed. Istanbul asub 7 mäel, kahel kontinendil: ühel pool kanalit Euroopa ja teisel Aasia. Neid ühendab ilus tuledes sild, mis öisel ajal lausa särab. Mäed teevad linnatuledes vaate eriliseks: tuledemeri ulatud niikaugele, kui silm hoomab, kuid nii eri tasapinnas, et tegelikult on linna suurust raske mõõta.
Ah, kuidas võiks nendesse öistesse vaadetesse lausa armuda. See linn on suurepäraselt ilus. Me küll ei jõudnud tüüpilistesse turistikohtadesse, mis meil plaanis oli ja ka homme tänu piiratud ajale me ilmselt sinna ei jõua, kuid sellist terve päeva pikkust ringkäiku nii erilistesse kohtadesse ei oleks me kunagi omal käel saanud. Vaated on kirjeldamatud.
H tõi meid lõpuks kenasti hotelli tagasi. Kell oli saanud juba 11 õhtul ning tema pidi hommikul pool 9 lennujaamas taas tööl olema. Ka meie olime juba pikast päevast üsna väsinud. Enne tuppa tagasi jõudmist ostsime hotelliga samal tänaval olevast poekesest suure 1,5-liitrise vee tuppa kaasa. Endalegi üllatunult maksis turistidega üleküllastunud kohas pudel vett vaid 1 Türgi liir ehk umbes 8 krooni.
Ka türgi külalislahkust ei saa mainimata jätta - see on lasua uskumatu. Vähemasti H puhul. H püüdis meile ka selgitada, et see ongi vanadele türklastele kohane ning nii oligi kombeks, enne kui avastati turistihordide nöörimise võimalused. Ma poleks kunagi arvanud, et lennukist oma kõrvalistmelt võib leida niivõrd toreda ja abivalmis inimese, kes on nõus pühendama terve oma pühapäevase päeva, et kahele võõrale, kellel on vaid napp aeg, esimest korda linna näidata. Selle eest midagi küsimata. See on uskumatu kogemus!
Palju õnne, H!
Täpselt kaks kuud tagasi helises keset tööpäeva mu laual telefon. Võtnud kõne vastu, läks vestlus edasi umbes alljärgnevalt:
Helistaja: "Palju õnne, Palmi!"
Mina: "Aitäh, aga mille eest?"
H: "Kas sa siis veel ei teagi, et said täna teist korda tädiks?"
Tõesti, ei teadnud. Üllatus oli suur. Ja veel seda suurem, et selliseid uudiseid kuulsin kõigepealt linnapealt. Aga teadmine oli uhke - uus ilmakodanik on sündinud.
Helistasin vennale, ent ei saanud teda kätte. Hiljem proovisin uuesti, kuid tulutult. Helistasin emale, et uurida, ega ta vennast midagi tea, ent nagu kahtlustasingi, ei teadnud ta veel suurest sündmusest midagi. Mina ka uudist välja ei rääkinud. Õhtupoolikul helistas vend lõpuks tagasi. Värske ema ning lapsega oli kõik korras. Milline õnnis teadmine.
H, ma ei jõua täna kuidagi su sünnipäevale, arvestades seda, et hetkel istume lennujaamas ja ootame oma esimest lendu maakera kuklapoole suunas, ent see kirjatükk on pühendatud sulle. Palju õnne 2. sünnipäevaks!
Helistaja: "Palju õnne, Palmi!"
Mina: "Aitäh, aga mille eest?"
H: "Kas sa siis veel ei teagi, et said täna teist korda tädiks?"
Tõesti, ei teadnud. Üllatus oli suur. Ja veel seda suurem, et selliseid uudiseid kuulsin kõigepealt linnapealt. Aga teadmine oli uhke - uus ilmakodanik on sündinud.
Helistasin vennale, ent ei saanud teda kätte. Hiljem proovisin uuesti, kuid tulutult. Helistasin emale, et uurida, ega ta vennast midagi tea, ent nagu kahtlustasingi, ei teadnud ta veel suurest sündmusest midagi. Mina ka uudist välja ei rääkinud. Õhtupoolikul helistas vend lõpuks tagasi. Värske ema ning lapsega oli kõik korras. Milline õnnis teadmine.
H, ma ei jõua täna kuidagi su sünnipäevale, arvestades seda, et hetkel istume lennujaamas ja ootame oma esimest lendu maakera kuklapoole suunas, ent see kirjatükk on pühendatud sulle. Palju õnne 2. sünnipäevaks!
laupäev, 24. aprill 2010
Suurveeparvetamine Eesti moodi
Oma sünnipäeva paiku hakkasin mütlema, et sel aastal võiks teha midagi teistmoodi ja erinevat tavapärasest. Et märtsi lõpus on just tavaliselt suurvee aeg, kaalusin raftingut, mida ka M varem väga kiitnud oli. Mida aga märtsi lõpus polnud, oli suurvesi.
Paar nädalat tagasi teatasid M ja R mulle, et nende sünnipäevakingi saan kätte veidi hiljem. Nii käisimegi nädalapäevad tagasi raftingut tegemas Jägala jõel. Tõepoolest, see oli kogemus, mida tasus oodata.
Maismaal tehti instruktsioon, anti selga kileülikonnad, päästevestid ja pähe kiivrid. Parv lasti vette üsna Jägala joa alt ning kummiparvele mahutati 12 inimest. Esimene sõit oli nö õppesõit saamaks selgeks, kuidas manööverdada, sõuda, mida käsklused tähendavad jne. Sellele järgnes veel mitu tiiru lainetel hüplemist, kus vesi lõi kord üle paadi serva, nii et krae vaheltki peksis sisse, rääkimata kummikuservadest, aga emotsioon oli suurepärane.
Olgugi, et samal päeval leiti Jägala joa kallastelt meesterahva surnukeha, kes oli seal ilmselt juba kuid olnud, ent see meie tegevust ei häirinud. Kui korraldajaks on kogenud firma ning paadis korralik instruktor ja inimesed ise käituvad mõistlikult, saab õnnetusi ära hoida ning tegevust sootuks nautida. Ei ole ju vaja ronida paadiga otse joa alla või minna suurvee ajal jõele imepisikese nõrga kummipaadikesega.
Hoolimata sellest, et ligi 3 tunnisel vee peal viibimisel said kõik riided läbimärjaks, paljudel ka jalatsid, millest lausa vett välja kallata sai, ei tundnud me õues külma. Värske õhk tekitas üksnes rammestuse ja kerge väsimuse, pani põsed mõnusalt õhkama. Ilmselt aitas asjale veel kaasa ka peale vee pealt tulekut soe telk, milles riideid vahetada ning aurav supp ja tee.
Igatahes, kellel pole võimalik minna välismaale nö päris raftingut tegema, soovitan soojalt kodumaise suurvee ajal järele proovida. Ja kindlasti on Veematkadele makstav raha nende korralduse eest seda väärt.
Paar nädalat tagasi teatasid M ja R mulle, et nende sünnipäevakingi saan kätte veidi hiljem. Nii käisimegi nädalapäevad tagasi raftingut tegemas Jägala jõel. Tõepoolest, see oli kogemus, mida tasus oodata.
Maismaal tehti instruktsioon, anti selga kileülikonnad, päästevestid ja pähe kiivrid. Parv lasti vette üsna Jägala joa alt ning kummiparvele mahutati 12 inimest. Esimene sõit oli nö õppesõit saamaks selgeks, kuidas manööverdada, sõuda, mida käsklused tähendavad jne. Sellele järgnes veel mitu tiiru lainetel hüplemist, kus vesi lõi kord üle paadi serva, nii et krae vaheltki peksis sisse, rääkimata kummikuservadest, aga emotsioon oli suurepärane.
Olgugi, et samal päeval leiti Jägala joa kallastelt meesterahva surnukeha, kes oli seal ilmselt juba kuid olnud, ent see meie tegevust ei häirinud. Kui korraldajaks on kogenud firma ning paadis korralik instruktor ja inimesed ise käituvad mõistlikult, saab õnnetusi ära hoida ning tegevust sootuks nautida. Ei ole ju vaja ronida paadiga otse joa alla või minna suurvee ajal jõele imepisikese nõrga kummipaadikesega.
Hoolimata sellest, et ligi 3 tunnisel vee peal viibimisel said kõik riided läbimärjaks, paljudel ka jalatsid, millest lausa vett välja kallata sai, ei tundnud me õues külma. Värske õhk tekitas üksnes rammestuse ja kerge väsimuse, pani põsed mõnusalt õhkama. Ilmselt aitas asjale veel kaasa ka peale vee pealt tulekut soe telk, milles riideid vahetada ning aurav supp ja tee.
Igatahes, kellel pole võimalik minna välismaale nö päris raftingut tegema, soovitan soojalt kodumaise suurvee ajal järele proovida. Ja kindlasti on Veematkadele makstav raha nende korralduse eest seda väärt.
pühapäev, 18. aprill 2010
Does having a GPS in a car force you to stick to the planned route?
Kuskilt Internetiavarustest korjasin üles järgneva lause: " Does having a GPS in a car force you to stick to the planned route? How about a GPS with real-time traffic and weather information?". Minu jaoks tundus see niivõrd loogiline ja elementaarne, et ma lihtsalt ei saanud jätta seda märkamata.
Eneselegi ootamatult võib aga toodud tsitaat tõeks osutuda. Kui arvestada üle-Euroopalist lennuseisakut ning seda, et meie peaksime Eestist ära sõitma juba 8 päeva pärast. Keegi ei oska ega suuda anda garantiid, kas lennukid sel ajal lendavad ja kui lendavad, kas see, et sul lennule pilet on, garanteerib ka sinu lennule pääsemise? Tekkinud logistilist sasipundart annab lahti harutada veel pikka aega.
Istanbuli lennujaam pole suletud olnudki ja lennud toimuvad sealt endiselt. Tallinnast Istanbuli on ca 3000 km. See on umbes 2-3 päeva autosõit. Kui lennukid ka järgmisel pühapäeval ei lähe, siis äkki peaks sama tee ette võtma hoopis autoga? Kes ütleb, et pead oma paika pandud marsruudi juurde jääma planeeritult ja täies ulatuses?
kolmapäev, 14. aprill 2010
Öömaja üheks ööks
Kui keeruline saab olla leida öömaja üheks ööks? Kui mina selle ette võtan, siis ilmselt üsna. Nimelt olen ma nädala jagu päevi otsinud juba meile mõistlikku öömaja üheks ööks Istanbuli. Kui avastasin, et puhtjuhuslikult lähme Istanbuli turismihooaja tipphetkel (linnades aprill-mai ja september-oktoober, rannakuurortides juuni-august), mil hotellihinnad kõige kallimad on, said paika järgmised põhikriteeriumid:
1. Hind ei tohi ületada 45 eurot kahese toa kohta
2. Asukoht peaks olema lähedal Aya Sofiale ja Grand Bazaarile, sest mõlemad on meie jaoks ajakriitilised, küll aga erinevatel päevadel
3. Hommikusöök peab olema hinna sees
4. Tasuta wifi hotellis
Alustasin otsingut korraga viies otsimootoris, igaühes peidus ligi 500 Istanbuli hotelli. Esimese hooga ei saanud ma linnast kuidagi sotti. Google maps näitas justkui kesklinna ühes kohas, vaatamisväärsused tundusid aga asuvat teises ja lennujaam üldse arusaamatus kohas. Peale Lonely Planeti Istanbuli Encounteri läbilugemist (kui uskumatult lihtsaks võivad asjad minna selliseid raamatuid lugedes!) suutsin linnas juba kaardi peal veidi orienteeruma hakata.
Esialgsest selektsioonist jäi järgi lõpuks 13 hotelli: kõik kesklinnapiirkonnas, kuid erinevates servades, väga erineva tasemega (alustades hostelistest ja kodumajutusest, lõpetades kõrgema klassi hotellidega) ning väga erinevas hinnaklassis. Sealt edasi oli valikut teha üsna keeruline. Lugesin külastajate kommentaare, mis on alati teatud määral seinast seina. Vaatasin hotellitubade pilte, aga ka need olid üsna mittemidagiütlevad. Et mul oli juba varem valmis tehtud vaatamisväärsuste ringkäik täpselt kust kuhu peaksime liikuma ja mida vaatama, siis sellele tuginedes tegin võrdlustabeli esimese päeva ja teise päeva nimekirjas oleva esimese vaatamisväärsuse kauguse osas hotellidest. Külastasin kõikide sõelale jäänud hotellide endi kodulehekülgi peale mida jäi sõelale veel 6 hotelli. Kui võtta ratsionaalne kauguste nimekiri ja hinnasuhe, tuleb tulemus üks, aga kas just alati kõige parem ja meeldivam? Kui võtta piltide järgi meeldivus, on hind ilmselgelt plaanitust kõrgem. Ei ole lihtne see otsustamine.
Lõpuks suutsime siiski M-ga oma otsuse ära teha hotellivaliku suhtes. Ka sedakorda broneeringu (saime ostimootori väitel viimase vaba toa või siis vaba toa nendest, mis otsimootoril selle hinnaga broneerida oli lubatud). Peale nii põhjalikku vaagimist jääb vaid loota, et tehtud otsus oli õige ja saame normaalse toa koos normaalse hotelliga.
Vajab keegi veel Istanbuli majutust?
teisipäev, 13. aprill 2010
14 km ja 18 000 sammu
Eile oli ilus ilm. Et ma olin terve päeva toas istunud ja T tahtis õue minna, mõtlesime M-ga väikse jalutuskäigu teha.
Päeval panin kokku meie vaatamisväärsuste jalutusmarsruudi Istanbulis. Peaksime läbima 1 päevaga umbes 12 km ja tegelikult on see turistina linnas ringi jalutades üsna mõistlik teekonna pikkus. M arvas, kas natuke paljuks ei lähe...
Eile õhtul, kui jalutama läksime kolmekesi, tegime plaani suunduda kodust jala Harku metsa, seal teha kas 6- või 8 km-ne ring ja tulla koju tagasi. Metsaalune on kohati väga porine, kohati alles lumes ja jääs. Puud on suuresti veel raagus, aga pajutibud sätendavad hõbedaselt päikese käes juba väga kevadiselt. Kui me olime umbes 2 tundi juba jalutanud, otsustasime Harku metsast välja keerata ning kodu poole tagasi jalutada. Kaardiks kaasa võetud GPS näitas koju jõudmiseks veel enam kui tunni...
Lõpuks koju jõudes olime rampväsinud. Väikesest jalutuskäigust sai umbes 14 km ja 18 000 sammu.
Päeval panin kokku meie vaatamisväärsuste jalutusmarsruudi Istanbulis. Peaksime läbima 1 päevaga umbes 12 km ja tegelikult on see turistina linnas ringi jalutades üsna mõistlik teekonna pikkus. M arvas, kas natuke paljuks ei lähe...
Eile õhtul, kui jalutama läksime kolmekesi, tegime plaani suunduda kodust jala Harku metsa, seal teha kas 6- või 8 km-ne ring ja tulla koju tagasi. Metsaalune on kohati väga porine, kohati alles lumes ja jääs. Puud on suuresti veel raagus, aga pajutibud sätendavad hõbedaselt päikese käes juba väga kevadiselt. Kui me olime umbes 2 tundi juba jalutanud, otsustasime Harku metsast välja keerata ning kodu poole tagasi jalutada. Kaardiks kaasa võetud GPS näitas koju jõudmiseks veel enam kui tunni...
Lõpuks koju jõudes olime rampväsinud. Väikesest jalutuskäigust sai umbes 14 km ja 18 000 sammu.
esmaspäev, 12. aprill 2010
Kloaagimaailm
Reisi ette valmistades sattusin lugema Türgit tutvustavat Interneti turismikäsiraamatut, kus on ära märgitud ka kohalikud harjumused, veidi ajalugu, eripärasid, majutusteenustest ja sisuliselt kõigest, mida võiks üks turist enne reisi teada. Kui lugesin hotellide eripäradest, köitis mu tähelepanu lõik tualettidest. Ja selle kohta lausa eraldi loodud lehekülg!
"Minu Marokot" lugedes avanes mu silmaring tualettide teemal niimi, et moslemimaades on väga levinud just nimelt sellised auguga "potid", nagu meil vanasti Lauluväljakul ja peamiselt metsas kuivkäimlas on. Ei kujutaks ette, et keegi oma koju laseks tavalise klassikalise tualetipoti asemel sellise augu paigutada. Pealegi pole ma päris kindel, et neid Eestis väga suures valikus ka saada on. Küll aga on osa maailma just nende aukudega harjunud ega oska klassikalist Euroopalikku wc-potti kasutada. Sestap on ka paljudes Euroopa maades avalikes tualettides prill-lauad ära korjatud või katki astutud. Siiani mõtlesin ma pigem, kes küll peaks tahtma roniga jalgupidi prill-lauale, ent see raamat andis rohkem vastuseid. Tegemist on eelkõige kultuurilise eripäraga.
Ka Türgis on avalikes tualettides ja ka paljudes majapidamistes, sh hotellides levinud jalatugedega augud. Mis rohkem euroopa turistile orienteeritud, seal ilmselt leidub peamiselt ikkagi potte, ent ka need pole väidetavalt päris tavapärased. Nimelt tulenevalt augu-kultuurist ei kasutata wc-paberit (kui seda üldse on) mitte tagumiku pühkimiseks, vaid käte kuivatamiseks, kui vasaku käega on tagumik veega ära pestud (sestap ka kraan või mõnu muu vee saamise viis poti juurde integreeritud ongi ning see seletab ka, miks paljudes sellistes maades peetakse vasaku käega söömist lubamatuks). Aga see ei käi ainult augu-kujulise wc elemendi juurde, vaid on integreeritud ka uuematesse wc-pottidesse sisse!
Sattusin samal teemal J-ga arutlema ning tema käis välja uue väite. Nimelt mõnelgi juhul võib tualetti kasutades avastada, et prill-lauda on märgatud paagi poolsest otsast. Mina olen selle siiani kirjutanud lohakate meeskodanike arvele, ent kui tegemist on naiste wc-ga, jään ma nõutuks. Väidetavalt pidi osa vene naisi kükitama potile tagurpidi, näoga veepaagi poole, et mitte prill-lauda puutuda. Nii pidavat mugavam olema.
Kui googeldada veidi tualetiharjumusi, siis leiab mõned päris põnevad väited:
- Inimene pidavat tualetis veetma ca 500 000 minutit oma elust.
- Britid tegelevad tualetis enamjaolt sõnumite või e-kirjade saatmisega (vanasti loeti wc-des tüüpiliselt ajalehti või raamatuid).
- Tualettpaberifirma Zewa tegi 2007. aastal Saksamaal uuringu tualetiharjumustest. Sakslased pidid endiselt potil istudes peamiselt lugema. Tervelt veerandi jagu noortest kuulab tualetis iPodi ja/või saadab smse.
- Müüdi kohaslet pidi vesi Austraalias potis teistpidi alla keerlema.
- Väidetavalt Iraanis pidi mehed potil alati istuma ega kunagi kergendama end püsti seistes.
Ja otse loomulikult on loodud eraldi veebileht Internetiavarustesse kirjeldamaks rahvusvahelisi tualeti kasutamise etiketti.
kolmapäev, 31. märts 2010
Veerandsada
Täna hommikul ärkasin üles aasta vanemana. Muus osas oli kõik endine.
See tuleb vist vanusega, et sünnipäevad pole enam nii olulised ja erilised, vaid pigem tunduvad samasuguste päevadena nagu kõik teised, ainult et kõnesid, sõnumeid ja e-poste suhtlusportaalides laekunud teadete kohta tuleb kordades rohkem tavapärasest. Või on pigem asi selles, et ma ei käi tööl ja naudin puhkust?
Iseenesest on sünnipäevad siiski toredad. Olen saanud nii imetabaseid sünnipäevasoove (tõesti, inimesed on leidlikud ja see toob ainult naeratuse suule) kui ka kõrvuköitvaid sünnipäevalaule otse telefoni. Mõnus on olla tähelepanu keskpunktis ilma seda häbenemata :)
Tänane päev oli ehk tavapärasest ikkagi veidi erinev: hommik algas töövestlusega, seejärel šoppamist toidupoes 1,5 tundi ning nuputamist, kuidas 5+ toidukotti tuppa saada ja külmikusse mahutada, lisaks väljas õhtustamine M-ga.
Ahjaa, klaasi lõhkusin ka täna ära. Killud pidid õnne tooma. On ehk järgmine aasta siis sellevõrra õnnelikum?
esmaspäev, 29. märts 2010
Testimine
Tänaseks olen ma saanud 4 äraütlevat konkursivastust. Eelmine nädal möödus aga tormiliselt ja huvitavalt. Vahelduseks õnnestus mul istuda teisel pool lauda ja olla vesteldava rollis tavapärase vestluse läbiviija asemel. Väga põnev.
Oma suureks üllatuseks kutsuti mind vestlusele lausa kahest kohast ning samaks päevaks. Kellaajad klappisid õnneks väga täpselt, nii et midagi muutma ei pidanud. Iseenesest tundus mulle, et mõlemad vestlused läksid üsna hästi, teine ehk paremini kui esimene. Samas annan endale ka aru, et võin praegusel hetkel olla kõikide konkursside tagaotsas pigem just selle pärast, et ees seisab kuu pikkune puhkusereis. Aga kui nii peab minema, ju siis peab.
Teise koha vestlus kestis etteantud tunni asemel ligi poolteist. Ka mul oli väga huvitav. Õhkkond oli väga pingevaba ja lihtne. Vaatasin mõlemat vestlejat ja mõtlesin pingsalt, kust ma neid tean. Hiljem tuli välja, et ühega neist olin varasemal koolitusel kunagi ühes lauas istunud. Päev hiljem käisin E ja A-ga kohvik Moonis ning sattusin seal kokku viimase vestluse personalijuhiga. Naersime, et hakkame nüüd iga 24 tunni tagant kohtuma. Justnagu ära sõnununa, jooksime kokku sama personalijuhiga ka neljapäeva õhtul Kristiine keskuses. On see saatus või mis? Reedel saabus neilt teade, et olen pääsenud teise vooru ja kodutöö nädalavahetuseks.
Reede oli aga sootuks huvitav päev. Sattusin olukorda, millises ma pole personaliinimesena veel kordagi varem olnud. Nimelt mulle endalegi ootamatult kutsus kolmas firma mind endaga kohtuma. Ainult et mitte tavapärases vestluse vormis, vaid testimise. Et testimine on ajamahukas ja tihtipeale kulukas, siis mina olen eelistanud pigem sobivate kandidaatidega eelnevalt vestelda ja seejärel vajadusel teste läbi viia neile, kes tunduvad mulle paremad. Seal oli aga vastupidi.
Reede hommikul mõni minut enne 10 kogunes suurem hulk naisterahvaid asutuse fuajeesse valvelaua juurde. Et keegi polnud öelnud, kas ja kui palju on teisi testijaid, ei osanud ka keegi eeldada, et kõik ootavad samasse kohta. Valvelauaametnikul oli ilmselt igaühele ütlemisest, et oodaku, veidi kõrini. Kell 10 esitas ta aga sootuks huvitava küsimuse: kas te olete kõik nüüd siin? Sellele nagu ei osanudki keegi midagi vastata, sest ega meie teadnud palju meid olema peab. Hetk hiljem selgus, et 11. Kõik olid kohal.
Meid juhatati saali, kus jagati kätte järjestikku 3 testi. Esimene neist oli Tripodi vaimse võimekuse test. Aega 12 minutit ja 50 küsimust. Et tegemist oli eelkõige loogika ja arvutamise ülesannetega, siis oleksin tahtnud kasutada väikest lisapaberit kiirete märkmete tegemiseks. Üsna keeruline on peast arvutada, meeles pidada ühte ja teist tulemust ja samal ajal uuesti arvutada, teades, et aeg on äärmiselt piiratud. Jõudsin sellega veidi kaugemale kui poole peale.
Järgmiseks testiks oli erialatest. Aega 20 minutit. Siinkohal kippus mulle juba vägisi naer peale tulema. Lugesin küsimusi ja mõtlesin umbes pooltel juhtudel, mida küll saadud vastustega peale hakatakse. Küsimused olid stiilis: nimeta ametikohtade hindamise moodused. Hea küll, tahavad raamatu tarkust, kuidas konkreetseid tegevusi nimetatakse, aga milleks? See ei näita ju, kas ma tean, kuidas ametikohtade hindamine käib, vaid seda, kas ma koolis tuupisin pähe akadeemilised nimetused. Sarnaseid küsimusi oli seal veelgi. Vaatasin saalis ringi: minuvanuseid tüdrukuid oli paar-kolm, teised olid vanemad, mitmedki keskealised daamid. Ma olen enam kui kindel, et nende kogemused ja teadmised paljudest asjadest olid meie, nooremate omadest kordades üle, ent kas nemad kooliraamatute tarkusi testi oskasid märkida? Selles pole ma nii kindel. Loomulikult selliste küsimuste vastuseid on lihtne hinnata: õige/vale. Sisu pole oluline. Testi täites tundsin end kui ülikoolis mingi personalialase aine eksamil.
Kolmandaks testiks oli üldteadmiste test ja aega 25 minutit (kolmest testist kõige mahukam). Testi küsimused kõlasid stiilis: nimeta õiguskantsleri peamised tööülesanded, kes valib ametisse maavanema, nimeta 3 Eesti peamist maavara, 3 taastuvenergia allikat, liigita asutuste nimed sektorite järgi, millised on Eesti kodaniku 3 põhiõigust, mis on ainult kodanikul, hetkel valitsuses olevad erakonnad, märgi Eesti kontuurkaardile maakonnakeskused jne. Hoidsin vägisi naeru tagasi: täpselt nagu oleksin sattunud keskkooli ühiskonnaõpetuse riigieksamile. Ka seal oli mul küsimus maavanema ametiaja kohta. Minu jaoks jääb mõistmatuks, mida sellise testi tulemused näitavad ajutise personalispetsialisti oskuste ja valdkonnateadmiste kohta. Kui ma ühiskonna toimimise ja poliitikaga olen hästi kursis, aga personalivaldkonnast midagi ei tea, siis see teeb minust sobiliku personalispetsialisti kandidaadi? Päris põnev.
Ma saan aru, et üldteadmiste testi oluline kaal on kahtlemata ametikohtadel, kus laia silmaringi läheb väga vaja, nagu selleks on diplomaadid. Ka saaksin analoogse testi läbiviimisest aru kõrgemate ametikohtade puhul, kus ehk parimatel kandidaatidel üldist intelligentsuse taset oleks tarvilik mõõta. Ka ülikooli sisseastumise eksamiteks oleksid need päris head. Personaliinimesed võiksid aga veidi enam mõelda oma tegelike vajaduste peale, et säästa nii enda kui kandidaadi aega ja võtta lühikesest kontaktist nii palju kui võimalik. Kõik võidaksid.
esmaspäev, 22. märts 2010
Kevadetervitus LisaVarbaliste* pealinnas
Kuskil paar kuud tagasi oli Estravelil kampaania, mille raames sai soodsalt soetatud Eurolinesi bussipiletid Riiga. Mõtlesime tüdrukutega minna kolmekesi: polnud meie osakonnal varasemalt ühist väljasõitu olnud ja nädalavahetus Riias kõlas üksnes suurepäraselt. Mõeldud, tehtud.
Kui esimeste plaanide järgi arvasin, et ma töökaaslastele oma märtsi lõpus oleva sünnipäeva puhul midagi ette ei võta eraldi ja tähistaksimegi minu sünnipäeva tavapärasest veidi varem Riias, siis nüüd kujunes see rohkem minu lahkumispeoks. Vahetult enne reisi selgus aga, et üks meist ei saagi tulla. Asusime enda seltskonda otsima kolmandat liiget ning umbes neljapäeva õhtuks oligi selge, et A asemel saab meie kolmandaks seltskonnaliikmeks L.
Kui laupäeva hommikul kolmveerand seitsme paiku Tallinna Bussijaamas kohtusime, oli väljas veel pime ja ilm tundus kergelt sombune. Bussi astudes avastasime, et ei olnudki saanud kõrvuti istekohti: kõik kolmekesi olime paigutatud istuma eraldi pingivahedesse. Ja minu koht, nagu tundus, oli hõivatud. Istekohtade segadus kestis ligi veerand tundi kuniks keegi kuskil otsustas järele anda, keegi kuskil ära vahetada ja lõpuks õnnestus meil kõigil kolmel siiski koos istuda. Pärnule lähenedes irvitasid L ja M, et pange tähele, Riias päike paistab ja lumi on sulanud. Kohale jõudes avastasime, et täpselt nii oligi. Laupäevane ilm oli erakordselt kevadine: soe, päiksepaisteline ja lumigi tänavatelt sulanud, üksikud porilombid palistamas tänavaauke. Meie soojamaareis algas.
Kodus olin eelnevalt jõudnud ära teha üksnes napi kodutöö: kaasa haaranud väikese Riia kaardi, välja printinud Google Mapsist jalutuskäigu bussijaamast hotelli, mõne suurema ööklubi asukohad ja Riiat tutvustava materjali. Riiga kohale jõudnud, otsustasime bussist lahkuda Reval Hotel Latvija ees ning kaarti uurides leida üles meie hotelli. Oma väikest punast kohvrit järele vedades ja kaarti käes hoides tundsin end tõelise turistina.
Meie hotell asus saatkondade kvartalis, ilusate umbes 18. sajandil ehitatud majade keskel. Rajoon tundus üsna vaikne ja rahulik. Pealegi kesklinnast kiviviske kaugusel. Esialgu tundus meile hotell olevat pisike, aga armas, rohkem galeriihotelli moodi. Seina pealt lugesin avamisaastaks 2009 ja 4-tärni vääriliseks meie uue ööbimiskoha. Brošüüre uudistades avastasin aga, et hotellis on isegi 110 tuba! Oleksin pakkunud maksimaalselt mõnekümne ringi. Läbi fuajee klaaskatuse paistev päike pani talade külge riputatud liblikad kenasti sädelema. Ka teenindaja naeratus tundus ehk selle võrra säravam. Aitäh, V suurepärase hotelli organiseerimise eest!
Et jõudsime arvestatust pool tundi kuni tund varem (jah, buss jõudis kiiremini kohale kui pidanuks), siis tuli meil tuba umbes 35 minutit oodata. Sisustasime selle aja viisakalt ära lähedalolevas Maximas käies end veidike vajalikuga varustades. Tagasi hotelli jõudes saime kätte oma kolmese toa (teisisõnu tavaline kahene tuba lisavoodiga). Panime asjad maha, tegime endale päevameigi ning asutasime end linna peale.
Kevade alguseks tegi ilmataat Riias tõeliselt suurepärase kingituse. Lausa lust oli hüpelda mööda pargiteid porilompide vahel ja käia mööda kuiva munakiviteed Riia vanalinnas. Paremat ilma keset märtsi oleks olnud patt soovida. Meil olid kindlad eesmärgid, kus tahtsime ära käia: šoppamas, sushit söömas ja ööklubis. Seda kõike me ka jõudsime. Peaaegu topeltki veel.
Laupäevane päev kulus meil peamiselt mööda poode kolades. Rohkem vaadates kui osteldes, ent lõpuks hotellituppa jõudsime ikka tagasi poekottidega. Kui ära väsisime, tegime peatuse ettejuhtuvas kohvikus, et uurida kuhu järgmiseks minna. Selles mõttes olid infobrošüürid igati abiks: avastasime neist kohti, millest meil aimugi polnud. Nt 50-erineva tequilasordiga tequila baari, kuhu ilmtingimata pidime minema margaritasid proovima. Laupäeva päeva ja õhtu kohta oli Riia vanalinn uskumatult inimtühi. Ka kohvikutes-pubides oli inimesi vähevõitu. Mõnes olime lausa ainsad kliendid. Selle eest oli ka kohti, mis tundusid olevat rahavast lausa pungil: kas asi oli selles, et need olid justkui turistilõksud või ka kohalike hulgas populaarsed, me kindlaks ei teinudki. Nii saime Sushi Planetis sisuliselt viimase suurema vaba laua. Sushi ei olnud just kõige soodsam, küll aga äärmiselt maitsev. Meie üllatuseks avastasime ka, et praktiliselt kõikides söögikohtades oli õlu odavam kui mahl või vesi, alkohoolsed kokteilid ja joogid umbes samas hinnas alkohilivabade ja kohvijookidega (no kui on ikkagi valida cafe latte ja margarita vahel, ent mõlemad maksavad sama palju, kumma teie valiksite?). Keskmine söögihind oli enam-vähem võrdne joogi hinnaga. Korralik kõhutäis maksab umbes sama palju kui pisike magustoit. Hinnapoliitika on selles mõttes Riias ikka üsna paigast ära.
Õhtul väsinult hotellituppa tagasi jõudes tuli meil otsustada, kas minna peole või mitte. Ühest küljest mõjus öine vähene magamine ja varajane ärkamine, ka pikk päev jalgadel ja värskes õhus, teisest küljest aga et meil oligi kohapeal sisuliselt ainult veeta 27 tundi, oleks olnud nõme ööd raisku lasta. Ainult tüdrukutega on end koos selles mõttes hea sättida, et pesuproovid teevad nalja ja turgutavad meelt uuteks avatud ideedeks (kes on öelnud, et korsetti tuleb kanda ihu ja mitte hommikumantli peal?), aga ka meigi tegemine ja soengu sättimine on topelt lihtsamad. Valmis saime enam-vähem korraga ning pidasime sõjaplaani millisesse ööklubisse kõigepealt suunduda. Olime saanud Eestist kaasa mõned soovitused kuhu minna ja mida kindlasti vältida. Et lähim ööklubi meie hotellist asus vaid mõnesaja meetri kaugusel, otsustasime alustada sellega, ent varustasime end ka tasuta sissepääsu flaieritega uue ööklubi tarbeks, juhuks, kui esimeses igav hakkab. Siis me veel ei teadnud, et turistiajakirjade vahelt flaiereid rebides oli see üsna mõttetu ettevõtmine.
Veidi peale südaööd jõudsime ööklubi juurde. Meie üllatuseks ei olnud seal näha horde autosid, taksosid ega inimesi. Oli justkui peasissepääs ja külgmine sissepääs. Suundusime peasissepääsu moodi oleva ukse juurde, kus tuikus vaid üksik noormees. Meie ootused ei olnud just ülikõrged. Enne sisenemist jõudsin uksel märgata väikest silti, mis vihjas VIP sissepääsule. Ei tea, aga sisse me sealt saime. Ka garderoob paistis tühjavõitu. Ent see kõik, nagu hiljem selgus, oli äärmiselt petlik.
Ukselt saime koos piletiga, mis oli üsna mõistliku hinnaga (5 latti), ka tasuta joogikupongi. Leidnud üles baarileti, asusime ringi uudistama. Leidsime end üsna rahvast täis tantsusaalist, kus muusika oli minu kõrvadele (ent et ma pole eriline diskopepu, siis ei ole ma ka ilmselt tõsiseltvõetav hindaja muusikamaitse osas) üsna kesine. Avastasime, et kõrval on ka teine tantsusaal, kus mängis mussi mingi väidetavalt jube tuntud ja tegija house DJ. Tanstisime seal umbes tunnikese kuniks tundsin, et võiks natuke ringi liikuda ja vaadata, mis muusikat esimeses saalis lastakse.
Et meie teekond oli täis pargitud muusika rütmis väänlevaid inimesi, asutasime end teele korrus kõrgemal oleva rõdu kaudu, mille tagant otsast paistis koridor ühendavat esimest ja teist saali. Koridori sisenenult avastasime end oma suureks üllatuseks kolmandast muusikasaalist, mis oli valge ja pigem tilluke, täis istumiskohti, kõva muusikat ja magusat vesipiibu lõhna. Püüdsin endale baarist jooki tellida, et aga muusika oli nii kõva, et ma karjuda ei viitsinud, suundusime uksest välja teise, eemalt paistva baarileti poole. Äkitselt olime sattunud justkui Bonnie & Clyde Tallinnasse: muusika oli pigem 80-datest ja 90-date algupoolest. Erinevalt house ruumis olnud professionaalsetest poolalasti lavatüdrukutest, oli siin ruumis tillukesele lavale roninud omaalgatuslikult kaks noormeest, kes üsna osavasti tantsisid. Ka ei olnud siin suitsumasinat ega säravaid neoonseid tulesid, vaid rohkem nagu vanakooli stiilis prožektorid. Uskumatu, et see kõik mahtus ühte ja samasse ööklubisse.
Veidi hiljem suundusime wc-otsingule ja leidsime selle kõrval asuva koridori lõpust. Vasakule jäi uks sildiga tualett naistele ja meestele, meeste baar ja paremale samasugune, ainult et naiste baar. Vaatasin silte ega saanud päris täpselt aru, mida need tähendavad. Sisenesime harjumusest naiste poolele, sest kes sellest lätlaste huumorist ikka aru saab ja avastasime end äkki väikesest 2 kabiiniga (NB! kui allkorrusel olid wc-s kabiinid, koos meile tavapäraste wc-pottidega, siis siin oli kabiinis metalne auk põrandas, nagu rohkem harjunud oleme metsa-wc-dega matkamise ajal või vanasti Linnahalli külastades) ruumist, kust tee viis edasi väikesesse mõne laua ja diivaniga ruumikesse, mille keskel väike tühi pind tantsimiseks ja tagaotsas baarilett. Ka siin lasti täiesti eraldi muusikat. See oligi tüdrukute baar. Ma poleks iial selle peale tulnud, et wc-st võib leida veel täiesti erineva tantsusaalikese koos baariga. Meeste baari me aga kaema ei läinud.
Veidi hiljem püüdsime tagasi jõuda house ruumi, ent avastasime end hoopis uuest väikesest tantsusaalist, kus lagi oli kaetud säravate led-lampidega, mis värviliselt muusika rütmis vilkusid. Uskumatu! Ka siin oli oma DJ, diivanid ja lauakesed, millel silt for sale ning ruumi tagumises tiivas baarilett. Baariletist läks veel koridor kuhugi edasi, et aga seal tegid inimesed peamiselt suitsu, ei hakanud ma sinna oma uudishimu rahuldamiseks trügima. Sinna ruumi jäimegi peamiselt hetkeni, kuniks otsustasime hotelli naasta. Võibolla jäi meil veel mõni koht külastamata selles ööklubis, et aga olime kaotanud igasuguse suunataju, ei oskagi ma arvata kui mitmes ruumis me tegelikult käisime. Sellise klubi kõrval kahvatuvad Eesti omad sootuks ja peol käimine omandab täiesti uued mõõtmed. Ka meie esialgne kokkulepe, et kui keegi meist peaks ära kaduma, saame sissepääsu juures kokku, oli ilmselgelt kehtetu. Ka pole vajadust minna otsima teist klubi, kui ühes NII palju pakkuda on.
Muide, ilmselt on ka lätis siseruumides suitsetamine keelatud, kuid suitsuga kliente nägi nii tantsuplatsil kui kuskil koridorinurgas tubakat kimamas, nii et ööklubist ära tulles haisesid nii juuksed kui riided taas tubaka järgi nagu meil vanasti. Uskumatult kiiresti olime Eestis harjunud puhta õhuga söögikohtades ja ööklubis!
Hommikul ärkasime kella peale, et mitte hommikusöögi lõpust ilma jääda. Olime maganud napilt veidi üle 4 tunni. Keskpäeval check-outi tehes leidsime enda eest neli norra noormeest, kes olid samasuguste nägudega, nagu nad oleksid just peo pealt tulnud, ainult et ilmselgelt oli neil oluliselt raskem olla kui meil (nad olid meist ka ööpäeva kauem Lätis veetnud) ja meie järgi lahkumist vormistanud itaallased ei näinud ka sugugi paremad välja. Et norrakatel läks veidi kauem aega enda lahkumise vormistamisega ja seisin täpselt nende selja taga, kuulsin nende ja administraatorivahelist jutuajamist. Nimelt norrakad maksid 25 latti mullivanniga sauna kasutamise eest, millest nad loobuda otsustasid. Mõtlesid lihtsalt ringi ja kõik. Pakkusid administraatorile endale või arvasid, ehk nende kohvrid naudivad sauna, ent lõppeks jäi see nende poolt kasutamata. Et saun oli makstud ja keegi seda ei soovinud, pakkus admin sauna kasutamise võimalust meile. Meil oli küll bussini jäänud vaba aega 3 tundi, ent ka meie otsustasime saunast siiski loobuda, kuigi korra isegi kripeldas mõte, et oleks ju võinud, eriti kui nägime väljas olevat ilma: lakkamatu vihmasadu ja hall taevas.
Peale mõningast kolamist linnapeal, kohvitamist ja kaardimängu Double Coffees asutasime end läbi vihmasaju bussijaama. Riia bussijaam on tõeliselt trööstitu, haisev ja üsna nõukaaegse välimusega. Õhtul kella poole 8 paiku saabusime vihmasesse, ent lumisesse Tallinna.
Reisi jooksul kujunes välja moodne 10-võistlus, mille ka läbisime**:
1. tõstmine
2. orienteerumine
3. mälumäng
4. sõjamaalingud
5. s/šoppamine
6. ratsutamine
7. ujumine
8. kaardimäng
9. ühistransport
10. organismi turgutamine
________________________
*LisaVarvas - laiend riigitähisest LV
**selgitused:
1. joogiklaasi tõstmine
2. linnas ja ööklubis ringi ekslemine; pärast kaardilt avastamine, et tegime umbes 4 tiiru kaubanduskeskusele peale, mida olime eelmine päev otsinud, ent ei osanud maja pealt silti lugeda
3. hommikul meenutamine, mitu ruumi ööklubis ja mis ja kuidas ikkagi oli; eelmisel päeval külastatud ehtepoe ja riidepoe uuesti üles otsimine, teadmata nende aadresse
4. meigi tegemine nii päevaks kui õhtuks
5. soppamist oli poriloikudes lihtne teha, eriti avastada hiljem, et teksapükste ääred nägid välja, nagu oleksime porini mudas sombanud. Šoppamist seevastu õnnestus meil teha palju ja sellistes kohtades, kuhu poleks osanud uneski sattuda: nii mõnigi pood nägi välja nagu kaltsukas oma nurgas seisvate pappkastide ja spetsiifiliste uute riiete tehaselõhnadega
6. selleks, et ratsutada, on vaja korralikke täkke. Ööklubi oli küll täkke täis, ent sedakorda sai ratsutamine punkti kirja, kui lisavoodile hooga istudes madratsi alt puitlipp põrandale pudenes
7. kui ööklubis on inimesed tantsides piisavalt selga roninud ja sul on veidi ruumi vaja teha, aitavad hädast välja ka muusikarütmis ujumisliigutused
8. kelle käes on kaart? aa, maha jäi? muretseme uue või püüame niisama ekselda? oota, mispidi see kaart nüüd käes olema peab, kas me peame minema otse edasi või ümber pöörama? ja lisaks sellele on alati hea, kui käekotis on pakk mängukaarte, mis aitavad sisustada pikemaid pause turakat mängides
9. s.o koos liikumine, nii et teist silmist ei kaota, vastasel juhul on võimatu teineteist üles leida, aga ka bussireis Lätti ja tagasi ning ühiselt jala mööda linna liikumine. Vajalikud 10 000 sammu saime kindlalt täis
10. on selleks siis vajalikud söögikorrad lugematutes söögikohtades või poest snäki ostmine, aga ka hommikune gin pohmaka peale
neljapäev, 18. märts 2010
Ülekvalifitseeritud
Olen üle hulga aja aktiivses tööotsija rollis. Isegi päris põnev on, tuleb nentida. Olen hakanud huvi pärast vaatama tööpakkumisi ka valdkondadesse, mis pole päris mu põhitegevused, aga mis võiksid olla huvitavad ja millele mul mingigi kvalifikatsioon olemas oleks. Olen ka komistanud mõningate ülilahedate pakkumiste otsa, kus on töökirjeldus olematu või ametinimetus niivõrd geniaalne, et töö sisuga üldse kokku ei lähe või on äärmiselt keeruliseks tehtud. Mille jaoks - mine võta kinni.
Olen ära saatnud ka mõned CV-d. Siiamaani on mu CV olnud selline, nagu ma tegelikult töötanud olen. Ilustamata ja vähendamata. Nagu arvata oligi, sain juba esimese konkursi tagasiside, et ülekvalifitseeritud. Eks see paistab, kuidas teistel konkurssidel läheb. Kuhugi vestlusele tahaks vähemasti varsti ikka saada. Päris põnev oleks istuda seekord teisel pool lauda erinevalt tavapärasest.
teisipäev, 16. märts 2010
Iga tee saab kord otsa
Igal teel on oma algus ja oma lõpp. Pole olemas ühtki teed, mis algaks eikusagilt ja lõppeks eikuskil, alati on mingi ristmik, mingi sihtpunkt. Nii saab ka minu ühine tee minu tööandjaga peagi lõpule. Meil oli koos toredaid aegu, põnevaid aegu, pinevaid aegu ja raskeid aegu.
Firma teevad tema inimesed. Ja inimestest algab ning lõppeb kõik. Mul on olnud suurepärased kolleegid. Veidi enam kui 3 aastat töötades ühes kohas õpid tundma neid, kes on su kõrval. Avastad nende head ja vead. Vahel märkad, et inimene, keda tööalaselt üheks pidasid, sisaldab ka hoopis teisi külgi, mis tavapärases töövestluses ja -keskkonnas kunagi ei avaldu. Õpid, kuidas inimesed hakkavad rohkem kokku hoidma ja üksteist usaldama, kui tuleb koos midagi ületada. Näed, kuidas mõned negatiivsed jooned nakkavad kui kulutuli. Ja nakkab ka naer ja positiivsus. Töökaaslased, kes on minusse uskunud, on hoidnud mind nii kaua selle firma küljes kinni.
Eile hommikul leppisin kokku peadirektoriga väikese kohtumise. Rahuliku südamega andsin lahkumisavalduse. Kummalisel kombel ei olnud mul sees närvi, ei kiskunud nutt kurku ja ei puudunud julgus. Kõik oli nii nagu peab. Nagu tegu oleks olnud tavapärase ja lihtsa olukorraga.
See otsus ei tulnud üle öö, kuigi võis mõnele üllatuslik näida. Teisalt palju seletada ei tulnudki - nii mõnedki mõistsid põhjuseid ütlemata. See oli pikalt mõeldud ja kaalutud otsus. Ilmselt praegu oli lihtsalt selleks õige hetk. Minu aeg sai ümber.
Ma usun, et iga asi on millekski hea. Et avada uus uks, tuleb teine selleks sulgeda. Elus on harva olukorrad, kus on palju avatud uksi ja võrdseid võimalusi nende kõigi vahel valida. Jään ootama uut ust ja uue tee algust.
Tellimine:
Postitused (Atom)