Sõidab nagu veoauto

Hommikul ajasime endale kotid selga ja olime nagu tõelised seljakotirändurid, liikudes kohmakalt oma raskete kottidega Brisbane keskse raudteejaama poole, otse vastu üldist rahvavoogu. Reede hommikuse tipptunni ajal voolab rongijaamast nii suures koguses pintsaklipslasi välja, et üle lugeda neid lihtsalt pole võimalik. Soetasime endale rongipiletid ning asusime teele Brisbane äärelinna Wynnumi poole, et sealt üles korjata läbi soodsa autorendivahendusfirma Standbyrelocs kaudu broneeritud campervan, millega edasi liikuda Cairnsi poole.

Wynnum on Brisbane äärelinn väikeste madalate majadega. Püüsime netist sinna kanti eilseks ööks soodsat ööbimist leida, kuid netis nagu ei pakutudki midagi. Täna seda kanti nähes, ma ei imestanud – turist sinna üldjuhul ilmselt ei satu, sest seal pole midagi teha ega vaadata. Rongijaamast eemale kõndides olid tänavad täis väikeseid ühekordseid maju, millest enamus tegeles kas autoosade või autoteenindusega. Võibolla mõni tänav eemal oleks ka muud valdkonda kohanud või elumajugi, ent meie sihtpunkt oli rongijaamale üsna lähedal. Jõudsime tänu GPSi abile autorenti kohale 5 minutit enne 9 hommikul.

Veidi aega oodanud, kohtasime üht vanemat härrasmeest, kes tundus olevat autoteeninduse/salongi omanik. Ta võttis meid kenasti vastu, palus M-l istuda tema laua taha ning ise oma juhiloa andmed arvutisse sisestada, andis meile ühelehelise lepingu allkirjastamiseks, broneeris krediitkaardilt 500 AUDi tagatisraha ning juhatas maja ees seisva mikrobussi juurde. Buss nägi veidi vana ja väsinud välja, roostetas mõnest kohast ning ilmselt on läbinud paljude reisijate käes meeletus koguses kilomeetreid, saades nii mõnedki sügavamad kriimud oma kerele ja terve esiklaasitäie kivitäkkeid. Aga üleüldiselt tundus meie uus reisikaaslane olevat valmis seiklusteks ning meid mõnusalt vastu võtma.

Rõõmustasin, et saame ise süüa teha: campervanis on olemas nii 2 auguga gaasipliit kui väike gaasigrill, mikrolaineahi ja külmik. Lisaks näidati meile voodiriiete asukoht, potid-pannid ja muud nõud. Ühesõnaga tutvustati kiirelt ja põgusalt kõigega, mis reisiks vajalik. Enne teele asumist saime kaasa ka koopia nimekirjast, mis autos olemas pidanuks olema, oma rendilepingust ja lehest, kuhu oli märgitud auto kahjustused. Meile loeti sõnad peale, et eutot väga mustalt tagastada pole mõtet, samuti peaksime enda järelt nõud ära pesema, et vältida võimalikku lisanduvat puhastustasu. Auto ise oli seest enam-vähem puhas, ilmselt suurem sodi oli kokku tõmmatud, kuid väljast puhastamata. Loogiline ka: me kasutasime ju üksnes nö auto transpordi teenust ehk siis Standbyrelocsil oli vaja campervan saada teatud kuupäevaks Brisbanest Cairnsi 4 päevaga ning meie otsustasime seda kasutada võileiva hinna eest. Et me pole nö päris rentnikud, siis nad sise- ja välispesu autole enne üle andmist ei tee.

Asusime meie uue sõbraga teele. Esialgu oli tema pöörderaadius ning vasaku käe all asuv käigukang harjumatu, samuti veidi kohmakas liikuine võrreldes sõiduautoga, kuid see-eest ruumikas ning magamisvõimalusega – igal juhul peaks olema mõnusam kaaslane. Peatusime esimeses teeäärses Aldi marketis, et soetada omale hommiku- ja lõuna/õhtusöögi materjal. Otsustasin õhtuks teha spagette hakkliha ja magushapu kastmega. Seal samas parkimisplatsil sõime kiirelt ka oma hommikusöögi.

Sõitma hakates avastas M, et tal pole päikseprille. Kiire sms K-le ing selgus, et olime unustanud M päikseprillid K autosse. K töökoht jäi meile peaaegu tee peale: kiirteelt tuli maha keerata ning mõnikümmend km sõita ranniku poole. Ma oleks tahtnud K-d meie väikese visiidiga üllatada, kuid et me polnud kindlad, kas tal prillid tööl kaasas, pidin smsiga üle küsima. K-l oli just üsna kiire hetk sel ajal, kui sinna jõudsime, nii nägimegi teda vaid viivuks, aga tore oli seegi. Päikseprillid käes, sulpsasime läbi kohalikust rannast enne uuesti teele asumist.

Veidi peale Gympie linna nägime tee ääres heinamaal känguruperekonda rohtu söömas ja siis rõõmsalt minema hüppamas. See oli esimene kord, kui ma elus kängusid vabas looduses nägin. Pimedas ja auto ette hüppamas ma neid näha ei igatse, aga muidu meeleldi vaataks veel. Teine huvitav asi, mida juba K-ga Agnes Watersisse sõites, mis meie tänase teekonnaga enamjaolt ühtis, märkasime, oli punane maastik. Esimesena hakkasid silma teeäärsed künkad, mis paljastasid punase pinnase, seejärel teeperved ja mida põhja poole edasi, seda punasemaks pinnas läks. Tee ääres oli punaseid põlde vaheldudes valgete liivaste pinnastega. Sellist punast pinda lõuna pool Austraalias rannikul ei kohta. Küll aga pidi seda olema suuremas koguses sisemaal, mida kunagi mõne tulevase reisi köigus meeleldi vaataks.

Pimeda saabudes hakkasime otsima peatuspaika, kuhu ööseks ankrusse jääda. Et meie campervani veepaak oli tühi ning meilpole aimugi, kus seda täita saab, tuli meil muretseda teepealt paar pudelit vett, millega süüa teha ja nõusid pesta. Linnake, millest plaanisime vett soetada enne pimeda tulekut, oli aga nii pisike, et sealt me ühtki toidupoodi leida ei osanud. Suundusime edasi järgmisesse. Järgneva ligi 100 km jooksul polnud tee ääres aga mitte ühtki asustust. Ka haigla silt teeääres näitas, et lähim arstiabi on mõnikümmend km seljataha ning peale 50 km läbimist nimetas järgmiseks punktiks alles 50 km pärast.

Pimedas sõites võtsime end rekkale sappa, sest meie bussi tuled on kehvemat sorti ega valgusta nii hästi. Samuti tundub meile rekka järgi sõitmine pimedas turvalisem: kui ka mõni metsloom teele peaks hüppama, pühib rekka selle teelt ning meie peaksime olema sellest murets üsna kergelt säästetud.

Järgmisest linnakesest 100 km pärast leidsime bensiinijaama, sest ka meie bensupaak oli praktiliselt tühi. Ei osanud ju me sellegagi arvata, et lähima 100 km jooksul ühtki bensukat teeääres pole. Samas linnakeses pidanuks olema ka pood, kuid seda ei suutnud me pimedas leida või oli see juba suletud ja seepärast me ei märganud. Ostsime oma veepudelid kaasa bensiinijaamast. See on ilmselt kalleim vesi, millega ma olen nõusid pesnud ja plaaninud süüa teha: 3 liitrit vett läks maksma ca 78 EEK.

Mõnikümmend km peale linnakest leidsime tee äärest tualetiga puhkepauna, kuhu ööseks ankrusse olid jäänud juba väga mitmed autod ja campervanid. Tegime 2 tiiru ümber tualettide ja mööda platsi, enne kui väiksema koha enda ankrusse seadmiseks tuvastasime. Eletripistikut me siit ei leidnud ja seega auto eletripatareid, mille peal seistes külmik töötab ja kust valgus tuleb, laadida ei saanud. Sellegipoolest hoidis mind erksana mõte mõnusast hakklihakastmest pastaga. M keeras auto välisküljel asuva gaasiballooni lahti ning mina hakkasin tikke otsima. Autoga kaasa tulnud nimekirja järgi pidanuks tikud autos olemas olema. Mida aga polnud, olid tikud. Hea küll, teised campervani omanikud meie oma lähistel tegid pimedas õues väikest grilli ja neilt oleks ilmselt saanud tuld laenata. M tahtis aga kontrollida, et gaas olemas on. Pliidil nuppe keerates ei tundnud aga mitte mingit gaasilõhna üldse, samas balloonis tundus seda sees olevat. Ma olin jahmuud: kas tõesti meie gaasipliit ei töötagi? Autot kättesaades seda ei maininud keegi.

Peale poolt tundi uurimist ja juurdlemist jõudsime selgusele, et täna õhtul sooja sööki me ei saa. Hea, et olime varunud päeval natuke võileivamaterjali ja saime seda õhtuks järada. Ma olin tõeliselt pettunud. Olin sooja toiduga juba nii arvestanud. Pealegi ootas hakkliha külmikus tegemist.

Seejärel hakkasime voodit valmis seadma. Olgugi, et magamisasjade juures pidi olemas olema nii linad, magamiskotid kui padjad, otsustasime kasutada enda magamiskotte, kuid padja võtta siiski camperist. Mõeldud, tehtud. Kuigi nimekirjas oli 2 padjapüüri, ei leidnud me teist püüri kusagilt, küll aga 2 voodilina asemel 3, millest ühest tekitasime padjapüüri. Arvestades, et kaasa saadud nimekirja järgi pidanuks meil asju olema veidi enam, siis pole ma sugugi kindel, et ka need asjad puhtad on ega ole eelmiste rentnike poolt viimati kasutatud.

Ma saan sellest aru, et ma pole tüüpiline rentnik ja maksan campervani kasutamise eest üsna olematut hinda, transportides selle firmale vajalikku kohta neile vajalikuks ajaks ilma lisakuludeta, mistõttu ma ei virise selle üle, et auto seest ega väljast polnud puhastatud, küll aga tuleks neil enne auto üleandmist kontrollida, kas vajalikud asjad nagu pliit töötavad ning nende poolt nimekirja pandud asjad on olemas. Ei ole ju võimalik, et autot kätte saades loenb ma üle kõik noad-kahvlid, padjapüürid, otsin välja tikud jms – ma eeldan, et kui ma silman noa-kahvli sahtlis nii nuge kui kahvleid, on vajalik märgitud kogus neid seal ka olemas. Igal juhul kavatsen ma autot tagasi andes rendifirmale Camperman, kelle oma auto on, kindlasti asjakohase märkuse teha. Kui me homme ei leia moodust, kuidas pliit tööle saada, tuleb mul neile kuri kõne teha juba varem, sest valmis ostetud toitu ma ära visata ei kavatse ning 4 päeva üksnes võiku peal elada ka mitte.

Kuigi Hyundai Getz oli lihtne ja väike rendiauto ega olnud mõeldud selles magamiseks või elamiseks, ületas ta meie ootusi ning oli üllatavalt mugav. Kummalisel kombel tunnen ma täna õhtul temast puudust – vähemalt ei olnud tal puudusi, millega me polnud arvestanud.