Hawaii saarte vahel lendab tegelikult mitu lennufirmat, aga esimesena broneerisin meie lennu tagasi Hawaiilt maismaale Hawaiian Airlinesiga ja nii võtsin mugavuse mõttes ka kõik saartevahelised lennud nendega. Endiselt on minu jaoks veider, et lennujaam asub kohati õues ehk avatud seintega ja õhk polegi enamjaolt konditsioneeritud ning kui konditsioneeritud ruumi satud, tahaks kampsuni peale tõmmata. Kui pileti peal boardingu kellaaega osima hakkasin, siis ka seda seal lihtsalt ei olnud, polnud ka lennujaama ekraanide peal ehk siis väravasse läksime lõpuks kõhutunde järgi umbes pool tundi enne lendu ja just siis oligi boarding avatud. Lennuk ise on seest ruumikam kui konkurentide omad ning istmed on kaetud türkiissinise nahkkattega. Kui lennuk maandus, pandi kogu salongis mõnus Hawaii muusika taustaks mängima, kuniks inimesed ootasid, et lennukist maha saada.
Olime oma hotelli broneerinud Hilo linna lähistele. Netist tundus see kena koht, millel on veekosk lähedal ja senisest kogemusest tean, et kõiki pilte, mis netis on, päriselt uskuda ei tasu. Jah, ühel pool maja võib olla veekosk, aga teisel pool näiteks suure läbitavusega kiirtee, nii et mu ootused ei olnud just ülemäära suured. Lennujaamast saime oma rendiauto kätte koheselt, ühtki lisaküsimust esitamata ning mõtlesime, et sõidame esmalt hotelli ja siis võibolla tagasi korraks Hilo madala väikelinna poole.
GPS juhatas meid mööda väikseid linnatänavaid sujuvalt roheala poole, mille alguses asusid lukustatavad autoväravad, mis ööseks lukku pannakse ja kui eramaale on soov siseneda, siis tuleb selleks kasutada kas fonokella või kui oled end sisse juba registreerinud majutusasutusse, siis saad toa võtmetega kaasa värava puldi. Väravatest edasi kulges kitsas kohati üsna kehvas konditsioonis asfalttee veel 4 miili farmide, põldude, heinamaa ja džungli vahel, enne kui jõudsime väikeste majadega majutuskompeksini. Tõepoolest, see asub otse suure veekose kaldal, nii et meie toa akna taga on paar meetrit eemal suur mühisev veekosk ja selle org. Vaade on imeline ja ebareaalne, selliseid kohti ei olekski justkui päriselt olemas. Ümberringi ongi kaunis ja puhas loodus, ei mingit suuremat tsivilisatsiooni, ainult konnad kiljuvad heledalt ja vahepeal eksis ka üksik nahkhiir meie õhtusöögi seltskonda.
Jalutasime alla veekose juurde, imetlesime seda veidi lähemalt ning kui üles tagasi jõudsime, oli õhtuse tervitusjoogi aeg juba käes. Olime broneerinud tänaseks õhtusöögi koka lauas ehk kokku oligi vaid kaks laudkonda, 8 inimest, kellele kokk personaalselt söögi valmistas ja keda isiklikult lauas teenindas. Milline luksus ja privaatsus! Ja seda kõike keset kaunist loodust, kosk taamal mühisemas.
Sattusime jutustama ühe New Yorgist pärit vanema paariga, Ralph ja Terri, kes on ametlikult pensionile jäänud ning nüüd reisivad ringi oma ülisuure vagunelamubussiga mööda USAd sinna, kuhu töö viib ehk Ralph läks peale politseikarjääri lõppemist uuesti kooli, õppis radioloogiks ja nüüd teeb 3-kuulisi lepinguid seal riigis ja linnas, millisesse haiglasse parajasti vaja on. Nii nad siis kahekesi mööda maismaad ringi liiguvad, lapsed suureks kasvatatud ja aeg igati endale elu nautimiseks.
Muide, nädalapäevad tagasi tabas Big Islandit 5,5 palline maavärin. Kirjutasin siis hotelli küsimusega, kuidas see siinset kanti mõjutas ja kas siia tulek on ohutu. Sain hotellilt vastuse, et jah, nad tundsid seda, aga igapäevaelus ei muutnud see midagi. Hiljem lugesin netist statistikat, et Big Islandil pidigi umbes korra aastas olema 5,5 palline või kõrgem maavärin, aga see on justkui tavapärane. Üldse pidi siin maa natuke haaval pidevalt värisema. Hawaiilased ise ütlevad selle peale õlgu kehtitades, et Big Islandil on väiksed maavärinad nii loomulikud, et tõenäoliselt sa magad selle lihtsalt maha midagi tundmata. Tahaks loota, et neil on õigus ning ükski suurem värin meid reisi ajal ei tülita.
Väidetavalt kohalikud kose olemasolust ei tea siiani suurt midagi, sest millalgi 90date alguses oli siin veel paks ja läbimatu dzungel, mille ostis ära üks USA rikkur ja rajas siia jõekaldale oma kodu. Kui ta džunglist maad puhastama hakkas, avastas ta juhuslikult kose, ent pidas siinset komplekis oma koduks ning siia olid oodatud vaid peamiselt kutsutud külalised. Alles viis aastat tagasi oli see koht läinud avalikuks majutusasutuseks ja seega on hetkel veel üsna ehedas ja puutumatus seisus. Siinset väikestest majadest koosnevat kompleksi ümbritseb mitukümmend hektarit farmimaad, mis käib kõik eramaa nime alla, nii et kui eraldi kutset kohta külastama tulla ei ole, siis jääbki see, mis siin põldude ja metsade vahel asub, suureks saladuseks.
Kui alguses mõtlesime, et saame ka täna veidi saart juba avastada, siis sellest lummavast looduse ilust ja majutuskohast keset farmimaid ei olnud meil mitte mingit soovi enam kuhugi ära liikuda. Siin on lihtsalt nii hea olla, nii et istusimegi niisama, rääkisime juttu, nautisime veini ja sööki, kaunist loodust meie ümber ning kui õues piisavalt jahedaks oli läinud, sättisime end oma tuppa õhtule. Jah, see ongi puhkus.
PS! Väike M tehtud videokokkuvõte ka.
PS! Väike M tehtud videokokkuvõte ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar