Täna hommikul ärkasime vara: kell äratas juba 4 ning poole 5 ajal ootas takso ukse ees. Kiire võiku viimastest jääkidest hambusse, kotid selga ning teisi äratamata vaikselt minek. Lennujaamas saime check-ini üsna kiirelt tehtud ja asutasime end ootama, et lennukile sättida, kui uurisin M-lt, kas ta telefon on ikka kaasas. Kinnitas, et on. Hetk hiljem, kui sellele helistasin, ei helisenud seda aga kusagil. M telefonile vastas hoopis inglisekeelne meesterahvas - taksojuht, kelle taksoga lennujaama sõites M taskust telefon oli istmele pudisenud seda märkamata. M lippas lennujaama hoonest välja, viskas taksojuhile väikese rahakupüüri, mille kiirelt taskust leidsin ja astus uuesti turvakontrolli sappa. Sedakorda läks telefoniga õnneks - hea, et nii viimasel hetkel märkasime.
Esimese 2 tunnise lennu Cairnsist Brisbane magasin mõnuga, sest öösel ei saanud kuidagi normaalselt sõba silmale. Läksime tuttu peale südaööd ja mul oli koguaeg tunne, et magame sisse.
Brisbanes on siselendude terminal ja rahvusvaheliste lendude terminal eraldi. Kogusime oma pagasi, ostsime pileti AirTrainile, sõitsime peatuse ning sättisime end uut check-ini tegema. Teenindaja, kes meiega toimetama pidi, ilmselt oli alles poolunes või polnud tal olnud väga hea hommik. Ta uuris, mis lennufirma on BT. Pakkusin talle Air Balticut, kuid ta ilmselt ei saanud aru, mida ma ütlesin. Kui ta oli mõnda aega paberites tuhlanud ja Air Balticu üles leidnud, tegi ta meile tõsise märkuse, kuidas me ikka peaksime teadma, millise firmaga edasi lendame. Mnjah. Seejärel ei saanud ta aru, miks tal ei õnnestunud meie pagasile lõpuni kohe check-ini ära teha. Mina pakkusin vastuseks eesoleva lennujaama vahetuse Londonis. Tema aga kutsus teise teenindaja, uurisid arvutiekraani ja seletasid jupp aega omavahel midani ning siis jõudis ta täpselt samale järeldusele. Ka saadud boarding passid olid meil veidi erinevad, kuigi tegime check-ini korraga: minu oma väravasse mineku aeg oli 15 minutit hiljem kui M-l ja värava number puudus, ekraanil vilkus aga aeg veel pool tundi hilisem M-i piletile märgitust. Et meil oli aga aega, siis lõppeks polnudki vahet.
Kui ma hommikul ärgates teadsin, et meil on 5 lendu jutti, enne kui koju tagasi jõuame, siis selgus, et eksisin. Oli 6. Nimelt lend Brisbanest Abu Dhabisse teeb umbes pooleteisttunnise vahepeatuse Singapuris, kus osa reisijatest vahetub ning lennukit puhastatakse ja tangitakse. Vahepeal on hea korra jalgu sirutada ja maapinda tunda, kuid see tähendab taas uut õhku tõusmist ja maandumist. Singapurist edasi lendasime sama lennukiga, millega sinnagi, kuid kogu käsipagas lennukist tuli kaasa võtta ja uuesti turvakontroll läbida.
Abu Dhabis lennukist maha tulles ja väravat vahetades uuele lennule minnes tuleb samuti läbida turvakontroll käsipagasile. Lisaks dokumendikontroll enne lennukile minekut. Meil on asi juba muutunud harjumuspäraseks: kotid kiirelt lindile, taskud hoiame tühjadena ja midagi metalset ei kanna, et detektorist oleks lihtsam läbi minna.
Seni oleme Austraalia aja järgi nö ärkvel olnud (lennukis mõningat tukastamist ei loe ma hetkel magamiseks) ligi 27 tundi, millest 2+7+7 juba lennanud. Umbes 7-8 tunnine lend peaks Londonisse veel ees olema, siis lennujaama vahetus, lend Riiga ja lõpuks reede õhtuks koju. Juba praegu tunnen, et jalad on kergelt paistes pikast istumisest ning ajatsoonid ja -tajud on täiesti sassis.
Lisaks on naljakas see, kuidas reisi jooksul mõned asjad muutuvad. Kui Austraalia poole lendasime, tundus, et lennukis ei jõua kõiki pakutavaid filme, mida tahaks, ära vaadata ning pikk lend jutti Melbournei Abu Dhabist ei tundunudki niivõrd pikk. Samuti lennukis saadud toidu sõime üsna korralikult ära. Nüüd enam kogu toitu ei taha, pigem jääb miskit ikka järgi. Ka tundub, et paljud filmid on juba vaadatud ja tahaks muud vaheldust. Sellegipoolest on Etihadi lennukid ja teenindus väga tasemel, nii et kui edaspidi saaks lendudeks firmat valida, valiks ma ikkagi Etihadi - ega nad asjata pole tunnistatud 2009. aasta World Travel Awardsil kahe tiitliga: World´s Leading Airline ja World´s Leading First Class. Lisaks on Etihadi lennukites olemas iga istme juures rahvusvaheline pistikupesa mobiili, läptopi vms laadimiseks, mida on hea ära kasutada, sest lennujaamades, kui seal on isegi tasuta wifi (Brisbane rahvusvahelises lennujaamas nt pole) ilma kasutajanime eraldi sebimiseta (seda nt peab tegema Singapuris), siis pistikupesadega on avalikes kohtades ikka tõeline kriis - Abu Dhabi lennujaamas eelmine kord ei leidnud me ühtegi.
Pooled lennud on läbitud, enamus pikematest peaks olema juba seljataga, kuigi pikim on just ees tulemas. Kui oleks võimalik ühest maailma otsast teleporteeruda teise, reisiks ma ilmselt rohkem meeleldi. Tahaks juba kodus olla. Varsti näeme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar