Jaapanlaste rünnakut Pearl Harbourile valmistati ette kaks aastat. See on väga pikk aeg ning vahepeal võib nii mõndagi muutuda, kuid jaapanlased valmistasid oma plaani ette viimse detailini lihvitult, nii et ameeriklastele tuli see täieliku üllatusena. Oli arvata, et Jaapan mingi hetk kuskilründab, aga Pearl Harbourit ei osanud keegi aimata, seda enam, et siinseid madalaid rannaalasid peeti torpeedokindlateks, ent jaapanlased disainisid oma torpeedod just sellise ranna jaoks spetsiaalselt ringi. 7. detsembril 1941 kaotas oma elu paartuhat sõdurit ja maailm polnud kunagi enam endine. Hawaiil elas juba siis üsna suur jaapanlaste kogukond, kokku umbes 150 000 jaapanlast, kelle jaokstoimunud sündmused muutsid palju - sõprussuhted ei olnud enam samad ning mitmed jaapanlased tundsid pisarateni kurbust toimunu pärast.
Pearl Harbour on täna memoriaalkoht, kuhu on ehitatud mitmed väljapanekud ja sildid selle kohta, mis siin kunagi aset leidis. See on seni olnud ainus koht, kus tuleb anda ära kõik sisuliselt ümbrikust suuremad kotid tasulisse pagasihoidu ja muidu territooriumile sisse ei lasta. Kui igat silti rahulikult uurida ja kõik näitused läbi vaadata, võib siin vabalt veeta vähemalt pool päeva kui mitte terve päeva.
Oahu saar ei ole tegelikult väga suur, kuid et saare keskel asuvad mäed, on elu koondunud rannikule ja saare läbisõitmine autoga võtab siiski aega. Otsustasime täna avastada Oahu põhjarannikut, mida iseloomustavad eelkõige suured tugeva hoovusega lained, mis surfaritele on meelispalaks. Kui teekonda kaardil paika sättisin, siis arvasin miskipärast, et enamus teest saare tagaosas möödub kuskil ookeani ja mägede vahel, pigem üksinduses. Suur oli minu üllatus, kui avastasime, et sisuliselt tervet teeäärt palistavad külg-külje kõrval majad ning inimesi liigub kõikjal ja palju. Ka turiste liigub palju ringi. 2016. aastal külastas Hawaii osariiki kokku ligi 9 miljonit inimest, mis teeb keskmiseks päevaseks külastajate arvuks ca 220 000 inimest, samas kui Oahu saarel on elanikke vaid natuke alla miljoni. Pole siis ka ime, et inimesi tõesti igale poole jätkub.
Kui Pearl Harborist põhjaranniku poole sõitma hakkasime, tekkis mul kohvi isu ja mõtlesin, et kui mõnda Starbucksi teepeal näeme, teeme seal peatuse. Aga meie teele sattus hoopis midagi väga palju paremat - kohviistandus. Green World Coffee Farmsi poes on võimalik kohapeal 4-5 erinevat kohvi proovida, soovi korral sobilikud oad, mida on mitukümmend sorti, kaasa osta või kohvijooki endale kohapeal tellida. Üldiselt ma filtrikohvi ei armasta ja termostes seisnud masinakohv on sisuliselt vaid hädatapp, kuid siin sain ma uskumatu kogemuse - termosekohvi maitses väga hästi, igaüks kohvi sortidest väga erineva maitsega ja mõnusalt mahedad, kibedusest polnud kuskil haisugi. Oh, kui sellist uba kuskil lihtsasti kätte saaks, võiks juhtuda, et ka minust võib saada kohvihoolik. Green World Coffee Farm on aktiivselt tegutsev kohviistandus ning nende poekese taga asub kohvitaimedega aiake, kuhu on kõik külastajad taimi uudistama oodatud. Kaunilt rivvi istutatud rohelised puhmas valgete õitega kohvipõõsad näevad tõesti head välja.
Kui mööda rannikut sõita Turtle Bay poole, mis on eelkõige kuulus just randa munema tulevate massiliste kilpkonna hordide poolest, keda meil küll näha ei õnnestunud, asub Waimea org, mille lõpus on kaunis veekosk koos ujumiskohaga. Waimea orgu on rajatud väike botaanikaaed ning puud-põõsad on kenasti sildistatud. Nagu Ameerikale kombeks, siis läbib džunglis asuvat parki koseni asfalttee ja kuna autoga treppi sõita ei saa, siis on võimalik endale vähemalt bussitranspordi pilet osta. Kose juures võivad kõik kose alla mõnusasti ujuma minna, ainult et päästevest tuleb selga tõmmata, kohapeal on hoiatussildid ning vetelpääste. Veidi sarnases kohas käisime eelmine aasta Kuubal, kus inimesed kaljude pealt kose alla vettehüppeid tegid. Kõik oli oluliselt ohtlikum, aga keegi kuskil kedagi ei hoiatanud ja vetelpäästet polnud ka käepärast võtta. Ameeriklaste elu on küll ikka mugavaks tehtud.
Mööda rannikut sõites on võimalik kena ring teha, nii et jõuda Honolulusse tagasi, ilma et peaks sama tuldud teed uuesti sõitma. Teepeal asub Laie linnake, mida turistid niivõrd nime poolest ei tea, küll aga on see populaarne siin asuva Polüneesia Kultuurikeskuse pärast, mis on suureks meelelahutuslikuks vaatamisväärsuseks, kuhu on rajatud erinevate polüneesia saarte külakesed, söögivõimalused ja õhtu lõpuks luau show, mis pidi olema saare parim. Kohapeal selgus tõsiasi, et keskuse läbijalutamiseks kulub kindlasti mõni tund ja lisaks oli õhtune luau show läbi müüdud, nii et luaule peame minema mõni teine päev ja kuhugi mujale.
Samas Polüneesia Kultuurikesksue lähedal asub Laie Hawaii tempel, mille ees end ilusti sätitud pikkades õhtukleitides tüdrukud ja ülikondades noormehed pildile sättisid ning teiste tavaliselt riietatud inimestega aktiivselt vestlesid. Alguses vaatasime, et pulmad, aga selleks oleks olnud liiga palju kauneid neide kelle vahelt poleks küll osanud kuidagi valida, kes pruut on. Veidi hiljem sattusime kahe sinises lillelises kleidis neiuga jutustama ja saime teada, et tegemist on ebatavalise olukorraga templi juures - kohalikul koolil on viimasel lennul kurikuulus prom night, nii et saadi kokku templi juures ja siis minnakse koos Waikikile pidutsema.
Need kaks neidu, kellega jutustama sattusime, olid mormoonidest vabatahtlikud, kes tulid Hawaiile oma vabatahtliku töö 18 kuud veetma. Üks neist oli pärit Vancouveri külje alt ja teine Uus-Meremaalt. Tundus, et tüdrukutel oli hea meel meiega pikemalt vestelda. Üldse, olen märganud, et kui keegi pikemalt veidi jutustama jääb ja küsib kust me pärit oleme, siis ei küsita seda niisama suusoojaks, vaid vastus huvitab ka päriselt küsijat ja inimesed jutustavad võõrastega aeg-ajalt pikemalt vägagi meeleldi. Ka komplimendid on lihtsad tulema - nii mainis üks naine Vancouveri lennujaamas turvakontrollis, et talle meeldib mu pluus, eile linnapeal jalutades tuli vastu paar, kes kiitsid mu päikseprille ja täna ahhetasid mormoonitüdrukud mu küünelaki tooni üle. Veidi harjumatu, aga väga nauditav tähelepanu. Kahju, et eestlastena ei oska me seda kohe märgata ega julge tihti ka teistele, võõrastele ütlema minna, kui meile midagi positiivset silma jääb.
Õhtu lõpuks võtsime tagasi suuna Honolulu poole. Meie teele pidi jääma Nu'uani Pali vaateplatvorm, kust peaks linnale avanema kena vaade. Juhuslikult pidanuks me sattuma sinna täpselt päikeseloojangu ajal, ent päike läks veidi kiiremini looja, kui olime arvestanud ja lõpuks selgus, et tee vaateplatvormile oli teetööde tõttu suletud, see tähendas aga, et pidime tegema umbes pooletunnise ringi, enne kui autoga saime tagasi sama tee peale, kus enne olime olnud, et Honolulu poole tagasi sõita.
Mõtlesime kuhugi hotelli lähedusse minna õhtustama, et võtame väikesed snäkid ja rohkem polegi vaja. Valisin Foursquarest välja Ameerika stiilis käsitööõllebaari, mis pidi olema meie hotelli kõrvalkvartalis. Avastasin nende kodulehte vaadates, et lisaks sooduspakkumistele, mida saab realiseerida kohapeal vaid koodi öeldes, oli seal võimalik end ka ootejärjekorda panna - tavapärane õhtune ootejärjekord on muidu 35 minutit. Täitsin ankeedi ära ja sättisime end paarkümmend minutit hiljem hotellitoast minekule. Kui kohale jõudsime, anti meile plastikust ketas, mis hakkas värisema siis, kui meie laud valmis on. Samal hetkel tuli mulle ka sms laua valmisoleku kohta. On ikka mugavad süsteemid küll ja eks tean edaspidigi targem olla ning söögikohtade kodukalt vaadata ehk on sealgi võimalik end juba ette ootejärjekorda panna siis, kui reserveeringut ei ole varem tehtud.
Enne magama minekut jalutasime veel natuke mööda Waikikit ringi. Ühel tänavanurgal oli muusikat kosta ja inimesed olid kogunenud ringi, et vaadata, kuidas räpparid omavahel mõõtu võttes tantsisid. Ühtäkki tuli räppiv noormees aga meie juurde ja enne kui ma arugi sain, seisis M keset tänava tantsuplatsi. Tema kõrvale sätiti veel viis täiskasvanut ja üks laps, kellele lisandus hiljem veel üks laps, siis võttis üks breikar eemalt korralikult hoogu ja hüppas, viuhti, üle kummardavate inimeste. Vat see oli alles vaatepilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar