teisipäev, 18. mai 2010

Kuival jalal keset ookeani

Eile hommikul pidime olema sadamas juba pool kaheksa. S pakkus end lahkesti meid sadamasse ära viima - sellega säästsime päris mõnusa taksoraha ja koha otsimise vaeva. Ocean Freedomi kaater on mõnusalt väike: sinna nad üle 40 inimese pardale ei võtagi ning paar inimest alla selle oli ka meie kruiisi peal. Hommikul oli taevas pilvine ning tuul tõusnud, mistõttu vastu lainet sõitmine loksutas omajagu ja pritsis vett üle pardaservade, nii et M-l õnnestus korra oma särkki seljas märjaks saada.

Kui Great Barrier Reefile jõudsime, hakkas ka päike pilve varjust piiluma. Ja niimoodi vahelduva eduga paistis ta terve päeva. Laev hõivati keset ookeani ankrusse. Vesi oli türkiisselt helesinine ja läbipaistev, umbes 26 kraadi, kuid laineline. Ajasime endale kalipsod selga, maskid pähe, lestad jalga ning sulpsatasime vette. Esimese hooga laevast kuigi kaugele me minna ei saanudki: ma ei tundnud end lainetega kuigi mugavalt ning tulisoolane vesi kippus maski vahelt silma tikkuma ja silmi kipitama panema. Teine ja kolmas ring õnnestusid juba paremini. Tõesti, korallid põhjas on hoopis värvilisemad ja ilusamad, kuid mitte päris nii värvikirevad kui ajakirjades nähtud fotodel.

Pärastlõunal sõitis paat teise kohta, kus uuesti snorgeldada võimalik oli. Sedakorda jäid korallrahnud aga laeva ette, mitte taha ja küljele nagu elmisel korral ehk tuli ujuda laevast mööda ja vastu lainet. Ka lained tundusid siin suuremad olevat. Et pärastlõunal sukeldujaid polnud, tegid sukeldumisinstruktorid snorgeldajatele väikseid tuure korallide vahel, kogudes vees kokku 6-7 inimest ja ujudes, päästerõngas grupimärgiks kaasas, korallide poole. Ühinesime ühe grupiga, ent umbes poolel teel korallideni tundsin, et ma ei jaksa vastu lainet ujuda, ka mask oli ebamugavalt ees ning tulenevalt minu jala väiksusest ja kannaosa lühisusest saadud laste lestad ei viinud nii kiiresti edasi kui täiskasvanute omad: olid need ju kaks korda lühemad ja ka kitsamad. Nii pöördusime M-ga laevael tagasi ja minu snorgeldamine sellega tänaseks lõppeski. M on hea ujuja ning tal polnud probleemi teistele järele ujumisega. Nii snorgeldas tema korallide vahel ja mina püüdsin laeva tekil päikest võtta.

Siin rõhutatakse pidevalt, et päike on äärmislet terav ning päiksekreemi tuleb kasutada koguaeg, soovitavalt faktorist alates 30+. Meie muretsesime endale veekindla (ma pole kindel, et siin mitte-veekindlaid üldse müüakse) 15-faktorilise kreemi, millega hiljem ka Eestis midagi peale oleks hakata. Aga ka see kreem oli päikese kaitseks niivõrd tugev, et omandasin tervest päeva pikkusest beežitamisest üksnes kerge jume. Olin unustanud ühe kannika korralikult sisse kreemitada ning see on ka ainus koht, mis vähegi punane on.

Enne ookeanilt lahkumist viidi meid klaaspõhjaga paadiga üksikule saarele. Kui pärastlõunal aknrusse jäime, siis saart veel olemas polnud ning ilmselt kadus saar ka varsti peale meie merelt lahkumist. Väike liivasaareke ilmub üksnes loetud ajaks merepõhjast ning kaob siis taas. See on ainus võimalus seista kuiva jalaga sõna otseses mõttes keset ookeani. Muidugi lööb laine saarekesest aeg-ajalt üle ning uhtub sellele tekitatud jäljed, ka läheb vesi saarekese ümber üsna kiiresti uuesti sügavaks, kuigi on endiselt helesinine ja soe.

Tagasisõit oli aga sootuks hullem kui merele minek. Laine loksus kõvasti ja tuul kõigutas omajagu, lisaks läks kaater vastu lainet ja vastu tuult, nii et merehaigus oli lihtne tekkima. Kui tagasi maale saime, loksus meil mõlemal veel veidi aega seesmiselt. Mul on hea meel, et minu esimene snorgeldamise kogemus oli Lady Musgrovel, kus saare ümber olev laguun murrab lained ning snorgeldamine on väga lihtne, mis andis mulle ka snorgeldamisest niivõrd positiivse emotsiooni, et tahaksin seda kunagi veel proovida, ent järgmine kord snorgelramistrippi broneerides olen targem ning uurin lisaks laeva ja grupi suurusele ka lainete olemasolu. Olenemata sellest, et ma pärastlõunal enam snorgeldada ei saanud, oli päev ikkagi tore ja mõnus lõõgastus reisi lõpuks.

Sadamast jalutasime promenaadi ääres olevasse parki, et seal enne koju jalutamist veidi istuda ja saavutada taas maapinnaga kindel kontakt ilma loksumiseta. Muide, Cairnsis ikkagi on ookean ja esplanaad kulgeb sisuliselt mööda ookeani serva, mis aga ühtlasi on ka jõe suue ning seetõttu võib seal ka krokodille kohata. Meil ühtki näha pole siiani õnnestunud. Pargis köitsid meie tähelepanu kolm noort, kes jalgrattad olid palmipuu najale toetanud ning kahe palmi vahele erkkollasest koormarihmast tõmmanud tugeva nööri, millel köielkõndi teha üritasid. Noored kogusid endale kiirelt mitmeid pealtvaatajaid ja meilgi oli lõbus niimoodi aega veeta.

Tänane jalutuskäik tagasi S juurde oli hulka kiirem ja lihtsam kui eile. Esiteks teadsime juba teed ja teiseks oli väljas veel valge. Koju jõudnuna pakkus S, et telliks tai toitu. Mõeldud-tehtud. Hommikul oli S juurde jõudnud veel üks diivanisurfaja: 34 a arhitektist poolatar Agatha. Õhtusöögilauas ärgitas Agatha meid kõiki koos linna peole minema, kuid me ei võtnud kuidagi vedu. Päev merel on ikkagi väsitav ning jalatallad valede plätudega pikast kõmpimisest omajagu hellad. S avastas oma kapist kolme erineva riigi viinad: prantsuse, uus-meremaa ja poola, millele lisasime meie enda kotis reispassiks kaasas olnud Viru Valge. Nii uskumatu kui see ka pole, on isegi viinad, kui neid kõrvuti testida, täiesti erinevate maitsetega. Peale väikest viinade testimist pidi A üksi peole minema. Siin on takso tellimine aga veidi erinev meile harjumuspärasest. Cairnsi ühistransport on üsna kehva, ka pole äärelinnades kõnniteid, sest enamus sõidavad autoga, küll aga on taksoteenus suurepärane. Ja taksofirmasid ainult üks. Teed kõne automaatvastajale, valid lisaklahviga kohaliku taksosoovi ning lõpetad kõne. Firma tuvastab su asukoha ise ja takso on kuni 5 minuti pärast ukse ees. Ei mingeid kiisusid, kellega vaja pikemalt vestelda ja püüda seletada, kuskohas me asume ning lõpuks avastada, et vaba taksot polegi. Süsteem töötab siin kui kellavärk.

S-l on väike eramaja, mille teisel korrusel elab ta ise ja kuhu majutab ka diivanisurfarid, kuid alumise korruse on ta korterina välja üürinud. Sedakorda elab seal hollandi juurtega umbes 30-40 eluaasta vahele jääv naisterahvas oma väikse tütrega. Peale A lahkumist tuli allnaaber Emmaline ehk Emma meie seltsi teise korruse terassile istuma. Ma ei saa mainimata jätta, et E on erakordselt inetu välimusega naisterahvas: pikk ja sale, kenade pikkade juustega, kuid suure nina, suurte kõrvade ja pika lõuaga, mida kuidagi ei kaunista piklikud silmad. Ka suitsetab ta jube palju. E tõi S-le toast kitarri ning meie õhtu kulges edasi S kitarrimängu saatel. Mõnus.

Homme on meie viimane täispikk päev Austraalias. Peame oma asjad õhtuks korralikult ära pakkima ning öösel end lennujaama sättima hakkama, et kell 6 alustada tagasiteed kodu poole.

1 kommentaar:

Looora ütles ...

mul on kohe kahju, et te juba tagasi tulete.. mõnus oli Su blogi lugeda :)