Brisbane

Tänane öö oli soe ja mõnus, isegi palava võitu. Hommikul pool seitse läks M-l uni pealt ning asutasime end teele. Gold Coastile jõudsime nii vara, et kõik poed olid veel kinni, kuid laupäeva hommiku kohta liikus inimesi juba üsna palju. Kella 8 paiku hommikul lõppes rannas joogakursus, meie asutasime end samal ajal randa hommikusööki manustama. Vaatasin kella ning tegin kindlaks, et Eestis on südaöö möödunud ja kuupäev vahetunud, et emale sünnipäevasõnum teele saata.

Gold Coastil asuvad siinse ranniku 2 suurimat kaubanduskeskust. Neist ühes veetsime ca 2 tundi, peale mida arvas M, et ta enam rohkem šopata ei jaksa. Sättisime end Brisbane autorendi poole, kuhu täna pärastlõunal oma truu reisikaaslase tagastama pidime. Vahetasime K-ga mõned sõnumid täpsustamaks, kus ja millal kohtume. Et me Brisbane ei tunne, sobis meile kõige paremini autorendi firma ees K-d oodata. Kolmveerand tundi hiljem kokkulepitud ajal olime meie endiselt lähedalasuvas parkimismajas autot ümber pakkimas oma seljakottidesse ning K alles sootuks pika tänava teises otsas, kuhu ta ekslikult sattus. Asjad lõpuks seljakottidesse ära pakitud, suundusime autot tagastama rendifirmale. M oli juba peaaegu võtmeid üle andmas, kui mulle äkki meenus, et olime unustanud tankida. Otsisime lähedal oleva tankla, lasime paagi täis, andsime auto ära ja otsustasime jalutada, kummalgi rasked seljakotid seljas, mööda Queens streeti Queens Malli poole, et K-ga trehvata.

Kui olime mõned tänavavahed edasi jalutanud, tundus mulle, et teispool tänavat jalutav neiu on väga K moodi, ainult et tal on 2 suurt kotti ming meid ta ära ei paistnud tundvat. Võtsin telefoni ja helistasin K-le: selgus, et ta oligi meist just hetk tagasi mööda jalutanud. Mul oli nii hea meel K-d jälle näha. Meie viimasest kohtumisest kodumaa pinnal oli möödunud juba ca 1,5 aastat, mis on sisuliselt ilmatuma pikk aeg. See kõik tundus nii ebareaalne, et raske oli vastu seista kiusatusele K-d näpistada, arusaamaks, ega ta ikkagi kuumusest kerkinud miraaž pole. Ent ei, K on päris. Ja siinsamas. Meiega koos.

Tatsasime kolmekesi K poolt broneeritud seljakotirändurite hostelisse. Sattusime sinna just hetkel, mil toimus vahetuse üleandmise aeg, mistõttu tuli meil oma veerand tundi oodata, enne kui keegi meid üldse nõus jutule võtma oli. K astus leti juurde ning teatas tähthaaval oma nime broneeringu hõlpsamaks leidmiseks. Mida aga polenud, oli broneering arvutis. Hetk hiljem sai selgeks, et mingil kummalisel moel oli meid paigutatud teise sama keti lähedalasuvasse hostelisse, kuigi K olin 2 korda kontrollinud broneeringut tehes, et asume just nimelt selles. Egas midagi, võtsime kotid taas selga ning sammusime veidi ülesmäge paar tänavavahet edasi asuva teise hosteli poole, kus kenasti ka oma kolmese toa kätte saime.

Viimati olin seljakotirändurite hostelis 6 aastat tagasi Londonis. Sealne kogemus oli mul nii selgelt veel meeles, et peale seda olin püüdnud vältida võimalusi sellistesse kohtadesse sattuda. Tol hetkel aastavahetuseks Londonisse saadud tuba oli võetud meil oma seltskonna peale, mistõttu tundus olevat asi lihtsam ja mugavam. Ülitillukesse tuppa oli mahutatud 3 nari ja väike kraanikauss. Toa ust avades pahvatas sealt näkku hingemattev niiskuse hais ning paistis hämarast nurgast üksnes tugevalt hallitav sein. See oli koht, kust olin nõus selg ees väljuma ja jala tagasiteed koju alustama. Tol korral olime õhtu lõpuks aga nii väsinud, et öö toas ikkagi ära magasime ning ööga toas harjuda jõudsime ja sinna veel mitmeteks päevadeks jäime.

Brisbane hosteli tuba ei meenutanud aga sugugi üldse Londoni oma. Tuba oli väga lihtne, kuid enam-vähem puhas ja korras. Aknast avanes vaade hosteli teise tiiva koridoridele ja tubadele. Uksed heli ei pea ning koridoris toimuvat on kõike väga hästi kuulda. Et toas rohkem õhku oleks, avasime akna, millest kostub kesklinnatänavatelt tulev melu. Dušivõimalus koos WC-ga asub koridori peal ning on jagatav teiste hosteli asunikega. Ent vähemalt on olemas enese pesemisvõimalus, kuigi seda tuleb jagada väikeste sipelgate ja prussakapoegadega, kellega oli mul päeval võimalus dušikardina peal kohtuda. Samas tuleb ikkagi arvestada, et seljakotirändurid on vähenõudlikud ning tubade eest küsitav summa on üsna taskukohane ja soodne. 33 AUD inimese kohta maksta ja midagi enamat kui eraldi privaatne tuba vooditega ja koos puhta voodipesuga nõuda, oleks patt. Oleme ikkagi Brisbane kesklinnas ja meil on mõnus koht, kus oma linnatuurist väsinud jalgu puhata ning ööseks sõba silmale saada.

Kotid tuppa ära visatud, tutvustas K meile linna. Brisbane kesklinnas on omaette rajoon pilvelõhkujatega jõe kaldal, umbes nagu Melbourneiski. Suur linn nagu suurlinn ikka. Keskusest eemale minnes on majad taas pigem väiksemad ja madalamad. Ent siin ei ole tramme. Linnapeal näeb küll liinibusse, kuid populaarne ja põnev ühistransport on Citycat ehk jõelaev, mis iga natukese aja tagant kaldalt kaldale sõites peatusi teeb. Otsustasime Citycatiga teha väikese tuuri peale pimeda sabumist, et näha jõe pealt öiseid linna tulesid. Ja need olid imelised. Vee särav sillerdus värviliste valgustega, mis kumavad pilvelõhkujate katustelt või jõeäärt katvate restoranide seintelt, on fantastiline. Sattusime pildistamisega isegi nii hoogu, et pidime paadist,millega tagasi plaanisime minna, peaaegu maha jääma. Avastasime paadi tuleku viimasel hetkel ja olime sadamast üsna kaugel. Sisuliselt oli meil valik kas paadist maha jääda ja ilmselt tagasi kesklinna jalutada või tõmmata jalad kõhu alt välja ja päkkadele valu anda niipalju kui võimalik, et paadile jõuda. Valisime viimase kasuks ning saabusime sadamasse paadiga umbes samal hetkel.

Päkad päevast ümaraks käidud ja jooksmisest keel vestil, jõudsime tagsi oma hostelituppa. Vajusime südaööks sügavasse unne, olenemata tänavalt kostvast diskotümakast ning ukse taga käivast jutuvadinast.