Haleakela - tõus läbi pilvede

Hommikul olid lained olematud, päike juba kõrgel, aga veel ei kõrvetanud. See oli täpselt sobilik ilm korraks ujuma minna, enne kui üles mäkke ronida. Kui Mauil minna liivasesse randa, on ka merepõhi reeglina liivane ning palja jalaga väga nauditav, merevesi on aga täiesti läbipaistev, nii et kui rannalast veidi eemale ujuda ja snorgeldusmask pähe tõmmata, on väga suur tõenäosus näha kalu või kilpkonni. Hawaiil on rannajoon avalik ala, mida võivad kõik kasutada, aga millele ei pea olema tagatud ligipääsu läbi eramaa. Küll aga on reeglina suurte hotellide kruntide piirile loodud väike rada randa koos parklaga, mis on kenasti tähistatud. Lihtne on siin hommikud veeta rannas mõnusas soojuses ja soojas merevees.

Mauil oli veel vaid üks suuremaid vaatamisväärsusi, mida me külastanud seni polnud – Haleakela mägi, mis on sisuliselt keset Maui saart ja on uinunud vulkaan, mis viimati purskas üle 200 aasta tagasi. Eriti populaarseks sihtkohaks teeb mäe asjaolu, et sinna tippu saab sõita autoga mööda kaherealist korralikku ja mugavat asfaltteed, mis on küll käänuline, ent pole pooltki nii ebamugav või ohtlik, nagu oli tee teispool Hanat või Puu Kukui mäe teisel küljel. Lisaks, ei ole palju neid kohti, kus on autoga võimalik sõita 3055 meetri kõrgusel asuvale platoole, kust avaneb otse vaade uinunud vulkaani kraatrisse.

Halekaela on väga popp koht, kus vaadata päikesetõusu, kuid parkimisvõimalused on seal üsna piiratud ja nii tuleb päikesetõusuks endale parkimiskoht ette broneerida internetist. Korra isegi piilusin seda võimalust, aga siis olid eelmüügi kohad juba välja müüdud ja viimase hetke piletid polnud veel müüki tulnud. Pealegi ei paelunud mind väga mõte minna pimedas öisel ajal kuhugi mäetippu jääkülma. Kliima suhtes ongi huvitav see, et öösel on mäe peal sisuliselt talv ja päeval suvi – temperatuur ja ilm muutuvad väga kiiresti ja sekundutega. Olin küll enne lugenud, et mäkke minnes peaksid soojad riided kaasas olema ja kui muidu olen seda hoiatust tõsiselt võtnud, siis täna viskasin vaid autosse õhukese voodrita vihmajope. Kui mäe poole startisime, oli õues sooja 27 kraadi ja lauspäike kerge tuulega. Kolmveerand tundi hiljem mäetipus tervitas meid läbilõikav tuul ja vaid 10 kraadi sooja. Nii mõnigi turist ei olnud sellise temperatuurivahega arvestanud ning lõdises lühikestes pükstes ja t-särgis mäetipus kiiresti vaadet imetledes.

Haleakela kraatrid on punased ja meenutavad pilte, mida on kujutletud Marsi looduse kohta. Sellised lamedad, kõrvuti asetsevad ja ümarad. Neid ümbritsevad kõrged mäeseinad ning pilved liiguvad seal sekunditega – ühel hetkel võib olla vaade täiesti varjatud ja järgmisel on pilt klaarselge ilma ühegi pilveta. Vaated on sealt ilusad ning soovijad saavad vabalt matkama minna. Kui algselt mõtlesime väikse matkaraja läbi teha, siis avastasime, et oleme selleks ikkagi ilmselgelt ebasobivalt riides ja jätsime matkamise vahele. Siiski on üsna imeline tunne sõita autoga läbi pilve või seista pilvedest kõrgemal. Pealpool pilvi paistab päike. Ja Mauil paistab päike reeglina ka allpool pilvi.

Kui üldiselt on Maui puhkusesaar, kus kuurortikülale järgneb veidi aja pärast järgmine kuurortküla, siis on siin säilinud ka autentsed väikelinnad. Neist üks asub täpselt tagasiteel mäest alla rannapiirkonda, kus tegelikult suurt midagi teha polegi, ent vestern-stiilis peatänava madalad majad on reeglina sellised, mis kohtab pigem vaid filmis.

Jõudsime mäest alla just päikeseloojangu ajaks. Sättisime end Kihei randa vaatama, kuidas päike otse mäe servast merre vaikselt vajub. See oli meie viimane õhtu Hawaiil.

Muide, mütoloogia järgi on Hawaii saared tekkinud üldse sootuks jumalate koostööl ja omavahelisel nagistamisel. Nii võib siin ringi reisides kuulda mitmeid jutte Pelest, kes otsis endale kodu sobivale saarele ning tema teha on saartel nii ilmastiku poolest rahulik kui vulkaaniline elu. Samuti oli pooljumal Maui, kes maagilise hargiga püüdis kalastusretkel uut kontinenti luua, pannes oma vennad paati vedama, keelates neil tagasi vaadata. Kui üks vend tagasi vaatas, katkes taevaga seotud õngeniit ning Hawaii saared jäidki sellisena nagu nad hetkel on. Kuna maa seismilised plaadid liiguvad, siis ilmselt ca 50 000 aasta pärast on Big Island oluliselt suurem ja saanud juurde endale ühe uue vulkaani, mis praegu veel merepõhjas on ja millest kunagi saab ilmselt Big Islandi osa. Nii need saared siin tasapisi kerkivad ja oma elu igaviku mastaapides elavad. 

Meie pikk puhkus on seni olnud üsna imeline, täis erinevaid ilusaid vaateid, kaunist loodust, sooja päikest, tuult ja rohkelt erinevat variatiivsust. Hawaii on ilus, kõik saared on tõesti oma nägu ja keeruline on anda soovitust, kui valida vaid üks saar, siis milline. Ma arvan, et kõige sügavama mulje jättis mulle siiski Big Island oma vulkaani, kivistunud laava, musta liivaga ranna ja teekonnaga rohelisse randa ning kahtlemata kõige romantilisema majutusega kus ma seni olnud olen, otse veekose kaldal keset kaunist loodust. Big Island tundus ka kõige siiram ja avatum, sest mujal on turist igapäevane. Samas on Big Island ka neist kolmest saarest, Oahu ja Mauiga võrreldes, kõige maalähedasem. Oahu oli hea algus reisile ning Waikiki on mõnusa meluga, kuid muus osas on Oahu ilmselt siiski minu jaoks kõige igavam. Ja Maui, Maui jääb kuhugi sinna Big Islandi ja Oahu vahepeale, kus on olemas nii natuke linnalikku olustikku, päikest ja valgeid liivarandu, aga ka palju loodust, mida nautida ja avastada. Hawaii ei ole minu jaoks sihtkoht, kuhu ma kindlasti tahaksin tagasi tulla, sest sarnaseid kohti on maailmas veel ja meile oluliselt lähemal või lihtsamini kättesaadavamad, küll aga olen ma väga rahul, et Hawaiil saime ära käidud ja selle lühikese ajaga kolm saart üle vaadatud ning kõiki saari täiel rinnal nauditud. Meie päevad on olnud pikad ja intensiivsed, kuid see on ilmselgelt meie stiil ja teisiti me väga ei oska, kuigi oleme ka sel reisil püüdnud vahepeal rahulikumalt võtta. Mahalo Hawaii, et meid oled hästi kohelnud ja aloha!

PS! M tegi tänasest päevast väikse video ka.