kolmapäev, 19. mai 2010

Vihmametsa km on pikk

Võtsime endale rahuliku hommiku ja sättisime end mõttes Austraaliast lahkuma. M kopeeris fotokast pilte arvutisse, mina lebotasin niisama. Kuskil lõuna paiku arvas A, et nüüd oleks meil vaja süüa ning tõi lagedale eelmisel päeval valmis ostetud salatid ja tortillad. Lõunalauas asusime mõtisklema, mida oma ülejäänud päevaga pihta hakata.

Tegin avastuse, et oma uute matkapapudega, mis Eestist reisi tarvis kaasa ostetud sai, polegi ma veel kordagi kusagil käinud. Ja vihmamets on ka korralikult nägemata. A pakkus välja päevaks auto rentida ning mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse vihmametsa sõita. Ühtegi väga soodsat autorendipakkumist aga netis kohe silma ei hakanud, sestap otsustasin minna S-lt kõrvalt toast küsima, ehk on lähedal mõni vihmamets, kuhu saab jalgsi minna või vähemasti Cairnsi kaootilise ühistranspordiga. S, olnud mõnda aega tagasi kümmekond aastat järjest vihmametsa giid, osutas sõrmega aknast välja veidi eemal seisva mäe peale: vihmamets, jalutuskäigu kaugusel. Isegi metsaraja kaart oli tal olemas, millest meile kaasa koopia tegi.

Jalutasime umbes pool tunnikest kuni jõudsime botaanikaaiani, mille kõrvalt vihmametsa mägi pihta hakkaski. A ei suutnud kuidagi ära imestada, kuidas taimed, mida meie oleme harjunud potis kasvatama, siin nii suured, lopsakad ja otse looduses kasvavad on.

Vihmametsa rada algab üsna botaanikaaia kõrvalt. Valida on punase ja sinise raja vahel. Kui valida sinine, mis on pikem, tuleb punane nagunii läbida. Otsustasime pikema kasuks. Jõudsin just pilgata, et Austraallased on ka vihmametsa asfalttee teinud kui tee otsa sai ja muutus kitsukeseks liivaseks rajaks, mis kaetud puulehtede ja suurte tugevate puujuurtega. Pikem rada ei tundunudki kuigi pikk: kõigest 5,4 km. Arvestades, et inimene liigub keskmiselt 5-6 km/h, siis peaks umbes tunnike kuluma selle läbimiseks. Rajakaart, mis S meile andnud oli, näitas aga 4-5 tundi. Et oli juba pärastlõuna, kahtlesime veidi, kas ikka pikemale rajale minna. Samas oli raja alguses silt, et peale kella 4 on teele asumine ohtlik – sel juhul ei pruugi enne pimedat tagasi jõuda ning pimedas võib teelt kergelt eksida ja see raskendab leidmist oluliselt. Kell oli just saanud 3, seega oli meil pimeda tulekuni aega vähemalt 3 kui mitte isegi peaaegu 4 tundi.

Raja kõrgeim tipp, milleni tuli jõuda, oli 360 m kõrgusel. Tee sinna polnud aga sugugi lihtne. Mitmed trepid olid tekkinud looduslikult puujuurtest, rada kulges pidevalt mööda üsna tugeva nurga all olevaid orge ja künkaid. Mõnest kohast oli rada läbimiseks üsna kitsas, teisest laiem, et järsult ühest küljest alla langev. Mööda looklevat kord liivast, kord lehtedega kaetud, kord kivist, kord juurtest läbisegunenud metsarada kõndimine võttis aega oluliselt rohkem kui oleksime arvanud. Samas ütles S meile kodus rajakaarti andes, et tema tippvormi hetkedel läbis ta sama raja tunniga, mistõttu meil peaks ehk aega minema umbes paar tunnikest.

Ligi 2 tundi peale matka alustamist olime läbinud teekonnast umbes 3/5. Et tee esimesel poolel me märke leida ei suutnud, mis oleksid vihjanud palju me läbinud juba oleme, oli hea S poolt saadud kaarti kaasas kanda ning aeg-ajalt arvata kuhu jõudnud oleme. Kui umbes 60% teest on läbitud, tuleb ette vaateplatvorm, milleni viib eraldi 400 m pikkune rada. Enamik vaadetest avaneb otse Cairnsi lennujaamale ja vähem linnale. Tegelikult ühtki päris head vaadet otse linnale meil leida ei õnnestunudki. Küll aga poolel teel olevas vaateplatvormis, mis on väikes ekünka otsas, tundub, nagu oleksid jumalast hüljatud kohas. Ja ühtäkki avastas M posti otsas olnud metallkapist külalisteraamatu. Seda ei oleks osanud me kuidagi otsidagi. Ja nagu näha, on mäenõlv tegelikult üsna populaarne. Enne meie külastust oli samal päeval sinna sissekanded teinud veel kahed külastajad.

Vihmamets on imeilus. Ülisuured jämedate vartega puud on seal kasvanud ilmselt aastasadu. Temperatuur on niiske ja veidi jahedam, kui linnas, ent pikemal jalutuskäigul on pigem tunne, justkui oleksid aurusaunas või poolsoojaks köetud pideva leiliga soome saunas. Riided olid higistamisest nii ligamärjad, et võinuks sealt rahulikult vedelikku välja väänata. Ja kaasa võetud veepudel kulus marjaks ära. Silmaga on lihtne märgata kohti, kus märjal hooajal või kunagi varem on kuskilt jõgi või oja alla nirisenud mäetipust. Kivid selle teel on lihvitud vee poolt siledaks ja paindlikuks. Vihmametsa taimestik on äärmiselt lopsakas. Paljude puude lehed on kaetud justkui vahakihiga, olles paksud ja tugevad. Palmipuud kasvavad otse jõeorust kõrgele taeva poole. Mitmete puude varred nii jämedad, et ka kolmekesi kätest kinni võttes ringi ümber puu ära ei teeks. See loodus on võimas.

Lõpetasime oma jalutuskäigu täpselt enne pimeda saabumist, olles tagasi algusesse jõudnuna rampväsinud. Pidevast üles-alla ronimisest mööda trepiastmeid olid kannikalihased ja põlved üsna läbi, lisaks tundus kehas olevat veel hulgaliselt neid lihaseid, mille olemasolust meil aimugi polnud. Nüüd oli vaja veel kõmpida metsast tagasikoju ning teepeal teha umbes kilomeetrine sissepõige supermarketisse. Jalad ei tahtnud kuidagi sõna kuulata. Päris kindlasti läks meie ligi 4-tunnine jalutuskäik arvesse kui eraldi treening.

Kuigi A oli viibinud Austraalias juba märtsi keskpaigast ning tagasi Poola läheb juuni keskel, polnud temagi veel proovinud känguru liha. See tundus aga ilus lõpetus olevat meie reisile. Haarasime poest maitsestatud känguruliha ja veidi salatimaterjali, ülejäänud õhtusöök tuli kokku keerata eelnevalt valmis ostetud toidust, mida kaasa tassida polnud enam mõtet. Enne kassadesse jõudmist päris A meilt, kas oleme söönud Timtame ja Vegemitet. Vegemitest olin veel kuulnud, Timtam oli minu jaoks aga hoopis võõras sõna. A arvas, et neid proovimata ei saa me Austraaliast lahkuda.

Tagasi S juurde jõudes, imestas S-gi hoolega, et me Timtamist miskit kuulnud polnud. Timtami nime kannavad Austraalias tehtud šokolaadiküpsised, mis meitsevad veidi nagu Kismeti šokolaad, aga on veidi enam šokolaadised. Timtam slum pidi olema kõige populaarsem moodus nende söömiseks: hammustad ristkülikukujulisest küpsisest ära kaks diagonaalis vastastikku asuvat nurka, kastad ühe otsa kuuma kohvi või tee sisse ja imed teisest otsast samal ajal. Läbi küpsise imandunud jook omandab mõnusa šokolaadise maitse ja pehmeks läinud ots sulab suus hiljem imeväel. Tõepoolest, oleks me need enda jaoks varem avastanud, oleks me mõtlemad M-ga ilmselt omajagu kaalus juurde võtnud.

Õhtusöögiks tehtud känguruliha maitses äärmiselt hõrgult. Pigem jättis ta oma mahlase hõrksusega mulje, justkui oleks keegi veiseliha ristanud kanalihaga, lisaks pidi olema kängu liha oluliselt madalama rasvasisaldusega kui muud ja sestap tervisele ka kasulikum. Miks Austraalias aga känguliha nii palju ei hinnata ja pigem veist, mine võta kinni. S arvas põhjuseks olevat kommertsliku kasumi, kuigi ei lambad ega veised ole Austraalia loodusele loomulikud, nagu pole loomulik ka nendele loomadele vajalik sööt. Kängurud seevastu kasvavad Austraalia looduses imehästi, kuid nende jaoks erladi farme ei ole. Ka poes müüdav liha on metslooma oma.

Vegemitet, mille peal Austraalia lapsed üles kasvama pidid, me aga proovida ei jõudnudki. A ei lasknud meil seda viga kuidagi teha ning surus poest ostetud väikse purgi mulle kotti kaasa, et kodus ikkagi ära proovida saaksime. Eks siis ole näha, kui lõpuks seda maitseme, kuidas tundub.

Peale õhtusööki olin nii väsinud, et meeleldi uinunuksin koheselt diivanile, kuid kott vajas veel ümber pakkimist. Et meie lennuk tõuseb hommikul õhku kell 6, peame ärkama 4 ajal ning S tellis meile ette takso juba poole viieks ära. Seega hommikul enam pakkida midagi ei ole mõtet. Kotid suure vaevaga kokku saadud, astus M kaalule: kott oli paar kilo ülekaalus. Egas midagi, raskemad riided välja ja käsipagasisse – seal oli meil veel kaalus ruumi. Kell on juba üle südaöö, nii et magamisaeg jääb napiks, kuid eks meil on ka 5 lendu ja 2 päeva aega lennukis suikuda küll.

Aitäh S ja A suurepäraselt veedetud reisi viimaste päevade eest. Tõepoolest, tunne oli kodune ja nii hea, et lahkuda enam kuidagi ei viitsinudki. Couchsurfingu kogemuseta olnuks meie reis ilmselt oluliselt igavam.

Kommentaare ei ole: