Hommikul ärkasime enne päikesetõusu. Kell äratas juba veidi peale 5, kuigi valgeks läks alles kuskil 6 ja poole 7 vahel. Sama kiiresti, kui pimedaks läks, oli õues ka valge: minutitega muutus õu täielikult. Meil oli täna pikk tee ees ega saanud päeva kuidagi raisku lasta.
Kuigi hommikul kella 6 ajal on väljas veel kaste maas ja mõnes kohas ka maa lausa härmas, on kohalikud juba aktiivsed. Üksikud autod liiguvad juba enne päikesetõusu. Cann Riveris oli ka kondiitriäri avatud pühapäeva hommikul juba kella 6st. Lausa uskumatu.
Võtsime otse suuna Cann Riverist Canberra peale, et sealt õhtuks Sydneysse jõuda. Kuskil kella poole kaheksani hommikul liikus teepeal vaid üksikuid autosid. Sinnamaani olime teel üksnes meie koos sillerdava päikesetõusu, piimja udu ning heinamaal ärkavate lehmade ja lammastega. Lambaid on maapiirkondades väga palju. Mida niipaljude lammastega peale hakatakse, ma ei tea, sest maavillaseid asju siin kuigipalju müügil näha pole olnud. Kas tõesti üksnes lihaloomad?
Hommikukohvi ajaks olime jõudnud Cooma. Tegime vahepeatuse teeäärses McDonaldsis, et saaksin oma blogipostituse netti riputada ja M korraks oma e-posti kontrollida. Pühapäeva hommikul kella 9 ajal oli McDonaldsis suhteliselt palju inimesi söömas-kohvitamas. McDonaldsil on isegi eraldi hommikusöögimenüü, mida saab kuni 10:30-ni. Nii uskumatu kui see ka pole, oli sel kellaajal ka palju kohalikke noori Macis ringi hängimas, juba üles löödud ja meigitud. Eestis üldiselt vabatahtlikult noored pühapäeva hommikul nii vara küll kusagil hängimas minuteada ei käi.
Coomast edasi viis tee üle mägede ja läbi orgude. Silmapiiril paistsid eemal pidevalt kõrgemad künkad ning Coomas endas oli 24 h suusalaenutus. Seega peab seal kusagil lähedal ilmselt olema siiski suusatamiseks sobilik mägi. Muust nagu ei saanudki aru, et tee oleks läbi mägede kuskilt läinud, kuid ühel hetkel avastasime end äkitselt keset pilve. Tee läks sõna otseses mõttes läbi valge rünkpilve. Tunne oli, nagu oleksime sõitnud udus, ent ümberringi vaadates oli õhk kuidagi kihilisem. Eesti keele koha pealt natuke koomiline: tuled C(k)oomast ja satud pilve.
Canberrasse jõudsime umbes keskpäeval. Et olla kindel, mida kohapeal vaadata, soovisin esmalt külastada turismiinfopunkti. Pannud aadressi GPSi sisse ja olnud tiirutanud ca pool tundi, saime aru, et midagi on valesti. Canberra ümbruses on hulk väikelinnu, neist igaühe juures on silt: town center. City centerit ei märganud me aga esialgu kusagil. Siis tabasime ära oma vea: olime sisestanud GPSi koordinaatideks Canberra, kuid siinpool tuleb linna asemel märkida linnaosa, sest mitmes linnaosas võib olla sama tänav koos sama numbri majaga ja nii satudki vaid ringe tegema.
Canberra uus parlamendihoone asub täpselt vana taga. Vanast on tehtud muuseum, uues saab aga niisama turistina ringi vaadata. Parlamendihoone katus on kaetud mururibadega, millelt on mõnus nautida Canberrale laiuvat vaadet. Et meil oli ajaga veidi kiire, jõudsime enne parlamendi külastust üksnes botaanikaaeda. See oli piisavalt suur ning ilmselgelt väga mõnus koht, kus perega nädalavahetusel piknikku pidada või tervisejooksu tegemas käia. Üle ega ümber ei saa ma aga vihmametsa sektsioonist, mis oli loodud teistest tasapindadest veidi allapoole niiskesse keskkonda. Kõik tundus nagu päris: lopsakad taimed, udune veeaur ja niiske õhk. Sõnajala taimed olid minustki kõrgemad. Teises sektsioonis laiusid suured eukalüptipuud ning hulk taimi, mida ei tunne ega oskagi üles lugeda, okste vahel lendamas punase kõhualusega papagoi.
Canberrast Sydneysse pole enam pikk maa. Mööda kiirteed süites umbes 3 tundi. See jättis meile täpselt piisava ajavaru, et lipsata läbi ka Fitzroy Fallsist, mis küll kiirteest paarkümmend kilomeetrit kõrvale jäi, aga vaadet kindlasti väärt oli. Eemalt ei tundu sugugi, et kuskil läheduses võiks olla looduspargis mõni suurem sügavik või kõrgem mägi. Külastuskeskuse tagant viib paarisaja meetrine teerada aga vaateplatvormile, kus langeb vesi kaljuservalt otse alla 81 m jutti kivisesse kuristikku ning eemal kivisel pinnal laiuvad suured puud mägise jõe serval. Oleksin tahtnud seal veidi enam ringi jalutada, kuid päike hakkas juba madalale vajuma ning pidime edasi liikuma.
Sydneysse viivad sisse ja välja peamiselt tasulised kiirteed. Soovisime neid vältida ning püüdsime GPSi abiga jõuda oma ööbimiskohta pigem mööda väiksemaid kõrvalisi teid. Kellaaja järgi pidime pimeda hakuks täpselt kohale jõudma. Keerasime kiirteelt maha ning jõudsime madalate majadega elurajooni, umbes sellisesse, nagu meil Tabasalu on. Seal viis GPS meid aga tupiktänavale. Keerasime otsa ringi ja püüdsime jõuda veidi edasi, et leida mõni teine teeots. Peale väikest tiirutamist saimegi õigele teele, et peagi kohale jõuda. Vahetult enne Horsley Parki (Sydney ainus linnaosa, kus on säilinud veel suured krundid, mis on keskmiselt ca 4-5 ha, kuid millele ühelt poolt pressib peale tööstuse kasv ja teiselt poolt ilmselt mingi hetk sunnitakse krunte siiski väiksemaks jagama) oli läinud aga kottpimedaks ning siinse puuduliku tänavavalgustusega, nagu praktiliselt kõikjal Austraalias, kus seni olnud oleme, oli majanumbreid lausa võimatu näha. Kaardil, muide, on majanumbrid tegelikust valesti, nii et alati tuleks vaadata, kuhu sa tegelikult välja jõuad. Meil läks aga õnneks üsna kergelt ja leidsime Davidi kiiresti üles. Kui kohale olime jõudnud, oli D-l õhtusöök, mida meilegi pakkus, praktiliselt valmis.
D-l oli külas sõber, kelle kojuviimisele meidki kaasa kutsus. Läksime meeleldi, et näha pimedas veidi ümberkaudset kanti. Linn on siin suuresti laiali vajunud, madalad majad teineteise kõrval. Kuidagi peab ju need 5 miljonit elanikku ära mahutama. On olemas eraldi linnaosa neile, kes omasugustega kokku kogunenud ehk siis kohalik Chinatown, kus enamus siltegi hieroglüüfides ja tänavakaunistused aasiapärased. Tagasiteel koju pärisime reeglite kohta ringteel, sest polnud neile siiani kuidagi pihta saanud. Nimelt Austraalias sõites näidatakse ringteel suunda justkui oleks tegu tavalise ristmikuga: kui ringteele jõuad ja tahad väljuda esimeselt teelt vasakule, näitad suunda vasakule, kui teisele teele, siis suunda ei näita ja kui kolmandale, siis suund paremale, mitte nagu Euroopas, kus suunda näitad alati välja vastava väljapääsu eel. Liiklus sai kohe hoopis selgemaks.
Kui majja tagasi jõudsime ja ukse juures harjumuspäraselt papud jalast võtsin, märkasin toa põrandal kahte suurt elukat ringi vuramas. Sellised tumepruunid, umbes 2-3 cm laiad ja 5 cm pikad putukad. Selgus, et need on Austraalia prussakad. Need on siin ikkagi nii üüratult suured, et nendega majapidamist küll kuidagi jagada ei sooviks. Ootamatutest külalistest ehmatasin niivõrd, et hüppasin lausa karjatades õhku. D lömastas need aga papuga kiiresti ning viskas kestad ukse taha õue.
Homme püüame linnapeale minna ilmselt laevaga ning tagasi tulla rongiga, et ei peaks Sydney liikluses autoga müttama ja kalleid parkimiskohti otsima. Ühest päevast Sydneys jääb ilmselt napiks, ent püüame näha, mis nii lühikese ajaga näha annab. Senise teekonna pani M ka netti üles.
Üks asi sai meile siin nädalaga veel selgeks: M-l tõenäoliselt ikkagi koerakarvade allergiat ei ole. Koertega pole me siin kokku puutunud, kuid M nohu läheb iga päevaga hullemaks. Homme peame ilmselt püüdma apteegist talle mingit ajutist leevendust siiski leida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar