Surfarite paradiis

Autos magamine ei olnudki kuigi hull. Vahepeal kippus üks kannikas ära surema ja vastu hommikut hakkas jube külm. Oleksin endale fliisi selga ajanud, ent üks oli pagasnikus ja teie M pea all padjaks. Ma ei raatsinud teda kuidagi äratada ja otsisin tagant istmelt unesegaselt omale jope selga. Eestis olin teinud endale märkme, et villased sokid tuleks kaasa võtta. Enne reisi aga mõtlesin, et milleks. Öösel magades oleks need aga marjaks jalga ära kulunud.

Hommikusööki nautisime hiljuti tõusnud päikese paistel Crescent Headsis, mis on väike linnake veidi kiirteest eemal, kuid surfaritele meele järgi. Hommikune jogurt puuviljasalatiga maitses ookeanikaldal liivarannale paigutatud piknikupinkidel ühe silmaga surfareid jälgides üsna hästi.

Otsustasime täna jätkata oma teekonda mööda rannikuserva kulgevat kiirteed, jättes kõrvale igasugused võibolla toredad vaatamisväärsused, mis vähegi asusid sisemaa pool. Mitmetes linnades pikemat peatust me ei teinudki. Coffs Harbouris leidsime tee äärest suure banaani, mis tähistas vaba aja parki, ent millest osa oli suletud. Väljas näitas termomeeter 33 kraadi sooja, kuid just veepargi osa oli kinni. Irooniline või mis. Samas on praegusel ajal siin kandis veega eriti suured probleemid. Paljud jõed on kuivanud niredeks, osa aga paistavad endised. Ka vee koskede pealt on näha, et need on hetkel pigem kokku kuivanud kui veest pakatumas.

Kui kiirteed mööda edasi sõita, jääb tee äärde uhkete sibulkuplitega valge rajatis, mille kõrvalt viib tee Woolgoolga linnakesse, kus iga-aastaselt toimuvad karriturud. Sibulkuplitega rajatis on tegelikult Guru Nanak tempel, mille rajasid sinna kanti kolinud esimesed hindud. Samuti on piirkonnas mitmeid India ja Hiina restorane. Kui sõita otse läbi linnakese, lõppeb tee pisikese poolsaare tipul, millelt avaneb imeline vaade ümberkaudsele sinisele ookeanile. Samast linnakesest leidsime peatänava äärest lõunapakkumise: praad koos joogiga ca 10 AUDi ning otsustasime seda järele kaeda. Kui hoonesse sisse olime astunud, päris üks naisterahvas, kas oleme klubi liikmed. Saamnud eitava vastuse, palus ta täita meil külastajapääsmed, mille rebis raamatust välja ja meile andis endale koopiat jätmata. Milleks see vajalik oli, mine võta kinni.

Söögiruumi sattununa avastasin, et olime ilmselt selle koha külastajatest kõige nooremad. Esimese hooga oleks ma pakkunud, et sattusime einestama vanurite päevakodusse, kuid veidi lähemal uurimisel jõudsin järeldusele, et tegu oli siiski pigem II Maailmasõja veteranide klubiga, kuhu pääsesid üksnes kohalikud klubiliikmed või võõrad klubimaksu makstama, kes elasid kaugemal kui 16 km. Olgu, mis ta oli, ent kohalike hulgas paistis see piisavalt populaarne olema, nii et terassil oli raske vaba lauda leida ja ka toit oli maitsev.

Coffs Harbourist veidi edasi asub Macleani nimeline väikelinn, kuhu kunagi asusid elama esimesed Austraaliasse tulnud šotlased ja kus siiani peetakse kord aastas šotlaste kokkutulekuid. Linnatänavad teevad eriliseks tänavavalgustuspostidele umbes meetri kõrguseni maalitud kildi mustrid koos klanninimedega. Kellel šoti juuri, saab sealt minna vaatama, kas leiab omaste mustri üles.

Õhtuks olime plaaninud Byron Baysse jääda. Byron Bay on ilmselt üks Austraalia tuntumaid surfarite paradiise. Kui siiani olin tundnud end rannarajoonides täiesti normaalse turistina, siis Byronisse ma kohe mitte kuidagi ei sobinud. Ei ole mul surfari päikese käes tumedaks päevitunud nahka, rastapatse ega hipilikke riideid, mis kõik tundus sellesse kanti hästi kokku sobivat. Jõudsime Byronisse napilt enne päikeseloojangut. Sel ajal kubises pearand veel ohtratest surfaritest ning niisama ajaveetjatest. Surfamine on ilmselt puhas elustiil: elatakse oma campervanis, tehakse matka gaasipliidikesel süüa ning surfatakse päevad läbi. Aga millestki peab ju elama ka või mis? Nagu Byronis näha, pole surfar olla kunagi liiga vana. Surfarite hulgas on nii noori poisse ja tüdrukuid kui pensionieelseid soliidses eas härrasmehi. Ja kui üks surfarist boheemlane kohtab teist, saavad nad samasuguse boheemlasest surfarist lapse, nagu tänavapildis näha võib.

Byron Bay linnaservas asub Cape Byron, mille otsas imeline valge majaks – see on ühtlasi ka Austraalia kõige idapoolsem tipp. Päikeseloojanguks jõudsime täpselt majaka juurde. Ühelt poolt majakat avanes vaade, kuidas roosaks värvunud taevas kadus päike tumedate mäenõlvade taha, teispool peksles sinine vahutav ookean vastu kaljujalamit. Jah, Austraalia on imeliselt ilus.

Peale päikeseloojangut asusime otsima avalikku müntidega pesumaja, nagu Ameerika filmidest tuttav, sest enamus kodust kaasa võetud riideid olid juba mustaks saanud. Kui mina oleks ehk veel hädapärast kotist üht-teist selga sobitada leidnud, siis M oli t-särkidest tühi juba eile. Ühe päevase vajaduse rahuldas ta eile uue särgi ostmisega, ent iga päev ju uut särki osta reisi lõpuni ikka ei saa. Lonely Planet tuli meile siin kohalgi appi: linnas oli täpselt üks avalik pesumaja ning seegi enam-vähem linna keskel. Pesupesemisega oli üksnes väike mure veel: tahtsime pessu panna valged riided, kuid osa neist olid alles seljas. Nii saigi kiirelt pesumaja ees auto juures riided vahetatud ja vajalikud masinasse libistatud. 22 minutiline pesumasina tsükkel maksis sooja veega 6 AUDi, pesupulbritops, millest jätkunuks ca 2 masinatäie peale, veel 1 AUD ning pesukuivati 6 minutiline tsükkel, mida pidime aga riiete kuivaks saamiseks 3 korda järjest võtma, igaüks veel 1 AUD. Nii saime tund aega sisustatud ja 10 AUDiga elementaarse koguse riideid puhtaks pestud, kuivatatud ja uuesti sipsti selga tagasi.

Kui päev algas ookeanikaldal söömisega, ei saanud ta ometi teisiti lõppeda. Pimedas Byronis ei surfa enam mere peal keegi ning enamus elust koguneb kohalikesse pubidesse-restoranidesse, aga ka tänavatele. Leidsime lõpuks söögikoha, kus sai kaardiga maksta take-away toidu eest. Võtsime kohalike hulgas populaarse fish & chipsi koos kalmaarirõngastega. Nii värskeid kalmaarirõngaid polnud ma veel varem saanud. Istusime laternatega valgustatud rannapromenaadile pimedas mühiseva ookeanikaldale einestama. Vaba istekohta muruplatsil polnud sugugi kerge leida: kõikjal meie ümber olid inimesed, kes samamoodi muruplatsil istudes einestasid või teisiti, nt kitarrimängu ja lauluga oma aega sisustasid.

Õhtusöök söödud, asusime otsima endale järjekordset teeäärset ööbimiskohta. Pacific Highway on Byron Bayst edasi päris korraliku teega ning suuremad ristmikud kenasti valgustatud, nii et esimese hooga ei raatsinudki kuidagi teelt maha keerata. Pimedamatel lõikudel sõita pole aga üldsegi nii meeldiv. Nii otsustasime siiski teelt maha keerata ja end ööseks ankrusse seada. Meie tänane ööbimispaik on taas hõivatud lisaks meile ka teiste camperite poolt ning rekkadele on sedakorda täiesti eraldi platsike reserveeritud. Lisaks on seekordne plats ka paremini valgustatud ning omab isegi laste mänguväljakut. WC-sse minnes avastasin aga lähedal olevate puude pealt suured ämblikuvõrgud koos mõne cm-suuruste ämblikega, kellega ma kohe kuidagi tutvust teha ei soovi. Eriti arvestades kaasa saadud hoiatust, et enamus ämblikke on mürgised, osa neist isegi surmavalt. Ja mis veel huvitav: olgugi tegemist suure tee ning asustusest mitte kaugel oleva kohaga, pole siin täna mobiili levi. Küll aga on õues olemas eraldi kaks posti pistikupesadega elektri jaoks.

Muide, päeval kohtasime maanteelõiku, millel kiiruskaamerad mõõdavas keskmist kiirust. Ehk siis on kaamera pikema teelõigu ees ning järel ja arvestab sinu keskmist lõigu läbimise kiirust. Seega pole mingit kasu vahetult enne kaamerani jõumist pidurdamisest, kui ülejäänud maa on kihutatud – trahvi võib saada kaela ikkagi.