Kogu tee pikkus Hanasse on 103 kilomeetrit, mille läbimine ilma peatusteta võtab vähemalt kaks tundi. Tundub justkui aeglane? Aga ongi, seda mitmel põhjusel. Terve tee peale on kokku 59 silda, millest 46 on üherealised ja reeglina lõppevad või algavad suure kurviga, mis ühtlasi ka samal ajal tõuseb või langeb mööda orgu või mäe serva, olles ääristatud lopsaka rohelise troopilise looduse ning iga natukese aja tagant ilmuva veekosega. See omakorda tähendab kitsaid peatumistingimusi tee ääres, tohutut turistide hordi autodega ning soovi iga natukese aja tagant teha peatus, et pildistada mõnda veekoske, vihmametsa, kaunist taime või teha väike jalutuskäik.
Üldiselt on Hanasse minekuga niimoodi, et kohale jõudes tuleks sisuliselt lihtsalt ots ringi keerata ja sama tuldud teed mööda tagasi tulla. Kuna tee käib pidevalt üles-alla ja ühest nõelasilma kurvist teise, siis kipub see paljudel südame pahaks ajama. Samuti kehtib reegel: kes esimesena jõudis üherealise teelõigu algusesse, sellel on antud lõigul liiklemisel eesõigus. Tiba keerulisemaks teeb olukorra see, et tihti ei ole näha, kas parajasti keegi just vastu tulemas on ning jääb vaid loota, et vastu tulev juht on sama mõistlik. Vaid korra kohtasime oma teel üht kohalikku, kes ei olnud nõus laskma turistil tagurdada, et läbi mahuksime ja seetõttu pidime silla jagu tagasi tagurdama, need kaks autot läbi laskma ja siis silda uuesti ületama. Muidu olid juhid ikka pigem ettevaatlikud ja mõistlikud. Küll aga tuleb arvestada, et antud teed läbib 95% ulatuses turistid ning see tähendab, et olenevalt juhi oskustest ja julgusest on kiirus üsna aeglane, mistõttu kohalikud, kes teed tunnevad, tuleks vahepeal lihtsalt mööda lasta.
Enne reisile tulekut otsisin natuke taustinfot ja soovitusi, mida Hawaiil teha, millised saared valida ja kuhu minna. Komistasin Facebooki reisifoorumis korduvalt soovitusele osta enda telefoni Gypsy GPS reisiäpp ning lasta end sellel juhendada läbi teekonna. GPS giiidi pakkujaid on äpi poes mitmeid, hinnad igaühel erinevad ja kirjelduse järgi suurt aru ei saa, mis neil vahet on, nii et otsustasin siiski soovitatud Gypsyt proovida ja ausalt öeldes on see suurepärane avastus. Kuigi olin eelnevalt teinud korraliku kodutöö ja teadsin enam-vähem, mis meid ees ootab, siis iga kose või parema vaatamisväärsuse asukohta ju ikka üles eraldi ei kirjutanud. Selles osas oli GPS giid mugav - kui lähenesid asukohale, mille osas tal oli midagi öelda või taustinfot anda, siis hakkas klipp ise selle peale auto kõlaritest õiges kohas mängima, eeldusel, et telefon oli ühendatud auto bluetooth süsteemiga. Väga mugav ja hästi silmaringi avardav, nii et see on üks lisa meie tuleviku reisidesse päris kindlasti.
Teele Hanasse jääb nii vihmametsa ala, Eedeni aed, bambusemets, lugematul arvul veekoski ja kauneid vaateid. Küll aga tähendab see ka, et olime piirkonnas, kus sajabki iga päev üsna ootamatult ning üldises plaanis on see Maui vesine piirkond. Meie siin oleku ajal on tegelikult kuiv aeg ja nii on jõed ära kuivanud ja veekosed veidi vähema veega. Vihm võib siin alata ja lõppeda sama äkki, olles reeglina vaid peenike seenekas, kuid mägede kohale pilvedesse kogunenud vesi võib sadada alla ka korraga ühte mäe serva ja tulla sealt alla mööda veekoske ühe tulvana ettehoiatamata.
Madalamad külakesed, mis asuvad Hana tee ääres, on ka tsunami ohu piirkond. Kõige karmim oli siin 1946. aasta tsunami, mis sai alguse Alaskal toimunud 7,6 magnituudilisest maavärinast ja pani hiidlaine liikuma üle 500 miili sekundis Alaskalt otse Hawaii poole. Tol ajal olid tsunami hoiatussüsteemid juba olemas, aga kuna tegemist oli esimese aprilliga, ei võtnud paljud hoiatusi tõsiselt. Kui vesi randadest ootamatult ära kadus ja kalad kuivale jättis, võistlesid kohalikud selle nimel, kes rohkem kalu kokku saab ja kui siis hiidlaine äkki kaldale jõudis, siis jäid selle alla nii majapidamised kui inimesed. Üksi jäi vaid seisma vulkaanikividest ehitatud kirik. Täna on aga igal poole korralik tsunaami hoiatussüsteem paigaldatud ja selliseid tagajärgi ei tohiks enam kunagi tulla.
Hawaii asub üldiselt maavärinate piirkonnas, k'ige enam ja väga tihti esineb neid Big Islandil, teistel saartel vähem ja harva ning kui, siis pigem nõrgalt. 2006. aastal tabas korralik maavärin aga Hana piirkonda peale mida muutus Hanast teispoole jääv maantee läbimatuks, sest mingid sillad langesid kokku ja maantee sai loodusjõudude poolt lõhutud, nii et kohalikud jäid oma koju lõksu. Tänaseks on küll sillad taastatud, aga tee ise mitte. Ei GPS giid ega paljud teised soovita Hanast edasi sõita, vaid seal otsa ringi keerata ja tuldud teed taasi tulla. Meie GPS giid soovitas Hanast edasi minna veel umbes kolmveerand tundi kuni jõutakse rahvusparki. Vaatasin kella - kell sai just 5 õhtul, mis tähendas, et päikesevalgust oli meil järgi umbes poolteist tundi. Sellist kurvilist ja käänulist teed pimedas aga läbida ei tahaks ja nii keerasime rahvuspargi väravas end ringi.
Meil oli kiusatus minna siiski Hanast veel edasi ja tulla Kahuluisse tagasi piki mäekülge mööda teed, mida turistile ei soovitata. Kui autorendist oma auto kätte saime, siis küsisime, kas võime rendiautoga Hanast edasi sõita. Näitsik, kes meile auto andis, rääkis, kuidas ta oma isikliku autoga paar päeva varem seda sama teed mööda sõitnud oli, palvetades, et auto aukudesse ära ei laguneks, aga muidu pidi tee läbitav olema ja väga kena. Sixt ei soovita sinna rendiautoga minna, ent ei keela. Seega, võtsime selle teekonna ette. Meil oli hotelli sõita sealt veel vaid 2 tundi, läbi Hana tagasi tulles oleks see olnud peaaegu 3 tundi.
Hanast edasi Kaupo poole minev kitsas kehvas olukorras üherealine maantee on väikese koormusega ja seal tuleb küll mõni auto vahel vastu, kuid see pole kaugeltki võrreldav teekoormusega, mis tuleb Hanasse. Peamiselt kasutavad seda kohalikud ja veel mõned meiesugused turistid, kellele me teepeal kas järgi jõudsime või jalgu jäime. Sellest teest esimesed pool tundi ongi kõige karmimad: alguses on lagunenud kitsas asfalt, siis muutub see treppi sõidetud kitsaks kruusateeks, mille üks serv kulgeb mööda mäge ja teist serva palistavate taimede taha jääb kuristik või ookean, boonuseks 270-kraadised kurvid, mille tagant ei ole midagi ette näha.
Peale poolt tundi aeglast adrenaliinirikast sõitu lähevad teeolud taas normaalseks, olles pigem normaalses või isegi väga heaks, olles küll pikka aega üherealine tee, kuid see on hästi märgistatud nii teekatte joonte kui helkuritega ja muutudes vahepeal isegi kaherealiseks. See tee kulgeb mööda väga maalilist vaadet piki Haleakala helerohelist mäekülge, taamal paistmas ookean. Ma arvan, et Hawaiil läbitud teedest oli see tänane tagasisõit Hanast seni üks kaunimaid.
Kui esimesed pool tundi sõidust ka kunagi korraliku teekatte saab, siis muutub see tagasitee inimeste hulgast kahtlemata üsna populaarseks. Kui muidu on Hawaiil ikkagi inimasustus igal pool või iga natukese aja tagant, siis piki Haleakala külge kulgev maantee on kümnete kilomeetrite kaupa täiesti inimasustuseta, seltsiks ainult mõnusalt mahlast rohtu mäluvad lehmad, kes vahetevahel teepeale kipuvad ja kellega seetõttu ettevaatlik tuleb olla. Meie sõidu ajal olid jõed kuivad, kuid kogu maantee peale on tõesti ka paar kohta, kust tavalise sõiduautoga märjal ajal ilmselt läbi ei saa, sest tee läheb küll enam-vähem siledalt, aga sõna otseses mõttes risti üle jõe põhja. Päris nukker oleks sellises kohas avastada, et oled sõitnud juba enamuse teest ära ja väike osa on vaid jäänud ning tavalise autoga enam läbi ei saa ja peab otsa ringi keerama ning tundide kaupa tuldud teed tagasi sõitma. Meil läks seekord lihtsalt õnneks.
Kui võrrelda praegu esimese hooga kolme saart omavahel, siis Oahul on palju inimesi, see on hästi turistikas ja klassikaline rannalinn, aga väga lihtne ja mugav. Big Island on nagu looduse kants ja tõeline pärl loodussõbrale ning Maui, on midagi nende kahe vahepealset. Siin on loodust ja inimesi, aga puudub suurlinna tunne ja pigem ei lase kohalikud ennast turistidest väga häirida, vaid kulgevad ikka omas rahulikus tempos. Esmamulje põhjal ma ütleks, et Maui meenutab mulle korraga oma punase liiva ja sinise ookeani ning lopasaka loodusega nii Austraaliat kui kurviliste teedega Mallorcat, selline kombo mõlemast. Ma ei ole veel lõplikult Mauist sotti saanud, aga siiani tundub siin väga muhedalt mõnus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar