Vaalad on imelised

Tänase blogi kirjega juhtus niimoodi, et kui olin ilusa pika postituse valmis saanud ja püüdsin blogile silte külge panna, siis leht uuendas ennast ja sel hetkel selgus, et kogu mu kirjutatu läks kosmosesse. Kuna tahvel kuidagi märku ei andnud, et tal internetiga probleeme oleks, ei taibanud ma sel hetkel tekstile ka copy-paste teha ja nii see kõik kaduma läkski, omad vitsad peksavad. Eks ma alustan nüüd kirjutamisega otsast peale…

---

Kui me Hawiile reisi planeerisime, siis avastasin, et satume siia just vaalavaatluse ajal. Vaalu ei olnud ma päriselt kunagi oma elus näinud ja kui selline võimalus antakse, ei saa seda kuidagi käest lasta. Vaala vaatluseks pidi parim koht olema Maui saar. Vaatasin välja Pacific Whale keskuse, kus elukutselised teadurid uurivad vaalade elu ning ühtlasi korraldavad ka turistidele ja kohalikele koolilastele vaalavaatlusretki. Nad on asutatud mugavalt vaalakeskuse juurde ja tegutsevad sisuliselt ühe katuse all. Muidugi vaalavaatlusretkede pakkujaid on saarel palju, erinevas hinnaklassis ning erineva suurusega paatidega, kuid mulle tundus kuidagi õige anda ka väike panus teaduse arengusse.

Jätsin meie vaalavaatlusretke broneerimise üsna viimasele minutile kahel põhjusel. Esmalt ei suutnud ma Eestis olles kuidagi aru saada, mis kell oleks vaatlus kõige mõistlikum. Lõpuks valisime hommikuse kellaaja ja selgus, et õigesti tegime, sest hommikul on merel lained kõige väiksemad ja korralik laine tekib alles peale lõunat. Teiseks, netis kirjutati mitmel pool, et vaalavaatlusretke ei olegi vaja teha, sest vaalu näeb niisama rannas pidevalt. Päris nii see aga tegelikult ei ole. Rannast võib eemal mere peal küll vahel vaalu näha, kuid see eeldab ikka pikemat peale passimist ja õnne ka.

Esimesi vaalu nägime laevasõidu üsna alguses juba, kui olime just sadamast välja jõudnud. Meid tervitasid ema oma beebi ja kavaleriga. Vaalad nimelt ei ole monogaamsed ning ajaks, mil emasvaal soojades Hawaii vetes sünnitama hakkab, on beebi isa juba ammu pildilt kadunud ning pigem püüab tähelepanu saada uus kavaler, kes järgmiseks hooajaks soovib emasvaala tiineks teha. Vahel võtavad aga ka vaalad puhkust ja jätavad mõne aasta vahele.

Soojadesse vetesse tulevad emasvaalad sünnitama ning nende beebivaal on kuni kolmandik nende enda kehast. Emasvaal kaotab imetamisega ka kuni kolmandiku oma kehakaalust, sest siinsetes vetes ei ole vaaladel midagi süüa ja nii peavad nad kogu toiduvaru sisse ahmima siis, kui nad Alaska vetes on ning paar tonni toitu päevas sisse ahmivad, mis inimtoidus teeb umbes 17 Oero küpsist minutis. Koos söögiga lahmivad nad endale suhu ka ca 20 tonni soolast vett, mida nad protsessida ei suuda ning siis välja purskavad ühtse suure joana, mida mere peal on hästi näha.

Hawaiil on kord, et laev ei tohi vaalale lähemale minna kui 100 jalga ning kui vaal otsustab ise paadile lähemale ujuda, ei saa paat enne liikuda, kui vaal on ohutus kauguses. Ka ei vaatle üht vaalaperet korraga rohkem kui kolm paati ja kui tegemist on beebiga, siis ei olda paigal enam kui 30 minutit, et mitte segada beebil oma ümbrusega kohanemast.

Meie teele jäi täpselt ema koos oma beebi ja kavaleriga, kes kordamööda pinnale ujusid ning ennast julgelt igast küljest vaadelda lasid, oma saba laisalt vette sulpsatades ja paar korda end ka kogu kehast õhku hüpates ja vette tagasi plärtsates. Vaalabeebid on aga uudishimulikud ja nii ujus üks neist otse meie laeva alt läbi ja tõusis pinnale täpselt laeva kõrval, korraks laevagi müksates, kuid seda müksatust tegelikult tunda ei olnud. Küll aga lasi selline teguviis vaala uskumatult lähedalt näha. See oli eriline kogemus.

Vaalad on ka ühed vähesed imetajad, kes oskavad laulda ja seda täiesti teadlikult kuni pool tundi järjest. Suured vaalad suudavad hingamata olla kuni 45 minutit, beebid aga alles vaid mõne minuti. Vaalad kasutavad üldse oma kommunikatsioonis palju helisid. Meie paat lasi mikrofoni vahepeal alla merre ning heli otse laeva kõlaritesse. Oh, millised kiljatused ja kriisked ja tuututamised!

Küsisin ka, kuidas vaalad magavad. Selgus, et nad ei maga tundide kaupa kunagi järjest, vaid kui tunnevad, et tahaks puhata, siis lülitavad pool oma ajust välja ja jäävad veepinnale tšillima natukeseks ajaks, et siis oma teekonda jätkata. Kui seni arvati, et vaalad ujuvad reeglina tagasi oma sünnipaika, siis teadlased on selgeks teinud, et vahel meeldib neil ka puhkusel käia ja uusi kohti avastada. Vaalad on ikka ühed põnevad ja imelised loomad.

Kui oma vaalavaatluse lõpetanud olime, võtsime suuna Lääne-Maui poole, et teha tiir ümber sealse mäe. Meie teele jäi palju kauneid vaateid ookeanile ning ühes kohas ka kena ookeani poolt kividesse uuristatud värav ning lainete väljapurskeauk, mis jättis mulje, nagu suur vaal puhuks sealt hoolega vett välja, kui laine sisse lööb. Edasi sealt aga teatas meie GPS giid, et siit saab küll välja kesk-Mauisse ja sealt otse meie ööbimispiirkonda, kuid seda teed ta ei soovita ning paljude rendifirmade poolt on see ka keelatud. Vaatasime oma rendiauto lepingu üle, kuid seal oli üksnes piirang, et autot võib kasutada Hawaiil, nagu siit saaks sellega kuhugi mujale sõita. Niisiis, läksime.

Kui pidasime eilset teed Hanast edasi pigem adrenaliinirohkeks, siis tänane ei jäänud sellele sugugi alla ja oli kohati keerulisemgi. Praktiliselt kogu tee, nii 15 miili järjest on mööda kitsast serpentiini, mis kulgeb üles ja alla, samal ajal mööda mäekülge keerates, nii et enamuse ajast pole aimugi, kas keegi kuskil vastu tuleb. Lisaks on tee praktiliselt kogu ulatuses üherealine, olles samal ajal kahesuunaline. Küll aga on vähemasti tee kaetud hea kvaliteediga asfaltiga. Ja see tee on tõesti ilus oma lopsaka rohelise looduse ning vahelduvate mägiküladega. Nende elanikest on küll kahju, kes iga päev mööda selliseid käänakuid ja kurve seal sõitma peavad, turistid teel jalus töllerdamas.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Wailea piirkonnas olevasse avalikku randa. Kui end liivarannale vulkaanilise kivi juurde sättisime, et kaameraga veidi päikeseloojangut filmida, leidsime kellegi kivile unustatud iPhone X. Ühtki inimest läheduses ei paistnud, muud isiklikku eset ka mitte, mis vihjanuks, et telefoni omanik plaanib varsti tagasi tulla. Telefonilt oli näha vaid sinna kümmekond minutit tagasi saadetud hulk sõnumeid, mis andsid alust arvata, et keegi otsib oma telefoni. Siri häälkäsklusi kasutades õnnestus meil lõpuks panna telefon tagasi helistama viimasele SMSi saatnud numbrile, millele vastanud sõbranna imestas, et pidi telefoni omanikuga just samal hetkel kuskil oluliselt kaugemal kokku saama ning et sõbranna oma telefoni avalikku randa on unustanud. Kuniks me telefonikõne käigus nuputasime, kuidas omanik oma telefoni tagasi saada võiks, ilmusid nurga tagant perekond fotograafiga ning selgus, et pereema oli oma telefoni teadlikult kivile jätnud ja siis kaugele eemale minema jalutanud fotosessiooniks. Küll ameeriklased on alles usaldavad! Samas on kõik kohad täis hoiatussilte, et ärge jätke ühtki asja autosse ega rannas asju järelevalveta, sest Hawaiil on palju vargaid, kes kiiresti võõrale varale oma küüned taha ajavad. Igatahes, lõpp hea, kõik hea ja seekord läks noorel pereemal õnneks.

Maui saare kõige lõunapoolsem tipp, kuhu pääseb, asub üsna meie hotellipiirkonna lähedal, Ahihi-Kinau reservaadis. See on piirkond, kus viimati 250 aastat tagasi purskas Maui vulkaan ja millest maha jäi lai laavakivimass, mis otsapidi merre voolas ja millest on nüüd risti läbi ehitatud kitsas sõidutee, mida mööda võib küll autoga sõita, aga mitte jalutada, sest inimtegevus reservaadis on keelatud. Natuke imelik tunne on sõita risti läbi musta kõrge teravate servadega kivivälja, kuhu pole viimase paarisaja aasta jooksul ka ühtki taime veel peale kasvanud. Teekonna lõpus asub mustade kividega suurte lainetega rand, mis kohalike hulgas üsna populaarne on, aga kuhu turistil vette minna ei soovitata, sest hoovused on tugevad ja neid tuleb tunda. Üldse on Hawaiil väga levinud lause kõikjal rannapiirkonnas: When in doubt, don’t go out ehk kui korragi kahtled, kas vesi vastab su oskustele või võimetele, siis jäta pigem vette minemata.

Üldises plaanis tundub, et olen hakanud Hawaii sooja ilmaga ära harjuma – enam ei ole kohutavalt palav, kui keskpäevane terav päike välja arvata. Oleme end küll korralikult kreemitanud, kuid käsivartele olen ikkagi villid saanud, nii et päevasel ajal kabrioletiga ilma katuseta enam hetkel väga sõita ei taha. Samas õhtul, mil 28 soojakraadi kukub 21 peale ja päike on loojunud, tahaks isegi vahel pikad püksid jalga tõmmata ja kerge kardigani peale visata. Küll aga ei ole ma endiselt harjunud siin valitseva meretuulega, mis on küll soe, kuid väga tugev. Meie hotellikorter on õnneks merest veidi eemal ja nii on õhtuti siin väga mõnus rõdul istuda ja oma blogi kirjutada, tähed pea kohal taevas siramas. Ah, milline idüll!

PS! M tehtud video vaaladest ja päeva teisest poolest ka.