Mereannid on võrratud

Lõpetasime just imelise õhtusöögi. Plaanisime lõunaks võtta poest känguruliha ning minna avalikule grillile seda parki tegema, kuid äkitselt kogunesid vihmapilved ja päike kadus ära, mistõttu polnud õues grillimine kuigi hea idee. Kuigi grillikohtadel on olemas ka kerge varikatus, pole neil seinu, mistõttu nurga alt sadav vihm tuulega ikkagi pihta võib kanduda ning niiskusega grillida õhukeste riietega pole just teab mis toredus. Nii me otsustasime süüa känguruliha hoopis õhtuks. Vahetult enne poodi minekut tuletas M meelde, et leppisime juba eile kokku tänaseks õhtusöögiks krevetid. Ja nendele ei suuda ma kunagi ei öelda. Seadsime oma sammud taas kalaturu poole ning muretsesime sealt endale kilo soolvees keedetud krevette. Silma järgi hinnates olid kuningkrevetid siin umbes sama suured kui tavalised krevetid. Kui Eestis on kõige soodsamad krevetid puhastatult umbes paari cm pikkused, siis siin selliseid pisikesi ei kohta ning puhastatud tavalise kreveti suurus jääb 4-6 cm kanti, umbes selliseks, nagu Eestis kuningkrevette müüakse. Kalaturul on krevetid laotatud koos teiste mereandidega jääle. Kogu kaup on värkse ning võetakse su enda silme alt otse jäält. Saab osta nii tooreid kui juba soolvees keedetud krevette. Muide, mereandide ning liha kilohinnad on siin täiesti võrreldavad ning umbes samas suurusjärgus. Kui Eestis ka värskeid, hõrgu liha ja maitsega mereande mõistliku hinnaga soetada võimalik oleks, kaoks ilmselt liha minu toidumenüüst üsna pisikeseks osaks. Siiani pidasin end pigem lihainimeseks, ent värske kala ja mereandide vastu ei saa ma kohe mitte millegi muuga. K valis poest välja paar küpset avokaadot ja purustas need kahvliga kaussi, lõikas kõrvale pika saia jupid ning õhtusöök oligi serveeritud: avokaadokattega krevetisaiad.

Ilmad on meid seni suhteliselt soosinud, ainult eile tibutas vahepeal veidi nagu tänagi ja täna oli enamuse päevast pilves. Hommikul panime bikiinid riiete alla, et päeval ujuma minna, kuid see meil lõpuks ei õnnestunudki.

Pilvise ilmaga on autoga hea sõita, sest päike ei kõrveta ebameeldivalt ning autos pole päris saun. Külastasime ananassifarmi, mille tunuuseks on suur plastikust ananassikuju tee ääres, tuntud kui Big Pineapple, kuhu saab ka sisse minna. See son 3 korrust, kust esimeselt algab ananassifarmi ajaloo ja ananasside kasvatamise selgitamine ning etapid kuni tootmiseni välja, mis lõppeb kolmandal katuseterrassikesel vaatega ananassifarmile endale. Mul polnud varem poolt aimugi, et ananassid kasvavad puhmastes põllul, tekkidest justkui eimillestki puhmakõrte otsa. Seal oli ka meie paremini investeeritud 1 dollar, mille eest sai pulga otsas veerand ananassi, mis oli äärmiselt magus, maitsev ning mahlane suutäis.

Sealt edasi suuundusime K praeguse elukoha poole Yandinas, kus asub ka tema pisike imearmas jackrusseli kutsu. Teepeale jäi meile Wappa Falls ehk kohalik väike veekosk, mille juures K-gi enne käinud polnud, nii et huvitav meile kõigile. Keerasime suurelt teelt maha ja tundus, et olime sattunud valesse kohta. GPS-l oli huvipunktide all Wappa Falls isegi olemas ning võtsime sellele suuna, sõites mõned kilomeetrid mööda kitsast kruusateed, millel olid üksikud ca 10-meetrised lõigud asfalti. Milleks panna keset kruusateed mõne meetrine lõik asfalti, jäi mulle arusaamatuks. Jõudnud GPSi sihtpunkti, kuulsime küll kose häält, ent ei leidnud ühtki rada selleni: kõik teed olid erateed ja viisid kellegi hoovi. Pärisime aru ühelt kohalikult, kes teatas meile, et oleme küll kosele väga lähemalt, aga avalik vaateplavorm asub täpselt teispool jõge vastaskaldal ning siitpoolt me kuidagi ligi ei saa. Ka olla kohalikud mitmel korral kaardimeistritele märku andnud, et huvipunktie alla on saanud vale jõekallas, ent ei midagi. Isegi turismibussid eksivat neil sinna ära. Egas midagi, keerasime otsa ringi ja läksime tuldud teed tagasi. Veerand tundi hiljem olimegi pisikese veekose juures kohal.

K kuts ja elupaik ära nähtud, sõitsime Noosasse, kus on imeilus heleda liivaga rand ja helesinine ookean. Et taevas oli pilves ning seal säras pigem vikerkaar, oli täna vesi veidi tumedam, kuid endiselt kaunis. Postkaartidelt nähtav paradiisisaarelik laguunsus kahjuks silmale ei avanenud.

Homme lahkume Sunshine Coastilt ja liigume veidi edasi põhja poole. K peab kahjuks juba reedel taas tööl olema ning meie peame endale viimaseks nädalaks ajaks Austraalias veel tegevuse leidma. Kui nüüd hästi läheb, siis ehk õnnestub meil saada soodsatel renditingimustel auto, millega veel enam põhja poole sõita, et sealt lennupiletid tagasi Brisbanesse võtta ja otse koduteed alustada. Eks hoiame pöialt!