Öösel hakkas sadama ning selle võrra läks temperatuur jahedamaks. Nii andis camperis lõpuks juba täiesti normaalselt magada. Hommikul, kui ärkasime ja oma edasist teekonda Cairnsi poole jätkasime, sadas ikka veel. Meie campervani kojamehed aga ei kippunud kuigipalju ekraanilt ära pühkima, lisaks tuli üks neist pidevalt lahti ja kriipis ebameeldiva kriginaga akent, etn seda ei pidanud me õnneks väga kaua tundma.
Esialgsete plaanide kohaselt tahtsime õhtuks välja jõuda Mission Beachile, kuid nii kaugele me pimedas siiski sõita ei viitsinud. Nii alustasime oma päeva Mission Beachi suunas läbi tugeva troopilise vihma. Mission Beach on koht, kus vihmamets kohtub ookeaniga. Sealne kant on tegelikkuses aga vihmane aastaringselt. Kõige märjem koht pidi olema Tully nimeline linnake ning sealsamas lähedal asuvas vihmametsas pidi sadama umbes 3500 mm aastas. Sisuliselt on koguaeg märg. Kui siiamaani nägime palmipuid pigem istutatuna inimeste aedades ja linnatänavatel, siis nüüd olime jõudnud piirkonda, kus need kasvasid vabas looduses segamini teiste puudega või olidki eraldiseisvad palmisalud.
Cairnsi ümbritsevad vihmametsadega kaetud mäed, mis ulatuvad kohati üle pilvevöötme. Juba mööda maanteed sõita on vaatepilt maaliliselt ilus isegi vihmaga. Arvestades siinset õues olevat niiskust, ei ole vihm kuigi imekspandav nähtus - eks sealt ka vihmametsad oma nime on saanud. Troopiline vihm on üsna soe ja kuigi peale sadu on õhk ehk veidi selgem, ei lähe õues külmaks ja kargeks. Oleme põhja-Austraalias sattunud reisima üsna õigel ajal - neil on vihmaperiood just lõppemas ja talvine kuivperiood algamas.
Lisaks on Cairnsi lähiümbruses palju banaaniistandusi. Umbes 2-3 meetri kõrguste puude küljes ripuvad suured kobarad, mis kaetud erinevat värvi kilekottidega, et kobara valmides oleks seda lihtne kokku pakkida. Uurisin õhtul Stevelt, meie kohalikult uuelt couchsurfingu võõrastajalt, kui kiiresti banaanipuud kasvavad. Minu üllatuseks vastas ta, et banaanipuud ei olegi puud, vaid tegelikkuses lihtsalt taimed, mis on nii nõrgad, et jaksad neid vabalt ümber lükata või teravama noaga maha lõigata. Ning puud pidid kasvama kiirelt: umbes meetrijagu kuuga, nii et vilja kasvatama saab maha lõigatud taime asemele kasvanud uus üsna kiiresti.
Cairnsi saabusime pisut varem kui olime arvestanud. Esimese asjana käisime läbi McDonaldsist, et saaksin oma eelmisel õhtul autos valmis kirjutatud inglisekeelse essee ära saata. Seejärel märkasime suurt kaubanduskeskust brändipoodide outlettidega, midagi analoogset, nagu oli Brisbanes. Aega me kuigipalju siseruumides raisata ei tahtnud: vihm oli järele jäänud ning pilvede vahelt hiilis päike kõike kiiresti kuivatama, kuid õhk oli endiselt nii niiske, et nahk tundus kleepuv. Kuna Cairns asub jõe, mitte ookeani ääres, on siin linnas ainuke ujumisvõimalus tehislaguun linna keskel, mille juures ka piknikulauad ja grillimispaigad. Jõgedes elavad siin krokodillid isegi linnas ja seega seal ujumine pole kuigi mõistlik. Otsustasime oma viimase võileivalõuna korraldada linna laguuni juures, enne kui S elukohta otsima hakkasime.
S on veebidisainerist, kes 70-datel oli bändipoiss ja hiljem kümmekond aastat vihmametsade reisigiid, veidi üle 50-ne vallaline meesterahvas, kellel 3 täiskasvanud last ning kes püsielanikuna jagab oma elupida umbes aastase emase koeraga Gipsy. Mittepüsielanikena on aga tema elamine pidevalt rahvast täis. Couchsurfinguga hakkas ta tegelema umbes aastapäevad tagasi ning selle aja jooksul on tema juurest käinud läbi umbes 12-15 rahvuse esindajad, neist esimene, muide, oli eestlane. Meie olime tema 105. ja 106. diivanisurfajad.
Viisime campervani S-i abiga laenutuspunkti ära ning S viskas meid kesklinna maha, et saaksime omal käel veidi ringi uudistada. Cairnsi kesklinn ei ole rahvast ning linnakärast-mürast tulvil, nagu teised veidi suuremad linnad olnud on. Mingis mõttes meenutab Cairns Byron Bayd, kuid siin pole surfareid. Pigem on Cairsi kesklinn täis suveniiripoode ja reisibüroosid, kellelt on igal võimalikul hetkel sobilim küsida pakkumist oma järgnevate päevade sisustamiseks.
Nüüd olime jalamehed. Mütlesime, kas rentida auto veel viimaseks paariks päevaks ja omal käel ringi vaadata või võtta reisi lõpuks hoopis mõni päevakruiis. Meile oli soovitatud külastada Cape Tribulationit. Hakkasin uurima võimalikke päevareiside hindu ning sisaldavust. Ma ei kahtle, et tegemist on huvitava ja väärt kohaga, kuid olles põhja-Austraalias vaid paar päeva, millest üksnes ühe plaanime tegelikult kulutada päevakruiisile, ei ole kahjuks võimalik kõike teha ja kõikjale minna.
Peale nii mõnegi reisibüroo külastamist sattusime äkitselt infopunkti, kus abivalmis teenindaja meile selgitas erinevate teenusepakkujate reise Cape Tribulationile. Olime kuidagi kahe vahel oma otsustamisega. M oli enne infobrožüüris märganud ka Great Barrier Reefi snorgeldamise pakkumist. Esialgne pakkumise hind ehmatas mind pisut: 180 AUDi/inimene. Olin kuulnud varasemalt, et siinsed snorgeldamise paatkonnad on kohati süna suured, isegi kuni 300 inimest ühel paadil, mis tähendab, et vees pole just palju ruumi kohati ringi vaadata. Pakutav kruiis pidi olema aga väiksema laevaga, mis võtab pardale kuni 40 ja sestap ka veidi soolasem hind. Palusin abivalmis noormehel otsida välja sarnast pakkumist, aga soodsama hinnaga, nii 115-120 AUDi inimese kohta. Veidi aega otsis ta brožüürides ringi, siis lõi aga käega ning otsustas meile teha kallimale reisile allahindlust terve kolmandiku. Arvan, et see on päris hästi saadud hind. Enne kui arugi sain, olime soetanud homseks endale päevakruiisi Upolu Cay Reefile.
Linnakeskusest tagasi S juurde saab kas ühistranspordiga, mis pidi siia kanti sõitma umbe skord tunnis, kuid mida me täpselt linnas tuvastada ei suutnudki, või jalgsi. Ilm oli soe ja ilus. Linna keskuses asuvast soolavee laguunist, mis täiendavateks ehitustöödeks alates 10. maist kuni 7 nädalaks suletud on, algab nä rannapromenaad Esplanade, mis kulgeb piki jõekallast ca 3 km pikkuselt. Kohalike hulgas on see popp koht tervisejooksu tegemiseks ning koertega jalutamiseks. Viimastele on inimste joogikraanide kõrvale pandud välja ka avalik koerte joogikraan koos metallkausiga - äärmiselt loomasõbralik suhtumine.
Alustasime oma koduteed mööda pigem Pärnu rannapromenaadi meenutavat rada vihmas, mis õhu veidi jahedamaks muutis, kuid soojas vihmas isegi pikalt jalutada pole kuigi ebameeldiv. Nii me jalutasime ilmselt vihmas veidi keerulisemat teed tulles ja kanti tundmata veidi ringe tehes ca 1,5 tundi, enne kui nö koju jõudsime. Juba väravas tervitas meid G rõõmsalt saba liputades, laskmata meid hiljem toas kordagi silmist ja vahepeal isegi korraks osaliselt mu sülle magama suikudes. Lisaks G-le on S-l ka 2 metsikut kodulooma: gekod, kes hävitavad ära igasuguse dputukalised, nagu prussakad, ja sääsed, nii et neid tasub siin omada. Homme pidi siia tulema lisaks meile veel uus couchsurfer - keegi neiu Poolast.
Jääb vaid loota, et homme tuleb ilus päev: päiksepaisteline ja mõnus elamus, et fotokale veekinlda koti ostmine 60 AUDi eest tasub end ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar