Türklaste külalislahkus on uskumatu

Tänane päev läks niimoodi nagu ma poleks unes ka osanud ette näha. Kõike muud kui plaanipäraselt.

Hommikul läksime igaks juhuks Tallinna lennujaama varakult. Check-ini saime üsna esimestena ja seal läks meil ca pool tunnikest aega. Minu elektrooniline Austraalia viisa leiti kenasti üles, M oma aga mitte. Ilmselt on probleem selles, et tema perekonnanimes on ä täht, lennukipiletid a-tähega ning viisa ae-tähtedega. Lõpuks lasti meid kenasti lennukile, ent hoiatati, et Istanbulist edasi lennates peaksime lennujaamas olema varakult ja tõenäoliselt tõmmatakse M kõrvale viisat kontrollima. Eks homme ole näha.

Air Balticu lennud olid väga sujuvad ja üllatavalt õigeaegsed. Kuigi reisibüroo oli meile kohad broneerinud lennuki lõpu poole, pandi Tallinnas meid mõlemal lennul üsna etteotsa istuma. Riia-Istanbuli lennul sattusime istuma kolmeses reas tõmmu noormehe kõrvale, kes välimuse järgi otsustades oli ilmselt türklane.

Enamuse lennureisi sisustasime ristsõnade lahendamisega. Juhuslikul kokkulangevusel oli pea igas ristsõnas küsimus Türgi kohta, mille peale oli mul vahepeal tahtmine oma tõmmut pinginaabrit juba tülitada. Et ta aga kuulas muusikat, ei hakanud seda tegema.

Peale tualetist tagasi tulekut märkasin, et M ajab meie pinginaabriga juttu. Noormees seletas midagi Istanbuli kaardi ja kohtade osas, kuhu võiksime minna ja mida vaadata. Lubas meile ka lennujaamas kenasti kätte näidata koha, kust rong linnapoole läheb. Temaga koos kõndisime passikontrolli sabani, kust tema läks türklastele mõeldud putkadesse ja meie võtsime suurte masside taha passikontrollisappa nagu vanasti. Türgi pole ju Euroopa Liidus. Pidime kohtuma noormehega uuesti pagasiliini juures, et ta saaks meile näidata teed ühistranspordile.

Kotte oodates piilusin ringi, aga ei märganud meie uut sõpra kusagil. Hetk hiljem oli ta oma pagasiga meie juures ning peale kottide kättesaamist hakkas juhatama teed rongile, millega ka ise liikuma pidi. Piletiputkani jõudes sõnas ta, et omab "imelist nupukest", millega peaks saama piletitega kenasti hakkama ja meil pole hetkel vajadust piletit osta. Teisisõnu oli tal selline magnetnööp, millega meil avatakse kortermaja uksi, mida siinmail kasutatakse aga ühistranspordi ettemaksu kaardina. Piletid tegi ta meile välja.

Rongis küsis ta meie hotelli aadressi ning vaatas oma iPhonest kaardilt järele täpsemad juhised, millises peatuses peaksime maha minema ja kuidas kenasti hotelli jõudma. Tänasime teda viisakalt abi eest ning vahetasime visiitkaarte. Meie uus sõber Hüseyin selgitas, et tavaliselt lendab ta Turkish Airlinesiga, milles ta ka töötab, aga reedel olnud riigipüha ja pika nädalavahetuse tõttu olid talle piletid seekord jube kallid ning otsustas koju lendamiseks kasutada erandkorras Air Balticut. Lätiga seob teda seal elav tüdruksõber.

H joonistas meile ka kaardi, kuidas saaksime kõige mugavamini hotellini jõuda. Enne rongist maha minekut pakkus aga, et võib meid hoopis autoga ise hotelli ära viia. Vahetasime M-ga pilke. Ja olime nõus.

Kõndisime rongijaamast mõned tänavavahed edasi kõrvaltänavasse. Kevadiselt soe tuul sasis juukseid. Õhk oli täis teistsuguseid lõhnu. Inimesi oli tänavatel kõikjal ja palju. H maja juurde jõudes, lippas ta tuppa kohvreid ära panema ning ootehetke maja ees kasutasime, et joped kottidesse ära pakkida. Varjus oli 19 kraadi.

H tuli hetke pärast ning pakkisime end ta autosse. Asusime hotelli poole teele. H valis teekonnaks pikema marsruudi piki linnamüüri ja mere äärt, et saaksime ka seda kanti näha. Inimesi oli igal pool meeletus koguses. Kõige väiksemgi murulapp oli hõivatud piknikupidajate poolt. H selgitas, et Istanbulis pole murul käimine lubatud, aga kõik teevad seda sellegipoolest, sest muud rohelust siin pole. Silm ei jõudnud seda kõike haarata, mis auto aknast näha oli. Oleksin tahtnud kuidagi kõike jäädvustada ja muudkui veel enam ringi vahtida.

Kohe sai selgeks ka see, et Istanbulis mina autot juhtida ei sooviks. Suunatuld näidatakse siin üksnes selleks, et teistele märku anda eest ära tulemiseks. Reavahetusel suunda ei näidata. Signaal on suuremaks sõbraks, aga ka mitte liiga tihti. Käigud ja keeramised on kiired ning impulssiivsed. Samas liiklusõnnetusi pidi olema üsna vähe, sest inimestel on head refleksid ja selline liikluskultuur harjumuseks. Teed ületatakse suvalisest kohast suvalisel ajahetkel. Sebra ei tähenda midagi. Ja teed ületavaid inimesi on palju. Pole ka ime, arvestades 15 miljoni suurust elanikkonda.

Parkimine on muidugi omaette ilmaime. Et autosid on palju ja parkimiskohti vähe, pargitakse teised kinni. Kui veab, on sind kinni parkinud auto juht märkinud armatuurile oma telefoninumbri, et teda oleks võimalik kätte saada. Aga pole harudlased ka avalikud parkimisplatsid, kus on parkimiskorraldaja, kelle kätte annad lihtsalt auto võtmed ning saad auto koos võtmetega tagasi siis, kui pärast parkimispileti ette näitad. Automaadid nimelt trükivad piletile ka fotosilmaga loetud auto numbri. Teisiti parkimine polekski võimalik, sest lihtsalt mitte kuskile ei mahu.

H abiga leidsime hotelli kenasti üles. Omal käel oleksime seda ilmselt otsinud üsna kaua. Hotellituba on tõepoolest miniatuurne. Ainsaks aknaks laes olev 20x50 cm avaus. Iseenesest pole ka hullu, sest ööbime siin vaid ühe öö ning hotellituppa tulimegi üksnes magama. Muide, administraator mainis, et täna pidi siinsamas pisikeses hotellis olema peale meie veel 9 eestlast, kes kõik homme lahkuvad. Nii suures riigis nii paljudest hotellidest valida just see sama. Hemingwayl ilmselt oli ikkagi õigus - igas sadamas on eestlane.

Kui olime asjad hotelli ära pannud, oli H nõus meid linnaga tutvustama. Kui minu kokkupandud esialgse plaani kohaselt arvasin, et teispoole jõge Taksimi kvartalisse me üldse ei jõua ja pigem vaatame natuke siinpool ringi, siis tegelikkus nägi välja sootuks teine. H viis meid autoga üle silla Taksimi kvartalisse. Netist ja raamatust sain juba varasemalt aru, et seda piirkonda hinnatakse, ent miks, ei mõistnud ma enne selle nägemist. Taksimis on kõik restoranid ja mõnusad ajaveetmiskohad, aga ka põhimõtteliselt enamus shoppingust. Seal on äärmiselt pikk kaubandustänav, kus sõidab ainult väike tramm ja muidu on see jalakäijate kasutada. Jalakäijaid on seal aga niipalju, et tramm kuigi kiiresti liikuda ei saa ning peab endale tee tegemiseks pidevalt kellukest helistama. Seepeale valguvad jalakäijad teelt hetkeks laiali ning peale trammikese möödumist tõmbuvad uuesti kokku. Tänav on nii rahvastatud, et kohati on raske kõndidagi.

H viis meid suure torni juurde, mille tipust pidi avanema imeline vaade, mida tahtsime meiegi päevavalguses näha. Ent torni oli meeletult pikk turistide saba, et isegi H imestas selle pikkuse üle. Nii jäigi meie torni minek katki. Ka õhtusel ajal pole sinna kuigi lihtne pääseda, sest tegemist on üsna populaarse restoraniga, kuhu laud tuleb kindlasti eelnevalt broneerida. Õhtust vaadet tahavad ju kõik nautida.

Istanbulis on palju varjatud kohti, mida teavad kohalikud, aga kuhu turist kunagi ei satu. H juhtis meid mööda paari kõrvalist tänavat, mis paistsid olevat täiesti suvalised tühjad kortermajadega tänavad, peatänavalt eemale. Hetk hiljem avanes meie ees aga hoopis uus väike ja sopiline restoranide tänav. Selline, mis pole turistilõks ja kus käivad kohalikud. Õhtuti mängib elav muusika ning paarikestele on see eriti romantiliseks kohaks.

Tagasi peatänavale jõudnud, jalutasime veel läbi mitmete restoranide tänavate, kus istusid sel hetkel küll peamiselt turistid. Oli juba tugev õhtupoolik. Meie olime küll lennukis võtnud kumbki ühe panini, ent H oli alles hommikuse söömaga ja ega meiegi kõhud tundusid juba korisevat. H viis meid taas paar tänavat eemale ja keeras ühest uksest sisse. Sattusime tüüpilisse türgi söögikohta. Toakese uksel võtsime papud jalast ja istusime maha patjadele madala ümarguse laua äärde. Lasime H-l valida toidu. Laud oli tõeliselt lookas: kebabi valik, erinevad pita leivad, juustuga pita leib (nagu juustu pitsa) ja õhuke pita leib lihase kattega, millele lisati taldrikult salatit ning keerati rulli selle söömiseks. Söögi lõpuks serveeriti pisikestest klaasidest musta teed, mida kohalikud siin palju joovad. Kõht sai nii triiki täis, et ei jõudnudki kolme peale päris kõike ära süüa.

Vestlesime H-ga pikalt türgi traditsioonidest, ajaloost, inimestest, temast, Eestist ja tema plaanist juunis tulla sõpradega Riiat-Tallinnat-Helsinkit avastama. Jutuajamine oli tõeliselt huvitav. Uurisin ka türklaste kommete kohta seoses vesipiibuga, mida siin tänavapealsetes kohvikutes igal pool näha oli lisaks Blackgammoni mängule, mida vesipiibu kõrvale usinasti mängiti. Seepeale lubas H meid viia vesipiibu kohvikusse. Ühel hetkel keeras H suurelt peatänavalt kõrvale väiksesse tänavasse ning sisenes justkui kortermaja pisikesest uksest kuskile korterisse, julgustades meid kaasa tulema. Korraks küll kõhklesin, aga asjatult. Ukse taga peitus pisike lift, mis viis meid 4. korrusele, kust avanes uks suurde vesipiibu kohvikusse. Sealt veel 2 korrust trepist üles minnes jõudsime terassile. Sealt avanev vaade oli lähedalolevatele tänavatele üsna imeline. Ja tõesti, vaadates ringi, oli tegemist üksne skohalikega. Turistina ilma kohalikuta poleks me sellisesse kohta kunagi sattunud. Vesipiip oli välimuselt küll sama, kui Eestis levinud, ent klaasis pulbitses roosa vesi ning tubakas maitses magusamalt ja mahedamalt. Piip tõmmati käima kohvikupersonali poolt oma huulikuga, et mitte tõmmata endale kibedat tubakat kurku. Igaühele anti oma huulik. Samuti serveeriti magusat õuna teed (siinkohal on oluline klaasi lisatud suhkrusegu mitte lusikaga liigutada, vastasel juhul muutub jook selliseks tökatiks, et seda ei suuda keegi juua). Mis oli veel aga imetabane, oli vesipiibule pandav süsi. See polnud pakisüsi, vaid kohapeal küpsetatud korralik süsi, mida jagati metallist nõust tangidega. Kui süsi ära põles, tuli mees ja pani tangidega uue peale. Nii käisid mehed muudkui ringi, kuum söeanum või teekandik käes. Muide, kõikides söögikohtades, mida külastasime või kus märkasin vaadata, olid teenindajateks üksnes mehed. Kas see tuleneb sellest, et Türgis on mehi rohkem kui naisi või siin levinud islamiusust, mine võta kinni.

Ei saa ma ka mainimata jätta oma tualeti kogemust. Nimelt esimese hooga tualetti sisenedes tuli mul kõigepealt hetkeks seisatada ja kukalt kratsida, siis aga leidsin inglisekeelse sildi koos piltide ja kirjeldustega, mis asja oluliselt hõlpsamaks tegi. Nimelt kattis prill-lauda kile. Kui poti kõrval olevat kangi vajutada, liikus kile prill-laual edasi ja keris rullist välja uue puutumata osa. Täielik hügieen ja puhtus avalikus tualetis. Siinpool Euroopat on selleni veel pikk maa minna.

Kui kohvikust lahkusime, oli õues juba pime, kuigi kell oli alles 8 paiku õhtul. Ilm oli küll ilus ja selge, taevas paistis peaaegu täiskuu, ent äärmiselt tuuline, nii et tuule käe seistes tundus 13 soojakraadi olevat siiski jahedavõitu. M ei märganud enne hotellist jakki kaasa võtta ja mässis end minu roosasse pašmina salli. Me kumbki poleks osanud arvata, et hoopis M reisil mu salli kannab.

H viis meid veel imelistesse kohtadesse. Näitas meile vaateplatvorme ja suurepäraseid vaateid. Paljusid neist oleks soojema ja vähem tuulisema ilmaga või mõnel muul nädalapäeval olnud raskem näha, sest turistide hulgas pidid need olema väga populaarsed. Istanbul asub 7 mäel, kahel kontinendil: ühel pool kanalit Euroopa ja teisel Aasia. Neid ühendab ilus tuledes sild, mis öisel ajal lausa särab. Mäed teevad linnatuledes vaate eriliseks: tuledemeri ulatud niikaugele, kui silm hoomab, kuid nii eri tasapinnas, et tegelikult on linna suurust raske mõõta.

Ah, kuidas võiks nendesse öistesse vaadetesse lausa armuda. See linn on suurepäraselt ilus. Me küll ei jõudnud tüüpilistesse turistikohtadesse, mis meil plaanis oli ja ka homme tänu piiratud ajale me ilmselt sinna ei jõua, kuid sellist terve päeva pikkust ringkäiku nii erilistesse kohtadesse ei oleks me kunagi omal käel saanud. Vaated on kirjeldamatud.

H tõi meid lõpuks kenasti hotelli tagasi. Kell oli saanud juba 11 õhtul ning tema pidi hommikul pool 9 lennujaamas taas tööl olema. Ka meie olime juba pikast päevast üsna väsinud. Enne tuppa tagasi jõudmist ostsime hotelliga samal tänaval olevast poekesest suure 1,5-liitrise vee tuppa kaasa. Endalegi üllatunult maksis turistidega üleküllastunud kohas pudel vett vaid 1 Türgi liir ehk umbes 8 krooni.

Ka türgi külalislahkust ei saa mainimata jätta - see on lasua uskumatu. Vähemasti H puhul. H püüdis meile ka selgitada, et see ongi vanadele türklastele kohane ning nii oligi kombeks, enne kui avastati turistihordide nöörimise võimalused. Ma poleks kunagi arvanud, et lennukist oma kõrvalistmelt võib leida niivõrd toreda ja abivalmis inimese, kes on nõus pühendama terve oma pühapäevase päeva, et kahele võõrale, kellel on vaid napp aeg, esimest korda linna näidata. Selle eest midagi küsimata. See on uskumatu kogemus!

Palju õnne, H!

Täpselt kaks kuud tagasi helises keset tööpäeva mu laual telefon. Võtnud kõne vastu, läks vestlus edasi umbes alljärgnevalt:
Helistaja: "Palju õnne, Palmi!"
Mina: "Aitäh, aga mille eest?"
H: "Kas sa siis veel ei teagi, et said täna teist korda tädiks?"

Tõesti, ei teadnud. Üllatus oli suur. Ja veel seda suurem, et selliseid uudiseid kuulsin kõigepealt linnapealt. Aga teadmine oli uhke - uus ilmakodanik on sündinud.

Helistasin vennale, ent ei saanud teda kätte. Hiljem proovisin uuesti, kuid tulutult. Helistasin emale, et uurida, ega ta vennast midagi tea, ent nagu kahtlustasingi, ei teadnud ta veel suurest sündmusest midagi. Mina ka uudist välja ei rääkinud. Õhtupoolikul helistas vend lõpuks tagasi. Värske ema ning lapsega oli kõik korras. Milline õnnis teadmine.

H, ma ei jõua täna kuidagi su sünnipäevale, arvestades seda, et hetkel istume lennujaamas ja ootame oma esimest lendu maakera kuklapoole suunas, ent see kirjatükk on pühendatud sulle. Palju õnne 2. sünnipäevaks!

Suurveeparvetamine Eesti moodi

Oma sünnipäeva paiku hakkasin mütlema, et sel aastal võiks teha midagi teistmoodi ja erinevat tavapärasest. Et märtsi lõpus on just tavaliselt suurvee aeg, kaalusin raftingut, mida ka M varem väga kiitnud oli. Mida aga märtsi lõpus polnud, oli suurvesi.

Paar nädalat tagasi teatasid M ja R mulle, et nende sünnipäevakingi saan kätte veidi hiljem. Nii käisimegi nädalapäevad tagasi raftingut tegemas Jägala jõel. Tõepoolest, see oli kogemus, mida tasus oodata.

Maismaal tehti instruktsioon, anti selga kileülikonnad, päästevestid ja pähe kiivrid. Parv lasti vette üsna Jägala joa alt ning kummiparvele mahutati 12 inimest. Esimene sõit oli nö õppesõit saamaks selgeks, kuidas manööverdada, sõuda, mida käsklused tähendavad jne. Sellele järgnes veel mitu tiiru lainetel hüplemist, kus vesi lõi kord üle paadi serva, nii et krae vaheltki peksis sisse, rääkimata kummikuservadest, aga emotsioon oli suurepärane.

Olgugi, et samal päeval leiti Jägala joa kallastelt meesterahva surnukeha, kes oli seal ilmselt juba kuid olnud, ent see meie tegevust ei häirinud. Kui korraldajaks on kogenud firma ning paadis korralik instruktor ja inimesed ise käituvad mõistlikult, saab õnnetusi ära hoida ning tegevust sootuks nautida. Ei ole ju vaja ronida paadiga otse joa alla või minna suurvee ajal jõele imepisikese nõrga kummipaadikesega.

Hoolimata sellest, et ligi 3 tunnisel vee peal viibimisel said kõik riided läbimärjaks, paljudel ka jalatsid, millest lausa vett välja kallata sai, ei tundnud me õues külma. Värske õhk tekitas üksnes rammestuse ja kerge väsimuse, pani põsed mõnusalt õhkama. Ilmselt aitas asjale veel kaasa ka peale vee pealt tulekut soe telk, milles riideid vahetada ning aurav supp ja tee.

Igatahes, kellel pole võimalik minna välismaale nö päris raftingut tegema, soovitan soojalt kodumaise suurvee ajal järele proovida. Ja kindlasti on Veematkadele makstav raha nende korralduse eest seda väärt.

Does having a GPS in a car force you to stick to the planned route?

Kuskilt Internetiavarustest korjasin üles järgneva lause: " Does having a GPS in a car force you to stick to the planned route? How about a GPS with real-time traffic and weather information?". Minu jaoks tundus see niivõrd loogiline ja elementaarne, et ma lihtsalt ei saanud jätta seda märkamata.

Eneselegi ootamatult võib aga toodud tsitaat tõeks osutuda. Kui arvestada üle-Euroopalist lennuseisakut ning seda, et meie peaksime Eestist ära sõitma juba 8 päeva pärast. Keegi ei oska ega suuda anda garantiid, kas lennukid sel ajal lendavad ja kui lendavad, kas see, et sul lennule pilet on, garanteerib ka sinu lennule pääsemise? Tekkinud logistilist sasipundart annab lahti harutada veel pikka aega.

Istanbuli lennujaam pole suletud olnudki ja lennud toimuvad sealt endiselt. Tallinnast Istanbuli on ca 3000 km. See on umbes 2-3 päeva autosõit. Kui lennukid ka järgmisel pühapäeval ei lähe, siis äkki peaks sama tee ette võtma hoopis autoga? Kes ütleb, et pead oma paika pandud marsruudi juurde jääma planeeritult ja täies ulatuses?

Öömaja üheks ööks

Kui keeruline saab olla leida öömaja üheks ööks? Kui mina selle ette võtan, siis ilmselt üsna. Nimelt olen ma nädala jagu päevi otsinud juba meile mõistlikku öömaja üheks ööks Istanbuli. Kui avastasin, et puhtjuhuslikult lähme Istanbuli turismihooaja tipphetkel (linnades aprill-mai ja september-oktoober, rannakuurortides juuni-august), mil hotellihinnad kõige kallimad on, said paika järgmised põhikriteeriumid:

1. Hind ei tohi ületada 45 eurot kahese toa kohta

2. Asukoht peaks olema lähedal Aya Sofiale ja Grand Bazaarile, sest mõlemad on meie jaoks ajakriitilised, küll aga erinevatel päevadel

3. Hommikusöök peab olema hinna sees

4. Tasuta wifi hotellis

Alustasin otsingut korraga viies otsimootoris, igaühes peidus ligi 500 Istanbuli hotelli. Esimese hooga ei saanud ma linnast kuidagi sotti. Google maps näitas justkui kesklinna ühes kohas, vaatamisväärsused tundusid aga asuvat teises ja lennujaam üldse arusaamatus kohas. Peale Lonely Planeti Istanbuli Encounteri läbilugemist (kui uskumatult lihtsaks võivad asjad minna selliseid raamatuid lugedes!) suutsin linnas juba kaardi peal veidi orienteeruma hakata.

Esialgsest selektsioonist jäi järgi lõpuks 13 hotelli: kõik kesklinnapiirkonnas, kuid erinevates servades, väga erineva tasemega (alustades hostelistest ja kodumajutusest, lõpetades kõrgema klassi hotellidega) ning väga erinevas hinnaklassis. Sealt edasi oli valikut teha üsna keeruline. Lugesin külastajate kommentaare, mis on alati teatud määral seinast seina. Vaatasin hotellitubade pilte, aga ka need olid üsna mittemidagiütlevad. Et mul oli juba varem valmis tehtud vaatamisväärsuste ringkäik täpselt kust kuhu peaksime liikuma ja mida vaatama, siis sellele tuginedes tegin võrdlustabeli esimese päeva ja teise päeva nimekirjas oleva esimese vaatamisväärsuse kauguse osas hotellidest. Külastasin kõikide sõelale jäänud hotellide endi kodulehekülgi peale mida jäi sõelale veel 6 hotelli. Kui võtta ratsionaalne kauguste nimekiri ja hinnasuhe, tuleb tulemus üks, aga kas just alati kõige parem ja meeldivam? Kui võtta piltide järgi meeldivus, on hind ilmselgelt plaanitust kõrgem. Ei ole lihtne see otsustamine.

Lõpuks suutsime siiski M-ga oma otsuse ära teha hotellivaliku suhtes. Ka sedakorda broneeringu (saime ostimootori väitel viimase vaba toa või siis vaba toa nendest, mis otsimootoril selle hinnaga broneerida oli lubatud). Peale nii põhjalikku vaagimist jääb vaid loota, et tehtud otsus oli õige ja saame normaalse toa koos normaalse hotelliga.

Vajab keegi veel Istanbuli majutust?

14 km ja 18 000 sammu

Eile oli ilus ilm. Et ma olin terve päeva toas istunud ja T tahtis õue minna, mõtlesime M-ga väikse jalutuskäigu teha.

Päeval panin kokku meie vaatamisväärsuste jalutusmarsruudi Istanbulis. Peaksime läbima 1 päevaga umbes 12 km ja tegelikult on see turistina linnas ringi jalutades üsna mõistlik teekonna pikkus. M arvas, kas natuke paljuks ei lähe...

Eile õhtul, kui jalutama läksime kolmekesi, tegime plaani suunduda kodust jala Harku metsa, seal teha kas 6- või 8 km-ne ring ja tulla koju tagasi. Metsaalune on kohati väga porine, kohati alles lumes ja jääs. Puud on suuresti veel raagus, aga pajutibud sätendavad hõbedaselt päikese käes juba väga kevadiselt. Kui me olime umbes 2 tundi juba jalutanud, otsustasime Harku metsast välja keerata ning kodu poole tagasi jalutada. Kaardiks kaasa võetud GPS näitas koju jõudmiseks veel enam kui tunni...

Lõpuks koju jõudes olime rampväsinud. Väikesest jalutuskäigust sai umbes 14 km ja 18 000 sammu.

Kloaagimaailm

Reisi ette valmistades sattusin lugema Türgit tutvustavat Interneti turismikäsiraamatut, kus on ära märgitud ka kohalikud harjumused, veidi ajalugu, eripärasid, majutusteenustest ja sisuliselt kõigest, mida võiks üks turist enne reisi teada. Kui lugesin hotellide eripäradest, köitis mu tähelepanu lõik tualettidest. Ja selle kohta lausa eraldi loodud lehekülg!

"Minu Marokot" lugedes avanes mu silmaring tualettide teemal niimi, et moslemimaades on väga levinud just nimelt sellised auguga "potid", nagu meil vanasti Lauluväljakul ja peamiselt metsas kuivkäimlas on. Ei kujutaks ette, et keegi oma koju laseks tavalise klassikalise tualetipoti asemel sellise augu paigutada. Pealegi pole ma päris kindel, et neid Eestis väga suures valikus ka saada on. Küll aga on osa maailma just nende aukudega harjunud ega oska klassikalist Euroopalikku wc-potti kasutada. Sestap on ka paljudes Euroopa maades avalikes tualettides prill-lauad ära korjatud või katki astutud. Siiani mõtlesin ma pigem, kes küll peaks tahtma roniga jalgupidi prill-lauale, ent see raamat andis rohkem vastuseid. Tegemist on eelkõige kultuurilise eripäraga.

Ka Türgis on avalikes tualettides ja ka paljudes majapidamistes, sh hotellides levinud jalatugedega augud. Mis rohkem euroopa turistile orienteeritud, seal ilmselt leidub peamiselt ikkagi potte, ent ka need pole väidetavalt päris tavapärased. Nimelt tulenevalt augu-kultuurist ei kasutata wc-paberit (kui seda üldse on) mitte tagumiku pühkimiseks, vaid käte kuivatamiseks, kui vasaku käega on tagumik veega ära pestud (sestap ka kraan või mõnu muu vee saamise viis poti juurde integreeritud ongi ning see seletab ka, miks paljudes sellistes maades peetakse vasaku käega söömist lubamatuks). Aga see ei käi ainult augu-kujulise wc elemendi juurde, vaid on integreeritud ka uuematesse wc-pottidesse sisse!

Sattusin samal teemal J-ga arutlema ning tema käis välja uue väite. Nimelt mõnelgi juhul võib tualetti kasutades avastada, et prill-lauda on märgatud paagi poolsest otsast. Mina olen selle siiani kirjutanud lohakate meeskodanike arvele, ent kui tegemist on naiste wc-ga, jään ma nõutuks. Väidetavalt pidi osa vene naisi kükitama potile tagurpidi, näoga veepaagi poole, et mitte prill-lauda puutuda. Nii pidavat mugavam olema.

Kui googeldada veidi tualetiharjumusi, siis leiab mõned päris põnevad väited:

- Inimene pidavat tualetis veetma ca 500 000 minutit oma elust.

- Britid tegelevad tualetis enamjaolt sõnumite või e-kirjade saatmisega (vanasti loeti wc-des tüüpiliselt ajalehti või raamatuid).

- Tualettpaberifirma Zewa tegi 2007. aastal Saksamaal uuringu tualetiharjumustest. Sakslased pidid endiselt potil istudes peamiselt lugema. Tervelt veerandi jagu noortest kuulab tualetis iPodi ja/või saadab smse.

- Müüdi kohaslet pidi vesi Austraalias potis teistpidi alla keerlema.

- Väidetavalt Iraanis pidi mehed potil alati istuma ega kunagi kergendama end püsti seistes.

Ja otse loomulikult on loodud eraldi veebileht Internetiavarustesse kirjeldamaks rahvusvahelisi tualeti kasutamise etiketti.

Veerandsada

Täna hommikul ärkasin üles aasta vanemana. Muus osas oli kõik endine.

See tuleb vist vanusega, et sünnipäevad pole enam nii olulised ja erilised, vaid pigem tunduvad samasuguste päevadena nagu kõik teised, ainult et kõnesid, sõnumeid ja e-poste suhtlusportaalides laekunud teadete kohta tuleb kordades rohkem tavapärasest. Või on pigem asi selles, et ma ei käi tööl ja naudin puhkust?

Iseenesest on sünnipäevad siiski toredad. Olen saanud nii imetabaseid sünnipäevasoove (tõesti, inimesed on leidlikud ja see toob ainult naeratuse suule) kui ka kõrvuköitvaid sünnipäevalaule otse telefoni. Mõnus on olla tähelepanu keskpunktis ilma seda häbenemata :)

Tänane päev oli ehk tavapärasest ikkagi veidi erinev: hommik algas töövestlusega, seejärel šoppamist toidupoes 1,5 tundi ning nuputamist, kuidas 5+ toidukotti tuppa saada ja külmikusse mahutada, lisaks väljas õhtustamine M-ga.

Ahjaa, klaasi lõhkusin ka täna ära. Killud pidid õnne tooma. On ehk järgmine aasta siis sellevõrra õnnelikum?

Testimine

Tänaseks olen ma saanud 4 äraütlevat konkursivastust. Eelmine nädal möödus aga tormiliselt ja huvitavalt. Vahelduseks õnnestus mul istuda teisel pool lauda ja olla vesteldava rollis tavapärase vestluse läbiviija asemel. Väga põnev.

Oma suureks üllatuseks kutsuti mind vestlusele lausa kahest kohast ning samaks päevaks. Kellaajad klappisid õnneks väga täpselt, nii et midagi muutma ei pidanud. Iseenesest tundus mulle, et mõlemad vestlused läksid üsna hästi, teine ehk paremini kui esimene. Samas annan endale ka aru, et võin praegusel hetkel olla kõikide konkursside tagaotsas pigem just selle pärast, et ees seisab kuu pikkune puhkusereis. Aga kui nii peab minema, ju siis peab.

Teise koha vestlus kestis etteantud tunni asemel ligi poolteist. Ka mul oli väga huvitav. Õhkkond oli väga pingevaba ja lihtne. Vaatasin mõlemat vestlejat ja mõtlesin pingsalt, kust ma neid tean. Hiljem tuli välja, et ühega neist olin varasemal koolitusel kunagi ühes lauas istunud. Päev hiljem käisin E ja A-ga kohvik Moonis ning sattusin seal kokku viimase vestluse personalijuhiga. Naersime, et hakkame nüüd iga 24 tunni tagant kohtuma. Justnagu ära sõnununa, jooksime kokku sama personalijuhiga ka neljapäeva õhtul Kristiine keskuses. On see saatus või mis? Reedel saabus neilt teade, et olen pääsenud teise vooru ja kodutöö nädalavahetuseks.

Reede oli aga sootuks huvitav päev. Sattusin olukorda, millises ma pole personaliinimesena veel kordagi varem olnud. Nimelt mulle endalegi ootamatult kutsus kolmas firma mind endaga kohtuma. Ainult et mitte tavapärases vestluse vormis, vaid testimise. Et testimine on ajamahukas ja tihtipeale kulukas, siis mina olen eelistanud pigem sobivate kandidaatidega eelnevalt vestelda ja seejärel vajadusel teste läbi viia neile, kes tunduvad mulle paremad. Seal oli aga vastupidi.

Reede hommikul mõni minut enne 10 kogunes suurem hulk naisterahvaid asutuse fuajeesse valvelaua juurde. Et keegi polnud öelnud, kas ja kui palju on teisi testijaid, ei osanud ka keegi eeldada, et kõik ootavad samasse kohta. Valvelauaametnikul oli ilmselt igaühele ütlemisest, et oodaku, veidi kõrini. Kell 10 esitas ta aga sootuks huvitava küsimuse: kas te olete kõik nüüd siin? Sellele nagu ei osanudki keegi midagi vastata, sest ega meie teadnud palju meid olema peab. Hetk hiljem selgus, et 11. Kõik olid kohal.

Meid juhatati saali, kus jagati kätte järjestikku 3 testi. Esimene neist oli Tripodi vaimse võimekuse test. Aega 12 minutit ja 50 küsimust. Et tegemist oli eelkõige loogika ja arvutamise ülesannetega, siis oleksin tahtnud kasutada väikest lisapaberit kiirete märkmete tegemiseks. Üsna keeruline on peast arvutada, meeles pidada ühte ja teist tulemust ja samal ajal uuesti arvutada, teades, et aeg on äärmiselt piiratud. Jõudsin sellega veidi kaugemale kui poole peale.

Järgmiseks testiks oli erialatest. Aega 20 minutit. Siinkohal kippus mulle juba vägisi naer peale tulema. Lugesin küsimusi ja mõtlesin umbes pooltel juhtudel, mida küll saadud vastustega peale hakatakse. Küsimused olid stiilis: nimeta ametikohtade hindamise moodused. Hea küll, tahavad raamatu tarkust, kuidas konkreetseid tegevusi nimetatakse, aga milleks? See ei näita ju, kas ma tean, kuidas ametikohtade hindamine käib, vaid seda, kas ma koolis tuupisin pähe akadeemilised nimetused. Sarnaseid küsimusi oli seal veelgi. Vaatasin saalis ringi: minuvanuseid tüdrukuid oli paar-kolm, teised olid vanemad, mitmedki keskealised daamid. Ma olen enam kui kindel, et nende kogemused ja teadmised paljudest asjadest olid meie, nooremate omadest kordades üle, ent kas nemad kooliraamatute tarkusi testi oskasid märkida? Selles pole ma nii kindel. Loomulikult selliste küsimuste vastuseid on lihtne hinnata: õige/vale. Sisu pole oluline. Testi täites tundsin end kui ülikoolis mingi personalialase aine eksamil.

Kolmandaks testiks oli üldteadmiste test ja aega 25 minutit (kolmest testist kõige mahukam). Testi küsimused kõlasid stiilis: nimeta õiguskantsleri peamised tööülesanded, kes valib ametisse maavanema, nimeta 3 Eesti peamist maavara, 3 taastuvenergia allikat, liigita asutuste nimed sektorite järgi, millised on Eesti kodaniku 3 põhiõigust, mis on ainult kodanikul, hetkel valitsuses olevad erakonnad, märgi Eesti kontuurkaardile maakonnakeskused jne. Hoidsin vägisi naeru tagasi: täpselt nagu oleksin sattunud keskkooli ühiskonnaõpetuse riigieksamile. Ka seal oli mul küsimus maavanema ametiaja kohta. Minu jaoks jääb mõistmatuks, mida sellise testi tulemused näitavad ajutise personalispetsialisti oskuste ja valdkonnateadmiste kohta. Kui ma ühiskonna toimimise ja poliitikaga olen hästi kursis, aga personalivaldkonnast midagi ei tea, siis see teeb minust sobiliku personalispetsialisti kandidaadi? Päris põnev.

Ma saan aru, et üldteadmiste testi oluline kaal on kahtlemata ametikohtadel, kus laia silmaringi läheb väga vaja, nagu selleks on diplomaadid. Ka saaksin analoogse testi läbiviimisest aru kõrgemate ametikohtade puhul, kus ehk parimatel kandidaatidel üldist intelligentsuse taset oleks tarvilik mõõta. Ka ülikooli sisseastumise eksamiteks oleksid need päris head. Personaliinimesed võiksid aga veidi enam mõelda oma tegelike vajaduste peale, et säästa nii enda kui kandidaadi aega ja võtta lühikesest kontaktist nii palju kui võimalik. Kõik võidaksid.

Kevadetervitus LisaVarbaliste* pealinnas

Kuskil paar kuud tagasi oli Estravelil kampaania, mille raames sai soodsalt soetatud Eurolinesi bussipiletid Riiga. Mõtlesime tüdrukutega minna kolmekesi: polnud meie osakonnal varasemalt ühist väljasõitu olnud ja nädalavahetus Riias kõlas üksnes suurepäraselt. Mõeldud, tehtud.

Kui esimeste plaanide järgi arvasin, et ma töökaaslastele oma märtsi lõpus oleva sünnipäeva puhul midagi ette ei võta eraldi ja tähistaksimegi minu sünnipäeva tavapärasest veidi varem Riias, siis nüüd kujunes see rohkem minu lahkumispeoks. Vahetult enne reisi selgus aga, et üks meist ei saagi tulla. Asusime enda seltskonda otsima kolmandat liiget ning umbes neljapäeva õhtuks oligi selge, et A asemel saab meie kolmandaks seltskonnaliikmeks L.

Kui laupäeva hommikul kolmveerand seitsme paiku Tallinna Bussijaamas kohtusime, oli väljas veel pime ja ilm tundus kergelt sombune. Bussi astudes avastasime, et ei olnudki saanud kõrvuti istekohti: kõik kolmekesi olime paigutatud istuma eraldi pingivahedesse. Ja minu koht, nagu tundus, oli hõivatud. Istekohtade segadus kestis ligi veerand tundi kuniks keegi kuskil otsustas järele anda, keegi kuskil ära vahetada ja lõpuks õnnestus meil kõigil kolmel siiski koos istuda. Pärnule lähenedes irvitasid L ja M, et pange tähele, Riias päike paistab ja lumi on sulanud. Kohale jõudes avastasime, et täpselt nii oligi. Laupäevane ilm oli erakordselt kevadine: soe, päiksepaisteline ja lumigi tänavatelt sulanud, üksikud porilombid palistamas tänavaauke. Meie soojamaareis algas.

Kodus olin eelnevalt jõudnud ära teha üksnes napi kodutöö: kaasa haaranud väikese Riia kaardi, välja printinud Google Mapsist jalutuskäigu bussijaamast hotelli, mõne suurema ööklubi asukohad ja Riiat tutvustava materjali. Riiga kohale jõudnud, otsustasime bussist lahkuda Reval Hotel Latvija ees ning kaarti uurides leida üles meie hotelli. Oma väikest punast kohvrit järele vedades ja kaarti käes hoides tundsin end tõelise turistina.

Meie hotell asus saatkondade kvartalis, ilusate umbes 18. sajandil ehitatud majade keskel. Rajoon tundus üsna vaikne ja rahulik. Pealegi kesklinnast kiviviske kaugusel. Esialgu tundus meile hotell olevat pisike, aga armas, rohkem galeriihotelli moodi. Seina pealt lugesin avamisaastaks 2009 ja 4-tärni vääriliseks meie uue ööbimiskoha. Brošüüre uudistades avastasin aga, et hotellis on isegi 110 tuba! Oleksin pakkunud maksimaalselt mõnekümne ringi. Läbi fuajee klaaskatuse paistev päike pani talade külge riputatud liblikad kenasti sädelema. Ka teenindaja naeratus tundus ehk selle võrra säravam. Aitäh, V suurepärase hotelli organiseerimise eest!

Et jõudsime arvestatust pool tundi kuni tund varem (jah, buss jõudis kiiremini kohale kui pidanuks), siis tuli meil tuba umbes 35 minutit oodata. Sisustasime selle aja viisakalt ära lähedalolevas Maximas käies end veidike vajalikuga varustades. Tagasi hotelli jõudes saime kätte oma kolmese toa (teisisõnu tavaline kahene tuba lisavoodiga). Panime asjad maha, tegime endale päevameigi ning asutasime end linna peale.

Kevade alguseks tegi ilmataat Riias tõeliselt suurepärase kingituse. Lausa lust oli hüpelda mööda pargiteid porilompide vahel ja käia mööda kuiva munakiviteed Riia vanalinnas. Paremat ilma keset märtsi oleks olnud patt soovida. Meil olid kindlad eesmärgid, kus tahtsime ära käia: šoppamas, sushit söömas ja ööklubis. Seda kõike me ka jõudsime. Peaaegu topeltki veel.

Laupäevane päev kulus meil peamiselt mööda poode kolades. Rohkem vaadates kui osteldes, ent lõpuks hotellituppa jõudsime ikka tagasi poekottidega. Kui ära väsisime, tegime peatuse ettejuhtuvas kohvikus, et uurida kuhu järgmiseks minna. Selles mõttes olid infobrošüürid igati abiks: avastasime neist kohti, millest meil aimugi polnud. Nt 50-erineva tequilasordiga tequila baari, kuhu ilmtingimata pidime minema margaritasid proovima. Laupäeva päeva ja õhtu kohta oli Riia vanalinn uskumatult inimtühi. Ka kohvikutes-pubides oli inimesi vähevõitu. Mõnes olime lausa ainsad kliendid. Selle eest oli ka kohti, mis tundusid olevat rahavast lausa pungil: kas asi oli selles, et need olid justkui turistilõksud või ka kohalike hulgas populaarsed, me kindlaks ei teinudki. Nii saime Sushi Planetis sisuliselt viimase suurema vaba laua. Sushi ei olnud just kõige soodsam, küll aga äärmiselt maitsev. Meie üllatuseks avastasime ka, et praktiliselt kõikides söögikohtades oli õlu odavam kui mahl või vesi, alkohoolsed kokteilid ja joogid umbes samas hinnas alkohilivabade ja kohvijookidega (no kui on ikkagi valida cafe latte ja margarita vahel, ent mõlemad maksavad sama palju, kumma teie valiksite?). Keskmine söögihind oli enam-vähem võrdne joogi hinnaga. Korralik kõhutäis maksab umbes sama palju kui pisike magustoit. Hinnapoliitika on selles mõttes Riias ikka üsna paigast ära.

Õhtul väsinult hotellituppa tagasi jõudes tuli meil otsustada, kas minna peole või mitte. Ühest küljest mõjus öine vähene magamine ja varajane ärkamine, ka pikk päev jalgadel ja värskes õhus, teisest küljest aga et meil oligi kohapeal sisuliselt ainult veeta 27 tundi, oleks olnud nõme ööd raisku lasta. Ainult tüdrukutega on end koos selles mõttes hea sättida, et pesuproovid teevad nalja ja turgutavad meelt uuteks avatud ideedeks (kes on öelnud, et korsetti tuleb kanda ihu ja mitte hommikumantli peal?), aga ka meigi tegemine ja soengu sättimine on topelt lihtsamad. Valmis saime enam-vähem korraga ning pidasime sõjaplaani millisesse ööklubisse kõigepealt suunduda. Olime saanud Eestist kaasa mõned soovitused kuhu minna ja mida kindlasti vältida. Et lähim ööklubi meie hotellist asus vaid mõnesaja meetri kaugusel, otsustasime alustada sellega, ent varustasime end ka tasuta sissepääsu flaieritega uue ööklubi tarbeks, juhuks, kui esimeses igav hakkab. Siis me veel ei teadnud, et turistiajakirjade vahelt flaiereid rebides oli see üsna mõttetu ettevõtmine.

Veidi peale südaööd jõudsime ööklubi juurde. Meie üllatuseks ei olnud seal näha horde autosid, taksosid ega inimesi. Oli justkui peasissepääs ja külgmine sissepääs. Suundusime peasissepääsu moodi oleva ukse juurde, kus tuikus vaid üksik noormees. Meie ootused ei olnud just ülikõrged. Enne sisenemist jõudsin uksel märgata väikest silti, mis vihjas VIP sissepääsule. Ei tea, aga sisse me sealt saime. Ka garderoob paistis tühjavõitu. Ent see kõik, nagu hiljem selgus, oli äärmiselt petlik.

Ukselt saime koos piletiga, mis oli üsna mõistliku hinnaga (5 latti), ka tasuta joogikupongi. Leidnud üles baarileti, asusime ringi uudistama. Leidsime end üsna rahvast täis tantsusaalist, kus muusika oli minu kõrvadele (ent et ma pole eriline diskopepu, siis ei ole ma ka ilmselt tõsiseltvõetav hindaja muusikamaitse osas) üsna kesine. Avastasime, et kõrval on ka teine tantsusaal, kus mängis mussi mingi väidetavalt jube tuntud ja tegija house DJ. Tanstisime seal umbes tunnikese kuniks tundsin, et võiks natuke ringi liikuda ja vaadata, mis muusikat esimeses saalis lastakse.

Et meie teekond oli täis pargitud muusika rütmis väänlevaid inimesi, asutasime end teele korrus kõrgemal oleva rõdu kaudu, mille tagant otsast paistis koridor ühendavat esimest ja teist saali. Koridori sisenenult avastasime end oma suureks üllatuseks kolmandast muusikasaalist, mis oli valge ja pigem tilluke, täis istumiskohti, kõva muusikat ja magusat vesipiibu lõhna. Püüdsin endale baarist jooki tellida, et aga muusika oli nii kõva, et ma karjuda ei viitsinud, suundusime uksest välja teise, eemalt paistva baarileti poole. Äkitselt olime sattunud justkui Bonnie & Clyde Tallinnasse: muusika oli pigem 80-datest ja 90-date algupoolest. Erinevalt house ruumis olnud professionaalsetest poolalasti lavatüdrukutest, oli siin ruumis tillukesele lavale roninud omaalgatuslikult kaks noormeest, kes üsna osavasti tantsisid. Ka ei olnud siin suitsumasinat ega säravaid neoonseid tulesid, vaid rohkem nagu vanakooli stiilis prožektorid. Uskumatu, et see kõik mahtus ühte ja samasse ööklubisse.

Veidi hiljem suundusime wc-otsingule ja leidsime selle kõrval asuva koridori lõpust. Vasakule jäi uks sildiga tualett naistele ja meestele, meeste baar ja paremale samasugune, ainult et naiste baar. Vaatasin silte ega saanud päris täpselt aru, mida need tähendavad. Sisenesime harjumusest naiste poolele, sest kes sellest lätlaste huumorist ikka aru saab ja avastasime end äkki väikesest 2 kabiiniga (NB! kui allkorrusel olid wc-s kabiinid, koos meile tavapäraste wc-pottidega, siis siin oli kabiinis metalne auk põrandas, nagu rohkem harjunud oleme metsa-wc-dega matkamise ajal või vanasti Linnahalli külastades) ruumist, kust tee viis edasi väikesesse mõne laua ja diivaniga ruumikesse, mille keskel väike tühi pind tantsimiseks ja tagaotsas baarilett. Ka siin lasti täiesti eraldi muusikat. See oligi tüdrukute baar. Ma poleks iial selle peale tulnud, et wc-st võib leida veel täiesti erineva tantsusaalikese koos baariga. Meeste baari me aga kaema ei läinud.

Veidi hiljem püüdsime tagasi jõuda house ruumi, ent avastasime end hoopis uuest väikesest tantsusaalist, kus lagi oli kaetud säravate led-lampidega, mis värviliselt muusika rütmis vilkusid. Uskumatu! Ka siin oli oma DJ, diivanid ja lauakesed, millel silt for sale ning ruumi tagumises tiivas baarilett. Baariletist läks veel koridor kuhugi edasi, et aga seal tegid inimesed peamiselt suitsu, ei hakanud ma sinna oma uudishimu rahuldamiseks trügima. Sinna ruumi jäimegi peamiselt hetkeni, kuniks otsustasime hotelli naasta. Võibolla jäi meil veel mõni koht külastamata selles ööklubis, et aga olime kaotanud igasuguse suunataju, ei oskagi ma arvata kui mitmes ruumis me tegelikult käisime. Sellise klubi kõrval kahvatuvad Eesti omad sootuks ja peol käimine omandab täiesti uued mõõtmed. Ka meie esialgne kokkulepe, et kui keegi meist peaks ära kaduma, saame sissepääsu juures kokku, oli ilmselgelt kehtetu. Ka pole vajadust minna otsima teist klubi, kui ühes NII palju pakkuda on.

Muide, ilmselt on ka lätis siseruumides suitsetamine keelatud, kuid suitsuga kliente nägi nii tantsuplatsil kui kuskil koridorinurgas tubakat kimamas, nii et ööklubist ära tulles haisesid nii juuksed kui riided taas tubaka järgi nagu meil vanasti. Uskumatult kiiresti olime Eestis harjunud puhta õhuga söögikohtades ja ööklubis!

Hommikul ärkasime kella peale, et mitte hommikusöögi lõpust ilma jääda. Olime maganud napilt veidi üle 4 tunni. Keskpäeval check-outi tehes leidsime enda eest neli norra noormeest, kes olid samasuguste nägudega, nagu nad oleksid just peo pealt tulnud, ainult et ilmselgelt oli neil oluliselt raskem olla kui meil (nad olid meist ka ööpäeva kauem Lätis veetnud) ja meie järgi lahkumist vormistanud itaallased ei näinud ka sugugi paremad välja. Et norrakatel läks veidi kauem aega enda lahkumise vormistamisega ja seisin täpselt nende selja taga, kuulsin nende ja administraatorivahelist jutuajamist. Nimelt norrakad maksid 25 latti mullivanniga sauna kasutamise eest, millest nad loobuda otsustasid. Mõtlesid lihtsalt ringi ja kõik. Pakkusid administraatorile endale või arvasid, ehk nende kohvrid naudivad sauna, ent lõppeks jäi see nende poolt kasutamata. Et saun oli makstud ja keegi seda ei soovinud, pakkus admin sauna kasutamise võimalust meile. Meil oli küll bussini jäänud vaba aega 3 tundi, ent ka meie otsustasime saunast siiski loobuda, kuigi korra isegi kripeldas mõte, et oleks ju võinud, eriti kui nägime väljas olevat ilma: lakkamatu vihmasadu ja hall taevas.

Peale mõningast kolamist linnapeal, kohvitamist ja kaardimängu Double Coffees asutasime end läbi vihmasaju bussijaama. Riia bussijaam on tõeliselt trööstitu, haisev ja üsna nõukaaegse välimusega. Õhtul kella poole 8 paiku saabusime vihmasesse, ent lumisesse Tallinna.

Reisi jooksul kujunes välja moodne 10-võistlus, mille ka läbisime**:

1. tõstmine

2. orienteerumine

3. mälumäng

4. sõjamaalingud

5. s/šoppamine

6. ratsutamine

7. ujumine

8. kaardimäng

9. ühistransport

10. organismi turgutamine

________________________

*LisaVarvas - laiend riigitähisest LV

**selgitused:

1. joogiklaasi tõstmine

2. linnas ja ööklubis ringi ekslemine; pärast kaardilt avastamine, et tegime umbes 4 tiiru kaubanduskeskusele peale, mida olime eelmine päev otsinud, ent ei osanud maja pealt silti lugeda

3. hommikul meenutamine, mitu ruumi ööklubis ja mis ja kuidas ikkagi oli; eelmisel päeval külastatud ehtepoe ja riidepoe uuesti üles otsimine, teadmata nende aadresse

4. meigi tegemine nii päevaks kui õhtuks

5. soppamist oli poriloikudes lihtne teha, eriti avastada hiljem, et teksapükste ääred nägid välja, nagu oleksime porini mudas sombanud. Šoppamist seevastu õnnestus meil teha palju ja sellistes kohtades, kuhu poleks osanud uneski sattuda: nii mõnigi pood nägi välja nagu kaltsukas oma nurgas seisvate pappkastide ja spetsiifiliste uute riiete tehaselõhnadega

6. selleks, et ratsutada, on vaja korralikke täkke. Ööklubi oli küll täkke täis, ent sedakorda sai ratsutamine punkti kirja, kui lisavoodile hooga istudes madratsi alt puitlipp põrandale pudenes

7. kui ööklubis on inimesed tantsides piisavalt selga roninud ja sul on veidi ruumi vaja teha, aitavad hädast välja ka muusikarütmis ujumisliigutused

8. kelle käes on kaart? aa, maha jäi? muretseme uue või püüame niisama ekselda? oota, mispidi see kaart nüüd käes olema peab, kas me peame minema otse edasi või ümber pöörama? ja lisaks sellele on alati hea, kui käekotis on pakk mängukaarte, mis aitavad sisustada pikemaid pause turakat mängides

9. s.o koos liikumine, nii et teist silmist ei kaota, vastasel juhul on võimatu teineteist üles leida, aga ka bussireis Lätti ja tagasi ning ühiselt jala mööda linna liikumine. Vajalikud 10 000 sammu saime kindlalt täis

10. on selleks siis vajalikud söögikorrad lugematutes söögikohtades või poest snäki ostmine, aga ka hommikune gin pohmaka peale

Ülekvalifitseeritud

Olen üle hulga aja aktiivses tööotsija rollis. Isegi päris põnev on, tuleb nentida. Olen hakanud huvi pärast vaatama tööpakkumisi ka valdkondadesse, mis pole päris mu põhitegevused, aga mis võiksid olla huvitavad ja millele mul mingigi kvalifikatsioon olemas oleks. Olen ka komistanud mõningate ülilahedate pakkumiste otsa, kus on töökirjeldus olematu või ametinimetus niivõrd geniaalne, et töö sisuga üldse kokku ei lähe või on äärmiselt keeruliseks tehtud. Mille jaoks - mine võta kinni.

Olen ära saatnud ka mõned CV-d. Siiamaani on mu CV olnud selline, nagu ma tegelikult töötanud olen. Ilustamata ja vähendamata. Nagu arvata oligi, sain juba esimese konkursi tagasiside, et ülekvalifitseeritud. Eks see paistab, kuidas teistel konkurssidel läheb. Kuhugi vestlusele tahaks vähemasti varsti ikka saada. Päris põnev oleks istuda seekord teisel pool lauda erinevalt tavapärasest.

Iga tee saab kord otsa

Igal teel on oma algus ja oma lõpp. Pole olemas ühtki teed, mis algaks eikusagilt ja lõppeks eikuskil, alati on mingi ristmik, mingi sihtpunkt. Nii saab ka minu ühine tee minu tööandjaga peagi lõpule. Meil oli koos toredaid aegu, põnevaid aegu, pinevaid aegu ja raskeid aegu.

Firma teevad tema inimesed. Ja inimestest algab ning lõppeb kõik. Mul on olnud suurepärased kolleegid. Veidi enam kui 3 aastat töötades ühes kohas õpid tundma neid, kes on su kõrval. Avastad nende head ja vead. Vahel märkad, et inimene, keda tööalaselt üheks pidasid, sisaldab ka hoopis teisi külgi, mis tavapärases töövestluses ja -keskkonnas kunagi ei avaldu. Õpid, kuidas inimesed hakkavad rohkem kokku hoidma ja üksteist usaldama, kui tuleb koos midagi ületada. Näed, kuidas mõned negatiivsed jooned nakkavad kui kulutuli. Ja nakkab ka naer ja positiivsus. Töökaaslased, kes on minusse uskunud, on hoidnud mind nii kaua selle firma küljes kinni.

Eile hommikul leppisin kokku peadirektoriga väikese kohtumise. Rahuliku südamega andsin lahkumisavalduse. Kummalisel kombel ei olnud mul sees närvi, ei kiskunud nutt kurku ja ei puudunud julgus. Kõik oli nii nagu peab. Nagu tegu oleks olnud tavapärase ja lihtsa olukorraga.

See otsus ei tulnud üle öö, kuigi võis mõnele üllatuslik näida. Teisalt palju seletada ei tulnudki - nii mõnedki mõistsid põhjuseid ütlemata. See oli pikalt mõeldud ja kaalutud otsus. Ilmselt praegu oli lihtsalt selleks õige hetk. Minu aeg sai ümber.

Ma usun, et iga asi on millekski hea. Et avada uus uks, tuleb teine selleks sulgeda. Elus on harva olukorrad, kus on palju avatud uksi ja võrdseid võimalusi nende kõigi vahel valida. Jään ootama uut ust ja uue tee algust.

Kultuurne laupäev

Minu laupäeva hommik hakkas ärkamisega smsi peale, milles A teatas, et on endiselt lennujaamas ega kujuta ette, kas lennuk täna üldse lähebki. Eile ei läinud. Nagu hiljem selgus, ei läinud laupäeval ka.

M vanemad olid teel meie poole, nii et pikemaks lamasklemiseks voodis polnud just õige päev. Jõudsin napilt pudru valmis tehtud ja söödud, põranda tolmuimejaga üle tõmmatud ning duši alla lipsata, kui nad peaaegu meie juures juba olidki.

Et päev oli peaaegu lõunas ning õhtuks plaanitud teater, ei saanud ka ülejäänud osa sellest raisku lasta. Nii seadsime oma sammud M emaga Tallinna Kunstihoonesse "Köhlerist Subbini" kunstinäitusele. Juhuslikult sattusime sinna umbes samaks ajaks, mil hakkas ca tunnine Harry Liivranna ekskursioon. Mind hämmastas galeriisse kogunenud rahvahulk. Ekskursioonil osales sadakond inimest, kuigi Harry Liivrand oli oodanud sinna kõigest paarikümmet. See osutus üle ootuste populaarseks. Ja üle ootuste heaks. Päris ekskursiooni lõpuni me siiski jääda ei söandanud, sest poisid ootasid meid kõrval kohvikus. Vaatasin galerii seinu katvaid suurepäraseid taieseid ja imestasin, et see on kellegi erakogu. Uskumatu. Veel hämmastavam on oskus panna seda, mida näed, niisugusena paberile ning säilitada oma silme ees kaikunud vaadet terve igaviku. Joonistada ma ei oska. Kunsti kirjeldada veel vähem. Tahes tahtmata meenusid kunstiajaloo tunnid ja tol ajal nii mõttetuna tundunud infost oli mul kahju, et rohkem meelde polnud jäänud, kui üksikud kunstnikunimed ja mõned maalid. Leidsin isegi paar kunstnikku, kellest ma midagi kuulnud varem polnud. Tunnistan oma võhiklikkust. Galeriidesse võiksin ma edaspidi püüda tihedamini sattuda kui kord mõne aasta jooksul.

Et olime ammu rääkinud palju kõmu tekitanud näituse "Bodies revealed" külastamisest ja see pidi lõpuks maha võetama peale seda pühapäeva, oli meil praktiliselt viimane võimalus seda külastada. Olenemata soolasest piletihinnast (ilmselt esialgne hind kujundati selle järgi, et tehnoloogia ja töö, mida on kasutatud, on olnud üsna kallis, kuigi tuleb nentida, et mõningate eksponaatide puhul tekkis mul küll kahtlus, kas tegemist on ikka päris ehtsa detailiga mitte plastikust jäljendiga, lisaks oli kasutatud ilmselgelt mitte meie rassist inimesi, sest skeletid tundusid nii imepisikesed ja lühikesed, siis nüüd oleks hinda kummaline ka langetada, kui näitus ennast ilmselgelt on kordades juba tasa teeninud, pealegi on Euroopas igasugused muuseumipiletid üldjuhul veel kallimad, kuid eestlasena ei ole ma harjunud oma kodulinnas muuseumi pileti eest üle 100-kroonist hinda mitte maksma) tuleb nentida, et näitus oli päris hea. Arvestades meediakära ootasin sellest isegi enamat, kuid siiski päris pettuda ei tulnud. Meenutas jubedasti põhikooliaegseid mälestusi Tervishoiumuuseumist. Minu jaoks ilmselt kõige huvitavam osa oli nn loodete ruum. Kui raamatud (silme ette tulevad selged pildid bioloogiaõpikus olnud must-valgetest fotodest) ja vastrasestunud naised räägivad lootest esialgu kui konnakullesest, kes on olematu suuruse ning välimusega pigem konnakullese sarnased, siis need looted seal katseklaasides oli täiesti pisikesed inimesed. Juba 7-nädalane loode on täiesti inimese moodi. Paratamatult ei pääsenud ma mõttest, et 12-nädalane loode on juba päris suur ja välimuselt päris beebi, ent ometigi lubatakse siis veel viimase piirini aborti teha. Kui siiani tundus see mõte tänapäevaühiskonnas aktsepteeritav (põhjused, miks inimesed seda teevad, on ju nii erinevad ja vahel ei olegi ühtki teist mõistlikku väljapääsu, seda eriti nt olukorras, kus loode on raske puudega), sest nii väike rasedus ei paista veel kuskilt välja ja ilmselt peale südamepöörituse pole ka oluliselt tunda (et ma pole ise rase olnud, on mul seda raske ka võrrelda, võin üksnes kujutleda), siis tegelikkuses lõpetatakse ära ikkagi inimelu, pisikene inimene, kes on täiesti inimese moodi ja hakanud juba eksisteerima. Võigas mõte.

Õhtu lõppes meil "Evita" vaatamisega. Et Jõuluks pileteid muretsedes oli meie eesmärk peamiselt etenduse toimumispaik Nokia Kontserdimaja, sest keegi meist polnud seal veel käinud ja tahtsime mõlemad oma vanematele anda võimaluse seda külastada, siis valisime etenduste vahel, mis nii kuupäevaliselt kui asukohaliselt pakutav oli. Neid etendusi ei olnud just äraütlemata palju. Nii valisimegi üheks neist "Evita", kuigi ma korra kahtlesin, kas muusikali just vaadata viitsin. Õigemini M ema ja mina ilmselt viitsiksime, aga meespooltes polnud ma niivõrd kindel. Pealegi oleneb väga palju lavastajast. Evita loo enda kontseptiga olin ma enam-vähem tuttav, mitte küll päris detailideni. Ma polnud jõudnud eelnevalt muud vaadata, kui seda, et peasoas on Maarja-Liis Ilus. Seda suurem ja positiivsem oli minu üllatus kohata laval teise peaosalisena Vaiko Eplikut. Ma olin siiani oluliselt alahinnanud tema võimelisust osaleda muusikalis, veel enam ühe peaosalisena. Ta oli ootamatult hea. Maarja-Liis oli loomulikult ilus. Erakordselt sobilik mängitavasse osasse ning Marko Matverega suurepärane paar. Matvere osa laval ei olnud just väga suur, kuid aastaid on ta olnud juba üks mu lemmikuid. Kohe kuidagi ei saa ümber temast õhkuvast mehelikkusest. Mees suure M-tähega. Ma ei saa kuidagi mainimata jätta Maarja-Liisi laval kantud hästi-istuvaid kostüüme ja kleite: äärmiselt naiselik ja stiilne. Naiselikkust on tänapäeva teksapüksiühiskonnas vähevõitu ja ega ma isegi sellega hiilga. "Evita" oli väga tasemel. Tõeliselt hea etendus. Soovitan kindlasti võimalusel vaatama/kuulama minna.

Meil oli tõeliselt kultuurne laupäev. Pean tunnistama, et mulle meeldis see.

Palju õnne, E!

Kolmapäeva öö vastu neljapäeva nägin E-d unes. Hommikul ärgates mõtlesin, et pole teda ammu näinud. Pealegi on varsti tulemas Eurovisiooni eelhääletus, mida me kuidagi oleme sattunud enam-vähem ühes ja samas seltskonnas (tihtipeale E algatusel) koos vaatama. Neljapäeva õhtul enne tööpäeva lõppu avastasin telefonilt vastamata kõne E-lt.

E oli energiast pakatava häälega nagu ikka ning soovis pühapäeva õhtul kokku saada. Olenemata meie Hiiumaa plaanidest lootis ta mind sellegipoolest peale saarelt naasmist pühapäeva õhtul kindlasti koos A-ga kohata. Mu mõtteist käis korraks läbi, ehk on E kihlunud... või juba abiellunud?

Täna õhtul nägin E säravaid silmi (ja veel säravamat jumet). E oli just saabunud 2-nädalaselt puhkusereisilt Kuubast. Ja vahetult enne seda (30.01.2010) abiellunud. Kahekesi. Omaette. E.T.-st oli saanud E.J.

Mul on äraütlemata hea meel E pärast. Kõik on käinud äraütlemata kiiresti, aga kes oskabki öelda, kuidas peab olema? E on õnnelik. Silmnähtavalt. See on nii olnud kõik viimased ajad. Ma loodan, et see nii jääbki. E, palju õnne!

Weekend get-away: Brüssel

Kõik algas uusaasta ööl, kui taipasin, et L-l on vahetult enne sõbrapäeva juubel (ladina keeles pidi jubilae tähendama just nimelt 50. aastat) ning mõtlesin, mida talle kinkida. Kinkide tegemine sõpradele on alati keeruline, lähedastele ilmselt veelgi keerulisem ja välismaalastest sõpradele, keda sa pole ammu näinud... peadmurdev. Võibolla oleks hea kingitus üllatusena küllaminek?

Umbes nädalapäevad hiljem juhtusin vaatama ühe lennufirma kodulehte ja avastasin tavalisest soodsama piletihinna Euroopa pealinna just mulle vajaminevateks kuupäevadeks. Et pileteid oli vähe ja otsustada tuli kiiresti, polnud pikalt aega mõelda ega läbi rääkida ja üllatuse tegemise asemel helistasin kooskõlastamiseks otse L-le. Mõned tunnid hiljem olid piletid edukalt taskus ja nii reede kui esmaspäev vabaks küsitud.

Kingi leidmine ei olnud lihtsamate killast. Nädalapäevad varem istusime venna sünnipäeval ja nuputasime teistega koos, mida viia. Ühtäkki turgatasid mõtteisse Eesti rahvusmustriga papud. Idee heaks kiidetud, asusin otsima nende saamise võimalusi ja avastasin enda teel kaks takistust: L jalanumbri teadmatus ning võimaluse tellida üksnes internetipoest, kohaletoimetamisajaga ca 5 päeva. Aga mul oli neid papusid ilmtingimata juba 5. päeval vaja kohvrisse pakkida ja nendega koos kindlasti ära lennata. Sellest algas 3-päeva pikkune tihe meilivahetus rahvuspapude pakkujaga.

Kõigepealt püüdsin ma saada neilt infot, mis numbri ma papud siiski tellima peaks, sest kodulehel oli soovitus jalg kindlasti üle mõõta kuna nende papude numbrid ei pidavat päris standardile vastama. Seda mul aga teha võimalik polnud. Antud telefoninumbrile ei vastanud aga ka keegi pikalt. Lõpuks telefonis kättesaadud neiu ei osanud aga numbrit soovitada ja palus meili kirjutada. Mnjah.

Võtsin lõpuks number suuremad papud ning soovisin need ära tellida, nii et saaksin neile ise järele tulla. Meili lisasin ka kõik oma kontaktid. See aga ei sobinud pakkujale, paluti siiski teha internetitellimus. Mina aga ei olnud huvitatud maksma kulleritasu, kui ma papudele nagunii ise olen nõus kuhu ja kunas iganes järele tulema. Lõpuks tehti mulle selgeks, et neil papud on vaja ikkagi kuskilt laost kulleriga tellida ning tasust ma ei pääse, aga garanteerivad mulle papude kohalejõudmise hiljemalt neljapäeval. Mõeldud-tehtud.

Neljapäeva lõuna paiku helistas kuller ja teatas, et saavad papud tuua mulle kohale reede pärastlõunal. Aga meie lend läks juba siis! Ilmselgelt pakutu mulle ei sobinud. Nii õnnestuski mul lõpuks neid veenda, et tulen ise Pallasti tänaval asuvasse äriklienditeenindusse järele. Neljapäeva hilisõhtul papud kätte saanud, tundsin, kuidas ühe lahingu olin ma võitnud!

Õhtul koju jõudes kontrollisin korraks veel oma mailboksi ja avastasin sealt L teate, et Brüsselis sajab lund. Brüsselis tavaliselt ei saja lund. Brüsselis on tavaliselt talvel temperatuur nii +5 kuni 0 kraadi juures, aga mitte jahedam. Olin terve nädala jälginud ilmateadet, mõeldes, millised riided peaksin selga panema ja kaasa pakkima. Meil oli väljas umbes -12 kraadi. Nendel oli nädalapäevad hoidnud nii +5 peal. See on ca 17 kraadi soojem kui meil, järelikult soe ja mõnus. Nüüd oli seal ilmajaama teatel hoopis 5 kraadi külma. Vaatasin Brüsseli lennujaama kodulehte ning avastasin, et see oli suure külastatavuse tõttu suletud. Seal ilutses vaid silt, et tulenevalt ootamatust suurest lumesajust on paljud lennud ära jäetud ja mitmed hilinevad. Mind tabas kerge ärevushoog.

Olgugi, et lend oli reede pealelõunal, läks päev ikkagi kiireks. Oli vaja veel nii mõnedki asjad korda ajada, enne kui sai töötelefoni rahulikult välja lülitada ning mõtte suunata teisele lainele. Ajaliselt tundus kõik klappivat: Tourest, raamatupidajale dokumendid, T pass S-le, koju pakkima, suutäis süüa ja lennukile. Selleks kõigeks oli jäänud mõni tund.

Linnas oli hommikust saadik lund sadanud. Nagu ikka, halvas see suurema osa liiklusest nagu inimesed sõidaksid lumega esimest korda. Raadio pasundas järjest juhtunud liiklusõnnetustest. Olin napis veerand-tunnises ajahädas. Haarasin teepealt ette tellitud pitsa ja lippasin koju. Täpselt veerand tundi hiljem pitsa söödud-kott pakitud, tuli L meid peale võtma. Lennujaama jõudsime täpselt õigeks ajaks.

Et olime otsustanud reisida üksnes käsipagasiga, pidin kodus eelnevalt veidi mõtlema, kuidas ja mida kaasa pakkida. Kalevi kommikarp mahtus kotti kenasti, aga Vana Tallinna pidime ostma lennujaamast peale turvakontrolli läbimist.

Meie lend läks välja enam-vähem õigel ajal, ent Riiga hilines see ikka ca 20 minutit. Sealne lend läks juba välja oluliselt hiljem ning Brüsselis maandusime juba ca kolmveerandtunnise hilinemisega. Ma olen küll Brüsseli lennujaamas olnud varasemalt 2 korda, ent ilmselt sattusime uude terminali. Olime M-ga kõndinud juba jupp aega, kui mu pilk haaras meie paremale käele jääva värava numbri A-60. 60 väravat veel kõndida, enne kui oleme üldse jõudmas lennujaamast väljapoole... Sain esimest korda aru, miks on vaja jätta connecting-flighti puhul kahe lennu vahele üsna pikk aeg.

Pool tunnikest hiljem jõudsimegi saabuvate lendude alasse. Pilguga otsisin W-d. Tabasin temagi otsimas meid. Lehvitasin. Ei mingit reaktsiooni. Asusin teed tegema tema suunas. Ja tabasin alles siis tema äratundva pilgu - aastatega (viimati kohtusime 2006) olime mõlemad piisavalt palju muutunud, et üksteist mitte ära tunda. W-st oli saanud noor täiskasvanud mees.

L võttis meid kodu ukse peal vastu nagu vanasti. Peale selle, et paar kassi oli vahetunud ja paar juures (nüüd oli neil 7 kassi asemel 9) ning inimesed veidi, aga ainult veidi, vanemaks saanud, ei olnud midagi muutunud. Tundsin end nagu kodus. Äraütlemata hea meel oli neid kõiki taas näha!

Vahetult enne õhtusööki andsime L-le üle tema sünnipäevakingi. Ta oli üsna üllatunud, sest ilmselt ei oodanud erilist kinki veel lisaks. Papud istusid jalga valatult, nii et terve õhtu keeldus ta neid jalast võtmast ja lubas need kaasa pakkida oma puhkusreisile koos A-ga märtsi lõpus Kuubale. See oli nii armas.

Kui E-ga esimest korda Brüsselis käisime 2004. aastal, siis meie majutamiseks osteti 2 laatsareti stiilis välivoodit koos õhukeste õhku ise täisminevate madratsitega. Nagu selgus, polnud nad neid voodeid kasutanud peale meie külaskäiku kordagi. Nüüd oli taas põhjust voodid välja otsida ja ikka minu külaskäigu jaoks.

Teadsin juba ette, et laupäeval saame me liigutama end alles pärastlõunal. Nädalavahetuse hommikune pikk uni on nende peres traditsiooniks ja ega meilgi olnud midagi selle vastu, et end välja puhata. Sellegipoolest olin esimene, kes üles tõusis. Läksin kööki raamatut lugema, kuid mu plaan vaikselt seal istuda ja lugeda ei läinud mitte päris ootuspäraselt. Kaks noorimat kassi magasid keset köögilauda oma pesas. Vanem oranž isane kass istus aga köögi akna taga ning nõudis tuppa laskmist. Köögi aknani ma ei ulatunud. Keerasin aia ukse lukust lahti ning lasin kassi tuppa. Kõutsile hakkas kehtestama oma reegleid: kõigepealt ei sobinud talle see, et istusin laua otsas L koha peal, seejärel püüdis noored kiisud laualt minema kihutada. Va ülbik selline. Peale mõningast võimuvõitlust leidsime aga lahenduse, kus mina sain rahulikult laua ääres raamatut lugeda ning tema oma pesas magada. Vahepeal hiilis pisike must kiisu vaikselt mu raamatu ligi ja püüdis raamatu vahelt järjehoidjat ära varastada. Kätte sain ta.

Peale pikemat, nende peres nädalavahetuseti tavapärast hommikusööki (värsked võisaiad/croissantid vms pagaritooted) ja L kohvivalmistamise rituaali asusime end vaikselt linnapoole sättima. W sai meie giidiks.

Teel Brüsseli kesklinna poole avastasime palju väikseid väikelinna tänavaid, mis olid lumest puhastamata. W kurtis, et Belgial pidi lumetõrje soolavarud otsas olema. Oli arvestatud tavapärase kogusega, aga selle aasta talv polnud tavapärane. Nüüd oli vaja teha soola juurde muretsemiseks uus riigihange. Ja autojuhid pidid seniks hakkama saama suverehvidega lumisel tänaval. Arusaadav, miks paljud eelistasid sõita lumesajuga niivõrd vähe kui võimalik ja täpselt nii palju kui vajalik.

Parkisime auto Finnairi kontori lähistele parkimismajja, jalutasime mööda kontrastidega tänavat, kus ühel pool on Belgia riigipank (vabandage, kui eksin) ja teisel pool puruks pekstud akendega kontorihoone. Käisime raekoja platsis ning lamava naise kuju juures, keda puudutades saad midagi soovida ning soov väidetavalt ka täide läheb, linnamuuseumis pissiva poisi kostüüminäitust vaatamas ning muidugi pissiva poisi enda juures, aga ka Hiinalinnas ja mereandide restoranitänaval, mis paistis küll suletud olevat. Külastasime Metropoli hotelli luksuslikku kohvikut ning kirikut, kus kuningapere liikmeid laulatatakse. Jalutasime mööda pisikesi kõrvaltänavaid ja W juhtis meie tähelepanu kortermajade katustel asuvatele grüünedele ning trellitatud ustega suletud hubastele hoovikestele, kus võis leida nii kiige, grillimiskoha kui hulgaliselt jalgrattaid. Ühel sellisel tänaval tehti mingis majas remonti ning tänav oli täis träni äraviskamiseks üle tee asuvasse konteinerisse. Selle sama tänava peal istus korvtoolis suur kollane optimistliku näoilmega karu. W astus maja uksest sisse ja küsis, kas võib karu endale võtta. Saades jaatava vastuse, jätkus meie päev neljakesi.

Jalutasime neljakesi mööda linna, võtsime klaasikese õlut, käisime paaris poes ning autoski kinnitasime neljakesi turvavööd. Meie uus leitud sõber oli positiivne, tõmbas kahtlemata kõigi inimeste tähelepanu tänaval ja sobis W-le nagu valatult, ainult veidi napisõnaline. Õhtu lõpetas meie uus sõber kodus diivani peal. W lubas ta endale korterikaaslaseks võtta, kui lõpuks endale esimese üürikorteri leiab, kuhu kodust ära kolida.

Pühapäeval algas taas suurem lumesadu. Lund tuli taevast tihedalt väikeste helvestena. Meie esialgne plaan kuhugi Brüsselist teisele poole sõita ja vaadata mõnd teist linnakest, jäi katki. Ei olnud kuidi mõistlik ronida libedale puhastamata tänavale suverehvidega. Nii leppisimegi kokku, et W viib meid ära lennujaamas asuvasse Sheratoni hotelli ja aitab internetist osta rongipiletid, millega saame ise linnapeale minna. Püüdsin alates keskpäevast teha online check-ini, nagu Air Baltic seda nõuab, ent tulutult. Kuni kella 15ni seda teha ei õnnestunud ja peale seda mul arvutile ligipääs puudus. Lennujaamas kohapeal sai check-ini teha alles hommikul enne lendu, nii et pidime kohal olema varakult. Niipalju siis interneti mugavustest.

Tõepoolest, hotelli koduleht ei valetanud. See on ainuke hotell lennujaama territooriumil ning ülejäänud nö lennujaama hotellid asuvad kilomeetrite kaugusel. Hotelli peasissepääsust kuni reisijate terminalini on kodulehe väitel täpselt 39 sammu. Reaalsuses asubki Sheraton lennujaamast täpselt üle tänava. 39 sammu on üsna täpselt öeldud.

Viskasime oma asjad hotellituppa ära ning sõitsime rongiga Brüsseli kesklinna tagasi. Et meil polnud ühtki kaarti, hakkasime kõndima suvalises suunas. W oli ennist öelnud, et keskjaam asub raekoja platsist mõne minuti jalutuskäigu kaugusel. Kui olime M-ga jalutanud juba ca tunnikese jagu ning sattunud pigem ainult kaugemale mitte-turisti tsooni, hakkasin otsima silte, mis meid lähemale raekoja platsile juhataks. Aeg-ajalt vilksatas majade vahel eemal kaigumas raekoja torn, mille otsas kuldne mehike. See saigi meie teeviidaks.

Olgugi, et me ei jõudnud kohe raekoja platsile (olime seal ju eelminegi päev käinud), siis nägime palju seda piirkonda, mida turist ilmselt kunagi ei näe. Tavalisi kortermaju ja tavalisi inimesi. Tavalisi poekesi ning kunstiateljeede vaateaknaid.

Kui olime raekoja platsile tagasi jõudnud, tegime seal asuvast linnakaardist fotokaga mõned pildid, et meil oleks võimalus vähemasti kaarti vaadata siis, kui seda soovime ja tunneme end eksinud olevat. Hiljem avastasime, et keskjaam on tõesti raekoja platsile äärmiselt lähedal. Peale mõningast ekslemist ja taas sattumist tuttavatesse kohtadesse hakkas linn juba veidi ilmet võtma ja selgemaks saama. Brüsseli vanalinn on tegelikult väike ja üsna lihtne.

Asusime otsima söögikohta, kus mõnusasti õhtust kahekesi süüa. Oli ju ikkagi Valentini päev. Minu suureks sooviks oli süüa kas aasia toitu, rahvusroaks olevaid karpe koos friikartulitega (ärge laske end eksitada inglise keelsest nimest French Fries, tegelikkuses on friikartulid välja mõeldud belglaste poolt) või mereande, sest Prantsusmaa kogemusele toetudes olin kindel, et sealsed mereannid maitsevad hästi, on värsked ja hoopis midagi muud kui Eestis. Ja ma ei pidanud pettuma.

Sattusime ilmselgelt turisti lõksu, kuid tegelikkuses see mind ei häirinud. Tõenäoliselt on söögikohtade hinnad enam-vähem sarnased igal pool, lisaks polnud meil aimugi, kus mujal asuvad head ja mõistlikud restoranid ning eelmisel päeval nähtud restoranitänavat me enam kahekesi leida ei suutnud. Istusime restorani maha ja nautisime mereanni paellat koos majaveini ja mulliveega. Ilmeliselt hea ja täitev õhtusöök, ent tuleb ka nentida, et ilmselt kalleim 1-käiguline, mida ma siiani söönud olen. Kahe peale oli arve 112 eurot. Aga vähk, vähisõrad, kahed erinevad karbid ja kalmaarid olid ilmselgelt seda väärt. Oskab keegi soovitada Tallinnas mõnda head mereannirestorani? Võrdleks meeleldi nii hindu kui maitset.

Kui lõpuks raudteejaama tagasi jõudsime, lõid mu päkad tuld. Tundsin, kuidas ei suuda enam kuigi pikalt kõndida. Omaenese tarkusest olin jalga pannud pika säärega kõrgete kontsadega saapad, mis kahtlemata reisil olles polnud kõige parem idee, kuigi ma nägin nendega enda meelest üsna hea välja. Järgmine kord tuletage mulle meelde, et reisile ei tasu võtta ainsateks jalatsiteks kõrge kontsaga jalavarje.

Esmaspäeva hommikul alustasime tagasiteed Eestissse. Meile pidi jääma kahe lennu vahele Riias ca 6 tundi (et lend Riiga hilines taas omajagu, siis teoreetiliselt oli meil isegi vähem aega, ent lend Tallinnasse hilines omajagu samuti, nii et tegi enam-vähem sama välja), mille olin mõtteis planeerinud linna peal jalutamiseks.

Riia lennujaama jõudnud, otsisime üles pagasihoiu, kuhu jätsime oma kohvrid-kotid päevaseks ajaks, et neid mitte tüütult mööda linna endaga kaasa vedada. Jõudsime pagasihoidu napilt enne nende lõunapausi (müntidega pagasikappidest pole Riia lennujaamas mõtet unistada). Sõitsime linnaliinibussiga kesklinna ja hakkasime otsima söögikohta, kus lõunatada. Nii kui olime bussist välja saanud, pahvatas külm õhk äkitselt näkku. Õhk oli nii niiske ja jahe, et külm tungis läbi riiete, naha ja liha otse kontideni. Lisaks valitses Riia tänavatel isegi suurem kaos kui kuskil mujal seni nähtud. Kõnniteedelt oli lumi sisuliselt koristamata. Sai kõndida vaid mööda kitsast lumepudrust rada. Kontsade ja valutavate päkkadega üsna tüütu. Nii otsustasimegi peale Jaapani restoranis söömas käimist naasta peale lühikest jalutuskläiku hoopis tagasi lennujaama.

Lennujaamas saanud kätte oma pagasi pagasihoiust, mõtlesime läbida turvakontrolli ning istuda maha kuhugi oma lennu värava lähistele, et seal järgnevad 4 tundi raamatut lugeda. Midagi muud seal teha nagunii ei olnud. Siinkohal on mul siiras hea meel, et olin palunud Brüsseli lennujaamas hommikul check-ini teha ära meie mõlemale lennule. Vastasel juhul pidanuks me ootama ilmselt ca 2-3 tundi lennujaama kõige igavamas osas kuniks saanuks check-ini minna tegema.

Turvakontrolli töötajad vaatasid meid küll kergelt umbusklikult, et nii mitu tundi enne lennu väljumist soovime siseneda juba turvatsooni, aga mis seal ikka. Kui Brüsseli lennujaamas turvakontrolli läbides tõmmati mind rivist kõrvale ja metallidetektoriga tehti lisakontroll (sama juhtus ka 2004, kui turvatöötajad püüdsid selgeks teha, kas mul õnnestuks oma suvekingast kingsepa kontsapleki kinnihoidmiseks paigaldatud nael kätte saada ja sellega kedagi rünnata või mitte), siis sama juhtus ka Riia lennujaamas. Iseenesest see mind ei häirinud, küll aga tundsin end tõelise blondiinina, kui keset metallidetektoriga lisakontrolli läbiviimist meenus mulle, et eurode ja lattide mitte segi ajamiseks, olin läti raha mündid libistanud teksade tagataskusse. Seal nad olid siiani. Vabandasin ja turvatöötaja lasi mind muige saatel edasi minna.

Riia lennujaam on üsna pisike. Veidi suurem kui Tallinna oma, aga sellegipoolest üsna tibatilluke võrreldes muude Euroopa lennujaamadega. Ent lätlased on ikka lätlased. Lennujaama katus tilgub paljudest kohtadest läbi. Pea igal sammul haarab pilk kuskil pesukaussi või plastämbrit, halvemal juhul maha asetatud ajalehepabereid, millele laest vesi tilgub. Enne kui lennujaama terminalis istet võtad, peab alati kontrollima, ega pole lootust laest vett kraevahele saada. Lisaks koonerdavad nad ka lennujaamas kütmisega. Meie lennuk pidi minema pisikesest terminalist, mis asus teistest tiba allpool (et lendasime väikese lennukiga, tuli õuest läbi jalutada). Mitmed tunnid seal istuda ja raamatut lugeda polekski olnud kuigi ebamugav, kui õhu temperatuur oleks olnud normaalne. Mõne tunniga puges seal aga külm nii kontidesse, et hambaplagin oli suhteliselt vältimatu.

Lennukile minekul vahetati piletikontrollis meie lennupiletid välja. Brüsseli lennujaamas oli meid paigutatud ritta nr 15, aga lennukis oli kokku vaid 14 rida. Et lennukites üldjuhul on 13. rida puudu, nagu ka hotellides 13. tuba, siis vabade kohtade olemasolul vahetasime end ritta nr 12. Kojulend sai alata.

Olenemata hiljaks jäänud ka viimasest lennust, maandusime lõpuks õnnelikult Tallinna lennujaamas. L oli meid juba ootamas.

Võõras lahing

Võideldes lahingut,

mis määratud luhtuma.

Võideldes võõrast lahingut,

sõdides sõditud sõda.

Kaotades hukule määratud,

võiduta uhkuse kaotatud.

Hinge süngelt rusumas

karjuv ebaõiglus.

Ja peale seda kõike

algab uus päev.

Kõik möödub

nagu ennegi.

Aga sina?

Tuli hõõgumas tuha all.

Harjuda karjuva valega,

valetada harjudes tavaga,

karjuda tava valele?

Kas peab - leppima?

_________________

Täna oli raske päev. Emotsionaalselt kurnav töönädal on lõpuks läbi.

Masturbatsioon on kasulikum kui seks

Mulle viidati täna Delfi naistelehe artiklile, millest kujunes väike arutelu, millest kopeerin oma blogisse ainult endapoolse jutulõigu:

"Kui plaanile kindlaks jääd ja seksid näiteks kuu aega järjest iga päev ja seejuures eri asendeis, siis põletad kuu ajaga 4780 kalorit, mis on ühe suure sandwichi ja pudelitäie veini jagu."

P: Aga see tähendab, et saledaks jäämiseks ongi kogu kuu aja toit sandwich ja pudel veini? :D

Artiklist: "... 30-minutiline masturbatsioon võib põletada 100-150 kalorit."

P: hmm, päris põnev sport ;)

Ja lisaks sellele: "... ühe orgasmiga võid põletada 60-100 kalorit."

P: ehk siis ühe masturbatsiooniga on garanteeritud ca 250 kalori põletamine? Ma ikkagi eeldan, et nad räägivad kilokaloritest, mitte lihtsalt kaloritest. Hmm, a kui masturbeerida kuu aega järjest iga päev (250 kalorit x 30 päeva), on see 7500 kalorit, mis on oluliselt suurem kogus kui seksiga.

Järeldus: masturbatsioon on kasulikum kui seks :D

Otsused

Kohutavalt raske on otsustada midagi, mis võib muuta su elu kapitaalselt. Ei ole ühtki garantiid, et tehtud otsus oli õige ja veel enam, mõne aja möödudes, et on võimalik edasi minna sama hästi kui varem. Samas - jänes šampust ei joo.

Eelmise aasta sügisel hakkasin unistama. Mitmeid, suuri ja väga erinevaid unistusi. Omavahel isegi üsna vastukäivaid. Ja neist nii mõnedki on hetkel ükses õhus ja ootel teiste unistuste ja otsuste taga. Kui ei vii täide ühte unistust, siis ilmselt viin teise. Ja unistama peab - ilma selleta jõuab elus harva edasi.

Nädal tagasi sain meilboksi ühe veidi erutava kirja. Lugesin seda ühtepidi ja teistpidi, kuid ei suutnud otsustada, mida sellega peale hakata. Positiivne vastus tähendanuks teatavat riski, ebakindlust, võibolla ka muutusi igapäevaelus tulevikus, küsimusele vastamist, kuidas ma hakkama saan, mõningate unistuste ja plaanide ärajätmist või edasi lükkamist. Palju, millest loobuda ja kas tasukski riskida? Täna võtsin südame rindu ja tegin enda jaoks otsuse. Otsuse loobuda võimalusest ja järgida esialgset plaani.

Ehk on aasta lõpuks aasta alguses tehtud otsustega süda ikkagi rahul?

Dear Nokia, I give up, you won

Avastasin üllatusega, et uus aasta on saabunud. See ühtlasi tähendab, et minu kalendermärkmik sai nädal aega tagasi läbi. Sestap olen püüdnud olulisimaid asju märkida üles kas telefoni või Outlooki kalendrisse. Täna püüdsin neid omavahel taaskord sünkroniseerida, et info oleks täpne ja adekvaatne. Ebaõnnestunult.

Märkasin seda juba varem, et vahetevahel ei sünkrooni telefon sõnumeid arvutiga ära. Aga et mõnesaja kontakti asemel leiab arvuti vaid 43 ning kalendrit ei leia enam üldse...? Mu telefon ei armastanud peale kahte korda garantiis käiku Opera browserit Interneti jaoks. Nüüd aga ei tööta enam tavaline nett ka...

Oh jah. Kas tõesti tuleb mul alla vanduda?

Jõulustress

Nädalapäevad tagasi pühapäev vastu esmaspäeva vähkresin öösel voodis ega saanud kuidagi normaalselt magada. Üks mõte kummitas peas teise järel. Küll ärkasin selle peale, mis tööl veel tegemata ja küll sellele, mis kingid veel ostmata. Mind oli tabanud sõna otseses mõttes Jõulustress.

Esmaspäeval tööl püüdsin järjekorda panna kõige tähtsamad ja kiiremad asjad, mida ei saanud enam edasi lükata ja tuli kindlasti enne Jõule ära teha, arvestades, et ma enne 04. jaanuari tööle nagunii ei naase. Esmaspäeva lõuna ajal hakkan veidi muretsema töötajate jõulukinkide pärast. Kingid ise on küll kohale toodud nädalapäevad varem, aga kinkepakendid pole endiselt veel saabunud. Kinkide pakkimiseks on meil jäänud loetud tunnid ja järgmisel hommikul tahaksime neid juba jagama hakata teatega, et päkapikud on meie kontorit külastanud ja peaaegu kõigile midagi jätnud. Endiselt on lahendamata minu dilemma: kinke on vähem kui tegelikke töötajaid, sest tellisin neid küll enda arust varuga, kuid oktoobrikuu töötajate arvu seisuga, mis on ilmselgelt detsembriks omajagu tõusnud. Keda jätta ilma?

Lõpuks poole viie ajal õhtul saabuvad kinkekotid. Hingan kergendatult. Mõni minut peale viite leiab M, et tal on lahkumiseni veel veidi aega ja hakkab kinke pakkima. Avastame, et kinkekotid on toodud vales mõõdus ning kink sinna kuidagi sisse ei mahu. Püüan helistada tarnijale, aga ei saa teda kätte. Teha pole midagi. Õhtul peale sugulastega kinos käimist avastan telefonilt vastamata kõne tarnijalt. Püüan tagasi helistada, aga edutult.

21. detsembril oli maha tulnud päeva jooksul korralik lumi. Nagu ikka, halvab see liikluse korralikult, justkui keegi poleks kunagi varem lumega sõitnud. Kummaline, et igal aastal lumi ikkagi inimeste jaoks nii ootamatult tuleb, kuigi valgeid Jõule ootavad ja loodavad kõik. Olgugi, et olen kino piletid muretsenud läbi suure vaeva (millegipärast õnnestus Internetist piletite ostmine alles kolmandal katsel) õhtul poole seitsmeks ja hakkame autoga minu kontori juurest liikuma kella kuue ajal umbes kilomeetri kaugusel olevasse uude kinno, jääme filmi algusest ilma ja ca 20 minutit hiljaks: linnas on nii meeletud ummikud, et jala oleks tõepoolest kiiremini saanud.

Teisipäeva hommikul tõden hirmuga, et mul on endiselt puudu veel osad jõulukingid, kuid selleks hetkeks on mulle juba enam-vähem selge, mida ma kellelegi kinkida tahan. Ilmselge on ka see, et olen kohutavas ajahädas. Suurtest plaanitud tööülesannetest ei ole veel midagi tehtud. Pika hommikuse koosoleku ajal saabuvad siiski õiges suuruses kinkekotid ning M saab vaikselt pakkima hakata. M on suutnud ka organiseerida meie tuppa alkoholivaba glögiga suure termose ja kasti mandariine kõikidele kingisaajatele pakkumiseks. Nagu päris :) M on olnud äraütlemata tubli! Pakime kinke pool päeva ja suudan sel ajal korduvalt kinkekottidega endale kätte lõigata - tõeline siidikäpp! Lõpuks kell 14 oleme omadega niipalju valmis, et saame hakata päkapikkude esindajaid mängima ja inimestelt salme paki eest sisse nõudma. Üllataval kombel ei saanud ma kingi kohta ühtegi negatiivset kommentaari.

Tesisipäeva õhtul oleme planeerinud Jõuluõhtu ja kinkide vahetamise pereseltsis. Peale tööd ja enne Jõuluõhtut tuleb mul veel muretseda üks kink, toimetada kohale kott koeratoitu ja pakkida ülejäänud veel pakkimata kingid. Jääme vanemate juurde napilt pool tundi hiljaks, kuid olen ema ette hoiatanud ja vend saabub umbes samal ajal. Õhtu on mõnusalt pingevaba. Viimase asjana enne koju jõudmist toimetame kohale veel viimase koeratoidu tellimuse. Nii, nüüd peaks selleks aastaks olema kõik - ühtegi uut tellimust kuskil õhus enam ei ripu. Ja siis, hilisõhtul, heliseb telefon...

Kolmapäev on poolik päev. Ma olen ammu loobunud mõttest jõuda tööl valmis vajalike suurte asjadega. Pigem pean plaani osa tööd, mis võimalik, saarele kaasa võtta ja peale Jõule teha. Oleme kokku leppinud, et mängime päkapikke ka meie firma teistes üksustes just kolmapäeval. Kuigi tööpäev lõppeb kell 14, saame viimased pakid jagatud alles kella poole kolme ajal. Peale tööpäeva tuleb mul veel kokku saada sõbrannaga, et tema kink üle anda, lisaks M sugulastega, et neile tagastada kuuluv vara, pakkida asjad, käia poes ja muretseda suure soomusega kala ning tagastada sõbrale tema kaaslase talvepüksid, mis peale jalutuskäiku Vabaõhumuuseumis meile ununeisd. M on jõudnud vahepeal toimetada kohale veel ühe tellimuse, anda eilsele tellijale üle ununenud kalendri ja vahetada mu vennaga jõululeib konjaki vastu. Ja siis polegi muud, kui võtta peale sõbranna ja jõuda poole üheksasele laevale, et sellega saarele sõita. Tundub ju lihtne?

Päeval selgub, et peame ilmselt kiirustama kaks tundi varasemale laevale, sest jääolude tõttu pooleüheksast laeva, millele oleme juba paar kuud tagasi pileti ostnud, ei lähe. Mitte, et laevafirmast keegi meid sellest teavitanud oleks, kuigi neil on olemas nii meiliaadress kui telefoni number. See tähendab, et pean kaks tundi kiiremini suutma kõiki asju teha. Logistika tuleb ümber korraldada.

Jõuan teha kiire kohvi M sugulaste juures kella kolme ajal kuniks M kohale jõuab, otsida üles sõbranna Raekojaplatsilt, teda kiiresti kallistada ja jõulukingi pihku suruda, edasi kihutame koju asju pakkima, mina autos samal ajal paaniliselt sõbra numbrit valides, et püksid üle anda, aga lootusetult teda mitte tabades. Oleme takerdunud väiksesse ummikusse ja arvestades jõuluhullust, pole poeskäik kuidagi võimalik. Helistan töökaaslasele ja palun teda toidupoest läbi lipata ja meile suure soomusega kala osta. 15 minutit hiljem oleme kodus ja pakime asju, ka selleks on meil napilt veerand tundi. Ruttame autoga läbi tiheneva lumesaju Õismäele, haaran kolleegilt kala, teen kiire arvelduse, palun tal oma kätte võtta sõbra tüdruku püksid ja tänan teda kodust võetud pudeli valge veiniga. Tõeline Jõulude päästja! Lippame veel Nõmmelt läbi kokkulepitult igaüks panemas ja haaramas, mida vaja. Poolteist minutit hiljem oleme sõbranna ukse taga ja tuhisemas 100 km eemal asuvasse sadamasse. Logistika toimis.

Jõuamegi kaks tundi varasemale laevale. Räägitakse jutte, et jääolud on hullemaks muutunud ning hilisemaid laevu ei lähegi. Hingan kergendatult. Kõik vajalik sai tehtud ja nüüd on aeg maha võtmiseks. Puhkus. Jõulud!

Motivatsioonilauseid

"Mul on 3-toaline korter. Ma panen ühe poisi ühte ja teise teise tuppa elama."1

"Kõik ilusad tüdrukud on Kellyd."2

"Kui sa tahad ausat arvamust, küsi delfiini käest."3

"Mida sa nohised? Enda arust helistasin sulle, aga sattusin siili otsa. Noh, siilike?"4

"Anna eelarvet, pärismaalased on rahutud!"5

"Ma alustan kõigepealt sellest, mis on tegemata."6

"H sai viimasel tööpäeval teada, et ametlik tööpäev kestab kella viieni. Irooniline, mis?" 18.12.2009 kell 17:02. 7

"Enamus asjadega on nii, et kõigepealt tuleb magada ja siis võib otsustada, mis edasi saab."8
______________
Ülalolevad laused on rebitud välja kontekstist. Veidi selgitusi:
1: järelmärkus 01.12.09 blogisissekandele nunnude kolleegide kohta ja võimaluse oma elu ühildamiseks nendega, niimoodi, et kõik, ka praegune kaaslane, korraga ellu ära mahuks.
2: inspireerituna vestlusest "Päästja koolikell" sarja teemal, kuidas Ameerika sarjades on kõik ilusad tüdrukud alati Kellyd.
3: väidetavalt pidid delfiinid nägema inimesi röntgenvaates. Ehk siis, kui naine veel ise ei tea oma rasedusest, delfiin juba näeb. Aga see tähendab ka, et delfiin näeb, kui inimesel on tervis käest ära ja inimene ise on õnnelik ja sellest veel midagi ei tea, aga delfiin mõtleb, et maha kandmisele...
4: kolleeg helistas teisele kolleegile, kes telefoniotsas ainult nohises ega ühtegi sõna ei lausunud. Peale nohisemise siilid ka turtsuvad. Noh, siilike, millal turtsuma hakkad?
5: ühel hommikul tormab sisse meie kabinetti üsna stoiliselt rahuliku näoga peraamatupidaja, kes pigem on korralikkus, viisakus ja rahulikkus ise kõikide võõraste silmade all. Väga rahulikul, tasakaalukal ja vastuvaidlemist mittesallival häälel teatab ta üle kabineti, et pärismaalased on rahutud ja kohe on eelarvet vaja. Alates sellest hetkest saab meie firma "2. korrus" endale heatahtliku ja sõbraliku hüüdnime pärismaalased.
6: keset kaost oma töölaual ohkan sügavalt ja teatan kolleegidele, et alustan kõigepealt sellest, mis tegemata. Hetkeks on kabinetis täielik vaikus ja siis purskuvad kolleegid täielikult naerma: nimelt millest siis alustada, kui KÕIK on tegemata?
7: kolleeg, kes meiega oli aastakese töötanud, otsustas lahkuda ennast täiendama. Tegemist on inimesega, kes viimase aasta jooksul on olnud peaaegu alati tööl olemas, kui vaja ning teinud ilmatuma pikki tööpäevi. Ringkäigulehte tehes oma viimase tööpäeva lõpul imestab ta paar minutit peale kella 17, et IT osakond on juba lahkunud: kuidas nii vara? Ja meie saime kõhutäie naerda, et vaeseke sai oma viimasel tööpäeval teada, et ametlik tööpäev lõppeb meie kontoripoolel kell viis.
8: tegemist on planeerimatu reede õhtuga. Juhe on nii mul kui sõpradel totaalselt koos ja otsustame välja mõelda, mida õhtuga pihta hakata. Kui pakun välja Skypes ühe variandina filmi vaadata ja teisena lauamänge mängida koos mõnusa koguse alkoholiga, tuleb peale väikest mõttepausi sõbralt põhjapanev lause. Sellega on kõik otsustatud. Ei, me ei maga, vaid sedakorda mängime lauamänge, vaatame filmi ja teeme kõik koos mõned dringid. Alles siis tuleb öö. Siivsas mõttes :)

Tänane motivatsioonilause personaliosakonna tahvlilt:
"Ta on nii armas poiss, et ma võtaks ta koju kaasa kui saaks!"

Kui koeral on köha...

...võib see maksma minna väikese varanduse. Meile on see maksma läinud hetkel ca 3,5 tuhat krooni. Poleks uskunud, et ravimid on nii paganama kallid, lisaks visiiditasud ja uuringud. Ning tegu on üksnes köhaga. Inimesena olen nii harjunud ravikindlustuse ja haigekassaga. Kui eraarstil käies tuleb maksta visiidi eest mõnisada krooni, tundub see röövimisena. Tuhandete peale pole ma isegi mõelnud mitte... Seda enam köha ravimise eest.

T-l tekkis esimene köha umbes kaks kuud tagasi. Ma polnud varem kuulnud, kuidas koerad köhivad, aga siin ei olnud eriti kahtlust. Püüdsime M soovitusel saada esialgu üle toidulisanditega: kalaõli ja piimhappebakterite kapslid. Esialgu tundus, et aitaski. Paar nädalat hiljem hakkasid köhatused tagasi tulema kuniks asi hakkas päris koledaks minema. Käisime arstil, T sai köhasiirupi. Kui esimestel päevadel tundus, et asi hakkas taanduma, läks mõni päev hiljem köha juba väljakannatamatuks. Edasi järgnesid antibiootikumid. Aga köha läks aina hullemaks.

Köhahood muutusid lõpuks väljakannatamatuks. Eriti öösiti. Ärkasin korduvalt ja kuulasin 20-minutilisi köhahooge. Istusin või lamasin öösel ta kõrval põrandal ja püüdsin teda rahustada, et saaksime mõlemad uuesti uinuda. Ja öelge siis, et koera kasvatamine on lihtne...

Otsime meest! Tingimus: nimi Nõmmiste. Välimus ja iseloom pole olulised

Selliseid asju juhtub tavaliselt Hollywoodi filmis, kui ärgatakse räige pohmakaga sõrmus sõrmes, teadmata, kellega sõrmus end liidab. Päris elus selliseid asju tavaliselt ei juhtu.

Täna hommikul sai M unise peaga suure üllatuse. Paar kolleegi astusid varahommikul kabinetist läbi ja hakkasid torti nõudma M abiellumise puhul. M tegi suured silmad, ise midagi asjast teadmata. Kolleegid olid vaadanud tänase seminari nimekirja ning avastanud osalejate hulgast M nime uue perekonnanimega Nõmmiste*. Selge, järelikult vahepeal salaja abiellunud.

M ei tunne ühtegi Nõmmistet. Veel.

Nii ongi täna terve päeva M figureerinud Nõmmiste nime all. Nüüd tuleb vaid tuvastada see meesterahvas, kellega ta salaja on öösel paari pandud ;)
______________
* Sellised asjad juhtuvad, kui kolleeg kiirustades ja väsinud peaga teisi kolleege seminarile registreerib ja eiteakust vale perekonnanime ütleb, sest õige ei tulnud meelde ja see tundus kõlavat.

Kui panna pirukasse muna...

Üleüldiselt pean ma end normaalseks kokkajaks. Mulle meeldib katsetada ja eksperimenteerida. Üldjuhul tulevad neist situatsioonidest välja ka söödavad asjad.

Kunagi ammu, ma arvan, ligi 10 aastat tagasi, kui poelettidele ilmusid esimesed valmistainaste segud, millele tuli juurde lisada üksnes vett või hädapärast ka õli, siis sai neid ka katsetatud. Pannkoogitaignast ei saanud pannkooke, vaid tallanahku. Peale seda olen ma loobunud nende kasutamisest ja teen kõik taignad algusest lõpuni ise. Kuni selle reedeni.

Et kolmapäeval A juures muffinid maitsesid täiesti normaalselt ja valmis muffinitaignasegu kasutamine ei paistnud olevat raketiteadus, siis otsustasin aja kokkuhoiumõttes reede õhtul katsetada pitsapõhja pulbrit. Lootusetult edutult. Tegin kõrvale uue pärmitaigna, ent kui see lõpuks kerkinud, olin suutnud juba olemasoleva üllitise pitsapõhjana ära kasutada. Rohkem ma valmis pulbrit katsetada ei kavatse.

Pärmitaignasse unustasin kiiruga lisamata aga õli ja soola, mistõttu kippus see igale poole kinni jääma ja olema üsna mageda maitsega. Kapsa plaadipiruka alla ajas see aga asja sellegipoolest ära.

Nüüd võtan ma mütsi maha nende ees, kes pärmitaigna ise valmis teevad ja sellest suudavad edukalt veel ka väikesed (nt viineri) pirukad vorpida. Mul on arenemisruumi.

Nädalavahetuse idüll

Kui õhtu läheb nii, nagu plaanitud ja järgmisel päeval pole kahetseda midagi isegi siis, kui enesetunne on nagu seedekulglast läbi käinud õunamoosil, on tulemus parim. Kui nädalapäevad tagasi ajas Hollywoodis käik mulle totaalse kassi peale, siis reede õhtu oli lihtsalt suurepärane. Eneselegi üllatavalt rahulolev väljanägemine, restoranis käik, väiksed dringid, pöörane pidu varajaste hommikutundideni ööklubis ning koju laekumine omasse kaissu - mida veel võiks tahta?

Tüdrukud, tore oli, teinekordki, ausalt!

Klienditoe absurdsus

Mõni päev tagasi meenus mulle, et kunagi omasin meiliaadressi, mida ma pole juba aastaid kasutanud. Huvist, kas see veel alles on, püüdsin sisse logida, kuid see ebaõnnestus. Samas sinna kirja saates ei tulnud vastust, et meilboksi ei eksisteeriks. See tegi mind uudishimulikuks.

Asusin pikemasse kirjavahetusse tolle teenusepakkuja klienditoega, püüdes neile selgitada oma muret ning mure tausta. Samuti ka seda, et olen nendega samal teemal mõni aasta tagasi suhelnud, kuid teiselt meiliaadressilt, ent seda meiliaadressi enam ei eksisteeri, mistõttu on mul võimatu neile ka tollast kirjavahetust edastada. Nende alternatiiviks pakutud parooli meeldetuletus tellida mobiilile ei toimi minu puhul samuti, sest antud meilikontoga polnud ma sidunud ühtki telefoninumbrit või kui isegi olin seda kunagi teinud, siis seda numbrit mul juba ammu ei eksisteeri.

Tundus, et asjad võivad hakata juba liikuma. Seda enam, et ma teadsin ka meiliaadressi kasutajanime, mis erineb veidi aadressist endast, ning ka parooli, mida kunagi antud meilboksi jaoks kasutasin.

Põnevamaks läks aga olukord siis, kui klienditugi taaskord mulle kirjutas ning soovis, et avaldaksin neile meiliaadressid, kelledelt peaksid olema mu meilboksis kirjad, et nad võiksid tuvastada minu omaniku oleku meilboksile. Vabandage väga, aga kui ma pole antud meilboksile viimased paar aastat ligi pääsenud ega kasutanud, siis kuidas ma peaksin teadma, kes mulle vahepeal kirjutanud on?

Mehe ja naise mõtteviis

Situatsioon: sinu poole pöördub keegi, kes räägib, et kellelgi teisel on mingi probleem.

Naine mõtleb: huvitav, kas ta räägib endast ja väidab, et see on keegi teine? Kui see on keegi teine, kas ma tunnen seda inimest? Ega see ometi minuga kuidagi seotud pole?

Mees mõtleb: ta sõbrannal on probleem. See ei ole minu probleem. Las ta räägib, kui ta just peab... See võiks mind huvitada ainult siis, kui see on loogiline, põhjendatav ja tõendatav. Punkt.

Reede õhtul peale mõtet muuta maailma suutis E mind kuidagi pehmeks rääkida väljamineku suhtes. Nö klassikalises mõttes polnud ma väljas käinud üsna kaua. Lausa nii kaua, et ma ei suudagi koheselt meenutada, millal sai võetud viimati linnas dringid ja peale seda klubitatud. Töökaaslase sünnipäeval vist... kevadel?

Sattusime Hollywoodi. Kunagi ülikooli esimesel kursusel sai seal käidud omajagu. Vahel isegi mitu korda nädalas. Sisuliselt peale 2. kursust ma sinna ilmselt jõudnud vist polegi. Mitte, et ma sellest puudust tunnen, ent seda, et kohta enam ei tunne, taipasin, kui ei suutnud meenutada isegi tualeti asukohta.

Ma ei tea, kes vahepeal muutunud on, kas inimesed või mina. Tundsin end seal tõelise vanuri ja tulnukana. Õudne. Päriselt ka. Nii suures koguses rummi ilmselt pole olemas, et võinuks end õdusaks juua.

Lisaks ma ei mõista, miks inimesed end niimoodi riidesse panevad (võibolla oli asi konkreetses peos?). Mingi enesekriitika väljanägemise kohapealt võiks ju ikkagi olla: mis sobib ja mis üldse ei sünni selga panna. Ja veel enam: kõikide maailma riiete seast on välja valitud just selline kooslus...

NB! Järgmisel nädalal muretseda koju peegel, kust on võimalik end näha pealaest jalatallani.

Uued personali vähendamistehnikad*

Kuidas valida masu tingimustes personali hulgast, keda ära saata, kui ühtegi head valikut enam järgi pole?

Alternatiiviks loosi tõmbamisele võib riputada seinale noolemängu inimeste fotodega ja pimesi noolt visata. Kes sai pihta, on väljas. Looduslik valik.*

_________
*idee autor M. Eelolevat mitte võtta tõena, pigem jätkuks sarkastilisele mõttelennule uute värbamistehnikate juurde.

+ vs -

Kui ainult 2/3 mu elust on positiivne*, siis kas see teeb minust negatiivse inimese?
___________
*viidates kõrvaltulbas olevale 60 + ja 40 - kategoorias olevale kirjutisele.

Pipardab

Käekott pipardab. Sõna otseses mõttes. Ja ilmselt tema omanik ka.

Ma kandsin käekotis kaasas väikest soola ja pipra topsi. Nädalavahetusel on kogemata kuidagi pipra tops kotis märkamatult lahti läinud. Nüüd on terve käekoti sisu pipart täis. Ka kõige väiksemad praod. Käekott pipardab.

A. soovitas selle peale, et võiks anda kellelegi käekotti nuusutada, nagu midagi lõhnaks seal sees imelikult. Las nuusutavad ja aevastavad ning püüavad ära arvata, mis "lõhn" see on. Õel, või mis? ;)

Vahetevahel pole lihtsalt minu päev. Ilmselt on igal naisterahval neid päevi, kui hommikul üles ärgates ja peeglisse vaadates ei vaata sealt vastu midagi meeliülendavat. Kohe mitte mingit välimust pole. Täiesti pläss. Nendel päevadel tundub kõik kuidagi tüütu. Tuju on kohe selline viu-viu ja tahaks vaid kodus olla ning teki üle pea tõmmata ja mitte kellegagi suhelda. Ilmselt võib seda nimetada ka bad hair day. Või siis kokkuvõtvalt: One of those days...

Kui elu pakub väljakutseid...

Ma arvan, et elus ei saa päris lõplikult mitte kunagi mitte millekski valmis olla. Lisaks on elul sulle alati midagi varuks. Ja ilmselt tihtipeale just nendel hetkedel, kui seda kõige vähem ootaksid. Lihtsalt ei ole niimoodi võimalik, et teed oma plaanid ära ja kõik nii lähebki.

Suuri otsuseid on alati raske teha. Need muudavad paljut. Ja kui püüda teha võimalikult turvaline otsus, jääb alati kirpeldama küsimus, mis siis kui oleks teinud teisiti, millest kõigest ma ilma olen jäänud või võin jääda...

Turvaliselt riskida pole võimalik. Jänes šampust ei joo. Sa kas riskid või loobud ja elad igavat elu. Ei ole lihtsaid otsuseid ühelgi juhul. Ei ole turvalist teed.

Raske on otsustada, kui puudub täielik informatsioon. Raske on otsustada, kui ei saa kõigest rääkida. Aga täielikku infot ei saa kunagi olema.

Kui elu pakub väljakutseid, siis tuleb need kas vastu võtta või tagasi lükata. Ma seisan lävepakul ja veel ei tea. Otsustamiseks on jäänud loetud aeg. Mida sina teeksid?

RT 13-14. 1535, 7 km ja 24 h Euroopat: home, sweet home

Nii head und pole mul ammu olnud, et hommikul ka sõitma hakates kuidagi maast lahti ei saa, kuigi ümbrus just kõige meeldivam ei tundunud. Seega pidime alustama üsna varakult, sest Poola on lahmakas maa ning selle läbimine võtab arutult kaua aega. Alustasime hommikul kell 8 lootuses jõuda vähemalt Poola-Leedu piirile. M püüdis juba hommikul mind agiteerida mõttega sõita otse koju välja, kuid mina jäin kahtlevale seisukohale.

Poola on kõikide ummikute maa. Ummikud hakkavad seal lihtsalt suvalisest kohast keset maanteed. Põhjust ei paista kusagilt ning need venivad kilomeetreid, andmata aimu ka igasugusest lõpust. Ühe väikelinna lähistel sattusime korralikku ummikusse. Meie ees saksa numbrimärgiga auto juht valdas ilmselt kohalikku keelt, sest peale lühikest seismist selgitas üks kohalik ära talle ümbersõidu. Hea oli võtta endale keegi jäneseks ette. Juba oma 1000 km Lätit reisi pealt saime tarkusetera, et alati usalda võõra mehe gepsu. Nii läks ka seekord õnneks. Kuni järgmise ummikuni.

Sakslane keeras veidi enne ummikut maanteelt kiirteele alla. Et meil kiirteele minna polnud vaja, sest see suundus pigem diagonaalis paremale, meie tee aga otse, siis valisime maantee. Sakslasel aga ilmselt oli mingi maanteinfo, sest üsna pea keerutasime end maanteel lõputusse ummikusse. Et sel lõppu ei paistnud, otsustasime otsa ringi keerata ja kiirteele sõita. Piiril kiirteede tasulisuse kohta mingit infot ei olnud. Ka ei leidnud A internetist muud infot, kui et Poolas tasustatakse kiirteed kilometraaži järgi. Meie loogika arvas selleks olevat nö toll-booth. Neid me aga oma teel ei kohanud. Hiljem küll märkasime paljudel autodel kiirteekleebise sarnast kleepsu esiklaasil, aga et meil sellkohane igasugune info puudus ajal, kui teel sõitsime, ei tundnud me end ka väga süüdi.

Poolas pole mitte ainult kiirusepiirang nõrkadele, vaid ka igasugused liiklusmärgid. Teeparandustest nad nt ette ei teata, sest sellest peaks ju iga juht aru saama, kui teed enam auto all pole ning see on üles kaevatud.

Poola läbimine oli paras pain in the ass. See ei tahtnud kuidagi otsa saada. Umbes poole tee peal tegime taas peatuse Ikeas, et osta ära raamaturiiulid jms asjad, millele olime juba ammu mõelnud. See oli ka ainus korralikum ja soe söögikord sel päeval. Hiljem selgus, et tunnike sirutamist oli olnud üsna hea mõte.

Kui Poolas on bensiinijaamu tee ääres päris tihti ja mitmeid, ent wc-d neis on tihti tasulised, siis Tšehhis ja Baltikumis bensiinijaamu lihtsalt tee ääres praktiliselt pole. Nt Tšehhi kiirtee ääres Eestipool Prahat ei kohanud me 40 km jooksul ühtegi bensukat.

Poola-Leedu piirile jõudsime juba pimedas, ent mitte kuigi hilja, nii et sinna ankrusse jääda tundus kuidagi mõttetu. Arvestasime, et kui saaks ühe kohvi tee pealt, siis võiks vabalt Läti piirile ära sõita ja seal siis edasi vaadata, kas läbida ka Läti või jääda ankrusse. M oli selleks hetkeks roolis olnud üle 12 tunni ja umbes 850 km.

Üsna Poola piiri lähistel Leedus asusin mina rooli. Kella oli saanud umbes 11 õhtul. Väljas oli täielik kottpimedus, kuid und ja väsimust veel polnud. Teed olid aga tühjavõitu ja lihtsalt läbitavad. E67 on üsna hea kvaliteediga ning mõnus sõita, eriti siis, kui seal teisi autosid palju pole. Öösel niimoodi sõita, kui teel on veel mõned autod, et päris üksi pilkases pimeduses ei sõida, on päris ok. Pealegi sai minu sõitmise ajal M kõrvalistmel veidi puhata ja tunnikese magada. Mina magasin oma tunnikese Poolas enne Ikeat.

Leedu-Läti piiril tundus kodu olevat juba üsna lähedal ning soov kindlasti koju jõuda ühe jutiga oli ka mulle saanud üsna kindlaks sooviks. Siiki leppisime kokku, et kui üldse enam ei jaksa, pole mõtet hambad ristis punnitada ja tuleb kuhugi ööbima jääda. Tõsi - autos oli tänu Ikeas shoppamisele ruumi veel vähemaks jäänud, ent siiski oleks see olnud hädapärast võimalik.

Läti läbimine oli juba oluliselt raskem, aga et M enam kõrval ei maganud, siis oli sõitmine veel võimalik. Vahetult enne Eesti piiri ostsime Statoilist kohvid. Siis tundsin, et mina enam edasi sõita kuidagi ei suuda ja oleksin nõus olnud ka piirile ankrusse jääma. M oli tänu vahepealsele uinakule aga oluliselt värskem. M asus taas rooli poole 5 paiku hommikul.

Kui olin roolist vahetult enne Eesti piiri ära tulnud, tundsin, milline meeletu väsimus võimust võttis, aga võitu sel saada ei tahtnud lasta. Ei tahtnud, et M peaks pimedas roolis olema, kui mina kõrval magan. Kui auto liikus, ei olnud kuigivõrd hullu. Nii kohe, kui auto peatus pikemaks kui valgusfoor (Lätis tänavavalgustus kuigivõrd öösel ei põle, küll aga valgusfoorid), tundsin, kuidas maa minust seistes mööda tuhises. Märjamaal tanklas tualetis käies olin ma nõus magama ka püstijalu.

Ootasime, et väljas läheks valgemaks, sest siis on kergem sõita. Kui Kesk-Euroopas läheb 10-15 minutiga õhtul pimedaks, siis sama kiiresti läheb ka valgeks. Meil on aga pikad koidud ja hämarikud. Lõpuks hakkas veidi enne kella 6 korralikult koitma ja 7 ajal enam kaugtulesid vaja ei läinud. Hommikul veidi enne kella 8 olime kodus, Tallinnas. Selleks ajaks olime sisuliselt 24 h roolis olnud. Teist korda nii pikalt enam ei sõidaks.

Kokku kestis meie kodutee Metzingenist Tallinnasse ainult sõiduajana 26,5 h. Kogu reisi teekonnaks kogunes 5383 km.