Austraalia teed on pikemad kui kaardilt paistavad

Täna me ei jõudnud pooltki nii kaugele, kui olime arvestanud. Kui reisi planeerisin, arvestasin meie eelmise aasta autoreisi kogemust Euroopas. Austraalia on aga hoopis teisest liigast.

Alustasime oma päeva täna varakult. Kella 8ks olime valmis ning autoga juba teel järgmisesse sihtpunkti. Võtsime suuna Venus Bay poole. Päike oli just tõusnud, taevas oli helesinine ja peaaegu pilvitu, päev tõotas tulla soe. Teel nägime kahte surnud loomakest. Esimest neist ma tuvastada ei suutnudki, teine oli aga väike känguru. Pool 9 laupäeva hommikul elu enamikes kohtades juba käis. Siin kandis vist tõusevadki inimesed varakult koos päikesega, sest valget aega on vähevõitu.

Venus Bay on ilusa liivarannaga väike kohake. Nii kaugele kui silm ühest rannaservast teise ulatub, on vesi valge laineharjaga sinist vett täis. Kuigi ilmad pole enam lõunas soojad, on lained surfaritele endiselt meelepärased. Järgmiseks väikeseks vahepeatuseks sai Fish Creek, kus tänavapingid on kalakujulised ning raamatupoe nimekski Fishy Tales.

Austraalia teed on maalilised, eriti kui sõita mööda Great Ocean Drive. Auto aknast piilub ühelt poolt pidevalt meri, seda eriti siis kui suuremalt teelt maha keerata ja pigem mööda väikesid linnu sõita, ning teiselt rohelised künkad kariloomadega, keda siinmail on tõeliselt palju. Olin mitmel juhul arvutis farmindusega seotud strateegiamänge mängides mõelnud, miks on kujutatud rohulappidel või põldudel vahel maha kukkunud kuivanud üksikuid puid, sest sellist vaadet tavaliselt Eestis ega Baltimaades ei kohta. Siin oli selline vaade aga üsna tüüpiline, kus keset heinamaad lebas täielikult kuivanud hall suur haraliste okstega puu. Teed mööda sõites on palju näha suuri puid, mis osaliselt või täielikult kuivanud. Osad puud näevad välja nagu suured põdrasamblikud. Paljud puud on oma koore maha ajanud ja mitmed metsad osaliselt põlenud puutüvedega.

Austraalia taimestik tundub üldse kuidagi suur ja lopsakas. Vähemasti nende taimede osas, mis siinsel liivasel ja kivisel pinnasel kasvab. Aedades ei ole haruldane näha aaloe taimi, Melbournes nägime mandariini või apelsini ja sidrunipuid, kus viljad ka kenasti küljes. Teel Agnes Fallsi olid tee ääres karjamaa kraavipervel suured kaktused kasvamas. Agnes Fallsi ümbritsevas metsas suured ja kõrged eukalüptipuud. Meie Jägala ja Keila joad on ilusad, kuid kahvatuvad sootuks siinsete kõrval. Kuigi oleme näinud seni vaid ühte – Agnes Fallsi – oli vaatepilt imeline: raske vesi kukub astmeliselt kivilt kivile, lihvides ajapikku siledaks ka iga väiksema konaruse. Ja nii kukub see vesi puudega palistatud kuristikku kümneid meetreid.

Vastavalt Lonely Planeti soovitusele nautisime varajaseks lõunaks Port Albertis Fish & Chipsi. M polnud midagi säärast varem söönud. F&C koosneb põhimõtteliselt friikartulitest, mille kõrvale või peale on pandud taignas kala või mereand. Port Albert, mis nimetab end aastast 1850 esimeseks Victoria osariigi ametlikuks sadamalinnaks, on värsketele mereandidele väga soodne koht. Toit on kohalike hinadega võrreldes üsna mõistliku hinnaga, kala aga äärmiselt värske. Ka taignas praetud krevetid viisid keele alla. Sel hetkel tundus mulle, et oleme veel enam-vähem graafikus ning jõuame ehk päeva lõpuks isegi New South Walesi osariigi piirile.

Jätkasime oma pisikese punniga teed Sydney poole mööda Princess Highwayd, lootusega jõuda ööbima vähemalt Edenisse. Veidi peale kahte olime Bairnsdales, kust soovisin saada natuke infot Buchan cavesi kohta, sest kuuldud kirjeldused ja nähtud fotod sellest koopast tundusid vaatamisväärsed. Turismiinfopunkti tädi teatas meile, et koobastesse me kindlasti ei jõua – need pannakse kella 15st kinni ja kui me enam-vähem otse sõitmist jätkame, jõuame pimeduse tuleku ajaks Cann Riverisse. Kui eile marsruudi kaarti vaatasin, leidsin sealt umbkaudse sõidu pikkuse aja: Melbourneist Sydneysse mööda Coastal Drive 9 h ja 15 min. Meie olime teel juba teist päeva ega olnud jõudnud kaugemale, kui umbes poole peale. Homme õhtuks peaksime jõudma Sydneysse enne pimedat, sooviga külastada vahepeal ka Canberrat. Cann Riveri motelli administraatori sõnul peaks meie sõit siit edasi aega võtma ca 7 tundi. Aga kuidas siis kaardile kokku 9 saab olla märgitud?

Pidime siiski jääma õhtule Cann Riveris. Jõudsime siia umbes poole kuue ajal ja parima tahtmise korral võinuksime edasi sõita veel ca 40 km kuni Genoa´ni, aga sinna oleksime sel juhul jõudnud juba kindlalt pimedas. Kohaliku tankla müüja sõnul pole tee ääres autos magamine ohtlik, sest loomad autole liiga ei tee, küll aga pidi siinne kant kubisema metsloomadest ja pimedas sõitmine on. Kui juba kohalikud nii väidavad, on targem õhtule jääda. Ümberringi vaadates märkasime, et ka kohalikud seadsid end motellidesse rahulikult sisse. Võtsime meiegi toa.

Pimeneb siin tõeliselt kiiresti. Peale tuppa asjade sisse toimetamist jalutasime väikese tiiru ümber motelli. Sisuliselt 10-15 minutiga oli väljas peaaegu kott-pime. Tõepoolest, õhtul kella 6 paiku elu lakkab, siis ongi öö. Pimeduse saabudes näeb vaid üksikuid autosid ringi sõitmas veel, neist enamus on 4-veolised kastikad kängururaudadega. Ilmselgelt põhjendatult. Ja selliseid kastiautosid on siin ikka väga palju.

Koertega on siinkandis hoopis iseärane lugu. Kohalikud paistavad koeri armastavat ning mitmetes parkides on väljas sildid koertega jalutamise lubamise kohta. Ka mitmed söögikohad omavad silti loomasõbralikkuse osas. Koertega jalutatakse linnatänavatel ja veetakse autos kaasas. Kastiautodes sõidavad koerad enamasti eesistuja kõrvalistmel, pea aknast väljas. Nägime ka üht koera, kes sõidu ajal end poolest kerest aknast välja oli ajanud ning meelalt sõidutuules auto katust lakkus. Tõenäoliselt on need koerad harjunud end sõidutuules paigal hoidma. Mitmed teised koerad sõidavad aga kastiauto lahtises kastis või lahtises võrkaedservadega piiratud kastis, ise rõõmsalt auto loksumise ajal mööda kasti ringi joostes. Euroopas selliseid asju ei näe.

Internetiga ei ole siin ka päris nii nagu me harjunud oleme. WiFi võrke on võimalik leida isegi väikestest kohtadest, kuid neist praktiliselt kõik on tasulised ja parooliga kaitstud. Küll aga andis A meile hea vihje juba mõned päevad tagasi: McDonaldsid on siin kaetud vaba WiFi võrguga. Nii saime Bairnsdales korraks arvuti netti logitud, et õhtul kirjutatud blogi sissekanne nettis üles panna ja korraks kiiresti e-maile kontrollida. Avastasin oma üllatuseks, et meie Newcastle öömaja on ära öeldud. Kirjutasin CS-s kiiruga uue kirja teisele külalislahkuse pakkujale, kellele eelnevalt olin viisaka äraütlemiskirja saatnud. Mõned tunnid hiljem sain temalt oma telefonile smsi, milles kinnitab, et on valmis meid vabalt majutama, kui lõpuks sinna jõuame. Vähemasti on ka sellega korras taas.

Homme tuleb meil pikk päev ja ilmselt ärkame koos päikesega, soovitavalt isegi enne päikest. Juba täna jäid mitmed kohad, mida võinuks külastada, kuid mis ilmselt midagi erilist pole, vahele. Homme saame külastada üksnes neid, mis tunduvad tõeliselt seda väärt. Saan nüüd esimest korda aru, miks öeldakse, et kuu ajaga Austraaliat eriti ei näe ning Melbourneist Sydneysse mööda rannikut minemiseks võiks võtta terve nädala. Sel juhul näeks ka ilusaid ja armsaid pisikesi kohti, mis muidu üsna tavalised võivad tunduda.