Pimedam kui öö

Pakkisime oma asjad ära ning leppisime J-ga kokku, et kui midagi maha unustasime, toob ta meile augustis Eestisse järele. Hommikul üle antud Vana Tallinna pudeli peale läksid J silmad lausa särama ning ta lubas selle järgmisel peol ära juua. J oli meie tulekuks teinud mõningaid plaane, mida võinuksime koos teha, kuid esialgu ütlesin tema pakutud öömajast ära, siis tegi ta endale uued plaanid. Nii jäid meil nägemata liivaluidetest koosnev 35 km pikkune Sahara-taoline kõrbeosa, kuhu pääseb üksnes 4-veolise autoga, ent mida J on teistele huvilistele tutvustanud juba kümneid kordi ning millest tal endal juba paras siiber on nagu ta hiljem ise tunnistas. Siiski oli J-ga tutvumine erakordne ja positiivselt meeldejääv kogemus.

Peale supermarketis kiiret shoppamist seadsime oma suuna Seal Rocks poole, mida suuremast maanteest veidi kõrvale jääb, ent mida peetakse üheks idüllilisemaks kohakeseks tänu tema imeilusatele liivarandandadele, millest ühelt poolt tõusevad üles ookeaniga lõppevad kaljuservad ning teiselt lainetab türkiissinine ookean pikkadele liivarandadele. Poolsaarekese lõpus asub järsul tõusul kitsa ligipääsetava tee otsas imekaunis valge majaks 1800-date keskpaigast, mille ümbrusest avaneb imeline vaade ookeanile ning milles on võimaik ka soovi korral ööbida. Seal Rocks on väike kaluriküla, kus üksnes 21 püsielanikku, ent oma justkui maailma serval asuva paradiisikesena on ta võlunud mitmeid rändureid, kalureid ja surfareid oma iluga. Reisiraamatud sest kohakesest palju ei räägi, sest nagu J ütles, püütakse seda pigem turistidest veidi eemal hoida. Eks sel samal põhjusel läheb ka suurelt teelt Seal Rocksi enamjaolt asfalttee millest on 2 km augulist kruusateed – ka see aitab suvalisi ekslejaid ehk veidi eemal hoida, sest siinkandis on paljud pisemadki teed asfalteeritud ning 2-veolise või rendiautoga katteta teedele ei minda. Seal Rocks on niivõrd kutsuva päikese käes sillerdava türkiissinise veega, et sellest on raske eemal ennast hoida. Tänane veidi tuuline ilm ei lasknud tunda end liiga palavalt, kuid jalgupidi ookeanis pidin ma ometigi ära käima. Vesi ei olnud külm, vaid pigem märg. Ja veel märjemaks läks see sii, kui ootamatult sahises laine seljatagant üle mu seelikuserva, laksates vastu kannikaid.

Seal Rocksist viib tee edasi mööda kitsast maariba Cape Hawki, kus asub vaateplatvorm, millest võimalik näha 360-kraadise vaatena ühel pool teed asuvat järve ning teispool kitsukest maariba asuvat ookeani. Vaateplatvormi viib 420 meetri pikkune treppidega metsarada. Kui lugeda infotahvlit ja mõelda, miks 420 meetri edasi-tagasi läbimiseks pool tundi kulub, jääb see esialgu arusaamatuks. Ent olles roninud neist puiduga piiratud mullastest trepiastmetest üles juba sadu samme, nägemata endiselt veel teekonna lõppu, saab see üsna kiiresti selgeks. Kuigi trepist alla tulek oli lihtne, võttis see mu parema sääremarja hiljem veidi siiski tõmblema. Avanev vaade oli aga ronimist väärt.

Tegime väikese peatuse Forstersi kaubanduskeskuses. Olgugi tegemist üsna pisikese (18 000 elanikku) kohaga, oli nende kaubanduskeskus mõnusalt põnev, kus meil õnnestus ootaatult veeta isegi tunnike. Sain sealt endale uued päikeseprillid, mida reisi algusest saadik nii väga igatsenud olin, sest eelmised läksid juba sügisel katki. Eestis pole just palju eraldi päikseprillipoode, sest meie päike on nii lühiajaline ega ole pooltki nii terav kui siin, sestap oli siinne müüja üsna adekvaatne selgitama päikseprillide vahet ning andma oma soovitused. E, sinu südame rahustuseks võin öelda, et soetasin endale uued sõbrad üsna mõistliku hinnaga (ca 40 AUD), kuid kõrgeima UV-kaitse filtriga ning polariseeritud klaasidega, et ka autoroolis päike ei pimestaks ning silm suudaks kahjustumata lahti olla. Ja tõepoolest – need töötavad.

Tänu ootamatule pikemale külastusele Fortsersi kaubanduskeskusesse jõudsime Port Macquairesse alles peale pimeda saabumist. Parkisime oma auto McDonaldsi lähedale, et läpakaga netist otsida lähedalasuvat soodsamat majutust ja vaadata, mida selles kohalike regiooni ühes puhkuselinnas üldse vaadata või teha on. Esimene McDonalds, kuhu sattusime, oli sootuks üksnes take-away ilma siseruumita, kus istuda ja süüa võiks. Selliseid pole ma varem kohanud. Teisest McDonaldsist aga võtsime omale latte (siinmail ei saa cafe lattest keegi midagi aru ja tuntakse üksnes sõna latte) ja juustukoogi tüki ning asusime netis surfama. Peagi sai aga selgeks, et ööbimine on küll siinkandis soodsam, kuid linnakeses peale koaalade haigla ei huvita meid miski. Pimedas koaalade haiglat külastada aga pole mõtet ning hommikuks oleme linnast juba edasi liikunud, mistõttu meil see vabatahtlike poolt loodud üksus nägemata jääbki. Metsloomade aktiivsust siinkandis näitab juba seegi, et metsikute koaalade haiglasse toimetatakse igal aastal keskmiselt 200 isendit.

Port Macquaireis sai M paar päris ilusat sadamapildikest. Linn ise pole kuigi suur, umbes Haapsalu sugune ca 40 000 elanikuga väikelinn. Küll aga on minu jaoks põnev näha veekogu kaldal pelikane vabalt ringi patseerimas ning kalameestelt kalasaaki ootamas. Pelikane nägime päeval ka Seal Rockis, kus õhk lõhnas ookeanist juba nii soolaselt, et siinsetel elanikel SPAsse soolakambrisse küll asja olla ei tohiks.

Otsustasime veeta tänase öö maantee äärde loodud puhkepaunades, valides endale välja esimese, milles olemas kohapeal ka tualett ja kätepesu võimalus. Vahemaad on siin pikad ning maanteede äärde on neid loodud omajagu. Need on suurelt teelt ära keeravad asfaldiribad, mis on maanteest eraldatud puudesalukesega. Tihtipeale on lisaks tualetile puhkepaikades ka piknikulauad ning infotahvel, mõnel pool nipet-näpet miskit veel. Austraalias on teede turvalisuse peale mõeldud palju. Peamiseks probleemiks liiklusõnnetustel on juhtide väsimus ja uimasus pikast sõidust, mistõttu teede ääres näeb pidevalt silte iga 2 tunni tagant peatumise ja puhkepausi tegemiseks.

Kui olime teelt maha keeranud puhkepauna, leidsime selle eest olevat üsna hõivatud. Juba oli end mõnusasti sisse seadnud siia 2 pikka rekkarongi (ca 28 m pikk), vagunelamulaadne mikrobuss, suurem vagunelamu, mis peatuspaigas end küljelt lisasektsiooniga laiendab ja paar sõiduautot. Ajapikku lisandus meile veel mõni rekkarong ning sõiduautosidki. Paar rekkat pidid aga omale uut paika otsima minema, sest siia nad lihtsalt enam ei mahtunud.

Õues on öö kohta mõnusalt soe, nii ca 10-12 kraadi. Taevas on nii tähine, et sellistena näeb meil üksnes augusti öil ja sedagi vaid looduses olles. Tähed on sootuks teistsugused kui meil, lausa harjumatu vaadata, et ei leia üles põhjanaela ega suurt vankrit. Ja tähed säravad selles rohkem kui kottpimedas öös tõeliselt eredalt. Ööd ei ole siin lihtsalt pimedad, vaid lausa süsimustad, nii et silm kuigi kaugele ei seleta ja taskulamp kulub ões liikumiseks marjaks ära. Kuigi olen kuulnud palju hoiatusi pimedas sõitmise vältimiseks tänu teele hüppavatele kängurudele, koaaladele ja wombatitele, siis meie teekond pimedas kulges täna kenasti ilma ühtki metslooma nägemata. Loodetavasti ei sõida me neile reisi jooksul kordagi otsa, sest kahju oleks teha liiga niivõrd nunnudele loomakestele.

Tänane õhtu oli suhtlemise osas minu jaoks üsna aktiivne. E käest saadud unejutu asemel TV-komöödiaseriaali vaatamise katkestas esmalt T oma sõnumiga, paludes otsida oma passi M-le laenatud kotist. Passi me ei leidnud, aga iseenesest poleks see T-d ilmselt ka väga aidanud: mida oleks ta saanud Eestis hakata peale teadmisega, et pass on ilma temata maakera kuklapoolele reisinud? Sellegipoolest loodan, et T leiab oma passi ikkagi üles ja saab oma dokumendid korda. Ja siis tuli teade R-lt, et ilmselt saan ma siiski endale uue telefoni, kui lõpuks kodus tagasi olen. See kõlab küll uskumatult ja ega ma ilmselt enne ei usugi, kui lõpuks ise näen.

Eks katsetame ära, kuidas pisikeses Hyundai Getzis kahekesi magada on ja kui kangelt meie luud end homme tunnevad. Staabi siia liikuvasse imemasinasse oleme igatahes juba kenasti sisse seadnud.