Kui eelmisel korral San Franciscos olime, siis liikusime autoga ja ühistranspordi kasutamisest ei teadnud me midagi. Seekord katsetasime ka linnaliini bussi ära. Buss, nagu buss ikka, ainult et päevasel ajal oli bussisõitjate hulgas selgelt eraldatavad kontingendid: kodutud, pensionärid ja vahetustega töötajad, kes sõitsid tööle või spordisaali. Ja kodutuid oli bussis vähemalt üks kui mitte mitu. Tundus, et nende bussis viibimine on tavapärane.
Kui Burlingamest tagasi hotelli poole jalutama hakkasime, otsustasime pool maad siiski bussiga minna. Sattusime ühissõidukisse, mille piletimüügisüsteem ei töötanud ja see tähendas, et kõigile, kes bussi astusid, oli sõit tasuta. Päris tore avastus.
Californias ja Hawaiil ringi sõites hakkas meile silma, et iga natukese aja tagant oli jälle uus kirik. Vahel isegi mitu kirikut kõrvuti ja Hawaiil Big Islandil lausa üks küla, kus minu meelest ainult kirikud olidki ja neid oma paarikümne ringis. Kui nüüd ringi jalutasime, siis jäi meile teele ka vähemalt viis erinevat kirikut mõnesaja meetri peale. Peab ikka usklik rahvas olema, et igale poole inimesi jätkuks.
Jõudsime San Francisco lennujaama veidi varem kui plaanitud. Kui lennujaamades on üldiselt muidu suhteliselt igav, siis San Franciscos on enne turvakontrolli lennundusmuuseum ja lennundusraamatukogu, mis on kõigile vabalt vaadeldav. Samuti on sinna paigaldatud mitmeid erinevaid kunstinäituste vitriine. Päris nutikas lahendus juhuks, kui lennujaamas on omajagu aega.
Meid ootas ees 11 tunnine lend San Franciscost Kopenhaagenisse, nii et väike jalasirutus enne pikka öist lendu oli ainult tervitatav. Ees oli veel 4 lendu, et lõplikult koju jõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar