Öö möödus kuumalt. Enamuse ajast polnud võimalik magamiskotti peale endale tõmmata, ent veel ei olnud liiga palav, pigem oli öine temperatuur mõistlikult soe.
Austraallastel on ilmselge omadus tavalisi asju ülisuureks teha. Tee ääres oleme kohanud suurt banaani, suurt lehma, suurt ananassi, suurt krevetti, suurt krabi (andestage, kui midagi nimistust unustasin) ja täna hommikul suurt mangot, mis asub väikelinnas Bowenis, kus filmiti ka osad tseenid „Austraalia“ filmile. Kõik need iseärased kujud sümboliseerivad antud kandi mingit eripära: karjakasvatust, farmindust või midagi muud säärast. Kuigi Lonely Planeti järgi oli meie tänasel teekonnal lisaks mitmekümnetele suhkruroo istandustele ka meloni ja mango omad, siis mangodega meil tegelikult kohtuda ei õnnestunudki. Ka teeäärses juurvilja müügipunktis, kust imemagusat melonit ja mahlaseid magusaid mandariine kaasa ostsime, polnud mangosid muul moel kui üksnes kuivatatult müügil.
Umbes lõunaks jõudsime Townsville. See on ca 180 000 elanikuga linn, mis peamiselt kujunenud regioonikeskuseks ning ka kodukohaks ühele Austraalia tuntuimale rugby meeskonnale North Queensland Cowboys. Linn ise on laialivalguvalt suur, madalate heledate katustega majadega, mida ühelt poolt ääristab ookean ja teiselt kõrge punasest kivist mägi. Mida rohkem me Cairnsi poole sõitsime, seda mägisemaks piirkond läks.
Townsville oli planeeritud meie lõuna kohaks ja ujumispeatuseks. See on koht, kus väidetavalt ca 320 päeva aastas on päikesepaiste. Ka tänane ilm oli soe, pigem selline, mis hoiab naha pidevalt kergelt kleepuvana, kuigi otsest päikest ei paistnud eriti kusagilt. Siinkandis pole päris niimoodi, et ujud seal, kus tahad. Paljud jõed-järved on üsna kokku kuivanud ning peidavad endas mitte nii sõbralikke elanikke, kellega ujumispinda väga jagada tahaks: krokodille. Aga ka ookean pole kõige turvalisem koht: novembrist maini leidub siin omajagu mürgiseid millimallikaid ning ujuda soovitatakse üksnes patrullitud randades, kus ka millimallikavõrguga eraldatud piirkond on, mille sees sulistades peaks üsna turvaline olla olema. Townsville säärast rannapromenaadi nimetatakse The Strandiks, mille ääres asetseval mururibal on mitmed piknikupaigad koos avalike elektrigrillidega ning teispool asub ookean mitme millimallikavõrgu-alaga ja kividest eraldi ehitatud millimallikakindla basseiniga, mis avatud ööpäevaringselt tasuta.
Pühapäeva lõuna ajal ilusa ilmaga linna parimas rannapiirkonnas parkimiskohta leida on üsna keeruline. Peale kahe ringi tegemist märkas M üht just vabanenud varjulist parkimiskohta, kuhu meie bussi kenasti ära paigutas. Haarasime oma paar päeva varem valmis ostetud hakkliha koos salatimaterjaliga kaasa ja hõivasime ühe grilli. Vormisin hakklihast väikesed pätsikesed, M keeras need fooliumisse ning soe lõuna valmis üsna kiiresti. Vahepalaks ampsasime eelmisest õhtusöögist üle jäänud krevette ning magustoiduks tee äärest ostetud mesimagusat melonit. Mida enamat hing veel tahta oleks osanud? Üht pealelõunast suplust. Ajasime ujumisriided selga ning sulpsasime vette. Siinne vesi oli küll sinine, ent mitte türkiisne ja suhteliselt ilma laineteta, kuid temperatuuriga 26 kraadi. Et õues oli soojem, tundus vesi isegi jahedavõitu.
Linna ühes servas asub punasest kivist kalju, millelt avaneb imeline vaade linnale, ümberkaudsetele mägedele ja üle ookeani asuvale Magnetic Islandile,mis oli oma nime saanud, kui kapten Cooki kompass seal kandis lolliks läks. Vaade oli tõeliselt kaunis ning mäe tippu tasus sõitmine end igati ära, nagu ka LP oli soovitanud, kuigi meie campervan päris nii vist ei arvanud. Nimelt teeb ta kõrgemate küngaste otsa ronides (ka maanteel) sellist häält, nagu sõidaks vana Gaz´i veoautoga. Ka autos istudes on umbes samasugune tunne. Vähemasti ei saa jalakäijad kurta, et ei pannud meie lähenemist tähele.
Päevad on siin tõesti veidi pikemaks läinud. Pimedaks läks alles õhtul veerand seitsme paiku. Veidi peale seda jõudsime Inghamisse, kust leidsime McDonaldsist ainsa pistikupesa, mida avalikult kasutada. Et pidin täna õhtul valmis kirjutama oma inglisekeelse essee, mille homme konkursi tarbeks ära postitan, siis vajasin täis akuga läpparit. Samuti oli telefon juba ca 24 tundi tumm olnud. Nii me istusime McDonaldsis umbes 1,5 tundi ja ootasime oma tehnika laadimist. Eelnevatel vaatlustel on selgeks saanud, et McDonaldsis on küll tasuta nett, kuid pistikupesa tavaliselt mitte ning enamikel teeäärsetel peatuspaikadel puudub elektrisaamise võimalus samuti.
Siinsetes enamikes söögikohtades töötab konditsioneer, mis teeb siseõhu välisest oluliselt jahedamaks. Kui õues olime lühikeste pükste ja lühikeste varrukatega särgiga, siis pikemaks kiirsöögikohas istumiseks panin endale pika varrukaga pluusi ja fliisvesti selga. Peale pooltteist tundi hakkas ka nii üsna jahe ja tuli õue sooja minna. Arvestades õhtust soojust, on täna tulemas üsna kuum öö. Cairnslastel võib isegi õigus olla, et nende kandis pole tekiga midagi pihta hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar