Honolulu ja Waikiki - suurlinn ning rannapromenaad

Hawaii päike paneb naha kiiresti roosatama ja niisama päikese käes end praadides võib kergelt ära põleda. Kodus kotte pakkides lappasin kaasa ka 30 faktoriga päikesekreemi, mis googeldades ja koostisosi võrreldes peaks olema teoreetiliselt loodussõbralik - Hawaii oli nimelt esimene osariik, kes 2018 aasta suvest keelustas ametlikult päikesekreemide kasutamise, mis võib mereelule ohtlik olla ja nii müüakse siin kohapeal vaid ka neid kaitsevahendeid, mis on riifile ja merele ohutud.

Jalutasime täna Waikiki ranna ning Honolulu linna risti ja põiki läbi. Kuna siin on mõnusalt soe, siis panin jalga hommikul plätud, ent 14 000 sammu hiljem olin saanud endale varvaste alla ja vahele korralikud valusad villid. Õhtu jahenedes sain küll Sketchersi papud uuesti jalga ja nendega oli juba päris hea kõndida, kuid mis ma homme jalga panen, seda ma küll hetkel veel ei tea.

Waikiki on klassikaline kuurortlinna rannapiirkond. Siin on suured ja kõrged hotellid, osadel neil enda ranna-ala, osadel mitte, ent avalikku randa jagub kõigile soovijaile. Kui Waikikist minna kilomeetrike mäe poole, hakkab seal kohtama juba rohkem kohalikke ning silma jääb ka hulk kodutuid, kes üldiselt poekärudesse sätitud elamisega kuskil niisama istuvad ja aega parajaks teevad. Üldse, linnapildis on palju mitmel pool kuskil murul magavaid tegelasi, kes ennast häirimata leiba luusse lasevad.

Waikiki rand on suureteralise liivaga ja helesinise merega, ümbritsetud palmipuudest, selline klassikaline paradiisirand, mis mööda jalutades tekib vastupandamatu soov end helesinistesse lainetesse visata ning kuumal päikesel lasta soolane vesi nahal piisk haaval ära kuivatada, ise samal ajal pina colada kokteili nautides. Kuna see mõte tuli mul alles hiljem ja linnapeale minnes ma bikiine kotti ei visanud, jäi helesinine meri täna järgi katsetamata.

Honolulu on klassikaline Ameerika suurlinn oma pilvelõhkujaterajooni ning üldises plaanis muus osas madala linnaga. Võtsime linnaliinibussi päevapileti, mille saab soetada otse bussijuhilt, ent täpne raha tuleb panna bussijuhi juures asuvasse automaati ja mitte talle anda, ning sõitsime Honolulu hiinalinna turule, et sealt hakata tasapisi jala tagasi Waikiki poole jalutama. Hiinalinna turg on ikka vinge  - palju värsket kraami nii puuviljade, juurviljade kui kala ja liha näol. Lihaletis ilutses toores seapea, notsu silmadki alles veidra nurga alt sulle otsa jõllitamas. Kalaletis olid kalad nii värsked, et alles hüplesid üksteise võidu metallist laua peal. Ja juurviljadega koos müüdi munaletis ka soolaseid mune, mis olid fuksiaroosat värvi. Seal oli nii mõnigi selline kaup, millele ma eestikeelset vastet ei tea või pole kunagi varem näinud.

Honolulu kesklinn koosneb enamjaolt pilvelõhkujatest, millega samasse piirkonda on paigutatud ka ülikoolihooned ning nii mõnedki ajaloolised hooned, mis kõik asuvad üksteisele nii mugavalt lähedal, et ühe juurest teise juurde minna on vaid kiviviske kaugusel. Sadama juures on Aloha tuletorn, mille tipust avaneb sisuliselt 360-kraadine vaade ümberkaudsele linnale ja merele. Lisaks on linnas väga palju kujusid, mis on seotud kunagise kuningliku perekonnaga, nii et omaette meelelahutuseks võib julgelt kujundada ühe kuju juurest teiseni jalutamise ja nii saab kindlasti linnale lihtsalt tiiru peale.

Hotelli jõudsime tagasi täpselt ajaks, mil algas õhtune vastuvõtt. Nagu sisse registreerudes selgus, ei ole meil üksnes hommikusöök hinnas, vaid ka igaõhtune kokteilide ja snäkkidega väike vastuvõtt. Sättisime end hotelli restoranikorrusele, kus ootas meid viieliikmeline vanu häid covereid hästi laulev musikaalne kollektiiv. Tegime mõned kokteilid, nautisime head muusikat ja vargsi loojuvat päikest. Kui hommikul oli mul harjumatult, ent mõnusalt soe, siis päeva peale tõusnud tugev tuul tegi ilma jahedamaks, nii et konditsioneeritud bussis tõmbasin juba õhukese kampsuni selga ning õhtu lõpuks tundusid pikad püksid ja dressipluus juba päris hea mõttena, olenemata sellest, et väljas on veel 20 soojakraadi ka peale päikeseloojangut.

Jalutasime õhtupimeduses mööda rannapromenaadi ja jälgisime meist mööda kulgevat rahvamassi. Kuigi Lonely Planet lubas igal õhtul Kuhio rannas tõrvikutega hula tansushowd, siis meil seda täna leida ei õnnestunud - võibolla olime vales kohas või jõudsime liiga hilja või polnudki seda esmaspäeva õhtul, ent jalutasime tänu sellele juhuslikult mööda Apple esinduspoest. M on minult varem, korduvalt küsinud, kas tahaksin endale senise Polari kella asemele Apple kella, mis on Polarist oluliselt nutikam. Ajapikku on see mõte mulle üha enam meeldima hakanud ja nii jalutasimegi poosi sisse. Avastasime, et Hawaiil on hinnale lisanduv maks ainult 4,7% ehk sellest tulenevalt on Hawaiil millegi ostmine üsnagi mõistlik. M otsustas teha mulle varajase sünnipäevakingi ja nii sain ma täna õhtul uhiuue Apple Watch 4 omanikuks. Isver kui kift, mul on päris paras elevus sees, kuigi ma selle kellaga veel suurt midagi teha ei oska, aga küll me õpime tasapisi teineteist tundma. Aitäh, M, ilusa sünnipäevakingi eest.

Igatahes, homme on taas uus soe ja päikseline päev paradiisis. Tuleb ainult meeles pidada end päiksekreemiga sisse määrida, sest täna me seda eriti teha ei viitsinud ja esimene roosatav nahk on meil mõlemal käes. 

Muide, üks asi on selle ajavahega veel harjumatu. Eestiga on meil vahet praegu Hawaiil olles 12 tundi, nii et Eesti on tulevikus, samas Uus-Meremaaga lausa 23 tundi vahet, nii et kellaaeg on justki peaaegu sama, aga terve kalendripäev on seal juba teine aeg olnud. Kui kunagi oli telekas sari Homsed uudised, kus peategelane sai endale postkasti juhuslikult homse ajalehe mille osas ta hakkas üht-teist ette võtma, et teatud sündmusi ära hoida, siis sisuliselt samal ajal, kui Hawaiil ilmub tänane leht, on Uus-Meremaal juba homne ja seal homsed uudised - ah niimoodi siis ongi ajas rändamine võimalik!