3 nädalat ja 10 lendu

Kui meie lõpliku reisiplaani olin kokku saanud ja avastasin, et meil tuleb kokku 10 lendu, ehmusin isegi selle peale. Jube pealju, asualt öeldes, kuigi õnneks olid osad neist väikesed saartevahelised lennud kestvusega kuni tund, umbes nagu lendaks Tallinnast Riiga, Helsinkisse või Stockholmi.

Kõikidest lendudest kokku neli jäi meie tagasiteele: Mauilt San Franciscosse 5 tundi, öö San Franciscos ja sealt edasi Kopenhaagenisse 11 tundi, siis Kopenhaagenist tund aega Stockholmi, sealt tund aega veel Tallinnasse. Kokku umbes ööpäeva jooksul 18 tundi lende, kui ajavahed välja arvata. Päris väsitav ja tulevikus, kui mul tekib nii geniaalne plaan taaskord iga mõne päeva tagant lennata, siis püüan iseendale meelde tuletada, et lendamine on tegelikult väsitav. Õnneks läksid kõik meie lennud üsna sujuvalt ja tähtaegselt, mitmed jõudsid kohale isegi enne lubatud kellaaega, nii et kokkuvõttes läks meil tegelikult hästi.

Kui Kopenhaagenisse kohale jõudsime, olime parajalt soodad, olgugi et oli öine lend, aga ajavahega on meil kell veidi sassis ning lennukis uni ei ole ikka päris sama, mis kuskil kindla maa peal voodis ehk kokku saime magatud umbes 3-4 tundi, mida ei ole ilmselgelt liiga palju. Meil jäi veel oodata kolm tundi järgmise lennuni, et kodule natuke lähemale saada.

Stockholmis puhus korralik tuul ning meie lennuk jõudis varem, mis tähendas, et oma maandumisjärjekorra ootamiseks tegime õhus lihtsalt tiire. Kui lõpuks veerand tundi hiljem maandumiseks läks, laperdas lennuk kord ühtpidi, kord teistpidi tuule käes, ent kui rattad maapinda puutusid, oli maandumine eriti sujuv, nagu hetk varasemast tuulest poleks juttugi olnud. Meil jäi veel kolm tundi Tallinna lennuni.

Jalutasime mööda Arlanda lennujaama ühest otsast teise muudkui edasi-tagasi, et natuke pikkadest istumistest kangeks jäänud jalgu ja selga sirutada ning üha enam peale tikkuvat und peletada. Ajaks, mil tabloole ilmus värav, kust meie lend läheb, olime juba nii väsinud, et kippusime kordamööda püstijalu magama jääma. Kui Tallinna lennukisse sain, siis mõtlesin, et olen ärkvel kuni õhkutõusmiseni, aga avastasin end pidevalt jälle ja jälle, et silm on iseenesest kinni vajunud mulle endale märkamatult. See reisiväsimus on ikka tohutu ja nüüd, mil tegelikult uneaeg on, kirjutan viimast blogikannet, ilma et uni suuresti silma tikuks - oleme vist endiselt vales ajatsoonis, Hawaiil oli ju Eestiga 12 tundi vahet. Nüüdseks on Hawaii meie jaoks minevikus ja eks see tulevikuaega tagasi tulemine võtab tibake aega.

Euroopas ei ole meil sellist tipi kultuuri nagu on USAs. Seal tuleb sisuliselt iga liigutuse eest tippi jätta, aga mitmes kohas me seda teha ei osanudki, nii et jäigi tip andmata ja ma tegelikult arvan, et nüüd päris iga liigutuse eest tippi ka tegelikult andma ei pea. Söögikohtades on miinimum tipp 15%, mis tuleb ise summadele liita. Seda veidram oli Kopenhaagenis või Stockholmis lennujaamas süüa ostes mitte peas koguaeg kalkuleerida, mis see päris lõppsumma on, mida maksta tuleb. Kui lõpuks Tallinnas taksojuht meid koju ära tõi, siis käis mul peas automaatne kalkulatsioon, et tipp on siis niipalju, kuniks pea selgeks raputasin, et jah, meil võib tippi jätta, aga see ei ole kohustuslik iga tehingu puhul.

USA on suur riik ja paljud asjad käivad neil oma reeglite järgi, muust maailmast erinevalt. Siiani ei mahu mulle pähe, kuidas siselendudelt tulev pagas on klienditsoonis kõigile kättesaadav, samas ajavad nad turvakontrolli turvatsooni sisenedes eriti karmiks. Kui siinpool maakera pole tegelikult meie jaoks prügiprobleem üldiselt teema ja kui see ka kuskil on, on mure väike ja kiiresti lahendatav. Kuigi USA püüab väga eesrindlikult kõiki asju sorteerida ja taaskasutada, siis see kogus pakendeid, mis seal igal pool tekib, on lausa uskumatu ning paraku jõuab palju prügist ka ookeani või loodusesse, mida vabatahtlikud siis taas koristada püüavad. Meile õnneks prügi seal niimoodi silma ei hakanud. Mis aga silma hakkas, on ameeriklaste abivalmidus. Kodutu on tänavapildis tavaline, aga teda ei ignoreerita. Kui kodutu sõidab bussiga, siis bussijuht teeb talle kenasti bussiukse lahti ja laseb kaldtee välja, et kodutu saaks sealt oma käruga rahulikult maha sõita. Sellist viisakust ja inimlikkust Eestis ei kohta. USA toit on täis geneetiliselt muundatud komponente ja kemikaale, meie toit on oluliselt puhtam ja soodsam, küll aga on USAs väga palju mugavaid teenuseid, nii et teed netist tellimuse ära ja sulle tuuakse see peagi ukse taha või saad ise järgi minna. Jah, San Francisco lennujaamas lendu oodates tegin minagi Eestisse laupäevaks toidutellimuse, et hommikul kodus ärgates oleks peagi midagi süüa ja see on ikka natuke uskumatu, kuidas teiselpool maakera saab niimoodi virtuaalselt toidupoes ära käia, kuid muus osas on teenuste juures meil veel olulist arenguruumi, mõistagi, ka meie turg on väiksem ja paljud teenused meile siia ei jõuagi.

Kokkuvõttes on mul hea meel, et selle reisi ära tegime. Oli väga mitmekülgne reis, täis lund ja päikest, tuult, sooja merd ja natuke ka vihma. Palju imelisi avastusi loodusest, ahhetama panevaid vaateid ja hetki, üks ilusam kui teine ja omavahel võrreldamatud. Meie reisi oli seekord palju erinevaid mägesid ja mäed on endiselt need, mis mind kuidagi tõmbavad, on erilised ja müstilised. Nii palju erinevaid kohti on ühte reisi ilmselt ka keeruline ära mahutada, aga lõppkokkuvõttes olen ma rahul. Järgmiste seiklusteni!

Kodutee algus

Viimase reisipäeva veetsime San Francisco äärelinnas. Ega meil seal suurt midagi teha ei olnud - hommikul ärkasime, sõime kõhu täis, lasime leiba luusse, siis käisime korraks Burlingame linnaosas jalutamas ja Apple poes adapterit ostmas ning tagasi hotelli, et siis lennujaama minna ja oma kojulendu alustada.

Kui eelmisel korral San Franciscos olime, siis liikusime autoga ja ühistranspordi kasutamisest ei teadnud me midagi. Seekord katsetasime ka linnaliini bussi ära. Buss, nagu buss ikka, ainult et päevasel ajal oli bussisõitjate hulgas selgelt eraldatavad kontingendid: kodutud, pensionärid ja vahetustega töötajad, kes sõitsid tööle või spordisaali. Ja kodutuid oli bussis vähemalt üks kui mitte mitu. Tundus, et nende bussis viibimine on tavapärane.

Kui Burlingamest tagasi hotelli poole jalutama hakkasime, otsustasime pool maad siiski bussiga minna. Sattusime ühissõidukisse, mille piletimüügisüsteem ei töötanud ja see tähendas, et kõigile, kes bussi astusid, oli sõit tasuta. Päris tore avastus.

Californias ja Hawaiil ringi sõites hakkas meile silma, et iga natukese aja tagant oli jälle uus kirik. Vahel isegi mitu kirikut kõrvuti ja Hawaiil Big Islandil lausa üks küla, kus minu meelest ainult kirikud olidki ja neid oma paarikümne ringis. Kui nüüd ringi jalutasime, siis jäi meile teele ka vähemalt viis erinevat kirikut mõnesaja meetri peale. Peab ikka usklik rahvas olema, et igale poole inimesi jätkuks.

Jõudsime San Francisco lennujaama veidi varem kui plaanitud. Kui lennujaamades on üldiselt muidu suhteliselt igav, siis San Franciscos on enne turvakontrolli lennundusmuuseum ja lennundusraamatukogu, mis on kõigile vabalt vaadeldav. Samuti on sinna paigaldatud mitmeid erinevaid kunstinäituste vitriine. Päris nutikas lahendus juhuks, kui lennujaamas on omajagu aega.

Meid ootas ees 11 tunnine lend San Franciscost Kopenhaagenisse, nii et väike jalasirutus enne pikka öist lendu oli ainult tervitatav. Ees oli veel 4 lendu, et lõplikult koju jõuda.

Mahalo ja Welcome

Mulle tundus eile, et pakime kiirelt kohvrid kokku ja siis on meil veel terve hommik mitte midagi teha, siis tundus see hea plaan. Eile õhtul aga ei leidnud me endas kuidagi viitsimist, et kohvreid pakkima hakata. Ärkasin selle võrra hommikul natuke varem. Plaan oli kohvrid täiesti ümber pakkida - suuremasse must pesu ja sooja ilma asjad, et seda ei peaks enne kodu lahti tegema, ja väiksemasse jaheda ilma riided, kust on neid mugav kätte saada. Pakkisin korralikult kohvrid ära, siis kaalusime neid ja pakkisin uuesti, võtsin mõned asjad välja, pakkisin taaskord, kaalusime jälle, võtsin veel paar asja vähemaks ja lõpuks poolteist tundi hiljem olidki kohvrid koos.

Terve Hawaii turistikas osa on täis iga natukese maa tagant Abc Stores väikseid poode, mis müüvad sisuliselt kõike, alustades päikesekreemist ja suveniiridest ning lõpetades õlle, jogurti, jäätise jms esmavajaliku kaubaga. Neid poode on tõesti palju nii Oahu saarel Waikikis kui Mauil Waileas ja Kiheis. Sattusime neid poode külastama omajagu igasuguste suvaliste asjade pärast. Mul on harjumus kõik reisi jooksul tehtud ostude tšekid alles hoida ja alles koju jõudes need mingi aja pärast ära visata. Mingil hetkel märkasime, et Abc Stores poe tšeki all on kiri, et hoia tšekid alles oma kingituse jaoks. Ameeriklastele ikka meeldib asju tasuta vahel jagada. Täna lõime oma tsekid kokku ja kvalifitseerusime esmataseme kingitusele, saime valida kalendri, tassi ja poe logoga riidest koti vahel. Väga kift kingitus veel iseendale enne reisi lõppu, sest sealt tegime me ostud nagunii, väike kingitus oli vaid boonuseks.

Meie lennud Hawaii saarte vahel ja Mauilt mandrile San Franciscosse on olnud kõik Hawaiian Airlinesiga. Kui lende broneerima hakkasin, siis sobisid selle lennufirma kellaajad esimeseks lennuks hästi ja sealt edasi panin kõik lennud juba nendega. Hawaiian tõsiselt meeldib mulle - juba lennukisse sisenedes on selline teistsugune, väga kerge oleku tunne, sest taustaks mängib mahe Hawaii muusika ning teenindajadki on sellised laheda olekuga. Tänasel lennul tagasi San Franciscosse tervitas meid igava lennuturvalisuse video asemel mõnus filmiklipp, kus Hawaiiani enda lennupersonal vabaajategevusi tehes muuseas ka lennuturvalisuse Hawaii looduskaunites kohtades ära selgitas. Tõesti, sellist videot vaataks teinekordki ja huviga. See on väga hea lähenemine.

Hawaiian on ka ainus USA lennufirma, mis veel oma klientidele pikematel lendudel tasuta süüa pakub, ainult filmi vaatamise soovi korral tuleb iga filmi eest eraldi maksta, ka kõrvaklapid on tasulised ja seega on mõistlik lennukisse kaasa võtta mõni tegevus, mis aega piisavalt sisustaks ja isiklikud kõrvaklapid on alati kasuks. Kui muidu serveeriti lennu ajal karastusjooke, mahlu ja vett ning igaüks võis endale raha eest muud meelehead juurde osta, siis üllatati meid enne maandumist veelkord - enne maanduma hakkamist pakuti kõigile klaasike Hawaii alkohoolset kokteilijooki. Sellist lähenemist kohtan lennufirmade puhul taas esimest korda, olgugi, et oleme omajagu lennanud. Kokteilid on üldse Hawaiil väga oluline teema ja traditsiooniliselt ei saa ükski õhtu ilma kokteilideta mööduda. Ka on Maui Kahului lennujaam ainuke, kus olen märganud mitmel pool suunavaid silte, nagu ikka, tualettide poole, väravatesse, ostlema ja siis äkki kokteilidele. Neile meeldib ikka elu väga mõnusalt tsillilt võtta.

Kuna oleme nüüd juba laias laastus koduteel, siis peatume San Franciscos vaid ühe öö ja võtsime endale hotelli lennujaama lähedale, kuhu viis meid väga mugavalt hotelli poolt tellitud shuttle buss. Täna oli lennujaama terminale ühendav Air Train katki, mis tekitas lennujaamas paraja segaduse, aga meid see õnneks ei puudutanud. Ka San Francisco lennujaamas on olemas nii ride sharing ala, kust võtavad inimesi peale Lyft ja Uber ning selle kõrval täpselt peatus, kust iga mõnekümne sekundi järel vuhiseb läbi mõni hotelli shuttlebuss ja korjab sobiva hotelli inimesed peale. Väga mugav teenus, ausalt öeldes, saada lennujaamast ilma suurema sebimiste otse hotelli treppi.

Peatume sellises klassikalises USA maantehotelli stiilis ööbimiskohas, kus igal toal on omaette sissepääs õuest. Siin kohapeal restorani ei paista olevat, aga toast leidsin room service menüü, kust saab tellida toite poole üheni öösel ning sellist teenust pakub konkreetne ettevõte, mitte hotell ise. Ehk siis järjekordne nö shuttle teenus: helistad või tellid netist ja tuuakse sulle soovitud toit otse hotellituppa kohale. Reisijate osas on siin ikka kõigele mõeldud, et elu võimalikult lihtsaks ja mugavaks teha.

PS! Väike reisivideo tänasest päevast ka.

Haleakela - tõus läbi pilvede

Hommikul olid lained olematud, päike juba kõrgel, aga veel ei kõrvetanud. See oli täpselt sobilik ilm korraks ujuma minna, enne kui üles mäkke ronida. Kui Mauil minna liivasesse randa, on ka merepõhi reeglina liivane ning palja jalaga väga nauditav, merevesi on aga täiesti läbipaistev, nii et kui rannalast veidi eemale ujuda ja snorgeldusmask pähe tõmmata, on väga suur tõenäosus näha kalu või kilpkonni. Hawaiil on rannajoon avalik ala, mida võivad kõik kasutada, aga millele ei pea olema tagatud ligipääsu läbi eramaa. Küll aga on reeglina suurte hotellide kruntide piirile loodud väike rada randa koos parklaga, mis on kenasti tähistatud. Lihtne on siin hommikud veeta rannas mõnusas soojuses ja soojas merevees.

Mauil oli veel vaid üks suuremaid vaatamisväärsusi, mida me külastanud seni polnud – Haleakela mägi, mis on sisuliselt keset Maui saart ja on uinunud vulkaan, mis viimati purskas üle 200 aasta tagasi. Eriti populaarseks sihtkohaks teeb mäe asjaolu, et sinna tippu saab sõita autoga mööda kaherealist korralikku ja mugavat asfaltteed, mis on küll käänuline, ent pole pooltki nii ebamugav või ohtlik, nagu oli tee teispool Hanat või Puu Kukui mäe teisel küljel. Lisaks, ei ole palju neid kohti, kus on autoga võimalik sõita 3055 meetri kõrgusel asuvale platoole, kust avaneb otse vaade uinunud vulkaani kraatrisse.

Halekaela on väga popp koht, kus vaadata päikesetõusu, kuid parkimisvõimalused on seal üsna piiratud ja nii tuleb päikesetõusuks endale parkimiskoht ette broneerida internetist. Korra isegi piilusin seda võimalust, aga siis olid eelmüügi kohad juba välja müüdud ja viimase hetke piletid polnud veel müüki tulnud. Pealegi ei paelunud mind väga mõte minna pimedas öisel ajal kuhugi mäetippu jääkülma. Kliima suhtes ongi huvitav see, et öösel on mäe peal sisuliselt talv ja päeval suvi – temperatuur ja ilm muutuvad väga kiiresti ja sekundutega. Olin küll enne lugenud, et mäkke minnes peaksid soojad riided kaasas olema ja kui muidu olen seda hoiatust tõsiselt võtnud, siis täna viskasin vaid autosse õhukese voodrita vihmajope. Kui mäe poole startisime, oli õues sooja 27 kraadi ja lauspäike kerge tuulega. Kolmveerand tundi hiljem mäetipus tervitas meid läbilõikav tuul ja vaid 10 kraadi sooja. Nii mõnigi turist ei olnud sellise temperatuurivahega arvestanud ning lõdises lühikestes pükstes ja t-särgis mäetipus kiiresti vaadet imetledes.

Haleakela kraatrid on punased ja meenutavad pilte, mida on kujutletud Marsi looduse kohta. Sellised lamedad, kõrvuti asetsevad ja ümarad. Neid ümbritsevad kõrged mäeseinad ning pilved liiguvad seal sekunditega – ühel hetkel võib olla vaade täiesti varjatud ja järgmisel on pilt klaarselge ilma ühegi pilveta. Vaated on sealt ilusad ning soovijad saavad vabalt matkama minna. Kui algselt mõtlesime väikse matkaraja läbi teha, siis avastasime, et oleme selleks ikkagi ilmselgelt ebasobivalt riides ja jätsime matkamise vahele. Siiski on üsna imeline tunne sõita autoga läbi pilve või seista pilvedest kõrgemal. Pealpool pilvi paistab päike. Ja Mauil paistab päike reeglina ka allpool pilvi.

Kui üldiselt on Maui puhkusesaar, kus kuurortikülale järgneb veidi aja pärast järgmine kuurortküla, siis on siin säilinud ka autentsed väikelinnad. Neist üks asub täpselt tagasiteel mäest alla rannapiirkonda, kus tegelikult suurt midagi teha polegi, ent vestern-stiilis peatänava madalad majad on reeglina sellised, mis kohtab pigem vaid filmis.

Jõudsime mäest alla just päikeseloojangu ajaks. Sättisime end Kihei randa vaatama, kuidas päike otse mäe servast merre vaikselt vajub. See oli meie viimane õhtu Hawaiil.

Muide, mütoloogia järgi on Hawaii saared tekkinud üldse sootuks jumalate koostööl ja omavahelisel nagistamisel. Nii võib siin ringi reisides kuulda mitmeid jutte Pelest, kes otsis endale kodu sobivale saarele ning tema teha on saartel nii ilmastiku poolest rahulik kui vulkaaniline elu. Samuti oli pooljumal Maui, kes maagilise hargiga püüdis kalastusretkel uut kontinenti luua, pannes oma vennad paati vedama, keelates neil tagasi vaadata. Kui üks vend tagasi vaatas, katkes taevaga seotud õngeniit ning Hawaii saared jäidki sellisena nagu nad hetkel on. Kuna maa seismilised plaadid liiguvad, siis ilmselt ca 50 000 aasta pärast on Big Island oluliselt suurem ja saanud juurde endale ühe uue vulkaani, mis praegu veel merepõhjas on ja millest kunagi saab ilmselt Big Islandi osa. Nii need saared siin tasapisi kerkivad ja oma elu igaviku mastaapides elavad. 

Meie pikk puhkus on seni olnud üsna imeline, täis erinevaid ilusaid vaateid, kaunist loodust, sooja päikest, tuult ja rohkelt erinevat variatiivsust. Hawaii on ilus, kõik saared on tõesti oma nägu ja keeruline on anda soovitust, kui valida vaid üks saar, siis milline. Ma arvan, et kõige sügavama mulje jättis mulle siiski Big Island oma vulkaani, kivistunud laava, musta liivaga ranna ja teekonnaga rohelisse randa ning kahtlemata kõige romantilisema majutusega kus ma seni olnud olen, otse veekose kaldal keset kaunist loodust. Big Island tundus ka kõige siiram ja avatum, sest mujal on turist igapäevane. Samas on Big Island ka neist kolmest saarest, Oahu ja Mauiga võrreldes, kõige maalähedasem. Oahu oli hea algus reisile ning Waikiki on mõnusa meluga, kuid muus osas on Oahu ilmselt siiski minu jaoks kõige igavam. Ja Maui, Maui jääb kuhugi sinna Big Islandi ja Oahu vahepeale, kus on olemas nii natuke linnalikku olustikku, päikest ja valgeid liivarandu, aga ka palju loodust, mida nautida ja avastada. Hawaii ei ole minu jaoks sihtkoht, kuhu ma kindlasti tahaksin tagasi tulla, sest sarnaseid kohti on maailmas veel ja meile oluliselt lähemal või lihtsamini kättesaadavamad, küll aga olen ma väga rahul, et Hawaiil saime ära käidud ja selle lühikese ajaga kolm saart üle vaadatud ning kõiki saari täiel rinnal nauditud. Meie päevad on olnud pikad ja intensiivsed, kuid see on ilmselgelt meie stiil ja teisiti me väga ei oska, kuigi oleme ka sel reisil püüdnud vahepeal rahulikumalt võtta. Mahalo Hawaii, et meid oled hästi kohelnud ja aloha!

PS! M tegi tänasest päevast väikse video ka.

Vaalad on imelised

Tänase blogi kirjega juhtus niimoodi, et kui olin ilusa pika postituse valmis saanud ja püüdsin blogile silte külge panna, siis leht uuendas ennast ja sel hetkel selgus, et kogu mu kirjutatu läks kosmosesse. Kuna tahvel kuidagi märku ei andnud, et tal internetiga probleeme oleks, ei taibanud ma sel hetkel tekstile ka copy-paste teha ja nii see kõik kaduma läkski, omad vitsad peksavad. Eks ma alustan nüüd kirjutamisega otsast peale…

---

Kui me Hawiile reisi planeerisime, siis avastasin, et satume siia just vaalavaatluse ajal. Vaalu ei olnud ma päriselt kunagi oma elus näinud ja kui selline võimalus antakse, ei saa seda kuidagi käest lasta. Vaala vaatluseks pidi parim koht olema Maui saar. Vaatasin välja Pacific Whale keskuse, kus elukutselised teadurid uurivad vaalade elu ning ühtlasi korraldavad ka turistidele ja kohalikele koolilastele vaalavaatlusretki. Nad on asutatud mugavalt vaalakeskuse juurde ja tegutsevad sisuliselt ühe katuse all. Muidugi vaalavaatlusretkede pakkujaid on saarel palju, erinevas hinnaklassis ning erineva suurusega paatidega, kuid mulle tundus kuidagi õige anda ka väike panus teaduse arengusse.

Jätsin meie vaalavaatlusretke broneerimise üsna viimasele minutile kahel põhjusel. Esmalt ei suutnud ma Eestis olles kuidagi aru saada, mis kell oleks vaatlus kõige mõistlikum. Lõpuks valisime hommikuse kellaaja ja selgus, et õigesti tegime, sest hommikul on merel lained kõige väiksemad ja korralik laine tekib alles peale lõunat. Teiseks, netis kirjutati mitmel pool, et vaalavaatlusretke ei olegi vaja teha, sest vaalu näeb niisama rannas pidevalt. Päris nii see aga tegelikult ei ole. Rannast võib eemal mere peal küll vahel vaalu näha, kuid see eeldab ikka pikemat peale passimist ja õnne ka.

Esimesi vaalu nägime laevasõidu üsna alguses juba, kui olime just sadamast välja jõudnud. Meid tervitasid ema oma beebi ja kavaleriga. Vaalad nimelt ei ole monogaamsed ning ajaks, mil emasvaal soojades Hawaii vetes sünnitama hakkab, on beebi isa juba ammu pildilt kadunud ning pigem püüab tähelepanu saada uus kavaler, kes järgmiseks hooajaks soovib emasvaala tiineks teha. Vahel võtavad aga ka vaalad puhkust ja jätavad mõne aasta vahele.

Soojadesse vetesse tulevad emasvaalad sünnitama ning nende beebivaal on kuni kolmandik nende enda kehast. Emasvaal kaotab imetamisega ka kuni kolmandiku oma kehakaalust, sest siinsetes vetes ei ole vaaladel midagi süüa ja nii peavad nad kogu toiduvaru sisse ahmima siis, kui nad Alaska vetes on ning paar tonni toitu päevas sisse ahmivad, mis inimtoidus teeb umbes 17 Oero küpsist minutis. Koos söögiga lahmivad nad endale suhu ka ca 20 tonni soolast vett, mida nad protsessida ei suuda ning siis välja purskavad ühtse suure joana, mida mere peal on hästi näha.

Hawaiil on kord, et laev ei tohi vaalale lähemale minna kui 100 jalga ning kui vaal otsustab ise paadile lähemale ujuda, ei saa paat enne liikuda, kui vaal on ohutus kauguses. Ka ei vaatle üht vaalaperet korraga rohkem kui kolm paati ja kui tegemist on beebiga, siis ei olda paigal enam kui 30 minutit, et mitte segada beebil oma ümbrusega kohanemast.

Meie teele jäi täpselt ema koos oma beebi ja kavaleriga, kes kordamööda pinnale ujusid ning ennast julgelt igast küljest vaadelda lasid, oma saba laisalt vette sulpsatades ja paar korda end ka kogu kehast õhku hüpates ja vette tagasi plärtsates. Vaalabeebid on aga uudishimulikud ja nii ujus üks neist otse meie laeva alt läbi ja tõusis pinnale täpselt laeva kõrval, korraks laevagi müksates, kuid seda müksatust tegelikult tunda ei olnud. Küll aga lasi selline teguviis vaala uskumatult lähedalt näha. See oli eriline kogemus.

Vaalad on ka ühed vähesed imetajad, kes oskavad laulda ja seda täiesti teadlikult kuni pool tundi järjest. Suured vaalad suudavad hingamata olla kuni 45 minutit, beebid aga alles vaid mõne minuti. Vaalad kasutavad üldse oma kommunikatsioonis palju helisid. Meie paat lasi mikrofoni vahepeal alla merre ning heli otse laeva kõlaritesse. Oh, millised kiljatused ja kriisked ja tuututamised!

Küsisin ka, kuidas vaalad magavad. Selgus, et nad ei maga tundide kaupa kunagi järjest, vaid kui tunnevad, et tahaks puhata, siis lülitavad pool oma ajust välja ja jäävad veepinnale tšillima natukeseks ajaks, et siis oma teekonda jätkata. Kui seni arvati, et vaalad ujuvad reeglina tagasi oma sünnipaika, siis teadlased on selgeks teinud, et vahel meeldib neil ka puhkusel käia ja uusi kohti avastada. Vaalad on ikka ühed põnevad ja imelised loomad.

Kui oma vaalavaatluse lõpetanud olime, võtsime suuna Lääne-Maui poole, et teha tiir ümber sealse mäe. Meie teele jäi palju kauneid vaateid ookeanile ning ühes kohas ka kena ookeani poolt kividesse uuristatud värav ning lainete väljapurskeauk, mis jättis mulje, nagu suur vaal puhuks sealt hoolega vett välja, kui laine sisse lööb. Edasi sealt aga teatas meie GPS giid, et siit saab küll välja kesk-Mauisse ja sealt otse meie ööbimispiirkonda, kuid seda teed ta ei soovita ning paljude rendifirmade poolt on see ka keelatud. Vaatasime oma rendiauto lepingu üle, kuid seal oli üksnes piirang, et autot võib kasutada Hawaiil, nagu siit saaks sellega kuhugi mujale sõita. Niisiis, läksime.

Kui pidasime eilset teed Hanast edasi pigem adrenaliinirohkeks, siis tänane ei jäänud sellele sugugi alla ja oli kohati keerulisemgi. Praktiliselt kogu tee, nii 15 miili järjest on mööda kitsast serpentiini, mis kulgeb üles ja alla, samal ajal mööda mäekülge keerates, nii et enamuse ajast pole aimugi, kas keegi kuskil vastu tuleb. Lisaks on tee praktiliselt kogu ulatuses üherealine, olles samal ajal kahesuunaline. Küll aga on vähemasti tee kaetud hea kvaliteediga asfaltiga. Ja see tee on tõesti ilus oma lopsaka rohelise looduse ning vahelduvate mägiküladega. Nende elanikest on küll kahju, kes iga päev mööda selliseid käänakuid ja kurve seal sõitma peavad, turistid teel jalus töllerdamas.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Wailea piirkonnas olevasse avalikku randa. Kui end liivarannale vulkaanilise kivi juurde sättisime, et kaameraga veidi päikeseloojangut filmida, leidsime kellegi kivile unustatud iPhone X. Ühtki inimest läheduses ei paistnud, muud isiklikku eset ka mitte, mis vihjanuks, et telefoni omanik plaanib varsti tagasi tulla. Telefonilt oli näha vaid sinna kümmekond minutit tagasi saadetud hulk sõnumeid, mis andsid alust arvata, et keegi otsib oma telefoni. Siri häälkäsklusi kasutades õnnestus meil lõpuks panna telefon tagasi helistama viimasele SMSi saatnud numbrile, millele vastanud sõbranna imestas, et pidi telefoni omanikuga just samal hetkel kuskil oluliselt kaugemal kokku saama ning et sõbranna oma telefoni avalikku randa on unustanud. Kuniks me telefonikõne käigus nuputasime, kuidas omanik oma telefoni tagasi saada võiks, ilmusid nurga tagant perekond fotograafiga ning selgus, et pereema oli oma telefoni teadlikult kivile jätnud ja siis kaugele eemale minema jalutanud fotosessiooniks. Küll ameeriklased on alles usaldavad! Samas on kõik kohad täis hoiatussilte, et ärge jätke ühtki asja autosse ega rannas asju järelevalveta, sest Hawaiil on palju vargaid, kes kiiresti võõrale varale oma küüned taha ajavad. Igatahes, lõpp hea, kõik hea ja seekord läks noorel pereemal õnneks.

Maui saare kõige lõunapoolsem tipp, kuhu pääseb, asub üsna meie hotellipiirkonna lähedal, Ahihi-Kinau reservaadis. See on piirkond, kus viimati 250 aastat tagasi purskas Maui vulkaan ja millest maha jäi lai laavakivimass, mis otsapidi merre voolas ja millest on nüüd risti läbi ehitatud kitsas sõidutee, mida mööda võib küll autoga sõita, aga mitte jalutada, sest inimtegevus reservaadis on keelatud. Natuke imelik tunne on sõita risti läbi musta kõrge teravate servadega kivivälja, kuhu pole viimase paarisaja aasta jooksul ka ühtki taime veel peale kasvanud. Teekonna lõpus asub mustade kividega suurte lainetega rand, mis kohalike hulgas üsna populaarne on, aga kuhu turistil vette minna ei soovitata, sest hoovused on tugevad ja neid tuleb tunda. Üldse on Hawaiil väga levinud lause kõikjal rannapiirkonnas: When in doubt, don’t go out ehk kui korragi kahtled, kas vesi vastab su oskustele või võimetele, siis jäta pigem vette minemata.

Üldises plaanis tundub, et olen hakanud Hawaii sooja ilmaga ära harjuma – enam ei ole kohutavalt palav, kui keskpäevane terav päike välja arvata. Oleme end küll korralikult kreemitanud, kuid käsivartele olen ikkagi villid saanud, nii et päevasel ajal kabrioletiga ilma katuseta enam hetkel väga sõita ei taha. Samas õhtul, mil 28 soojakraadi kukub 21 peale ja päike on loojunud, tahaks isegi vahel pikad püksid jalga tõmmata ja kerge kardigani peale visata. Küll aga ei ole ma endiselt harjunud siin valitseva meretuulega, mis on küll soe, kuid väga tugev. Meie hotellikorter on õnneks merest veidi eemal ja nii on õhtuti siin väga mõnus rõdul istuda ja oma blogi kirjutada, tähed pea kohal taevas siramas. Ah, milline idüll!

PS! M tehtud video vaaladest ja päeva teisest poolest ka.

Kurviline tee Hanasse

Kui googeldada, mida Hawaiil teha, siis ühe peamise soovitusena leiab kõikjalt ettepaneku võtta ette tee Hanasse. Hana ise on väike Hawaii linn kuskil pärapõrgus Maui ühes servas, milles endas polegi midagi nii tohutult erilist, peale musta liivaga ranna, kui seda juba nähtud pole. Küll aga on teekond Hanasse midagi tavatut.

Kogu tee pikkus Hanasse on 103 kilomeetrit, mille läbimine ilma peatusteta võtab vähemalt kaks tundi. Tundub justkui aeglane? Aga ongi, seda mitmel põhjusel. Terve tee peale on kokku 59 silda, millest 46 on üherealised ja reeglina lõppevad või algavad suure kurviga, mis ühtlasi ka samal ajal tõuseb või langeb mööda orgu või mäe serva, olles ääristatud lopsaka rohelise troopilise looduse ning iga natukese aja tagant ilmuva veekosega. See omakorda tähendab kitsaid peatumistingimusi tee ääres, tohutut turistide hordi autodega ning soovi iga natukese aja tagant teha peatus, et pildistada mõnda veekoske, vihmametsa, kaunist taime või teha väike jalutuskäik. 

Üldiselt on Hanasse minekuga niimoodi, et kohale jõudes tuleks sisuliselt lihtsalt ots ringi keerata ja sama tuldud teed mööda tagasi tulla. Kuna tee käib pidevalt üles-alla ja ühest nõelasilma kurvist teise, siis kipub see paljudel südame pahaks ajama. Samuti kehtib reegel: kes esimesena jõudis üherealise teelõigu algusesse, sellel on antud lõigul liiklemisel eesõigus. Tiba keerulisemaks teeb olukorra see, et tihti ei ole näha, kas parajasti keegi just vastu tulemas on ning jääb vaid loota, et vastu tulev juht on sama mõistlik. Vaid korra kohtasime oma teel üht kohalikku, kes ei olnud nõus laskma turistil tagurdada, et läbi mahuksime ja seetõttu pidime silla jagu tagasi tagurdama, need kaks autot läbi laskma ja siis silda uuesti ületama. Muidu olid juhid ikka pigem ettevaatlikud ja mõistlikud. Küll aga tuleb arvestada, et antud teed läbib 95% ulatuses turistid ning see tähendab, et olenevalt juhi oskustest ja julgusest on kiirus üsna aeglane, mistõttu kohalikud, kes teed tunnevad, tuleks vahepeal lihtsalt mööda lasta.

Enne reisile tulekut otsisin natuke taustinfot ja soovitusi, mida Hawaiil teha, millised saared valida ja kuhu minna. Komistasin Facebooki reisifoorumis korduvalt soovitusele osta enda telefoni Gypsy GPS reisiäpp ning lasta end sellel juhendada läbi teekonna. GPS giiidi pakkujaid on äpi poes mitmeid, hinnad igaühel erinevad ja kirjelduse järgi suurt aru ei saa, mis neil vahet on, nii et otsustasin siiski soovitatud Gypsyt proovida ja ausalt öeldes on see suurepärane avastus. Kuigi olin eelnevalt teinud korraliku kodutöö ja teadsin enam-vähem, mis meid ees ootab, siis iga kose või parema vaatamisväärsuse asukohta ju ikka üles eraldi ei kirjutanud. Selles osas oli GPS giid mugav - kui lähenesid asukohale, mille osas tal oli midagi öelda või taustinfot anda, siis hakkas klipp ise selle peale auto kõlaritest õiges kohas mängima, eeldusel, et telefon oli ühendatud auto bluetooth süsteemiga. Väga mugav ja hästi silmaringi avardav, nii et see on üks lisa meie tuleviku reisidesse päris kindlasti. 

Teele Hanasse jääb nii vihmametsa ala, Eedeni aed, bambusemets, lugematul arvul veekoski ja kauneid vaateid. Küll aga tähendab see ka, et olime piirkonnas, kus sajabki iga päev üsna ootamatult ning üldises plaanis on see Maui vesine piirkond. Meie siin oleku ajal on tegelikult kuiv aeg ja nii on jõed ära kuivanud ja veekosed veidi vähema veega. Vihm võib siin alata ja lõppeda sama äkki, olles reeglina vaid peenike seenekas, kuid mägede kohale pilvedesse kogunenud vesi võib sadada alla ka korraga ühte mäe serva ja tulla sealt alla mööda veekoske ühe tulvana ettehoiatamata.

Madalamad külakesed, mis asuvad Hana tee ääres, on ka tsunami ohu piirkond. Kõige karmim oli siin 1946. aasta tsunami, mis sai alguse Alaskal toimunud 7,6 magnituudilisest maavärinast ja pani hiidlaine liikuma üle 500 miili sekundis Alaskalt otse Hawaii poole. Tol ajal olid tsunami hoiatussüsteemid juba olemas, aga kuna tegemist oli esimese aprilliga, ei võtnud paljud hoiatusi tõsiselt. Kui vesi randadest ootamatult ära kadus ja kalad kuivale jättis, võistlesid kohalikud selle nimel, kes rohkem kalu kokku saab ja kui siis hiidlaine äkki kaldale jõudis, siis jäid selle alla nii majapidamised kui inimesed. Üksi jäi vaid seisma vulkaanikividest ehitatud kirik. Täna on aga igal poole korralik tsunaami hoiatussüsteem paigaldatud ja selliseid tagajärgi ei tohiks enam kunagi tulla.

Hawaii asub üldiselt maavärinate piirkonnas, k'ige enam ja väga tihti esineb neid Big Islandil, teistel saartel vähem ja harva ning kui, siis pigem nõrgalt. 2006. aastal tabas korralik maavärin aga Hana piirkonda peale mida muutus Hanast teispoole jääv maantee läbimatuks, sest mingid sillad langesid kokku ja maantee sai loodusjõudude poolt lõhutud, nii et kohalikud jäid oma koju lõksu. Tänaseks on küll sillad taastatud, aga tee ise mitte. Ei GPS giid ega paljud teised soovita Hanast edasi sõita, vaid seal otsa ringi keerata ja tuldud teed taasi tulla. Meie GPS giid soovitas Hanast edasi minna veel umbes kolmveerand tundi kuni jõutakse rahvusparki. Vaatasin kella - kell sai just 5 õhtul, mis tähendas, et päikesevalgust oli meil järgi umbes poolteist tundi. Sellist kurvilist ja käänulist teed pimedas aga läbida ei tahaks ja nii keerasime rahvuspargi väravas end ringi. 

Meil oli kiusatus minna siiski Hanast veel edasi ja tulla Kahuluisse tagasi piki mäekülge mööda teed, mida turistile ei soovitata. Kui autorendist oma auto kätte saime, siis küsisime, kas võime rendiautoga Hanast edasi sõita. Näitsik, kes meile auto andis, rääkis, kuidas ta oma isikliku autoga paar päeva varem seda sama teed mööda sõitnud oli, palvetades, et auto aukudesse ära ei laguneks, aga muidu pidi tee läbitav olema ja väga kena. Sixt ei soovita sinna rendiautoga minna, ent ei keela. Seega, võtsime selle teekonna ette. Meil oli hotelli sõita sealt veel vaid 2 tundi, läbi Hana tagasi tulles oleks see olnud peaaegu 3 tundi.

Hanast edasi Kaupo poole minev kitsas kehvas olukorras üherealine maantee on väikese koormusega ja seal tuleb küll mõni auto vahel vastu, kuid see pole kaugeltki võrreldav teekoormusega, mis tuleb Hanasse. Peamiselt kasutavad seda kohalikud ja veel mõned meiesugused turistid, kellele me teepeal kas järgi jõudsime või jalgu jäime. Sellest teest esimesed pool tundi ongi kõige karmimad: alguses on lagunenud kitsas asfalt, siis muutub see treppi sõidetud kitsaks kruusateeks, mille üks serv kulgeb mööda mäge ja teist serva palistavate taimede taha jääb kuristik või ookean, boonuseks 270-kraadised kurvid, mille tagant ei ole midagi ette näha. 

Peale poolt tundi aeglast adrenaliinirikast sõitu lähevad teeolud taas normaalseks, olles pigem normaalses või isegi väga heaks, olles küll pikka aega üherealine tee, kuid see on hästi märgistatud nii teekatte joonte kui helkuritega ja muutudes vahepeal isegi kaherealiseks. See tee kulgeb mööda väga maalilist vaadet piki Haleakala helerohelist mäekülge, taamal paistmas ookean. Ma arvan, et Hawaiil läbitud teedest oli see tänane tagasisõit Hanast seni üks kaunimaid. 

Kui esimesed pool tundi sõidust ka kunagi korraliku teekatte saab, siis muutub see tagasitee inimeste hulgast kahtlemata üsna populaarseks. Kui muidu on Hawaiil ikkagi inimasustus igal pool või iga natukese aja tagant, siis piki Haleakala külge kulgev maantee on kümnete kilomeetrite kaupa täiesti inimasustuseta, seltsiks ainult mõnusalt mahlast rohtu mäluvad lehmad, kes vahetevahel teepeale kipuvad ja kellega seetõttu ettevaatlik tuleb olla. Meie sõidu ajal olid jõed kuivad, kuid kogu maantee peale on tõesti ka paar kohta, kust tavalise sõiduautoga märjal ajal ilmselt läbi ei saa, sest tee läheb küll enam-vähem siledalt, aga sõna otseses mõttes risti üle jõe põhja. Päris nukker oleks sellises kohas avastada, et oled sõitnud juba enamuse teest ära ja väike osa on vaid jäänud ning tavalise autoga enam läbi ei saa ja peab otsa ringi keerama ning tundide kaupa tuldud teed tagasi sõitma. Meil läks seekord lihtsalt õnneks.

Kui võrrelda praegu esimese hooga kolme saart omavahel, siis Oahul on palju inimesi, see on hästi turistikas ja klassikaline rannalinn, aga väga lihtne ja mugav. Big Island on nagu looduse kants ja tõeline pärl loodussõbrale ning Maui, on midagi nende kahe vahepealset. Siin on loodust ja inimesi, aga puudub suurlinna tunne ja pigem ei lase kohalikud ennast turistidest väga häirida, vaid kulgevad ikka omas rahulikus tempos. Esmamulje põhjal ma ütleks, et Maui meenutab mulle korraga oma punase liiva ja sinise ookeani ning lopasaka loodusega nii Austraaliat kui kurviliste teedega Mallorcat, selline kombo mõlemast. Ma ei ole veel lõplikult Mauist sotti saanud, aga siiani tundub siin väga muhedalt mõnus.

PS! M tegi ka tänasest päevast väikse video.