Paradiisisaar

Türkiissinine läbipaistev meri, millest värvikirevad kalad otse läbi paistavad ning merikilpkonn rahulikult liguleb, taamal veest kerkimas lumivalge liivaga rohelise lopsaka taimestikuga saar. See on Lady Musgrove.

Saarele viis meid kahekordne katamaraani tüüpi laev, mis randus saarelt veidi eemal merel seisva pontooni külge, mille ümber seisid erinevad paadikesed, ootamaks saabuva uue grupi tegevusi. Inimesed jagati kolme gruppi ning meie sattusimegi viimasesse, mis oli üsna sobilik. Nii jäi meil terve ennelõuna snorgeldamise jaoks. Ma polnud kunagi vare,m ei sukeldunud ega snorgeldanud, mistõttu oli minu jaoks seetegevus uus. Olin küll varem korduvalt kuulnud teisi snorgeldamist kiitmas, ent ei olnud selle fenomenist veel aru saanud. Rentisime endale kalipsod selga, et vees külm ei hakkaks, kuigi veetemperatuuriks näitas 26 kradi, ent peale pikka vees ringi sulistamist võib ka selles lõpuks külm hakata. Saime endale lestad jalga, maskid ette ja hingamistorud suhu ning sulpsatasime vette. Esimese hooga oli jube harjumatu, et läbi nina hingata ei saa ja vees naeratada ei tohi – nii on kohe vesi maskis, suus ja kus kõikjal veel, kus ta olema ei peaks. Peale väikest sulistamist ujusin pontoonile tagasi ning vahetasin maski ära, sest vesi kippus ikkagi sisse tulema. Uus saadud mask oli mõnusalt ees ja veealuse maailma avastamine sai alata.

Huvitav, mis maailmaloojal mõtteis oli, kui ta veealust maailma lõi. Helesinisest veest paistis lumivalge liivane põhi, mille taustal ligules vees erineva suurusega värvikirevaid kalu. Oli oranži-valgetriibulisi, kollase ja mustaga, sinakates toonides, selliseid, mis helkisid kõigis vikerkaarevärvides kui ka ühevärvilisi hallikaid, mis Great Barrier Reefi mitmekujuliste korallide vahele sobivalt ära mahtusid. Korallid vee all päris nii värvikirevad, kui kuskilt mujal maailmas tehtud piltidelt nähtud, ei olnud, ent värvikirev siiski. Mõned korallrahnud olid haralised kui puud, teised meenutasid rohkem ajukäärusid, kolmandate kuju peab üksnes ise nägema, sest kirjeldada on neid raske. Kui väikeste värviliste akvaariumikalade parvest läbi ujuda, oli tahtmine käsi välja sirutada ja mõnda neist puudutada, kuid kalakesed olid kiiremad. Ühes keskelt õõnsas ümaras korallrahnus magasid 4 suurt merikilpkonna, kellest üks peale mõningat vaatlust ujuma otsustas minna, otse meie vahelt läbi liueldes. Veealune maailm on lihtsalt imeline.

Peale laeval serveeritud bufeelõunat viis klaasist põhjaga paat meid saarekesele ringkäigule. Eemalt paistnud lumivalge liiv oli tegelikult tuule poolt 6000 aasta jooksul kokku kuhjatud heledad korallitükid, mis omavahel kokku puutudes kõlisesid justkui tuulekellad. Saare taimestik on tekkinud üle mere lennanud lindude poolt toodud seemnetest, väikeses koguses tekkinud muld lindude jäänustest, väljaheidetest, kõdunenud puudest ning puulehtedest. Saare vanim puu on ubes 300 aastane, kuigi võiks olla veelgi vabem, ent kalamehed, avastanud saare 1800-date alguses, panid sinna elama kitsed, et neil oleks kalastades võtta värsket piima ja vajadusel ka liha. Kitsed aga sõid ära kõik selle, mis sarel üldse roheline oli, sh ka puud juurtest lehtedeni. Kunagi 1930-datel oli saarekese ühte nurka ehitatud puhkemaja, kuid sõja tulekuga kadus saarele transport, sest praam võeti sõjaväe kasutusse ning puhkemaja kukkus üsna kiiresti kokku. Tänasel päeval asub selsamal paigal telkimisplats. Tänapäeval on sealne loodus aga peaaegu puutumatu: saarel pole loomi, on keelatud maha jätta endast mingit prahti, isegi sigaretikonid tuleb endal ise kokku korjata. Ka ei tohi saarelt mitte midagi kaasa võtta, isegi mitte kõige väiksemat korallitükikest.

Peale tunnikese pikkust jalutuskäiku saarel viidi meid tagasi pontoonile. Ajasime uuesti oma märjad kummiülikonnad selga ning sulpsatasime taaskord vette. Peale mõningast vees sulistamist avastasime paadikese, mis läks sel päeval viimasele tiirule ning millest pool oli ehitatud vee alla klaasist seintega, millede vahele asetatud kitsad pingid istumiseks. Haarasime kiirelt oma rätid ja asusime kuiva paati veealust maailma uudistama. Sisuliselt oli se justkui kuiv snorgeldamine.

Õhtuteeks tagasi pontoonile jõudnud, koguti kõik reisijad samasse kokku, et siis inimesed ükshaaval paadile tagasi lasta, need topelt üle lugedes, et kõik ikka olemas oleks ega keegi maha jääks. Sama tehti ka hommikul, kui teekonda saarele alustasime. K teadis rääkida, et film „Sügav sinine meri“ on tehtud tõsieluainetel, kus Austraalias Cairnsi lähistel paar tuuriga merele sukelduma läks ning nad sinna merre maha unustati ja haide poolt otsa said. Peale seda kontrollitakse inimeste arv mitmekordselt üle, et olla kindlad: keegi pole kuhugi kaduma läinud.

Õhtul hostelisse tagasi jõudes saime teada, et mõni tund hiljem hakkab hostelis väike grillipidu tasuta vorstidega, kuid tundsime end nii näljastena, et ei mallanud kuidagi veel mõnda tundi oodata ja otsustasime endale Agnes Watersi linnakese keskusest pizza muretseda koos veinikankuga. Söönud toas münusasti kõhu täis, suundusime hosteli baaris toimuvale peokesele. Ainus vaba lauanurk, kuhu istuda, asus kahe noormehe lauas. Peale hetke vaatlemist tundsime ära omapäevased reisikaaslased saarereisilt. Nii möödus meie õhtu šotlastega õlut rüübates jutustades ning kohalike töötajate poolt korraldatud jaburaid mänge vaadates.

Aitäh, K, suurepäraselt veedetud päeva eest. Paremat ei oleks osanud tahtagi! Paradiisisaare külastus on ilmselt üks meie reisi tipphetki.