Hawaiil asub üks maailma aktiivsemaid vulkaane siin samal suursaarel. Alles aasta tagasi voolas sealt igapäevaselt välja punast tulikuuma, ca 2000 kraadist laavat, mis oli turistidele unustamatu vaatepilt. Umbes aasta tagasi, 2018 kevadel, täpsemalt mais, hakkas aga vulkaan taas purskama ning peale seda pole punast laavat enam kuskil näha. Ka ei ole vulkaani ümbrus enam päris endine - kraater läks kordades suuremaks ning laava kattis enda alla paljud teed ja kokku kuni 1500 majapidamist.
Üldse on vulkaaniline tegevus siin saarel olnud läbi aastakümnete ja -sadade väga aktiivme. Eriti palju purskas vulkaan 70-datel, millest on järgi mitmed kraatrid ning vulkaaniparki läbivate teede ääres on sildid sisuliselt iga aasta taguse musta kivistunud laavavälja juures mis aastast see pärineb.
Meie esimene peatus oli Volcano Tree pargis, kus on puud jäänud kunagi vulkaanipurskest tekkinud musta laava alla ja nüüd, aastakümneid hiljem, on samasse kohta hakanud laava peale uued puud kasvama. Ausalt öeldes ootasime kirjelduse järgi sellest pargist veidi enamat, kuid sissejuhatuseks päeva oli see väga hea.
Seal samas pargi kõrval läheb maantee, mis kaardi ja GPS-i järgi viib justkui tagumist otsa pidi Volcano National Parki, mis on peamine vaatamisväärsus ja vulkaani asukoht. Kui puude juurest pargist välja keerasime, paistis vaid mõnikümmend meetrit eemal suur mitu meetrit kõrge must sein, mis läks risti üle maantee ja mille ees seisis keelumärk, et tee on suletud - see oli must kivistunud laava, mis oli jäänud eelmise aasta vulkaanipurskest. Vat see oli uskumatu vaatepilt - lihtsalt tuleb, sellise kõrge ühtlase seinana ja matab kõik enda alla, mis ta teele jääb, ning kivistub. Igaveseks.
Selleks, et vulkaani juurde jõuda, tuleb nüüd mõnikümmend kilomeetrit ringi sõita. Peale viimast vulkaanipurset on ka mitmed kohad vulkaanipargis suletud, kuigi üldisest pargialast on siiski ca 90% külastajatele täna avatud, ent ringikujulist maanteed, mis läks enne ümber kraatri, enam poolenisti ei ole. Ka mitmete vaateplatside ligipääsud on suletud, sest laava viis raja oma teelt. Üldine 38 miili pikk tee mäest alla läbi kraatrite otse ookeani juurde kulgeb vanade laavaväljade vahelt, mis on igaüks omanäoline - mõnel kasvavad juba taimed, mõni on endiselt üleni must väli ja mõni koht on kaetud juba suurte puudega. Looduse jõud on ikka võimas ja seda ei tohiks alahinnata.
Viimasest vulkaanipurskest tekkis juurde 3,5 m2 maad ning siin samas Hawaii külje all on moodustumas uus saar umbes 10 miljoni aasta pärast, mil hetkel veepinnast 960 m allpool olev maailma noorim vulkaan lõpuks pinnale kerkib ja uue saare moodustab. Samamoodi on tekkinud kõik Hawaii saared ning siit Aasia suunda liikuv saarestik kogupikkusega üle 2100 km, on ühtlasi ka maailma pikim saarestik.
Vulkaani kraater asub umbes 1200 meetri kõrgusel merepinnast ning kui see purskab, hakkab kuum laava otsima teed alla mere poole, kattes nii enda alla kümneid ruutkilomeetreid oma teel. Üldiselt aga ookeanipõhjast mõõdetuna on Moana Loa, mägi, kus Kilauea vulkaan asub, maailma kõige suurema massiga mägi ning kokkuvõttes Mount Everestiga võrreldes isegi ca 8000 meetrit kõrgem. Siin kohapeal seda mäge aga sellisena päriselt ei taju.
Kuigi punast laavat enam kuskil näha ei ole, siis endiselt on kraatri lähedal maapinnast välja pressimas end kuum õhk, nii et eemalt vaadates tundub, justkui keegi teeks mitut väikest valge suitsuga lõket lähestikku. Tegelikult on see kuum aur, mis maast välja pressib ja kui neid kohti lähemalt vaadata, siis ei saagi päris täpselt aru, kust see kuum aur alguse saab. Õhu suhtes on ka parki sisenemisel hoiatus - kui õhk lõhnab tugevalt ebameeldivalt, paneb kurgu või silmad kipitama või oled südamehaige või rase, siis muuda oma asukohta koheselt piirkonda, kus õhk on puhtam, sest vulkaanist erituv gaasiline sulfur on mürgine. Täna oli vaid üksikutes kohtades õhk kergelt magusa lõhnaga ja muus osas oli kõik hästi. Muide, kellel soovi, saab ka otse kivistunud laava peal ööbida, sest park on tihedalt täis erineva pikkuse ja raskusastmega matkaradu, mille juures on mugavalt olemas ka telkimisplatsid.
Vulkaaniline tegevus on tekitanud Suurele saarele ka mitut värvi liivarannad. Walter õpetas meid, et Hawaiil käib loodus alati päripäeva, nii et kui vulkaanist minema hakata, siis esmalt tuleb musta liivaga rand, mis on puhtalt vulkaaniline liiv, sealt edasi rohelise liivaga rand, kus mustast liivast on ajapikku saanud klorofülli lisandumisel roheline liiv ning lõpuks muutub liiv ilusaks valgeks ja sinna on rajatud peamiselt suuremad hotellid ja on suurem turisti sihtkoht ehk Kona linn. Kuskil rohelise ja valge liivaga ranna vahel asub veel ka roosa liivaga rand, mis on moodustunud krevettide elutegevusest, kuid seda ei ole kuskil avalikul kaardil täna veel olemas, nagu ei olnud paarkümmend aastat tagasi ühelgi kaardil veel ka rohelist randa.
Volcano National Parkis võib lõdva randmega ilma märkamata veeta pool päeva ja isegi päeva. Eks asja pärast kehtib sinna ostetud pilet lausa 7 päeva. Oma hilise lõuna sõime Volcano House restoranis, mis asub täpselt kraatri serval juba viimased umbes 150 aastat. Vaade vulkaanile on muidugi imeline ja sellise vaatega restorane on maailmas ilmselt vaid üksikud.
Edasi võtsime suuna musta liivaga ranna poole. Kuigi tundub, et Hawaiil on kõik käe-jala juures ja saared on väikesed, võtab siin liikumine ometigi üsna jupp aega ja päev läheb enne käest, kui seda märgata jõuad. Musta liivaga rand on tõesti sõna otseses mõttes süsimusta teralise liivaga. Esmalt on selline tunne, et liiv on justkui mullane ja peaks määrima, aga tegelikult ei määri, vaid ongi lihtsalt süsimust. Vaatad seda randa ja tegelikult päris täpselt aru ei saa, mida sa näed, sest noh, liiv on ju tavaliselt valge, aga siin on see äkki negatiivi keeratud.
Pool tundi mööda väikseid teid sõitu hiljem jõuame rohelise liivaga ranna parklasse, napilt enne kella 17, kui päev hakkab vaikselt õhtusse veerema. Meid tervitab parkimisplatsilt hulk kastiga autoromusid, milest paljud kannavad küljel silti, et kui vajad randa shuttle servicet ehk sõidutamist, siis helista palun sellel numbril. Vaatasin seda silti ja neid autosid algselt kõhkleval pilgul, kuid olime juba varem kuulnud, et shuttle service tasub seal end ära. Muidugi võib parklast ise ka jala randa minna mööda kivist ja liivast matkarada, mille ühtpidi läbimine võtab umbes tunnikese. Kuna siin loojub päike umbes 18:30 paiku, siis oleksime sel juhul jäänud oma tagasitulekuga kottpimeda peale ja see ei ole kuigi tark mõte keskkonnas, mille radu sa ei tunne.
Tõmmud suuremat sorti Hawaii prouad olid oma telki parajasti kokku pakkimas, kui nendeni jõudsime. Meiega umbes samal ajal saabus ka üks kolmeliikmeline Ameerika perekond, kellega koos 4x4 kastiautot randa jagasime. Sain esiistmele, kahe suure Ameerika proua vahele, nii et nende kürval tundusin täitsa saleda tüdrukuna. Mehed seisid auto kastis püsti ja tunne oli, nagu oleksime taas sattunud Kuubale. Meie tee kulges mööda vulkaanilist kivist teek, millest sentimeeter haaval üle ronimiseks oli ilmselgelt nelivedu vaja, siis muutus maastik punase liivaga kaetud rohuseks pinnaks, kust paralleelselt läks kohati 8-9 radagi, ent mida autoga läbides oli auto nii kaldus, et kui rajal poleks olnud kõrgeid liivaseid servi, tundunuks, et auto võinuks külili käia. See oli tõeline, umbes pool tundi kestev offroad safari, et rohelise liivaga rannani jõuda.
Ühtäkki jõudsime kaljunuki juurde, mille all servas laksusid lained tumedale liivasele rannale ning meie autojuht teatas, et olemegi kohal. Aga kus see rohelise liivaga rand siis on? Ah, seal all mere ääres? See liiv ei olnud üldse nii roheline nagu me endale ette kujutasime. Jah, rohelise liivaga rand on olemas ja see liiv on kuivalt kassikulla sarnane, natuke kassi silma rohelise iirise karva, olles segunenud korraga musta ja valge liivaga, sekka ka natuke punast. Väidetavalt pidi rohelisi randu maailmas olema vaid neli: Hawaii suursaarel, Guamis, Galapagosel ja Norras. Kui seda arvesse võtta, siis tasus rohelise liivaga ranna ülesotsimine end siiski igati ära. Ja muidugi, kui võtta kogu see seiklus arvesse koos pool laguneva neljaveolise auto safariga, siis oli see üks päris vinge kogemus.
Kui algselt arvasime, et jõuame veel Konasse ning sealt siis risti läbi saare tagasi oma ööbimiskohta Hilo külje all, siis rohelise liivaga rannast jõudsime parklasse tagasi täpselt päikeseloojanguks. Meist jäid randa maha veel ühed noored, kes ootasid oma poiss-sõpra maasturiga neile järele, mille peale autojuhist proua enamuse tagasiteest imestas, kuhu see maastur nüüd siis jäänud on ja nende noorte turistide tagasitee jääb kottpimedasse. Kohalikud oskavad seal kivisel pinnal sõita, turistid jäävad aga ilmselt hätta.
Rohelise liivaga rannast on Konasse umbes poolteist tundi sõitu ja kui tuldud teed tagasi minna, siis Hilosse 2 tundi. Konast aga omakorda poolteist tundi veel Hilosse üle Mauna Kea mäe, mille külastuskeskus asub 3000 meetri peal ehk sisuliselt on võimalik autoga sõita peaaegu mäe otsa, eeldusel, et külastuskeskuses kõigepealt tund aega aklimatiseerutakse, enne kui ligi 4200 meetri peale tõusta saad. See pidi olema koht, kus on tähed nii lähedal, et tahaks käe välja sirutada ja neid puudutada. Midagi sarnast oleme 9 aastat tagasi kogenud Austraalias.
Otsustasime siiski pimedas mitte Konasse ja sealt omakorda pimedas Hilosse sõita, vaid keerasime tuldud teed tagasi ja otse Hilosse oma hotelli poole. Kui olime jõudnud taas Volcano ravuspargi lähedale, märkasin äkki taevas kirkaid tähti. Auto aknast välja vaadates oli neid nii tohutult palju, nad olid nii tihedad ja säravad, et võtsid hetkeks silme eest virvendama. Ja hetk hiljem oli taevas kaetud lasupilvedega ning hakkas taas sadama. Ilm mägedes võib muutud kiiresti ja radikaalselt, nii et tänagi kogesime tugevat tuult, 17 kraadist sooja, vihma, päikest, 26 kraadi sooja ja tuulevaikust ning seda kõike liikudes kokku ehk vaid paarkümmend miili. Seega soovitust mägedesse minnes kaasa võtta nii vihmakindlad kui soojad kui õhkusesed riided korraga, tasub siin küll tõsiselt võtta.
Õhtu lõpuks jõudsime taas tagasi oma veekose ääres asuvasse ööbimiskohta, kus tervitas meid taas ootamatu tihe vihm ning laulvad konnad, kelle krooksumine on justkui linnuparve heli. Tõelisele loodusesõbrale on Hawaii suursaarel väga palju anda.
PS! M tänane videokokkuvõte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar