Hommikul voodist ärgata oli mõnus. Sättisime ja pakkisime end veidi, kirjutasin valmis postkaardid, mida olin plaaninud reisi algusest saadik juba posti panna, kuid milleni kuidagi polnud jõudnud ja asutasime end K auto poole teele. Kott seljas ei tundunud mitte raske kui enne, ent raskus ilmselt jaotus kuidagi teisiti, nii et mütsi osa hõõrus vastu kukalt ja turjal oli kuidagi rohkem survet. Õnneks tee autoni oli üsna lühike.
K oli rääkinud linna lähistel asuvast kaubanduskeskusest, kus peamiselt firmade nö vabrikupoed asusid. Loomulikult ei saanud me seda külastamata jätta. Pean nentima, et nii mõnedki firmad olid seal minu jaoks täiesti tundmatud, mis K sõnul siin üpriski tuntud olema pidid. Nii me veetsime hommikust mõned tunnid ja päiksepaisteranniku poole asusime teele alles lõuna paiku.
Ilm oli õues meeletult soe ja päiksepaisteline. Läbi auto klaaside tundus, justkui praeksime end otse pannil, ainult et päike läbi klaaside peale ei hakanud. Uni kippus vägisi peale tikkuma sellises mõnusas kuumuses. Konditsioneeri me autos tööle ei pannud, et säästa M-i pidevast nuuskamisest, mida konditsioneeri kasutamine tal koheselt esile kutsub. Selle eest olid meil enamus aknaid autos avatud, nii et soe tuul sasis mõnusalt juukseid. Siinses kliimas on kabrioletid kahtlemata õigustatud.
Ronisime ka Wild Horse Mountain vaateplatvormile, millelt avanes imeline vaade ümbruskonna mägedele ja metsadele. Vaateplatvormile jõudmiseks tuli meil üsna järsust kaldteest 700 meetrit üles ronida. Säärelihased andsid end tunda meil M-ga juba paar päeva varasemast 420 meetri kõrgusele vaateplatvormile järsust trepsit tõusmisest, lisaks eilsest Brisbane peal jalutamisest, nii et mööda kaldteed üles minek ega alla tulek polnud sugugi lihtne. Küll aga oli vaade seda ronimist väärt: ühel pool oli silmapiiril Brisbane, teisel Sunshine coast ning ümbruses Glass House Mountains.
Sunshine Coastil on loodus kõik roheline, hoolimata sellest, et siin on sügis. Erinevalt Melbourneid kandist, selles kandis punaseks minevate lehtedega puid ei tunta. Rannaliiv oli pärastlõunaks juba jahe, ent mõõtmiste järgi veetemperatuur endiselt 20-21 kraadi. K viis meid Dicky randa, mis on saanud oma nime sinna karile sõitnud laeva järgi 1890-datel ning mille vrakk siiani rannas liiva ja vee piiril seisab. Vaatepilt nagu romantilisest Hollywoodi filmist: vesi lööb vahutavate lainetena üle vraki jäänuste ning taganeb juba hetk hiljem liiva pealt ookeani tagasi. Ja mõni sekund hiljem kordub kõik taas.
Ööbimiskohaks oli meil õhtul plaanitud K töökohas asuv 2 magamistoaga korter, mille kasutusõigus paariks päevaks K-l oli õnnestunud välja rääkida. K töökoht on superilusas kohas: konverentsikeskus, kus ta töötab, asub 10 hektari suurusel maalapil, millel oma välibassein, piljardilauaga mänguruum, mitmed naridega toad klientidele ning palju rohelust ümberringi, ometigi asudes linnas sees, rahvast täis tänavate kõrval, ookeani lähedal. Töökoha asukohana tundub olevat üsna meeli rahustav keskkond.
Asjad tuppa ära pandud, ostsime alkoholipoest (supermarketites siin alkoholi ei müüda ning selleks on eraldi poekesed) 4-liitrise valge veini ning seadsime end sadamas asuva mereandide turu poole, kust plaanisime õhtusööki muretseda. Rahvast oli seal nagu murdu. Tellimuse täitmise ootamise ajal hakkas taevas hoolega pilvi koguma ning lasi sahmaka vihma alla. Vihm oli küll üsna lühikest aega, ent see rikkus meie plaanid minna mereande rannale koos veiniga nautima. Nii võtsime toidu kaasa ja läksime tagasi koju, et õhtu veeta mõnusasti Bismarki mängides ja veini nautides. See kõlab endiselt justkui unenäos, et oleme tegelikult siin ja K ei ole illusioon või viirastus. Ahh, kui mõnus on puhkusel olla!
PS! Emmedele head emadepäeva ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar