FBI Canine

A police dog responds to an ad for work with the FBI. "Well," says the personnel director, "you'll have to meet some strict requirements. First, you must type at least 60 words per minute." Sitting down at the typewriter, the dog types out 80 words per minute. "Also," says the director, "you must pass a physical and complete the obstacle course." This perfect canine specimen finishes the course in record time. "There's one last requirement," the director continues; "you must be bilingual." With confidence, the dog looks up at him and says, "Meow!"

Raske päev

Kuu aega peale puhkust olen ma kergelt öeldes murdumas. Täna on lihtsalt olnud kohutavalt raske päev. Miks mõned päevad on sellised, mis panevad sind mõtlema, kas ja miks sa üldse teed seda tööd ja seal, kus sa seda teed? Need päevad on sellised, mis panevad iiveldama, seda sõna otseses mõttes. Sees lihtsalt keerab, nagu oleksid külmetanud või langenud mõne gripiviiruse ohvriks. Äärmiselt ebamugav. Emotisoonid on kontrollimatud ja väljapaiskuvad, aga püüad neid ohjeldada, sest sa ei saa lubada endale liigset emotsionaalsust töökohal, kuigi oled ka vaid inimene. Aga selle eest vastutav. Ja vastutav ka kellegi teiste tegude, lubaduste ja tegemata jätmiste eest.

Sellised päevad on täis pinget ja rõhumist, nähtamatut kilode hunnikut su õlul. Ja võibolla on need päevad sellised, mis ei tõota ka kellelegi teisele head, olgu need inimesed siis ise oma olukorra raskuses süüdi või mitte.

Ja võibolla on need päevad saatuslikud. Saatuslikud tunnete, tegude ja tuleviku suhtes. Selles firmas. Sinu elus. Saatuses.

Puhkuse monoloogid

Puhkus on üks naljakas asi. Tekivad kummalised igatsused asjade ja inimeste järele. Tavapärase rutiini järele. Ei oskagi nagu enam rutiinist välja murda ja niisama olla. Kuigi kaua oodatud puhkus on ometi käes. Mis see puhkus õieti siis on? Õigus niisama lakke vahtida ja oodata kuniks tatt laest alla kukub? Ka seda. Või rabeleda end kevadise suurpuhastusega meeletuks, samas proovides täita kõiki kunagi sõpradele antud lubadusi, kellega kokku saades ja kellele mida arvutis kiiruga nikerdades? Võibolla vahetevahel ka seda. Üldiselt on mu viimased planeerimata puhkused olnud pigem viimast laadi. Üle hulga aja on aga esimest sorti puhkus, mis viimasel hetkel otseselt plaani ei omanud, kuid siiski teoks sai. Ilmselt olen ma üsna halb puhkaja, et ei oska lihtsalt istuda käed rüpes ja siis hakkavadki naljakad mõtted tekkima. Need on umbes samasugused kohanemisraskused nagu siis, kui töökohta vahetasin, et harjumuspärane infovoog on äkitselt katkenud ning uus koht on alles võõras. Selline muutuste olukord. Ma ilmselt ei ole väga kiire muutustega kohaneja.

Suhteliselt arusaadav on ka see, miks väidetakse, et alla 2 nädala kestev puhkus pole tegelikult puhkus, et inimene ei suuda end tegelikult lühema ajaga välja puhata. Esialgu leitakse, et puhkus on jube tore. Siis läheb õige mitu päeva harjumaks sellega, et tööasjadesse ei tulegi sukelduda ning on luba eemal olla ja logeleda. Seejärel tekib mõnus harjumus ja tunne, et logelemine on tore. Et see tunne ei juurduks, ei tohikski puhkus kesta pikemalt kui 2 nädalat. Aga vahelduseks oleks mõnus ka kohe õige pikalt puhata. Lihtsalt.

Täna vaatasin väikest vaikset rohelist aedlinna. Jube mõnus. Tempo on teine ja jõuab jube palju teha. Mitte, et siin väga palju teha või kohustust oleks ja lõppeks jääb ikka ajast puudu, aga ei viitsi end ka sundida liiast. Ilmselgelt on inimesed siin rahulikumad ja märkavad rohkem detaile. Neil on aega detaile näha. Ei ole totraid ähvardavaid ohte, kuigi ka siin on omad probleemid. Koertega rannas jalutades leidsin tühja süstla. Nõela ei paistnud küll kusagilt, ent seda poleks siit ammugi osanud karta. Tsivilisatsiooni areng (või edaspidi taandareng) ei jäta ka kusagil puutumatuks.

Samas tuleb ilmselt olla tänulik selle eest, mis hetkel olemas on. Sõbranna avastas täna taas, et on nii tore, et ma olemas olen. Selliseid asju on alati hea teada. Hea on olla oluline. Olulisus ei peitu alati sõnades, vahel ka lihtsalt selles, et ollakse olemas ja tullakse asjadega kaasa, võetakse sind sellisena nagu sa oled ega püüta sind muuta kellekski teiseks. Ma ei ütle seda ilmselt piisavalt tihti, et ma väärtustan endale kalleid inimesi. Mul on hea meel, et te olemas olete.

Aitäh.

Eksperiment: leida ideaalne naine

Lugedes püstitatud kriteeriumeid, avastasin, et vastan päris mitmele isegi. Sammuke lähemale ideaalile ;)

Noormees, kes ühel pühapäeva hommikul kribis valmis oma kujutelma naisest, kellega ta ilmselt õnnelik oleks, ei ole blogipidaja, mistõttu kasutan siinkohal võimalust vahendada tema mõtteid saadud kommentaaridele:
"Vastu saab ideaalmehe kindlasti, kuid kas ideaalne igale naisele? P. varasem postitus sõbranna unistuste mehe kohta minu puhul ei kehti (näiteks puuduvad ajukirurgi paberid).

Kas igavat persooni eeldatakse 21 punkti sisust või pigem tingitud arvamus ideaalsuse mõistest endast? Ei ole oma elu jooksul kohanud igavat inimest. Pigem on mure erinevates maailmavaadetes või lihtsalt iseloomude kokkusobimatuses."

Mulle üllatuseks on tõmmanud see teema veidi rohkem tähelepanu kui oleksin osanud esialgu arvata. Mõttevälgatusest sai nali ja naljast on kujunemas eksperiment. Esimeseks ülesandeks on leida kriteeriumitele vastav ideaalne naine. Nüüd tuleks veel töögrupp kokku panna ja meetod välja töötada...

Kas ideaal on üksnes püüdmiseks või vahel ka kättesaamiseks?

Ideaalse naise kriteeriumid

Sotsiaalne eksperiment jätkub. Peale ponnistusi leida sõbrannadele mees, sain kirja ideaalse mehe kriteeriumid. Nüüd, kus on otsingutesse jäänud erinevatel asjaoludel väike paus, otsustas ka üks vallaline sõber lisada ideaalse naise kriteeriumid. Kui on teada kedagi, kes neile vastab, või kedagi, kes soovib ka eksperimendist osa võtta, vahendan ideid meeleldi. Endalgi läheb põnevaks ;)

Aga ideaalse naise kriteeriumid siis:

1. peab olema eelkõige naine... mitte tibi, feminist ega mõni muu äärmus.
2. unistab meeleldi ja teeb seda koos minuga, ning talle meeldib nende poole püüelda.
3. teab, et sport on elustiil, mitte kord kuus rulluiskudega 200m. Sporti on lahe koos teha ja see on väga-väga soovitatav (Tugitooli sport ei ole sport).
4. teab sõna ekstreemsport tähendust ja ideaalis on ta nõus minuga koos lennukist langevarjuga välja hüppama (siinkohal ei ole mõeldud lennuväljal seisvat lennukit). Loomulikult on ta nõus proovima uusi asju (kite, lumelaud, talvel -20'ga telkimine, jne).
5. armastab merd ja päikest.
6. on võimeline usaldama ennast, mind ja teab, et vahest tuleb jätta olukord juhuse hooleks.
7. ei põe oma keha pärast, isegi siis kui see ei ole ideaalkaalus aga see ei tähenda, et selle eest hoolitsema ei peaks.
8. on reisihull
9. ei ole õel ühegi inimese suhtes.
10. nutab siis kui on põhjust ja ei häbene seda (Krokodillipisarad siia alla ei kuulu).
11. vingub alla ühe 1 minuti päevas. Neid minuteid ei saa koguda... 1 minut on päevas maksimum.
12. ei ole koduperenaine ega pea hästi süüa oskama teha aga lilled, lemmikloomad võiks ellu jääda (mis ei tähenda, et ta nende eest üksi hoolitseks). Puhtusearmastus on oluline.
13. on nõus, et korter ei sobi lemmiklooma(de) pidamiseks.
14. tarbib mõõdukalt alkoholi ja kui vahest harva teeb suitsu, siis ok, kuid see ei tohi olla sõltuvus. Veinigurmaan ka olema ei pea aga teab, et Late Harvest ei kuulu joodavate veinide hulka.
15. suudab mugavustsoonist väljuda ja välkmõtetega kaasa minna või ka ise neid mõtteid genereerida.
16. on nõus elama minuga mõne aasta väljaspool Eestit.
17. armastab ennast, mind ja maailma.
18. suudab väljendada oma tundeid, mõtteid, muresid.
19. teab, et ma ei andesta petmist ja ta ei andesta seda ka mulle (Siia alla ei kuulu inimlik eksimus).
20. on muusikalembene ja üldse on tal mõningane huvi kultuuri vastu. Tantsida peab ka meeldima.
21. ja voodimängud (kuidas keegi nimetab)... :)

Kokteilipidu

R: "Kõigepealt oli kõik kapis ja siis rulliti punase vaibana kõik lagedale: vaadake meest! Ma ei oska enam midagi lisada sellisele asjale."
M: "Ma ei imesta, millega sa lükkama hakkad."
R: "Kui selja tagant röövima tullakse siis teen niimoodi" (Tõstab käed üles)
R: "Ma tulin täna nagu tõeline naine ja tundub, et ma lahkun nagu tõeline jobu. Midagi siin maailmas ka ei muutu."
R-A: "Ära parem püüa süveneda."

Head uut aastat

Uus aasta on alanud. Hea on tähistada uue aasta algust 2 korda. Annab võimalusi rohkem lubadusi anda. Ja rohkem loota, et uus tuleb vanast parem.

Esimest korda sel aastal viitsisin vastata kõikidele smsidele, mis mulle saadeti. Neid polnud sugugi palju. Ilmselt sellepärast, et maailm on kergelt virtualiseerunud. Ja omamoodi rekord ka: praeguseks hetkeks, kui päeva lõpuni on jäänud napid pool tundi, olen ma saanud juba 85 virtuaalset õnnesoovi läbi Orkuti.

Jõulutaadi ootel

Vaadates aknast välja, arvasin esialgu, et tegu on Ilmataadi varajase aprillinaljaga. Noh, et lumi tuli maha, kestab paar päeva ja läinud ta ongi. Keskmine Eesti talv. Ainult et hilinenud mõned kuud. Aga kae nalja. Lumi on juba päris mitu päeva korralikult maas olnud ja tuleb aina juurde. Jube hea, et mu uitmõte suverehvid alla panna selleks vaid jäigi. Räägitakse küll, et lumi pidada nädalavahetuseks ära sulama, aga eks me näe. Praegu selliseid märke küll tunda pole. Pigem oleks justkui Jõulutaadi ootel, et varsti peaks kinki saama (ja kui hästi läheb ja hea tüdruk olen, siis äkki saangi?).

Vahepealne eksperiment sõbrannad mehele panna ei ole veel lõplikult läbi. Ka ei saa seda päris nurjunuks lugeda. Pigem on see ootele pandud osaliselt, et areneb ise tasa ja targu nagu lauale kausi sisse rätiku alla kerkima pandud pärmitaigen. Kui liiga kaua kerkib, kerkib üle. Kui temperatuur pole õige, ei hakkagi kerkima. Ent siiski on mõne asjaga parem pigem oodata ning talitada tasa ja targu.

Mulle meeldib raamatuid lugeda, kuid jõuan nende seltsi jube harva. Oluliselt harvemini kui ma tegelikult tahaksin. Tean, et kui väga tahta, on kõik võimalik ning tegelikult on asjad kinni eneses. Siiski - peale pikka tööpäeva ja väikest kodus möllu ei olegi energiat ega viitsimist järgi, et millessegi veel õhtul väga pikalt süveneda. Siis tahaks end vaid hetkeks välja lülitada, puhata ja mängida ning mõnusasti unne suikuda, et järgmise päeva katsumuste ületamiseks energiat koguda.

Kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise. Umbes aasta tagasi hakkasin lugema John Grogani raamatut "Marley & Me". Loomulikult ühe labradori elust. Siiras ja tõene, paljude seikadega, mille sarnast on isegi läbi elatud. Selles suhtes veidi kurvastavgi. Esimese õhinaga jõudsin raamatuga peaaegu lõpuni. Üksnes umbes 20 lehekülge jäi veel lõpuni lugeda. Ning raamat jäi kolmveerand aastaks öökapile seisma. Seisin silmitsi raskusega, mida ma kas ei tahtnud või ei julgenud ületada. Mõned nädalad tagasi võtsin end ühel pühapäeva hommikul kätte ning lugesin lõpuni. Oli raske, aga sain hakkama. Aitäh, M, raamatu soovitamise eest. Nüüd võid selle oma raamaturiiulile taas tolmu koguma saada (koos minu ülisiiraste vabandustega, ent see raamat aitas mul kasvada ja areneda, ühesõnaga oli vajalik).

"Mõned koeraomanikud arvavad, et peale nende sellist käitumist arvab nende koer, et omanik ei armasta neid enam, ent selles osas omanikud eksivad" või umbes nii kirjutati "Koerakuulajas". Lugesin ega saanud aru, kuidas võib mõnel omanikul üldse sellist arvamust tekkida. Nüüd olen emotsionaalselt jõudnud umbes samasse punkti. Näen kõrvalt, kuidas mu koer on absoluutses hämmingus kohati ega saa aru, mis ning miks midagi muutunud on. Ilmselt mõtteainet omajagu, ent eesmärk on ju õilis ja hea. Tuleb ainult need mõned nädalad järjepidev olla ja vastu pidada. Katsumus? Absoluutselt. Tahaks ju ninnu-nännutada ning teha-kõike-seda-muud-mis-on-keelatud-asjade-nimekirjas-et-mitte-olla-karja-juht. Selgroo kasvatamine.

Kui tali tuli keset oodatud kevadet ootamata, siis ehk on see väike võimalus mõnda kaotatud hetke tagasi teha või korvata?

Kohvimeister

Kujutlege ette väikest vanalinna tänavat päikesepaistelise ilmaga või kerges kevadises vihmasajus. Munakivid sillerdavad päikese käes ning õhus on tunda kevadet. Hing ihkab millegi mõnusa ja hubase järele. Ning just keset seda pisikest vanalinna tänavat õhkub kusagilt värske kohvi lõhna. Kohviku ees tänaval on paar lauakest, mis ootavad külastajaid. Kohviku uks on puidust, suure klaasaknaga, selline veidi raske ning lahti lükates natuke kägiseb. Ukse kohal ripub väike kelluke, mis annab märku uue kliendi saabumisest. Kohvikus on lauakesed ning mugavad toolid, suur aken vaatega vanalinnale. Ruum on muidu üsna valgusküllane, ent väikesed nurgasopid varjuvad hämarusse. Õhk on täis magusat värsket kohvilõhna. Ninna tungiv aroom on hingematvalt magusamaiguline. Ja leti taga seisab keskealine suuremat kasvu kiilaspäisusele kalduv härrasmees. Selline tugev, ümmarguste prillidega, muheda olemise ning muigega näol. Tervitab kõiki kliente isiklikult. Suurepärane personaalne lähenemine. Härrasmees võtab tellimuse, jahvatab oad, valmistab oskuslikult kohvijoogi, serveerib selle letile ning jääb kergelt jutustama. Koht, kust tahaks möödaminnes alati ühe hea ja värske latte haarata ning kuhu alati tagasi tulla. Koht, kus vihmase ilmaga on hea sõbrannadega tundide kaupa istuda ning uuest kingaostust pajatada. Koht, kuhu võid end unustada.

Imeline, eksole? Mul on selline härrasmees, teie pakkuge koht.

Halva auraga auto

Mitte, et kurjast saatusest paar nädalat tagasi väheks oleks jäänud, aga sel autol kohe on omadus õnnetusi ligi tõmmata. Selliseid pisikesi, aga meelt häirivaid siiski. Veidi enam kui nädalake tagasi murti parkides kõnnitee ääres juhipoolne uksepeegel ära. Ilmselt mõni jalakäija mõtles, et teeb nalja. Minul pärast kuigi naljakas polnud. Hea, et on olemas kuldsete käte ja igavese kannatusega mehi, kes viitsivad jupid algosadeks lammutada ning püüavad lego siis õigesti kokku saada. Peaasi, et toimib.

Eelmise nädala teisel poolel oli hommikune talv ootamatu nagu alati. Väike valearvestus ning oma lollus. Autoõnnetus oli käes. Kõik õnneks terved, kuid ehmatus oli suur sellegipoolest. Hea, et oli mõistlik kannataja. Paberite täitmine, kerge värin käes. Siis kindlustus ja tööle hilinemine. Tulemuseks purunenud esistange ja paremas kapotinurgas mõlk. Teisel autol päris nii hästi ei läinud, aga minu kindlustus katab kõik. Hea, et liikluskindlustus olemas on.

Kui nüüd tagasi mõelda, on see auto algusest saadik jamasid ligi tõmmanud. Enne seda, kui sellega üldse sõitma hakata sain, tuli juba juppe vahetada ja remonti viia. Aga peaasi, et ta mul sõidab. Ikkagi truu teekaaslane ja hea seltsiline, annab vabaduse liikuda ja iseenda peremees olla. Et ta mind alt ei veaks ja maha ei jätaks - muud ma väga ei palugi.

Ehk nüüd õnnetustest aitab?

Sundüürnike saaga*

Enne vist jõuab tõemeeli Issanda päike looja minna kui see teema ümber saab. Kaua tuleb veel oodata, ei tea. Aga jaksu ei ole enam. Selline aastakümnete pikkune solgutamine. 15 aastat oleme juba oodanud ja ei mingit tulemust. Nüüd hakatakse asja ümber vaatama. Ehk läheb seekord kiiremini? Vastasel juhul jõuavad õiguslikud subjektid oma õigustest vahepeal ilma jääda... Ja ega majadki kaua püsti enam seisa ilma igasuguse korrastamise ning putitamiseta. Ainsad, kes niisugustes tingimustes veel mõnda aega rõõmsalt elada tahaksid, on ilmselt mu köögi vallutanud hiired.

Kaua seda Eesti rahvast mõnitatakse? Ilmselt ei ole meie riigiisad ise olnud sellises situatsioonis. Ei puutu kokku enda loodud kolmanda või neljanda Eestiga. Nimetage, kuidas tahate. Ja ega igaühele ju 10 000 eest Kalamaja korterit anta. Mnjah. Sapiseks kisub.
*

Kuri saatus

E-S Tüüri ooper Wallenberg oli üle ootuste hea. Näitlejameisterlikkus suurepärane ning teos ise huvitav. Soovitan soojalt.

Päevale pani punkti aga see, et auto juurde jõudes avastasin sellelt ehmatusega mõlgid. Mitte ühes, vaid lausa viies (!) kohas. sellised 3-4 tükki koos, nii pöidla suurused kõrvuti. Pagasiluugi otsas, pagasiluugi peal, tagumiste poritiibade servadel ja keset katust. Absoluutne ehmatus. Ei tea, kas nutta või naera, karjuda, sõimata või jalgu trampida. Tundsin, kuidas veri pähe tõusis ja emotsioonid absoluutselt üle keesid. Laupäeval läks autol sidur, alles eile sain sõitva auto kätte ja nüüd siis selline jama. Uskumatu!

Terve tänava serv oli täis selliseid rusikasuurusi tumedaid kive (umbes nagu raudteeliiprite vahel lebavad). Ilmselt oli viadukti alt läbi lennanud veidi suurema kiirusega lahtise kivikoormaga veok, kust olid kivid lendu saanud. Tõenäoliselt oli ka teisi autosid, mis nendega pihta olid saanud (eestlaslik kahjurõõm). Süüdistada pole kedagi. Nende ca 14 tunni, mis auto seal tiheda liiklusega kesklinna tänaval parkis, jooksul võinuks sealt mööda sõita ükskõik millal ükskõik kes ning ei tee kuidagi kindlaks kust ja kunas need kivid lendu said. Üks on aga kindel: kaskot mul pole, liikluskindlustus seda ei hüvita ning kuhugi teatada ei ole lihtsalt mõtet, sest see jääb enam kui kindlalt tulemuseta. Auto mõlkide ja värvikahjustuste lappimine on aga ilmselgelt üsna kallis töö. Veidi liiga kallis 12 aastat vana pesukoti jaoks.

Ainus positiivne toon, mis ma näha suudan, et vähemasti tuled-klaasid jäid terveks. Läks napilt. Sinna ma enam oma autot parkida igatahes ei taha. Pühapäeval sai ta kenasti puhtaks pestud, täna õhtuks nägi ta välja nagu porikäkk. Mnjah. Kesklinna rõõmud.

Et selle autoga pole mul ka algusest saadik kuidagi vedanud: juba ostes jooksis käigukasti õli ning pooltelje zimmerling tuli vahetada. Suutsin mõni kuu peale autoostu väikse kõksu teha. Seejärel sõitsin rehvi puruks ning sama päeva õhtul vastasistuja ukse alla mõlgi (sest ma lihtsalt ei näinud seda pagana telliskiviserva!). Seejärel kukkus kesklinnas summuti alt ära, mida ei saanud enam lappida ja tuli uus panna. Siis korduv piduriremont. Ja värske lumega libisemisse minekul mõlema silla alt ära sõitmine. Hammasrihma purunemine ning mootori kokku jooksmine ja sellest tulenev mootoriklappide ja klapisääretihendite vahetus (vähemasti õli võtab nüüd veidi vähem). Uus aku. Veelkord piduriremont ja rooliotste vahetus. Nüüd siis terve sidurikomplekt... Midagi veel? Hetkel koheselt ei meenu. Kõlab nagu ma oleks juba peaaegu uue auto kokku pannud vahepeal. Tean, et vanad autod on kõik järelmaksuga...

Ebaõnn. Või lihtsalt kuri saatus?

Möku

Täna hommikul tõusin ma ilmselt vasaku jalaga (kuigi parem puudutas enne maad). Vahel, õnneks küll harva, on lihtsalt selline päev, et ärkad juba eos eelarvamuste ning halva tujuga. Kohe mitte midagi ei sobi ja sina ei sobi mitte kellelegi. Kohe mitte kuidagi.

Ja siis tuleb trots. Ise pean kõigega hakkama saama, ise olen ma siia jõudnud ja end nendesse asjadesse keerutanud ega saa eeldada, et keegi teine minu eest vastutab või mu asjade eest hoolitseb. Ainult ise pean ma kõike korraldama ja ära tegema. Ja käigu kõik teised kuradile. Kuigi nad ei pruugi sugugi halba mõelda ega soovida.

Selline konkreetne ja vastik. Keriks koju voodisse ja tõmbaks teki hooga üle pea. Mossitaks niimoodi vaikselt omaette, ilma et kellelegi jalgu jääks. Kõik ei tantsi ju minu pilli järgi. Siuke möku.

Mitte-millegagi-hakkama-saamise-päev.

Pimekohting

Paari nädalane vaikus on tingitud eelkõige mu vahepealsest tervislikust seisundit. Suutsin mingi viiruse üles korjata ning püstijala peal läbi põdeda, sest koju jääda polnud ometigi mahti. Eks neid tagajärgi kannatan veidi siiamaani, kuid nüüd lõpuks hakkab üle ja korda minema. Hääl on lõpuks tagasi, kuigi vahel veel kähiseb. Köhast olen ka enam-vähem lahti ning nohu üldjuhul juba taandunud. Jeei! Mental note järgmiseks korraks: viiruse ilmingute esinemisel tuleb jääda paariks päevaks koju põdema.

Seevastu hoopis huvitavam oli pimekohtingu seik. Eksperiment sõbrannad mehele saada hakkas lõpuks ometi vilju kandma, ent kogu asjal oli üksnes üks puudus: pimekohtingul ei osalenud kumbki sõbranna, kelle jaoks ma tegelikult meestejahi välja kuulutasin. Kuigi, tuleb tõdeda, olid vallalised, kelmikad ja seksikad asetäitjad koheselt käepärast võtta. Kõigepealt pool päeva šoppamine, seejärel sättimine ning kolmanda sõbrantsi õhtuplaanide jooksujalul muutmine. Poolel teel kohtingule selgus, et üks sõbrants on kohtunud teise kohtingu korraldava osapoolega juba varem. Nii umbes 15 aastat tagasi. Eesti on ikka väike küll.

Tunnise hilinemisega kohalejõudmine. Small talk. Mõned snäkid. Eriliselt sarkastiline näoilme ühel neiul. Õhtu edenedes siiski ilme muutus oluliselt ning saime hakkama. Tibiduo Absoluutselt. Alias. Absoluutselt geniaalsed seletused, nt "mupsutrull, keda sa pupsutad". Kõvasti naerda. Ja arusaamale jõudmine, et kõik mehed ei ole sarnased: mõni suudab laterdada oluliselt rohkem kui keskmine naisterahvas, aga ka see on vahel andeks antav. Kõik ei ole just kirkaimad kriidid karbis. Aga nendeta oleks elu igav. Vabandades lahkumine peale südaööd.

Pimekohting - why not - teinekordki!

Unistuste mees

Mõningaid unistuste mehe kriteeriumeid:
1) Temaga ei tohi hakata igav;
2) temaga peaks saama jahuda maailmaprobleemide üle kuni varaste hommikutundideni nii, et ei pane aja kulgu tähelegi;
3) ta võiks teha vähemalt pühapäevahommikuti hommikusöögi ja selle mulle voodi tuua;
4) ta peab armastama Stefit;
5) Ta ei pea olema rikas, küllaga peaks raha olema selliselt, et minu järjekordsele kingaostule ei vaadataks kurjustava pilguga... ja raha puudumise või selle olemasolust kodus ei räägita... kuna seda ON
6) ta peab mind jumaldama;
7) ta peab olema suure hingega;
8) ta võiks olla välismaalane või käia ohtrates väliskomandeeringutes;
9) ta ei tohi püüda mind muuta;
10) ta võiks hinnata aega, mida voodis veedetakse... mitte seksimiseks vaid niisama lakke sülitamiseks;
11) ta peab armastama reisimist;
12) ma pean suutma teda austada ja usaldada...
13) ta peab armastama ja asutama minu sõpru;
14) ta võiks aru saada, et kingituste tegemine ei ole seotud sünnipäevade ja jõuludega...
15) ta peaks mind ka armastama ja jumaldama...
16) Ei tohi haiglaslikult armukadetseda. Natuke küsimusi on lubatud...
17) Peab oskama aeg-ajalt lihtsalt musitada.
18) peab armastada tantsida; ning
19) ta peab aru saama, et mulle meeldib kinos vaadata üksnes MULTIFILME
20) ja siis peaks aegajalt huvi tundma eluolu üle. Aga mitte ahistavalt palju.
21) ja kas juba oli, et kallistada peab oskama...
22) ... ja mõnusalt "pinget" üleval hoidma
23) ja voodis peaks olema huvitav, aga see selleks... ja mitte alati voodis...
24) ta peab olema ilus ja huvitav
25) ta peaks olema ajukirurg või keegi selline, et ma saaks talle alt üles vaadata, aga püksid on ikkagi minu jalas

Vallalise mehe kriteerium

Plaan sõbrannale mees leida, on toonud kaasa päris huvitava tagasiside. Kui olin MSNi endale pannud nimeks "missioon: sõbranna mehelepanek - kandidaate?" siis esimese hooga reageerisid nimele vaid naisterahvad, kes uudishimutsesid, et millest selline nimi ning miks vaja sõbrannale mees leida. Nüüd, kui missiooni algusest on möödas juba mõned päevad, hakkavad vaikselt ka mehepojad huvi tundma. Läheb põnevamaks.

Kus on, sinna tuleb juurde. Ja nii ka seekord. Mehelepandavate sõbrannade hulk on kahekordistunud: nüüd tuleks leida juba kaks vallalist nooremapoolset meesterahvast, kes huvituksid naisterahvastest. Tõenäoliselt läheb sellega ka minu elu lihtsamaks: on pakkuda meestele suuremat valikuvõimalust. Läheb naljakamaks.

Täna pudenesid muuseas jutu sees ka vallalise mehe omadused: armastab laulda, tantsida ja trummi mängida. Seda kõike võib vabalt tõlgendada ka ülekantud tähenduses.

Vallalisele mehele on aga ainult üks kriteerium: ei oma võimalikke komplikatsioonide tekkimise aluseid asjasse pühendamata kolmandate isikute poolt.

Ma ikka oleks pidanud vist juristiks õppima minema...?

Tõelises talves

On esmaspäeva hommik. Kell on pool kaheksa. Äratab. Keeran otsustavalt teise külje - ma ei ole üldse hommiku inimene. Sinna see läks: mõte minna hommikusse trenni. Otsustan nautida veel oma vaba päeva ja pikka nädalavahetust. Jube mõnus on. Terved kaks eelnevat päeva on sisuliselt maha magatud ja mölutatud. Puhkus omamoodi.

Pool 11 heliseb telefon. Jagelen veidi kulleriga ning otsustan üles tõusta. Mõnus ringutus ning tekk ei taha üldse pealt libiseda. Uimerdan kööki ja söön midagi. Tõeliselt mõnus esmaspäeva hommik. Ah nii need inimesed elavadki, kes nädala sees koguaeg tööl ei pea käima? Võtan ette põhjaliku põrandapesu. Seejärel korralik lõuna uue ärikeskuse trendikas kohvikus. Elu on jube mõnus.

Võtan linnast sõbrantsi peale. Suure kaubanduskeskuse parklas kohtume teisega. Kell on kolm. Alustame teed teise Eesti otsa. Väljas hämardub, sajab vihma. Jaanuar hakkab juba läbi saama, aga talvest pole haisugi. No kohe mitte ei ole. Veidi kahju on. Aga maantee on selle eest üsna hästi sõidetav, pole libe ning autode voor kuigivõrd ei häiri. Peale paaritunnist sõitu on mul taaskord hea meel, et otsustasin Regio kaasa võtta. Paarsada kilomeetrit eemal seisva auto pagasiruumis oleks temast äärmiselt vähe kasu ilmselt. Keerame põhimaanteelt veidi kõrvale ja avastame end ühtäkki justkui kuskilt suurlinna piiripealt: kõik kohad on linnast välja suunduvaid autosid täis, on kerged ummikud. Ilmselgelt sisenesime tipptundi. Ringteedel keerutades tabasin jälle, kuidas ma üle hindasin oma orienteerumisvõimet, ent õnneks juhatavad märgid üsna hästi sinna, kuhu vaja. Võtame suuna Eesti Talvepealinna poole ja ühtäkki hakkab sadama laia ning paksu valget lund. Mida lähemale me jõuame sihtpunktile, seda valgemaks läheb maa ja libedamaks tee. Uskumatu: Talvepealinnas ongi maa valge ja isegi hanged, tõeline talv, ka termomeeter näitab nulli. See on võrratu. Kilkame lumesajus nagu väiksed lapsed.

Peale ürituse lõppu tahtsime teha seda, milleks me siia tulime: minna pubisse. Meie kurvastuseks selgus, et see on juba mõnda aega tagasi kinni pandud. Veidi nördinult sammume pitsa-koha poole. Parimaks üllatuseks on fantastiliselt maitsev imeõhukese põhja peal tehtud pitsa. Hakka siin või tihedamini söömas käima, kui see vaid nii kaugel ei oleks. Lihtsalt pitsa pärast paarisadat kilomeetrit... võib ju vahel ette võtta ka, või mis? Mul on äärmiselt kahju, et pean järgmisel päeval tööle minema. Nii oleks tahtnud veel jääda lund nautima. Lihtsalt vaadata seda vaikset väikelinna õhtuhämaruses, lampide surinas, lumesajus, varjude mängus. Ja seejärel talvist päikesetõusu. Aga südaööst lahutab meid napilt paar tundi ning aeg on ette võtta kodutee.

Umbes 60 km pealinnast vahetame juhtpositsiooni. Kell on ammu kaugelt üle südaöö. Juht pikast sõidust väsinud ja saan esimest korda sõita automaatkäigukastiga. Ennatlikult kerisin ühe jala tagumiku alla, et sidurdamine pähegi ei tuleks. Maantee on tühi. Viimased sadakond kilomeetrit sõidame üksnes ühe rekkaga võidu: meie peatume, tema möödub, tema aeglustab, meie möödume, meie aeglustame, tema möödub ja nii see tee läheb. Tundub, et oleme suutnud talve endaga kaasa võtta: lumesadu tiheneb ning nähtavus muutub kohati isegi üsna halvaks ja tee libedamaks. Aga meeleolu on hea ning tunne kindel.

Lõpuks pealinn. Ronime sõbrantsiga mu külma autosse. Viin ta koju. Enne koduteele keeramist libistan pilgu sujuvalt üle kella. Aeg on läinud tõeliselt kiiresti. Kell on peagi kaks. Uneaega jäänud vaid mõni tund. Äkki meenub, et ahi jäi kütmata ning tuba on jahe, kuid see ei morjenda mind. Mu näol on veider naeratus ja hinges hea tunne. Tõeliselt korda läinud päev. Suurepärane!

Mõistan, mida tähendab vabadus. Selliseid killukese Tõelise Talvega päevi võiks olla veidi rohkem.

Missioon: sõbranna mehelepanek

Kosjakontor on avatud. Ja täies hoos. Mul on uus huvitav hobi, nagu sõbrants ise arvas. Ent tundub, et tal pole selle vastu mitte midagi tegelikult. Niisiis on mul uus missioon: sõbranna mehele panna. Mitte, et ta sellega ise hakkama ei saaks, aga mul peab ju ka põnev olema. Ja natuke värsket verd kuluks ehk marjaks ära. Pealegi tahaks pika laua taha ka vahelduseks saada ning šampaklaase kõlistada. Meeldiv oleks.

Ehk siis kui on kuskil vallalisi meesterahvaid ripakil, võin vabalt kohtingu korraldada. Ainult info on veel puudu :)

Mälestused

Vahetevahel on nii hea kuulda midagi sellist, mille olid natuke unustanud. Kuulda midagi tähtsusetut, ent midagi sellist, mis toob hinge sooja tunde ja naeratuse näeole. Vahel isegi sellise magusvalusa igatusegi. Ikka tahad ju tagasi headesse hetkedesse. Ja niiviisi lollakalt omaette naeratades, unistav pilk silmis, jääd sa teiste seas omaette trennis unistama või kohvikulaua taha istuma. Ühtäkki ei kuule ega näegi, mida teised teevad, vaid kõrmus kumiseb ainult muusika. Ka selline, mida tavaliselt ei kuula. Mälestustel on vahetevahel imeline jõud.

Mõned sellised asjad taastavad hetki ja emotsioone nendes. Uksumatult teravalt on vahel võimalik midagi uuesti tunda, kuigi see tunne on natuke teine. Esimene üllatusmoment on ju möödas, mis aga omakorda ei tähenda, et taas esile kutsutud emotsioon oleks vähemväärtuslik. See võib olla hoopis olulisem, kui esmapilgul näib. Olulisem, et suudad tagasi minna hetke.

Kassiahastus

Sellised asjad juhtuvad, kui:
- on olnud üsna raske töönädal seljataga ning see jätkub
- jõuad hommikul kell 5 koju, aga oled lubanud kella 12ks minna kutsade sünnipäevale
- koju tagasi jõudes roomad voodisse ja 3 teki all lebades arvad, et ikka veel on külm
- eilsest alkoholiga ilmselgest liialdamisest tekkinud pohmakas pole ka õhtuks vel otsustanud lahkuda

Põdemine, kudemine, katki olek, vegeteerimine, kassiahastus. Ilmselt neid sõnu on veelgi, mis sobivad ilmestamaks tänast päeva. Ja tühjad lubadused, mis äkki nii tühjaks ei jäägi.

Aga sai end välja elada, uue klubi ära näha, sõpradega tore õhtu veedetud ning vahelduseks ennast tuulutatud. Vahetevahel on ka sellised päevad lubatud nagu täna. Hea, et homme pühapäev on ja saab veel asjalik olla. Hea, et homme ei pea tööle minema. Väiksed positiivsed asjad.

Päris Jõulude igatsus

Ma igatsen Päris Jõule. Selliseid idüllilisi ja ilusaid. Nagu muinasjutus ja filmis. Valge lumega maapinnal, sooja kodu ja armastatud inimestega enda ümber. Ohjeldamatu jõulusöögiga, pika une, lebotamise ning väikeste vahvate pingevabade tegevustega. Tõelise puhkusega. Jõululaupäeva õhtul kirikusse minekuga. Ja kingiärevusootusega. Sellisega, kui väike olles põue puges kuuse alla piiludes. Veidike sellest oli olemas ka sel aastal, õige veidike...

Jõule loetakse üldiseks andestamise ajaks. Pattude andestamiseks ning inimestevahelise lepituse leidmise perioodiks. Teoreetiliselt. On aga asju, mida andestada ei suudeta, ei unustata. Jõulud toovad need vahel eriti valusalt meelde. Aeg parandab haavad, öeldakse. Ainult et kui palju vett kulub selleks, et ojast saaks jõgi?

3 kolmest

Esimene kolm:
ära anda kolm imearmsat ülinunnut karvast kassipoega. Pildid netis üleval, lähemalt näeb siit. Kuna pilte tehes üritasin jäädvustada kassipoegade armsust ja perekondlikku ühtekuuluvust eesmärgita neist reklaamfotosid teha, siis pole ka pildid kõige parema nurga alt tehtud. Võibolla peaks ühe endale võtma, saaks hiirtest lahti?

Teine kolm:
kolm magamata ööd järjest. Saan aru, et jõuluperiood ja jõulupidude puhul oleks see isegi arusaadav ja vabandatav, aga ei midagi sellist proosalist. Lihtsalt ei suuda normaalselt magada. Viskan pikali. Panen silmad kinni. Ootan, et uni tuleks. Vähkren. Teen silmad lahti. Ja ei midagi. Proovin algusest peale. Ja nii iga 15-20 minuti tagant uuesti kuniks lõpuks väsimus mu siiski murrab. Ja hommikul magan tõenäoliselt veidi sisse...

Kolmas kolm:
3 tunniga vormistada käsitsi 150 lepingu muudatused kahes eksemplaris (loe: kolmsada lehte), lasta need koheselt allkirjastada ja alustada inimestele laiali jagamist. Asja tegi sboluutselt huvitavamaks printeri otsus tahma otsasaamise suhtes ning peale vajalike linnukeste panemist mail mergega clear all nupu vajutamine eksikombel (peab see siis täpselt linnukeste kastide all olema, eksole?). Iga sekund oli rohkem kui arvel, et allkirjastaja oma lennukist maha ei jääks. Puhas sport. Ilmselt olin ma tol hetkel kergelt tuleohtlik... Vabandan siiralt kõigi ees, kes mu teele sattuma kippusid.

Muide, päris äge dieedikampaania :P

Päkapiku sündroom

Alustasin hommikut veidi teisiti kui tavaliselt. Enne töölejõudmist tormasin supermarketisse plaaniga osta sealt 3 eriliiki asju. Peale hämmeldunud pilguga saalis kolamist, sest ma ei suutnud leida elemetaarselt lihtsaid kõige väiksemas suuruses kingirosette, haarasin kaenlasse 15 rulli jõuluteemalist pakkepaberit, paar teist artiklit ja suundusin kassa poole. Mind vaadati veidi segaste pilkudega: milleks on kellelgi vaja teisipäeva hommikul, peaaegu terve nädal aega enne jõule, nii palju jõulupaberit?! Mina aga vaatasin teisi hämmeldunud pilgul: miks on teisipäeva varahommikul, kui enamus inimesi peaks olema tööl ja teine enamus inimesi kodus veel magama, nii suur hulk inimesi kuskil supermarketis shoppamas. Lõpptulemusena väljusin loomulikult poest artiklita, mida olin plaaninud osta.

Õhtupoolik tööl möödus nagu väikeses päkapikutöökojas ikka. Algas mõõda-lõika tund. Sisuliselt digimuutus meie personaliosakonna kabinet momentaalselt Jõuluvana väikeste abiliste kiirete ja töökate käte abil kingi pakkimise töökojaks. Esimest korda tundsin ma seda valu ja võlu, mis võib olla pakkeletis jõuluhooajal. Poolteist tööpäeva selleks, et pakkida 150 kingitust (150 sellepärast, et rohkemaks ostetud paberist ei jätkunud, kuna poes ma kuigivõrd arvutada ei viitsinud). Homme hommikul saab minu töökas abivalmis kolleeg jätkata ülejäänud sadakonna kingi pakkimist. Pure fun. Vähemasti saab jõuludeks sõrmed soojaks ja tegevus peaks käpas olema. Tabasime ära ka päkapiku sündroomi: mida kauem me olime kinke pakkinud, seda enam meile tundus, et me hakkasime kahanema, ümisema omaette jõululaulukesi ning kartsime habeme äkk-kasvamist. Homme on esimesed Jõulud. Tegelikult küll juba kolmandad sel aastal, kui need sisse arvata, kus ma ise kinki ei saanud, aga osaline olin... ja siis tulevad homme veel ka neljandad...

Muide, tundub, et ühiskond koob väikestviisi mingit sõnatut vandenõud mu vastu. Alates sellest, kui Tallinnas kuiv seadus kehtima hakkas, olen märganud paljusid teisi asju, mis kahtlasel kombel just õhtul kaheksani lahti on, nt jõulude eel postkontor, et ma mingil juhul töölt tulles kallitele sõpradele pakke saata ei saaks, või siis kuusemüügikohad, et peale seda, kui ma lõpuks otsustasin minna siiski omale supermarketi juurest kuuske soetama, ma mingil juhul seda teha ei saaks. Ükski asi ei seleta mulle kuidagi ära, millest tuleneb kaupmeeste arvamus, et peale kella kaheksat õhtul mitte keegi enam mõningaid toiminguid teha ei soovi. Või on see ilmselge vihje, et ma peaks hakkama töölt varem koju minema?

T - mees minu elus

Nii tore on, kui sinu eest keegi hoolitseb ja muret tunneb. Kas sa ikka ärkad hommikul õigel ajal. Ega sa hiljaks ei jää. Kus sa küll oled, oled juba kauaks ära jäänud. Ilmselt on sul õlleisu, kui sa koju tuled. Mul on nii hea meel, et sa koju tulid. Ma arvasin, et sul on nädalavahetusel igav ja püüdsin su päevi sisustada. Ja umbes samas vaimus edasi. Hästi tore ju tegelikult.

Hommikul tundis T muret, ega ma pole sisse maganud, sest kell äratas tavapärasest 5 minutit hiljem. 10 minutit peale kella arvas ta, et mul oleks aeg vedelemine lõpetada ning üles tõusta, andes sellest selgelt märku plätusid voodiservale asetades. Kui koju jõudsin, ootas ta mind juba poolavatud õllepudeliga (ilmselt ütles talle tema intuitsioon, et pakutud õlut ei saanud ma varem vastu võtta kuna olin roolis). Samas ei pidanud muretsema, kuidas pisikesse pliidiavasse suuri puid mahutada: hakatus oli juba valmis tehtud. Ning plaanitu nädalavahetus on sisustatud kenasti kodu koristamisega.

Mul on nii hea meel, et T olemas on. Ilma igasuguse irooniata.

Õnne valem

Oskus osata hinnata erilisi inimesi oma elus. Tänulikkus nende hetkede ja võimaluste eest, mida on veedetud koos. Väärtustamine. Eneseületamine. Võitlus sisemiste hirmude ja rõõmudega. Ja ei raasugi kahetsust.

Õnn ei peitu mitte eesmärkide saavutamistes ja sihtides. Õnn on see, mis on su ümber just nüüd ja praegu, ainult märgata tuleb seda osata. Õnn ei peagi peituma selles, mida sa omad, vaid selles, mida on sulle pühendatud, mida on sul olnud võimalus tunda ja kogeda. Õnn peitub oskuses olla teadlikult õnnelik.

Õnn on omada väga head sõpra, keda sa võid usaldada alati ja kes on ka siis sinu lähedal, kui ta on kaugel. Õnn on oskus olla tema eest tänulik.

Unistuste realiseeritavus?

Ellujäämisretk on nüüdseks alanud. Mitmes kord - enam ei tea. Trotsi on piisavalt palju, et püüda veel hakkama saada. Edasiviivaks jõuks on üksnes unistus, mis praegusel hetkel tundub juba olevat vägagi käega katsutavas kauguses. Ilmselt mingite ideaalide (osaline) püüdmine ongi see edasiviiv jõud, millega hakkama saada. Ilma unistusteta poleks ju miskit.

Kerge rutiin on ellu tekkinud. Tulen koju, vaatan termomeetrit, panen elektriradika sisse ja hakkan ahju kütma. Ööseks saab tuppa tavaliselt sellise temperatuuri, et voodis hambad enam ei plagise, aga kui kolmas tekk maha kukub, hakkab jahe. Hommikuks on üsna normaalselt soe. Ärkamise ajaks on puhur ka vannitoa soojaks kütnud. Lähen kodust ära, on tuba soe. Tulen koju, on tuba jälle külm ja ring hakkab otsast peale. Ja nii iga päev. Eilsest hakkasin statistikat tegema: töölt jõudes oli toas 14,6 kraadi. Täna koju tulles oli toas 15,7 kraadi. Jeei: 1 kraad võitu. Õues on ilmad veel üsna talutava jahedusega, jäävad nii -2 ja -5 vahele. Huvitavaks läheb elu kahtlemata siis, kui väljas on nii -10 kuni -15 vms. Siis peaks ilmselt oma saadaolevad vabad päevad välja võtma ahju kütmiseks :P Aga hei, mis siin viriseda, külmas säilibki ju paremini ja kes meist tahakski liiga kiiresti vananeda?

Täiuslik algus õudusfilmile

Kujutlege olukorda, kus istute autosse, käivitate selle ja avastate äkki, et auto ventilaator enam ei tööta. Iseenesest poleks sellest ju suurt mitte midagi, kui just õues miinuskraadid poleks. Lisage olukorrale veel pime maantee ning paaritunnine sõit. Lumesadu on parajalt tihe ning nähtavus kehv, õnneks kojamehed töötavad. Kui maanteel kiirust üle 70 sisse saab, siis puhub läbi ventialaatori avade veidi mootorist tulevat sooja õhtku ning aknad saab kinni kerida, et seest klaasid enam uduseks ei läheks. Ka kinnastest ja mütsist on lõpuks võimalik loobuda. Kui kiirus langeb, tuleb olla kärme aknaid lahti tegema, et nähtavus säiliks. Lisage siia situatsiooni veel autosse üks suuremat kasvu koer, kes hingeldades olulise koguse niiskust toodab. Ja tahaistmele neiu, kes paaniliselt kardab koeri. Nüüd pange selle sama auto rooli veel ka naisterahvas. Ei kõla nagu täiuslik algus õudusfilmile?

Ja film jätkub. Olgugi, et õnnestus vaatamata pimedusele, külmale, udule, jääle, tihedale lumesajule ning hirmude ja uudishimu vahelduvusele turvaliselt sihtpunkti jõuda, tuli sihtpunktis auto teenindusse toimetada. Päevad on juba lühikesed ning pimeneb varakult. Ilmad on jahedamad ja külmemad. Auto klaasid on absoluutselt jääs, uksed, peale juhi oma, kinni külmunud ega avane, aknaid avada pole võimalik, sest külm on akna mootorid halvanud. Säilitate optimismi ning klaasid jääst puhastanud, hakkate sõitma. Juba esimesel ristmikul avastate, et te ei näe absoluutselt mitte midagi. Pealegi on autos räigelt külm ning kinnastatud käed muutuvad kergelt kangeks. Tuleb hetkeidee klaasipesuvedelikuga sulatada jäässe kiht, et oleks võimalik välja näha, püüate sõites aktiivselt esiklaasi seestpoolt pühkida. Tulemuseks see, et udu ei vähene, jää kiht suureneb ja klaasipesuvedelik saab otsa. Peatetute keset teed ja lükkate nõutult ohutuled peale. Püüate helistada, et kedagi endale appi kutsuda, kuid telefoni aku saab tühjaks ja telefon enam pilti ette ei võta. Peale 10-minutilist julguse kogumist püüate sõitu jätkata. Edasine sõit jätkub vaikselt palvetades, et keegi ei teeks ühtki äkilist ja lolli manöövrit, sest te lihtsalt ei näe mitte midagi. Püüate sõita vaikselt ja tähelepanelikult käsikaudu ja mälu järgi. Olgu siinkohal lisatud, et õues on pime ja mõned miinused. Jõuate maanteele ning ligi kilomeetri juba pea 80 km/h sõitnuna, sulab lõpuks esiklaasi mõne cm laiune riba ja hakkab tasapisi tekkima nähtavus. Vastutulevate autode tuled murduvad jääs ja valgusvihud muutuvad pimestavaks. Fun, kas pole?

Hollywoodilik happy end: teeninduses toimis kõik nagu kokku lepitud, isegi veidi paremini ja kiiremini. Tagasitee koju oli soe, nähtav, mõnus. Üks nendest situatsioonidest: don´t try this at home!

Mopimaailma ebaõnn

Täiesti uskumatu, kui kehvasti saab minna ühe asjaga. Veidi rohkem kui kuu tagasi ostsin endale uue popi põrandapesumopi, millel oli lisaks niisutaja, sest vana mopp hakkas läbi minema. Peale mõningast vaagimist üht- ja teistpidi, jõudsin järeldusele, et niisutaja ei tööta kuidagi. Pidasin seda odava mopi süüks ja viisin selle poodi tagasi. Lisasin ostusummale ca 100 krooni ning ostsin endaarust suhteliselt normaalse hinnaga Vileda mopi (no kuulge, ligi 200 kroonine asi peaks ju juba olema suuteline põrandat pesema). Otsisin midagi sarnast sellele, mis mul enne oli. Ma ei salli narmastega moppe ja kuna põrandapesemist on omajagu tihti, siis eelistan neid, millel on rullikud mopi väljaväänamiseks: saab suhteliselt kuiva põranda suhteliselt kerge vaevaga. Pealegi on uuel popil mopil üks pool kaetud mingi erilise materjaliga, millega peaks olema mugavam põrandat kuivatada. Paar nädalat ei viitsinud seda pakendist välja võtta ja jätkasin vana mopiga. Täna õhtul otsustasin pakendi avada. Aga tee, mis sa tahad, osa, mida keerates peaksid rullikud mopi välja väänama, ei tööta. mitte midagi ei liigu, ainult vars on võimalik sellega küljest lõpuks ära keerata. Kui keeruline saab ühe mopi kasutamine olla, et ma ei suuda seda piltide ja kirjelduse järgi teha? Kuna ma end just lolliks ei pea, siis süüdistan moppi. Ilmselt tuleb tsekk üles otsida ja sõita taaskord teise linna otsa poodi tagasi (mental note: ära osta kunagi tarbeesemeid kuskilt mujalt kui oma kodupoest). Kui nad on nõus selle mopi välja vahetama, siis järgmist valides palun seda kohapeal demonstreerida. Lõppude lõpuks on mul ju ikkagi eesmärk põrandat pesta. Ja niisama rahalist annetust mingile põrandalapifirmale ma ka teha ei viitsi.

Ellujäämisretke järgmine osa

Selle talve ellujäämisretke sissejuhatava osa olen ilmselt suutnud juba olukordi trotsides läbida. Peale kolme nädalat on soe vesi kraanis tagasi. Hommikuti saab pliidi peal veekeedu aja võrra nüüd kauem magada. Jeei! Eile lasin korgid lõplikult õhtale. Olin kogemata võileivagrilli pistikusse pistnud ja sellest piisas, et tekiks liiga suur ülepinge. Automaatkork söestus kergelt. Täna hommikuks oli uus kork olemas ja elekter tagasi. Thick: survived.

Nüüd on ees talve esimene etapp. Ilmad lähevad külmemaks, toas-köögis jahedamaks. Alles paar päeva tagasi võttis öökülm köögis banaanid ära. Külmkapi pealt saab elektrikulusid kokku hoida.

15 km põtru

Külaskäik põhjanaabrite juurde oli huvitav ja kirgastav. Samas sai selgeks, et väga lühikese ja piiritletud ajaga ikkagi väga palju ei jõua. Minu kalkuleerimisoskus pole ka ilmselt just kõrgema matemaatika killast, mistõttu väikese valearvestuse pärast jäime sõiduga jube öö peale ning tunnise sõidu asemel oli meil ees hoopis 3+1 tundi viiekesi autos istumist. Fun. Mental note järgmiseks korraks: osta kaart enne reisile minekut ja kontrolli vahemaid (PS! ütle seda ka autojuhile, et ta teaks palju kütust võtta!).

Järgmine oluline tähelepanek on see, et isegi, kui sa arvad, et oled ilus, tark ja tubli, sa seda tegelikult siiski pole ehk siis mental note: kaks ööd järjest üleval olla pole kuigi lihtne, kui sa seda just pikka aega harjutanud pole (loe: pole hetkel tudeng).

Tagasitee oli oluliselt lihtsam ja tundus, justkui polekski eelmine päev sama teed mööda sadu kilomeetreid sõitnud. Ööpimeduses ja tihedas lumesajus tundus võõras tee kitsas ja mägine, päevavalguses avaram ja aasadega, kuid endiselt kohati lumine. Millegipärast tunduvad tagasiteed alati lühemad. Muide, põhjanaabritel on huvitav planeerimisharjumus: umbes esimesed sadakond kilomeetrit asuvad kõik tanklad kiirteest vasakul pool ja edaspidi (loe: just siis, kui sa oled viimasegi lootuse kaotanud kohata tanklat sinu pool teepervel ning teinud metsapeatuse) paremal pool.

Järgmine kord, kui ma arvan, et jube hea idee on jõuda kuskilt reisilt öösel koju ning hommikul kohe tööle minna (sest ka paar tundi und on ikkagi midagi väärt), siis andke mulle vastu pead ja kirjutage minu eest avaldus reisijärgse päeva vabaks võtmiseks. Juba teist korda selle aasta jooksul ebaõnnestus minu selline plaan totaalselt. Kui esimesel korral suutis lennuk mõnusasti tunde hilineda, et jalutasin otse lennujaamast magamata olekus tööle, siis seekord pidi laev jõudma südaööl, aga kuna laeva vesiir (?) oli kinni kiilunud ja seda tuli väljaspoolt millegagi aidata (kõlas klopsimine ja relaka hääl) ning autod maale ei pääsenud, aga keegi mingit infot ka ei andnud, sain koju magama alles peale kella 2 öösel. Hommikul tööl olin hullem kui kudenud kala.
Mental note: järgmise päeva puhkus ja magamine pole kunagi ülehinnatud.

And at last, but not least - mental note: kui on tõeline plaan kuhugi minna ja selleks on korralikult ettevalmistutud, prinditud välja soovid ja juhendid kohale jõudmiseks, siis ei tohi neid unustada autosse kilekaante vahele, ja seda eriti siis, kui auto jääb sinust maha teise riiki.

Õppetund saadud. Mõnusat vahelduvat puhkust ka. Tuttavad nähtud. Kohad käidud. Ostud ostmata (loe: järelikult tuleb shopingutuur veel ette võtta). Ilmselt ja loodetavasti on varsti oodata vastuvisiiti. Järgmine kord jälle :)

Valikud

Vahel on valikute tegemine jube raske ja seda isegi siis, kui kõik tundub ilmselge, et polekski justkui muud teed. Aga alati jääb hinge kahtlus, kas see oli õige. Või kui õige, siis kas just sel samal hetkel. Mis siis, kui teha sama valik kunagi hiljem? Või varem? Või jätta tegemata? Kas midagi muutuks? Lõpptulemus? Ma ei tea ja ei saa ilmselt kunagi teada. Võibolla on see hea...

Valikud ei ole kunagi ühekülgsed. Kõik valikud mõjutavad mingil määral kedagi teist, vahel suuremal, vahel väiksemal. Kõige lihtsam on olla isekas, mõeldes vaid enda soovitud lõpptulemuse peale, ent alati ei lähe asjad just nii, nagu tahaks. Või toovad isekad otsused kaasa kellegi teise ebamugavused, vahel isegi kannatused...

Ma olen alati mõelnud, kuidas saab olla nii, et inimene oskab oma tööl midagi väga hästi, aga sama asi eraelus ei tule üldse välja, vaid pigem vastupidi. Ma pole osanud seda päris hästi mõista. Samas, oma töös võin ma vajadusel südame külmaks teha, otsustada teiste elude ja saatuste eest, otsustada mõistusega. Eraelus see nii lihtne ei ole... enda elus, mind puudutavates otsustes... Võttes vastutuse ja kohustused. Südant ja emotsioone puudutavad otsused on alati rasked.

Kuidas lihtsalt vahel ei viitsi

Vahel lihtsalt on nii, et peale pikemat tugevat pingutust tahaks justkui hinge tõmmata ja veidi lõdvemalt võtta. Kui see aga pole võimalik, siis tekib iseenesest selline ei-viitsi tunne. Kuidas kohe mitte millegi tegemise tahtmist pole. On selline väsimus ja roidumus, aga und pole ja magada korralikult ei saa. Seda nad äkki nimetavadki üleväsimuseks?

Sellises olukorras pole palju vaja, et väikeste asjade peale närvi minna või vihastada. Nüüd nõustun 100% ideega Tartu mnt nelja realiseks ehitamisega täispikkuses. Kui liiklusvool on maanteel niivõrd tugev, et terve tee jooksul ei teki kordagi võimalust kaugtulede pealepanekuks pimedas, ei saa rääkida liikluse vähesusest. Ma ei pea absoluutselt õigustatuks kiiruse ületamist (ok, maanteel ei sõida ka mina 90-ga, vaid ikka pigem 95-100 vahel kõigub see osuti), kuid alla lubatud kiiruse väga heade ilmastikuolude korral sõitmine on ka absoluutne kuritegu. Seda enam olukorras, kus 20 km jooksul (Tartu mnt 99. km-st 80. km-ni) ei teki hetkekski võimalust eessõitvast oluliselt aeglasemast autost ohutult mööda sõita. Auto, mis sõidab vahelduva eduga 70-85 km/h tunnikiiruse vahel, tekitab tahes tahtmata enda taha suurema autode kolonni. Kindlasti on kolonnis neid, kelle närv ei pea 20 km vastu ning üritatakse teha riskantseid möödasõite. Milles on aga süüdi vastutulevad autojuhid?

Ja et kaks ilma kolmandata ei jää, on nii seegi kord. Pottsepad käisid. Ennustatakse külma ja trööstitut talve. Ei ole enam päris fun. Panen sellega virisemisele tänaseks punkti.

Kättesaamatu unustus

Kuidas on vahetevahel niimoodi, et elad oma elu seda tegelikult elamata? Sa justkui teaks ja tunneks, aga tegelikult oled tuim. Ja kui kord saad õrnalt maigu suhu, kaob see hommikuse uduga. Ja rutiinne ring hakkab jälle pihta...

Kuidas üldse teada, mida sa tegelikult tahad ja kas see, mida arvad end tahtvat, on sinu jaoks just õige?

Sul on olnud üks eriline hetk. Hetk, mis jääb mälestuisse, kui midagi püüdmatut ja kättesaamatut, ent ometigi midagi sellist, kus sa oled ise olnud. Ja sa tead, et sa ei saa kunagi sama situatsiooni, olustikku ega midagi muud, mis seal oli, uuesti luua. Ja see mälestus on magusvalus, mida sa püüad uuesti ja uuesti... kättesaamatult. Ja siis sa näed seda sama hetke kellegi teise elus. Juhtud selle juhuslikuks tunnistajaks. Torge. Armukadedus? Tundmine ja teadmine, et see polegi olnud ainult sinu hetk. Ja sa tead, et sul pole ühtegi põhjust olla pahane ega pettunud. Ent kriibib kuidagi siiski...

Jaanalinnukasukas

Üks mees, kes petab oma naist ja teine mees, kes ei peta oma naist, on...? Truu? Armuke? Oleneb vaatenurgast ja mõtteviisist. Sest sel teisel mehel, kas pole oma naist või ta ei peta oma naist või on esimese mehe naise armuke. Või mehe armuke. Näiteks. Kuidas soovite.
____________________________
Kui linnal on maja. Mitu maja. Ja linn ei hoolitse nende eest. Keegi ei hoolitse. Sisuliselt omanikuta majad, praktiliselt linna omanduses. Üürnikud maksavad renti, kulusid. Elamispind on muutunud peaaegu elukõlbmatuks. Väljapääsu ei paista kuskil. Linnal raha ei ole. 10 aastaga remondifondi kogutud raha on vähene ja kulutatud kahe küttekolde parendamise peale. Talv tuleb. Külm. Lahendus? Tõsta remondiraha. Üürnikud? Seda ei soovi, sest pole oma ja maksad kellegi teise asja, ei tea ju, kui kauaks seda uut asja nautidagi lastakse. Haldusfirma? Võiks anda linnale võlgu, et makstakse tasapisi hiljem juba saadud hobust, aga firma leping lõppeb linnaga aasta lõpus, seega võlgu ei anta. Laen? Pank ei anna, pole ühistut. Ühistu? Teha ei saa, sest pole omanikke, vaid on üürnikud. Omandisuhe? Juba 15 aastat kohtu all, sest puudub Balti-Sakslaste seadus. Riigikogu? Tegelikult ei koti. Tallinna paarisaja maja elaniku igapäevaelu.

Ürgnaine otsib ideaalset meest

Mees vaikib. Püüad mehe tähelepanu saada, aga mees ikka vaikib. Kuidas oleks, kui astud võõra mehe juurde ja küsid: "Sina oledki impotent?" Kas ka siis mees vaikib edasi? Vaevalt küll. Ta püüab pigem tõestada, et ta pole impotent, surudes sulle pihku telefoninumbri, mida isegi ta naine ei pidavat teadma või öeldes, et küsi mu sekretärilt.

Kuhu jäi see naine, kellesse mees armus ja kellega ta koos elama hakkas? Aga kuhu jäi see sümpaatne mees? Kujutluspildi mehest loob naine endale ise. Just sellise, mida ta armastama hakkab. Seda raskem on seda lõhkuda. Mehed pole mitte sead, vaid kormoranid. Milline on kormoran? Kiilaneva pealaega, sorgus sulgedega, sööb igasugust sitta ja haiseb vastikult. Peale mõningast vaatlust kuuluvad kõik mehed mingil hetkel sinna kategooriasse. Aga ka naised - ülekantud tähenduses muidugi. Istud, sööd isuga ja avastad, et jälle on üks tort otsas, liiga palju kaloreid. Teed trenni ja haised higi järgi, tuled koju, istud teleka ette maha lösutama, ajad endal näost igasugust sitta sisse, juuksed sorakil. Kuidas seda nimetada? Kormoranitsemine.

Kui küsida mehelt, mida ta tahab, siis mees üldjuhul ei vasta. Aga kui küsida mehelt, kas ta uut autot tahab või mõnda muud mõnuga seotud asja, siis on üldjuhul vastus kiire tulema. Näiteks auto puhul on alati parem suurem, rohkemate hobujõududega, voolujoonelisem, suuremate ratastega, kallim ja uuem auto. Ehk siis kui mees tahab uut autot, siis miks ta ei peaks tahtma mingi hetk naist välja vahetada?

Ürgnaine otsib ideaalset meest. Kus nad end peidavad?

New look

Tänane päev algas tavaliselt, kui välja jätta see, et nägin öösel mingit kummalist und, kuidas mulle tehti tööpakkumine riigiametisse mingile väiksele palgale ja ma üritasin seda kaks korda suuremaks rääkida. Huvitav, milleks. Või mida see tähendas...

Peale pikka nädalavahetust (4 vaba päeva järjest ilmselt läheb sinna kategooriasse) ei tohi end tööga kohe ära ehmatada. Broneerisin endale ennatlikult tund enne tööpäeva ametlikku lõppu juuksuri aja. Olin veidi skeptiline ja ilmselt üsna raske klient, kuna mul puudus täna konkreetne arusaam, kuidas ma välja näha tahaksin. Mõned päevad lihtsalt on sellised, mil sa pole mitte millegagi rahul ja tegelikult ei tea ise ka, mida sa tahad. Sellised päevad on ohtlikud. Umbes sama ohtlikud, kui sul on konkreetne siht silme ees, ainult et see erineb tavapärasest täpselt 180 kraadi. Lõpptulemus oli aga üllatavalt hea. Kodus peegli ees silmitsedes meeldis isegi rohkem kui juuksuris. Kui see nüüd nii vaid püsiks ka... Päris nii tume pole ma varem olnud. Pole julgenud. Peaasi, et endale meeldib ja olenemata tänasest meeleolust olen täiesti rahul.

Olen juba mõnda aega vaadanud oma valget mantlit ja mõelnud, kas kannatab sellega veel paar nädalat käia kuniks ilmad päris külmaks lähevad või peaks varem keemilisse viima. Tundub, et elu otsustas minu eest asjad ise ära. Juhus pani kõik paika: märkamatult lödistasin suured pruunid kakaolaigud terve mantli esiküljele. Loodetavasti tulevad keemilises välja, pesumasinasse mantlit ise toppida ei tohi. Ja nüüd tüüpiline naisterahva küsimus: mul pole midagi selga panna, mis ma küll homme selga panen?

Blogitsemisest

Vahatevahel on nii, et tuleb mõni hea mõte. Ja siis pole ei pliiatsit ega paberit, kuhu see talletada. Mõtöed, et ju on meeles ja küll hiljem blogisse kirjutad. Aga siis muutuvad situatsioonid ja olud. Ei ole see tuju, need mõtted, kõik on muutunud. Ja maailmaga jääbki jagamata kõik see, mida oled mõelnud.

Mingil määral on ju blogi pidamine iseenda ego upitamine, ehtne egotrip. Tahe olla märgatud ja tähele pandud. Kas särada oma edukusega või nillida kaastunnet. Blogis, kus kirjutajal ei ole midagi kellelegi öelda, pole kuigi palju lugejaid.

Aga kas ongi vaja midagi maailmaga jagada?

Nokk-kinnine

Hea on olla naine. Eriti naine, kes vahetevahel, mis siis, et harva, ennast siiski hellitab. Ostsin täna endale oma lemmiklõhna, mis paar nädalat tagasi otsa sai. Hoolimata sellest, et ninast ühtki lõhna muidu läbi ei tule ja suus praktiliselt maitset ei tunne, olen hõljunud terve õhtu selle fantastilise lõhna pilve sees. Nii palju nina siiski tunneb. Kujuta ette tunnet, mis teeb oleku kergeks, kui pilvepiiril ja suu nii pehmelt magusaks, et vaevalt tunned seda, aga järelmaik on piisavalt pikalt püsiv, sellist imeliselt kerget ja vabastavat, pehmet ja siidist tundmust tajuda. Ma ei pea seda ette kujutama, ma tunnen seda. Nii vähe on heaks enesetundeks vaja :)

Tänane päev on omadega taas kirjas. Tööl jõudsin oluliselt vähem, kui olin planeerinud. Kodus pole jõudnud praktiliselt midagi sellest ära teha, mida tahtsin. Aga siiski: postkontorist lunastasin saadetise napilt enne sulgemist välja ning see õnnestus ootamatult komplikatsioonideta, kuigi olin unustanud sedelid koju ning valmis absoluutselt vaidlema. Polnudki vaja. Napilt koju jõudnud, palus vana ja väeti haige jalaga naabritädi end apteeki ja toidupoodi viia. Pioneeri heategu taaskord tehtud.

Kuidas olla ootamatus olukorras?

Kõigepealt magad poole lõunani. Kella 3 paiku päeval lõpetad hommikusöögi. Käid linnas ja tuled koju: päev on läinud üllatavalt kiiresti ning kogu plaanitu on sisuliselt tegemata. Mõtled, et magada võiks natuke isegi veelgi, aga kaine mõistus paneb käe ette. Avad kodu ukse ja vaatad, et midagi on valesti: keset esikut seisab üksik sõbranna papu. Vaatad seda hämmeldunud pilguga ning seda seina äärde teise kõrvale asetades märkad, kuidas papu kand üllataval kombel läbi paistab. Siin saab olla mängus üksnes kõige suurema sõbra hambad. Ei, ma ei räägi Leopoldist, kuigi tegu on ka suure ja karvase olevusega - oma koerast. Järgneb täis piinlikkust kõne sõbrannale ja lubadus osta talle uued papud. Oh, well - juhtub ikka, kuigi ta pole kunagi varem ühtegi jalanõud närinud. Kuidas aga hoida ära midagi sellist, mida ette näha ei oska?

On hämmastav, kuidas väiksed asjad, mille olulistust nii väga igapäevaselt ei märkagi, võivad elukorralduse rööpast välja viia. Nt eilne päev. Planeeritud pika une katkestas hommikul pool 10 telefonikõne. Oodatud külalised jäid ligi 2 tundi hiljaks. Kullerpakki ei toodud ukse taha, vaid viidi postkontorisse. Eesti Posti kodulehel ei olnud uudiste all mingit teadet, et postkontor kinni võiks olla, samuti ka pakiteate peal mitte (kuigi seda nad viitsivad küll käsitsi juurde kirjutada, et kullerpakil on hoiuaeg 7 kalendripäeva ning hoiutasu iga päeva eest). Jõudnud postkontori ukse taha, leidsin sealt kirja, mis ütleb, et reede lõunast esmaspäevani on postkontor suletud. Et nagu mismõttes? Kuidas ma oma pakid peaks siis kätte saama, mille sisust osat sõbranna pikisilmi ootab? Võtan nördinult telefoni ja helistan postkontorisse. Minu üllatuseks vastab telefonil naisterahvas, kes teatab, et pakke saab kätte järgmisel nädalal ning muudele küsimustele vastavad nad esmaspäevast ja lisaks olnud minu viga, et ma ei teadvat postkontori erakorralisest kinniolekust: neil on silt mitu päeva uksel olnud. Nojah, nagu ma käiks igaks juhuks iga päev vaatamas, äkki on postkontori uksel mõni uus silt. Koju jõudes avastasin, et nett on kadunud ja ilmselt on viga minu arvutis. Hetkeimpulsside ajel polnud palju puudu, et ma oleks läinud poodi uue järele... Ühesõnaga täiesti mõttetu laupäeva hommikupoolik.

Viimasel ajal olen ma jube vaimustuses pulmaskäigust. Eelmisel laupäeval sattusin pulma kontvõõraks. Madala profiili hoidmisest ei tulnud midagi välja alates hetkest, kui mind pulma templiks juhuslikult valiti. Oh, well, aga fun oli vähemalt :) Tahaks jälle pulma minna, meeldima hakkas. Pulmas käia on tore, see on midagi nii ilusat ja tähelepanuväärset, kui kaks inimest on teineteist leidnud ja otsustanud oma elud alatiseks siduda (sel hetkel vähemalt peaks ju nii mõtlema). Samas on see midagi nii lõplikku. Loodetavasti on varsti veel üks pulmakutse ootamas... Always the bridesmaid, never the bride.

Juhused

Kuidas on nii, et vahel satuvad kaks suvalist inimest juhuslikult õigel ajal ja õigesse kohta? On inimesi, keda sa pole kohanud aastaid. Tead küll, et nad on olemas, aga sul pole isegi nende kontakte. Nad on lihtsalt su elust erinevatel põhjustel väga eemale jäänud. Ja siis ühel suvalisel pimedal õhtul ühel suvalisel tänaval ühes suurlinnakese magalarajoonis jooksed nendega kokku. Huvitav. Oled rampväsinud, aga samas avastad end huvitatult vestlemast. Ja unustad end. Inimesed muutuvad, elu muutub, aga vahel see midagi, mis arvatakse unustanud olevat, tuleb äkki tagasi. Vahel polekski justkui mingit aega mööda läinud. Vahel jätkatakse, kust pooleli jäädi. Inimsuhted on imelised.

Marshmallow ja hamburgeri efekt

Kui ma oma lõputööd kirjutasin, siis ei leidnud ma vajalikku infot suurt kusagilt, ent sattusin juhuslikult läbi lugema Mart Jürisoo raamatu "Burnout. Läbipõlemine". See oli hea ja huvitav, kuigi tõlge oli kohati... toores. Täna avanes mul võimalus veeta terve päev selle suurepärase väliseestlasega tööstressi seminaril. Ma olin täiesti õigel ajal õiges kohas. 100% positiivne emotsioon. Ja äratundmine.

Pilt sai kuidagi kohati väga selgeks. Põhjendused teooriatele, mida olin aimanud. Teadmised, mida teha edaspidi, et asjad oleksid paremini korraldatud, tervem tulemus. Nii tööl kui eraelus. Ja mis on varem valesti läinud, kuidas asjad on saavutanud teatud staadiumi. Mis oleks võinud teisiti minna. Kerge kiire pilguheit minevikku. Ja tulevikku. Mõtted elu üle järele.

Kaks A-tüüpi ja kontrolliinimest ei saa omavahel kooskõlas eksisteerida. See on luhtumine juba eos, sisse programmeeritud. Miskipärast inimene otsib enda kõrvale ikka omasarnaseid, alateadlikult, nii tööl kui eraelus. Tulemuseks on overloaded, ülekoormatud inimene. Peale mõningast pingutust (täheldades, et maksimumpunktis ja -saavutustes suudab inimene olla järjest kõige rohkem kolm kuud) vajab inimene puhkust, vastupidisel juhul suudab inimene jätkata vahelduva eduga isegi aastaid. Üllatuslik, aga isegi vahel ka üle kümne aasta. Tulemus pole aga kaugeltki see, mis oodatud: ühel hetkel väike murdumine ja sellest tulenevalt läbipõlemine. Taastumine võtab oluliselt kauem aega ning on märksa kulukam, kui olnuks ennetamine. Inimesed ei hinda ennast ega oma pingutusi. Lõpuks kaotatakse nii eraelu, töö kui ka iseennast. Ühiskond on enesehävitusele soosiv.

Raske on vaadata, kui su sõbrad sinu ümber samamoodi käituvad.

No comments

"Meil pole teineteisele tingimusi, vaid me saame mõlemad eksisteerida indiviididena oma suhtluses, aga samas omavahel hästi läbi saada ja ka vahetevahel üsna tihedalt suheldes, ilma et me teineteisel kopa ette viskaks."
___________________________________

Hetkeks tajudes seda, mida sul tegelikult pole. Saades aru sellest, mida sa tegelikult tahaksid. Tahtmistele vastav saamine on raskendatud tulenevalt erinevatest olukordadest. Väsimus. Ükskõiksus. Paranoia. Süvenev depressioon. Elu. Töö. Rutiin. Rutiinist vabanemine. Tunded. Adrenaliin. Rahulolu. Igatsus. Magus valu...

Planeerimise ebausus

On neljapäev ja 13. Mitte, et ma alati ebausklik oleks, aga planeerimise teeb see ettevaatlikuks siiski. Plaanitud kella 17 ajal töölt ärasaamine lükkub sujuvalt närviliselt tõmmeldes 2 tundi hilisemaks. Muud planeeritud tegevused lendavad kaks tundi varem taevasse. Tuleb kiiresti uued suunad võtta ja asjad ümber korraldada. Kell on saanud õhtul 9, lõpuks pääsen siblivate autode virr-varrist ja võtan suuna pimedasse öhhe. Napilt enne südaööd maandun Lõuna-Eestisse.

Reedesed plaanid on tehtud juba ammu ja seega peaks kõik minema üsna õlitatult. Fakt on see, et kuniks sa enda arust oled kõik ära korraldanud, läheb kõik vastupidi. Alustades hommikust, kui R. arvas endal võtmeid mitte olevat ning pidime organiseerima lisavõtmed selleks, et meile oleks tagatud liikumisvabadus (jättes mainimata, et R ei kontrollinud, kas võtmed on ukse ette jäetud ja jah, võtmed olid ukse ees, aga avastasime selle alles liiga hilja) lõpetades sellega, et kell on juba õhtu, kuid auto on endiselt parandusse viimata ning piknik lõunasöögiks tegemata. Oleme ajakavast mõne tunni jagu maas ning põhjustanud ilmselt nii mõnegi inimese solvumise oma lõputu hilinemisega.

Mis veel hämmastab, on väikelinna suutmatus asju organiseerida. Olles kohusetruu kodanik ja nähes, et keset autoteed lamab ilmselt autolt löögi saanud väike karvane armas kutsuke, kellest kõik kaarega ringi käivad ja autodki selleks rida peavad vahetama, püüdsin leida linna infotelefoni numbrit, et teavitada kedagi loomakese äraviimiseks. Regio teedeatlas numbrit ei andnud. Infotelefon suunas kohalikku veterinaarametisse. Nemad andsid järgmise numbri, kust paluti helistada infotelefonile, et saada linnavalitsuse number. Ring sai täis. Üks tuttav helistas teisele oma tuttavale, et saada kolmanda tuttava telefoninumber, kes töötab linnavalitsuses. Sealt saime taaskord uue numbri, kust lõpuks lubati anda info edasi järgmisesse ametisse ning organiseerida korjuse äraveo. Väike asi, aga võttis asjatamist ca 25 minutit, et jõuda õige numbrini ning vähemalt 6 telefoninumbrit ja 9 inimesega suhtlemist. Bürokraatia ja asjaajamine missugune. Kedagi ei huvita ja keegi ei vastuta. Hämmastav! Tallinlasena olen ilmselt ära hellitatud infotelefoni olemasoluga. Ka ülejäänud Eesti peaks sellest eeskuju võtma. Kaks tundi hiljem kuulsin, et vaese hukkunud loomakese hing on lõpuks rahu saanud. Hea seegi.

Njah, 13. kuupäeva mõju on alati kas päev enne või tagant järele...

"Ma tulen mingi aeg oma asjadele järele..."

Kuidas juhtuvad sellised asjad, et aastaid toiminud suhted saavad äkki otsa? Lihtsalt niisama äkki ja ilma konkreetse põhjuseta. Lihtsalt ühel heal hetkel pakib keegi asjad ja kolib välja. Või siis tuleb oma asjadele järele. Näiliselt juhtuvad sellised asjad alati väga ootamatult, kiiresti ja planeerimatult. Keegi pole tegelikult valmis selleks, et see lõpp ongi nüüd käes.

Ma olen alati mõelnud, miks valitakse selleks just mingid konkreetsed hetked. Ilmselt planeeritud lõpu puhul valitakse kas hetk, kus saab veel teisele piisavalt palju haiget teha või hetk, mis on teisele poolele piisavalt valutu. Aga hetk valitakse siiski. Ja teadlikult.

Paljud suured asjad saavad alguse väikestest, tihti tühistestki. Tuleb see inimeste põikpäisusest või millestki muust, et ei soovita asju lahendada ja lihtsam on lasta asjadel minna, seda ka isegi siis, kui tegu on mitme aastase töö ja vaevaga kellegagi suhte nimel, lihtsalt flushed down the toilet.

Miks on inimestel vaja kanda maski ja teeselda kedagi teist, kes nad pole? Miks inimesed tekitavad endale valehäbi ja pärast kannatavad selle all? Vastusteta küsimusi on liigagi palju. Aga tegelikult: kui paljud on nõus aksepteerima seda tegelikku teist inimest, kes on teisel pool sind, mitte nägema enda peas loodud kujutluspilti, arvates, milline on see teine inimene. Eelarvamused ja kujutelmad saavad alati võitu. Ei olda nõus aksepteerima inimese tegelikku mina. Aksept lahendaks ilmselt eos enamik probleeme, teades, et keegi pole täiuslik ja inimene saab muutuda üksnes siis, kui ta seda ise tahab. Aga teist tundes ja nähes kaoks ju põnevus ja üllatused: liiga palju on selge ja seega ka ette teada...

Kui abielulahutus võtab aega ja vaeva ka paberimajanduses, siis elukaaslasest lahkumine on oluliselt lihtsam. See on justkui vabadus. Vabadus otsustada. Kas on võimalik veel kellestki lahku minna või lahutada? Töökohast? Aga sõpradest?

Elades unistustes

Ma ei mäleta, millal ma viimati unistasin. Unistasin konkreetsetest asjadest, sündmustest, tulemustest. Hakkab tulema sügis, aga mina alles justkui kohati ärkan pikast talveunest. Kuid alati olen ma millegagi hiljaks jäänud, alati liiga kaua kuskil aega raisanud. Ent unistamine on ju kõigile lubatud. See ei maksa midagi. Peasi, et kui unistused täituvad, siis tulemuses pettuma ei peaks. See vast ongi raskeim unistuste hind, kui reaalsus läheb lahku pettekujutelmaist.

Hunt kodu lähedalt ei murra

Täna öösel nägin unes hunti. Halli ja roheliste silmadega. Ta seisis selgelt mu seljataga. Korraks ehmatasin ta tuleku peale, aga hirmu ei tekkinud. Rohkem ma ei mäleta.

Öeldakse, et hunt kodu lähedalt ei murra. Vahetevahel aga siiski või pole tegu õige hundiga?

Kriimud minu sees

Ma olen endas kaotanud midagi, mida pole seal tükk aega olnud. Ma pole vahel osanud sellest puudust tunda, sest ei mäletanud enam selle eksisteerimisvõimet. Ja ma pole päris kindel, kas praegugi enam tean, mis minus kadunud on. Midagi on aga puudu. Minust on tükk ära. Ja vahel kriibib see nii hirmus valusasti hinge. On raske ja hing on haige. Võibolla on see sügis... ja ebakindlus homse ees.

Sincerely yours, O. G.

Ma ei ole kunagi eriline kultuste fänn olnud. Ma pole ühtegi Harry Potterit ega Lord of the Ringsi osa näinud. Ja seda teadlikult. Ükski asi ei saa olla nii hea, et see võiks kõigile meeldida. Ja kui meeldib, järelikult pole hea.

Täna õhtul nägin esimest korda Phantom of the Operat. See on mul olemas olnud juba jaanuarist, aga selleni, et seda vaadata, pole ma kunagi varem jõudnud. Webberit kiidetakse, väga. Nõus. Ent siiski olin kerge eelarvamusega tema teosesse: on see tõesti hea, sest see meeldib liiga paljudele. Tuleb tunnistada ja au anda vanameistrile: jah, see on tõesti väga hea. Milline muusika?! Ja süžee kooskõla. Ma olen lummatud. Mu silmad avanesid täna.

Kõrgejalg pikk-kael

Neiu tuleb, sall ümber kaela. Õues on küll jahedavõitu, aga siiski on veel august. Diskussioon:
"Sall ümber kaela?"
"Kael on kange."
"Kuidas nii?"
"Keerati kahe korra..."
ja sellest edasi jõudsime sujuvalt probleemini, mis on tulemuseks, kui ristata omavahel kaelkirjak ja toonekurg: kas toonekirjak või kaelkurg?

Salapärane väike roheline T

Selge on see, et üldjuhul ei lähe asjad kunagi plaanipäraselt. Plaanid lahkuda töölt veerand tundi varem, oled hoopis tund aega kauem. Töökaaslasel on viimane tööpäev, plaanikohaselt tellid lähimast lillepoest kimbu ja kui hakkad sellele järgi minema, on pood ootamatult kinni. Oled omadega ajahädas ja püüad kiirustada, et plaanitu ära teha, aga kõige kiiremal ja ebasobilikumal hetkel keerad lillevaasi endale sülle ümber, nii et esmamulje on, nagu oleks "väike õnnetus juhtunud". Jah, kõik on võimalik. Sellest mental note: ära tee plaane - midagi ei lähe nagunii plaanipäraselt ja hoia alati teist paari pükse/seelikut käepärast.

Kodus avastasin magamistoa akna välisküljelt salapärase väikse rohelise T. Tähendus? Ei tea. T nagu Tommy? T nagu tulnukas? T nagu tulevik? T nagu tõbras? Või siis lihtsalt T.

Tugev Eesti naine

Viimased paar päeva on olnud suurepärased. Eile olin eriti hea laps oma vanematele: niitsin muru, korjasin metspirne ja grillisin liha. Ja seda kõike vabatahtlikult. Tõtt öelda - ma isegi nautisin seda. Ka koer sai oma jao ja mõnusalt päev otsa õues ringi aeleda.

Täna tegin pikema lõunapausi ja loopisin vahepeal 2 ruumi puid üksi keldrisse. Tõeline tugev Eesti naine, kes kartulivagude vahel jõuab lapsi kantseldada ja lisaks mehele ka 5 last ära toita. Noh, päris nii tugev ma nüüd ka pole, aga on, kuhu püüelda. Puude loopimine-ladumine on selline paras ja mõnus sport peale kerget lõunat. Saabki tordist söödud lisakalorid kiiresti ära kulutada. Ja nagu eriti truu tööline ikka, naasesin peale rassimist ja rabelemist kenasti tööle, viks ja kammitud. Kuni ülihiliste õhtutundideni.

Õues on tunda sügist. On jahedamaks läinud ja lühikeste pükstega terve päeva olla on jabur. Külmetav isegi, võiks öelda. Sajab pimedat vihma. Päikesevalgust on vähemaks jäänud. Aga hei, suvi pole veel ju läbi. Kindlasti on tarvilik veel mõned korrad grillida, kasvõi trotsides lund ja vihma :)

Sumeda suveöö dilemma

Situatsioonikirjeldus: on väikse korteritega maja ühisaed. Ilmselt viimased soojad suveõhtud. Viimased võimalused grillida. Kell läheneb õhtul 11-le, aga ametliku öörahuni on veel aega. Üsna vaikselt sumisev seltskond grillib hämaruses, gestaapo-lamp väikseks valgustuseks suunatud. Naabri koer haugub pikemat aega. Ja äkki tuleb teine naaber ja kurdab läbi aia, et tolle koera haukumine häirib teda ja kõiki ümbruskonna naabreid, et keegi ei saa magada. Tema pluss, et ta pöördus viisakalt.

Tulemus: naabri koer haugub edasi. Seltskond pakib asjad ja kolib tuppa. Varsti minnakse laiali. Kui viimane inimene on hoovist lahkunud, jääb koer lõpuks vait. Vähemalt mõneks ajaks. Keegi vist liigub hoovis - koer haugub jälle.

Mis on lahendus sellisele situatsioonile? Kuna koer pole enda oma, ei saa ju selle eest vastutust ükski naaber võtta. Mida koeraomanikki haukumise vastu teha saab? Tegelikult suurt midagi. Kui haukumine tuleneb närvilisusest, siis võibolla võiksid magneesiumitabletid seda veidi leevendada, aga kas see on seda väärt, et välja uurida? Elutingimused pole lihtsalt selle koera jaoks ideaalsed. Kaugeltki mitte. Et oleks, on olnud liiga palju halbu kokkulangevusi. Samas loobuda tagaaia kasutamisest selleks, et ümberkaudsetel naabritel oleks mõni tund kuus rohkem hingerahu, oleks liiga ebaõiglane. Oma hoov peaks olema ikka selleks, et võiksid seda ise soovi korral kasutada. Võõraste inimeste soovide järgi ennast piirata - no ma ei tea, pidage mind egoistiks, aga ma ei leia, et see oleks vajalik.

Äärmiselt kangekaelne neiu

Täna hommikul iseloomustas mind kolleeg väga lihtsalt: äärmiselt kangekaelne neiu. Ja seda ma ka sõna otseses mõttes olin. Sedakorda. Kangekaelsus ei tahtnud aga hoolimata pingutustest kuidagi lahtuda ega järele anda kuniks lõpuks otsustati proovida mind päästa. Ma ei teadnud varem, mis tunne on, kui iga väiksemgi punkt kehas on valulik ja tulitav. Esimest korda sain aru, miks oleks hea taguda käega vastu matti ja küsida time-out´i, aga seda ei tahetud mulle kuidagi anda. Ja siis käis raksakas! Ja teinegi! Tulemus: valus, aga liigub. Positiivne.

Loo moraal: kui sa pole kindel, kuidas su keha sinu äkkliigutustele reageerib, siis parem ära proovi. Ja kui proovisid ning oli juba hilja, nagu tavaliselt, siis mõtle välja plaan B. Soovitavalt enne plaan A-d.

Minu ja T lugu

Me saime T-ga tuttavaks, ma arvan, et umbes poolteist aastat tagasi. Siis oli ta veel noor ja eriti vallatu poisiklutt. Selline uljas ja jube heasüdamlik. Umbes kolmveerand aastat tagasi tekkis juhus, kui T tuli nädalakeseks külla. Nädalast sai kaks, siis kolm ja lõpuks kuu. T ei tahtnud kuidagi lahkuda ja kui aus olla, polnud ka minul tema siinoleku vastu vähimatki. Meesterahvast on majapidamises ikka veidi kasu. Ainult vahel, kui ma olin pimedatel õhtutel eriti väsinud, tema aga tahtis tähelepanu, süles olla ja kallistada, tundus, et ma ei jaksa end talle nii palju pühendada, kui tema seda soovinud oleks. Samas kurta ei saa. Ega muidu ei viitsiks värsket õhku ka kuidagi hingama minna, kui ta innukalt jalutamiseks ettepanekuid aeg-ajalt ei teeks. Ja nii juhtuski, et kolmandal kooselu kuul otsustasime lõplikult leivad ühte kappi panna. Nüüd ongi T mees minu elus.

Tujutu

Ma olen ilmselt üleväsinud. Ja veidi ületöötanud. Ja veidi melanhoolne. Kuigi põhjust justkui pole. Ilm toetab mind 100%: tibutab, on selge ja soe, tuleb padukat. Saa siis aru, mis toimub... minus eneses.

Lihtsa päeva 3 mõtet

Raske on elada koos armukadeda mehega. Sama raske on elada koos peast pööraseks läinud (loe: naiste järele hullunud) meesterahvaga. Ja eriti raskeks teeb olukorra see, kui on juhus, et on mõlemad asjad koos korraga ühes isiksuses. Ma näen seda praegu iga päev.

Kuulsin täna täiesti suurepärast mõttevälgatust: ära püüa muutuda asendamatuks, sest kui sa oled asendamatu, ei saa sind ka edutada. Väga õige. Ma pole sellele kunagi varem mõelnud. Seda teame me ju kõik, et ühel hetkel jõuab kätte karjääri platoo ehk edutatakse keegi tasemele, kus ta pole enam pädev ja kompetentne. Aga teistpidi mõttele tulla, miks vahetevahel ei saa kedagi edutada, ma pole seni mõistnud.

Mul pole lapsi. Omateada. Aga täna oli mul tunne nagu oleksin oma lapse esimest korda elus omapäi laia maailma saatnud. Huvitav, mis tunne on siis, kui kunagi see peakski nii olema?

Kiiruse maitse

Tuul vihiseb. Ja taob vastu rinda. Juukseotsad lehvivad kergelt tuules. Ripsmed plaksuvad vastu laugusid tagurpidi. Mu näol on pidev, veidi lollakas irve. Tunne on uskumatult hea. Vahetu ja kerge. Kiirusetunnetus on hoopis teistsugune kui autoga. Tee vuhiseb ratta all kiiresti mööda. See on nagu jalgrattasõit, aga mõnusam, kiirem, vahetum... ja ohtlikum. Veidi nagu... oleks äkki antud tiivad. Alles nüüd saan aru, mida tähendab sõita tsikliga ja miks see nii väga meeldib. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Tagasiteel koju tekitas iga vastutulev ja möödaminev mootorratas kõhus kerge külma surina. Ma tean, kui hea see on.

Nädalavahetus oli suurepärane. Siin Eestimaa peal on täpselt 2 paika, kus ma end alati mõnusalt ja kiiresti välja puhkan: V ja H. Need on minu salapaigad. Seal on alati päike ja... heinamaa. Vesi. Ujumine. Grillimine. Sõbrad. Kerged dringid. Vabadus. Ei ühtki kohustust. Ainult see aeg ja ruum ja koht.

Ja mis kõige parem - minu valge truu kaaslane ei turtsu enam ja ei plõgise ka. Minek on sootuks teine. Kohtades, kus enne tuli vahetada 3. või 4. käigu peale, saab nüüd rahulikult sõita 5.-daga, ilma et peaks tunduma, et sõbrake kohe otsi andma hakkab. Natuke veel sättimist siit-sealt mõne aja pärast ja siis võib ehk üsna muretu olla. Vähemalt loodetavasti mõneks ajaks.

Nüüd võib rahuliku südamega taas tööle tagasi minna. Ja lasta stressil oma peale tulla. Nädalavahetus oli seda väärt.

Tagasi kodus - tahan tagasi

Igatsus millegi järele, millele sa nime anda ei oska, on kummaline. Mitte, et oskaks aimatagi, miks. Kodumaa pind on olnud jalge all juba mõned tunnid, väsimus murrab (arvestades, et eelmised kolm ööd - 3 + 3,5 + 6 h - on olnud äärmiselt napid) ja oma koera kallistada on vägagi mõnus, aga hing kripeldab millegi muu järele. Selle stressivabaduse, kohustusteta (ja) seltskonna juurde. Ei olnud piire ja ei olnud vajadusi. Kõik, mis oli, oli selles hetkes ja ajas ja ruumis.

Ilmselt oli see kõige õigem asi, mida ma hetkel üldse enda jaoks teha võisin. Õpihimu tuli tagasi. Vähemalt praegu ma mõtlen, et võiks ehk uuesti hakata mõtlema vaikselt koolimineku peale. Võibolla. Olla tudeng. Veel olla noor, puhata ja mängida, aga olla noor!

Ma ei ole võibolla kunagi varem mõistnud tegelikult, mida reisid, reisijutud ja reisipildid inimestele tähendavad. Jah, olen tundnud soojust pilte vaadates, aga nüüd, kus mul on võimalus näha maailma läbi paarikümne teise inimese silmade, on see hoopis midagi muud. Nad justkui oleksid siin, elaksid piltides edasi. Kogemus, mida ei vahetaks millegi muu vastu, kogemus mälestustes. Alles, aga juba. Ilmselt ei satu enamikuga neist inimestest ma enam kunagi kokku.

Ma olen ääretult halb kaotaja. Kui lahkub hulk külalisi, tekib mul ängistus äkilisest üksijäämisest. Nii ka tagasi kodus olles. Tahan tagasi. Kuigi siis ei ole seal enam miski endine. Aga siiski. Tagasi kodust tahan tagasi.

Midagi Prantsusepérast

Mis on Prantsusmaal (véikelinnas) teisiti, kui oleks arvanud:

• siin ei réégi peaaegu keegi inglise keelt, veel hullem - nad ei saa sellest ka aru. Périselt.
• avalikes kohtades puuduvad prill-lauad, tihti ka wc-paber. Ainus kohalike seletus oli, et need pidavat liiga kiiresti katki minema. Muide, ka tuli on vahel taimeriga, et sa end liiga kauaks ei unustaks.
• liha ei kèlba syya. Véhemalt siis, kui see on Prantsusepéraselt kypsetatud ehk siis verine, sest liiga valmis liha (loe: meie jaoks normaalne) kaotab oma puhta ja mahlase maitse. Yeah, right.
• kaardiga ei saa maksta alla 5 euro arvet, tihti ka alla 8 euro mitte.
• kodutuid on véga palju, enamjaolt pomsikud.
• véga odav vein kèlbab véga hésti juua. Erinevalt Eestimaal myydavast krépist.
• traditsiooniline toit on baguette. Seda saab alati ja igal pool ja enamasti yhel kujul.
• yhistransport on peaaegu olematu. Viimane buss léheb èhtul enne kella 8-t ja pyhapéeval ei kéi need yldse.
• avalikke prygikaste ténaval pole. Koerasitt vedeleb igal pool - watch out!
  
• populaarsed véikeautod on selgitatavad lihtsalt. Nad on superparkijad, sest kahe auto vahele jééb heal juhul sentimeeter. Nad on supersèitjad, sest ténavad on nii kitsad, et kaks autot kèrvuti tihti ei mahu.
• bussijuhid on hullud. Manççverdamine on moes ja hea, kui bussi ja maja nurga vèi auto vahele jééb imepeenike pragu, halvemal juhul nad sèidavad lihtsalt nurgad maha ilmselt. Nad kihutavad. Bussjuhiks siin saada ei tahaks.
• kèik sildid on prantsusekeelsed, ka kohtades, kus on erakordselt palju turiste. Nad kasutavad azerty klaviatuuri, ka windows ja muud vahvad errorid on prantsuskeelsed. Pure fun.
  
• prantslaste organiseerimisstiil on poolik. Téiesti. Erinevalt eestlastest saavad alguses véga hésti vedama, aga pidama saavad enne kui asi seda véért oleks. Yhesènaga - poolik, aga tore sellegipoolest.
• elutempo on aeglane. Homme on aega ja homme on tahtmist, aga ka ylehomme.
• lèuna juurde kéib alati eelroog, pèhiroog ja magustoit. Mikrouunid on igal pool ja vesi yldjuhul tasuta. Kestab 2-3 tundi.
• poed on keset péeva suletud. Lihtsalt kinni, ilma yhegi sildita. Kui veab, siis need avatakse kella 17 paiku ja suletakse jélle 20 ajal. Pyhapéeviti on kèik kinni. Prantslane on valge inimene ja tççtab siis, kui talle on kasulik ja ta viitsib.
  

Igatsus enne lahkumist

Prantsusmaal olemisega seostub mulle eelkèige 3 lugu, mida siinsetes raadiotes méngitakse tèeliselt palju: David Guetta - Love Is Gone, Mika - Take It Easy, The Frey - How To Save A Life - see viimane on lugu, mida ma varem kuulnud pole, aga mis siin kuidagi eriti eriliseks muutus, vèibolla sellepérast, et seda lasti tihti, vèibolla sellepérast, et Cherbourg on koht, mis alguses ei tundunud nii huvitav ja sympaatne, aga peale kahte nédalat ei taha siit kuidagi éra minna ega lahti lasta sellest véga heast tundest, stressivabast elust, ylimast magusvalusast millegi igatsusest, mille olemasolust enne justkui aimugi polnud.

Ja ma pole veel siit lahkunud. On eelviimane péev. Homne saab olema emotsionaalne. On lèpuprojekti esitlus. On viimane péev.

Esmaabi Prantsuse moodi

Ilmad on siin vihmased ja jahedad, nii et suvest pole sisuliselt halli haisugi, ainult yksikud péevad on olnud ilusad ja péiksepaistelised. Nii oli ka pyhapéeval, kui meil oli ette néhtud vaba aeg. Vètsime jalgrattad ja sèitsime randa - jube kylm oli, nii et mina riideid rannas seljast kuidagi ei saanud. Ju pole èige suvitaja.

Ega see pole ju èige asi, kui kèik léheb plaanipéraselt ja midagi ei juhtu. Eriti, kui syndmustesse oleme kaasatud E-ga mèlemad. Ja loomulikult pole pooltki nii pènev tulla tagasi mindud teed pidi. Peab ju avastama uusi asju ja uut regiooni, kuigi kaarti kaasas pole. Hoolimata esmaklassilisest ja turvalisest rattateest, valisime tagasitulekuks kitsad Prantsuse ténavad. Nii kui ma olin jèudnud mèelda sellele, et éérekivid on kèrged ja ténavad kitsad ning siin saaks raskusteta selgeks professionaalse takistussèidu (sest autod pargitakse kènniteele, aga mitte yhte serva, vaid ikka vaheliti, nii et suurt ruumi nende vahele ei jéé ka), suutsin hakata sèiduteelt kènniteele keerama ja kukkusin.
Esimene mète: huvitav, kas teised mérkasid, et ma kukkusin?
Teine mète: kas telefon jéi terveks (see pole minu oma)?
Kolmas mète: ma lèin pea éra, kas négu on terve?
Vastus kèikidele kysimustele: ènneks jah.
Pea jéi terveks, ainult muhk on, ilmselt suuremat pèrutust kyll polnud, sest ilmselt vèttis osa hoobist endale minu seljas olnud E seljakott, milles oli kaamera, aga ka see jéi terveks. Ka minu puusaluul olnud fotokal polnud héda midagi. Ainult vasak pçial, parem peopesa (nagu Murphyle kohane: kukud ikka 2 korda samasse kohta) ja vasak èlg olid vigastatud ja verised. Pysti igaks juhuks liiga kiiresti tèusta ei tahtnud. Siiski tuli ohvriks tuuq kéekell, mis sai kriimusatud ja mille sydametegevus lakkas lèpuks téna ççsel.

Ja jah, ka arbuusiviinal on muud omadused lisaks maitsele ja purjutegemisele, ka see desinfitseerib. Kèigepealt viinaga - see kèrvetas, siis oli meil kéepérast soomlasest kogenud medède, ka tema kèrvetas. Lisaks ellele, et u 90% prantslastest ei jaga sènagi inglise keelt, pole neil ka hosteli vastuvètus esmaabikotti. Seadsime sammud yle tee asuvaqsse valgesse hoonesse, kuhu prantsusekeelne administraator meid sèbralikult juhatas. Selgus, et see polegi ei tennisehall ega merevée hoone, nagu olime arvanud, vaid tuletèrjejaam vms. Igatahes oli seal kiirabi ja sèbralikud, kenad prantsuskeelsed oskuslikud noormehed, kes èla éra puhastasid ja sidet-vedelikku veel kaasa andsid. Suurepérane tulemus (kui vélja jétta, et mèlemad kéed on valusad ja èlalihased kanged), aga tegijal ikka juhtub. Jérelikult olen tegija?

Punabarettide maa

Minu siiras plaan oma muljed jäädvustada, läks ilmselgelt vett vedama. Teise péeva sain kyll kirja, kuid sellegi osaliselt ja hiljem... pole ma véga viitsinud kirjutada. Siiski, kui ma ehk end kokku vètan, teeks véikse reisipéeviku. Eks paistab.

Mèned faktid siiski:

• siin on azerty klaviatuur ja esialgu ei suutnud ma sellega harjuda. Nyydseks olen harjunud ja kui avastasin, kuidas eesti keele peale seda ymber lylitada, ei leidnud ma enam normaalselt téhti yles, sest harjumusest vajutasin juba prantsuse liigituse jérgi, nii et excuse moi tépitéhtede puudumine.
• Pariis oli suurepérane, kuigi négin seda véhe ja Champs Elysee jéigi négemata nagu ka èige Triumph d Arc. Tagasiteel ilmselt neid enam néha ei jèua, nii et reis Pariisi ja ilmselt sealhulgas Lèuna-Prantsusmaale tuleb siiski millalgi ette vètta.
• Prantsuse vein on odav, vèga odav ja oma hinna kohta yllatavalt hea. Eestis myydavate odavate veinidega ei anna seda yldse vèrrelda.
• Liha on ysna sççdamatu maitsega yldjuhul ja yldse maitseb toit kuidagi teisiti. Piimast ei tasu siin yldse unistada.

Loeng hakkab jélle, kohvipaus sai lébi, nii et teinekord muljetan...

100% pur jus* Cherbourgi vihmavarjusuvitajad

Hommikune äratus polnudki nii varajane, kui kartsin. Ärkasin isegi enne kella. Kiire tee ja võileib, asjad kotti, hüvastijätt Beniga ning metroo peale. Raske kohvri tirimine trepist ei kuulu mu hobide hulka.

Jõudsime metroo lõppu hiljem, kui arvasime ja lubasime. Õnneks mitte oluliselt. Peale väikest ekslemist leidsime ka Marika üles. Cherbourgi eestlanna. Alustasime ca 4 h kestvat autosõitu Cherbourgi. Teepeal tegime paar kohvipeatust. Prantsusmaa on ilus. Palju aasi ja karjamaid on teeääres, vihma tuleb hooti - see hakkab ja lõppeb sama äkki. Valged lehmad.

Saame teada, et vanuse poolest sobiks Marika meile nooreks emaks, välimuselt oleks talle pakkunud max 35. Ta on kunstnik ja veab projekti Eesti ja Prantsusmaa lossidest, huvitav, tahaks kunagi näha. Ta on tore ja sõbralik. Tuleb välja, et maailm on jube väike. Nojah, juba Hemingway kirjutas, et eestlane igas sadamas.

Jõudsime kenasti kohale. Ootasime ja võtsime tuult. Saabusid slovaklased ja eestlane. Tore. Käisime shoppamas, tegime kolmekesi süüa, jõime siidrit ja veini. Tutvusime põgusalt linnaga. See on väike, aga suurem kui ma arvasin. Saabusid soomlased. Jõime veel veini. Nalja sai ja kõhulihaste trenni pärast muretsema ei pea. Ilmselt varsti räägime kõik soome ja prantsuse keelt segamini või kui muidu mitte, siis vähemalt veini joonuna - on keel parajalt sõlmes ja lihtne ;)

/- jätk 19.07.07.-/
Nagu hiljem selgus, läkski kogu reis umbes samas tempos ja samamoodi. Koos soome noorte (loe: eestlane, soomlased, iraanlane, tuneeslane ja hiinlased), kohaliku suurepärase soodsa alkoholiga ning ajas mõõtmatu olemisega ülimalt tuulises ja veidi vihmases väikelinnas Prantsusmaa põhjakaldal. Esialgselt harjumatu kliima sai kiiresti omaseks. Ja tuleb nentida, et haavad paranevad sellises kliimas erilise tempoga - sama, mis Eestis oleks võtnud aega ehk kuu-poolteist, võttis seal nädala. Imetabane.

Järelsõnaks võin öelda, et olen äärmiselt positiivselt üllatunud eestlaste külalislahkuses ja sõbralikkuses. Meil olnuks raske ilma Karini ja Marikata. Optimism, energia ja positiivsus. Tundub, et elu on lill. Ajal ja ruumil on teine mõõde.

------------------------
* pur jus - pr keeles täismahl ;)

1. päev - Pariis

Lennujaamas kohtasime tuttavat, kes juhtumisi läks sama lennuga Pariisi tööle. Lend oli ilus ja rahulik. Estonian air oli isegi õigeaegne, hilines ainult 25 minutit. Pagasit kättesaades avastasin, et sanga juurest on plastik purunenud ning pöördusin pagasiteenindusse, kus peale mõningast ootamist sain kinnitava olukorda fikseeriva paberi, mille pean esitama kindlustusse või lennujaama, veel ei teagi.

Lennujaamast linna sõites olime juhuslikult neljakesi: ka kaks Tallinna lennujaamas kohatud tuttavat. Veidi otsimist ja loogikat ja linna me saimegi. Naljatasime, et kohtume Louvres ja läksime igaüks oma teed. Metroole oli esialgu raske pihta saada: kõik kohad olid kinni ja sildid veidi segased, kui leidsime õige suuna ja koha, ei leidnud me pileteid ja pidime omajagu tagasi kõndima. Kohvri vedamine tundus raske ja harjumatu. Lõpuks saime piletid. Kohalikud eriti inglise keelt rääkida ei taha, meie aga prantsuse keelt ei räägi. Metroo haiseb ja on räpane, ebameeldiv, aga mugav, kiire ja käib väga tihti. Sellega saab sisuliselt igale poole. Ainult et lifte neil Metroos pole ja tihti ka liikuvat treppi mitte, mistõttu on kohvrite trepist tirimine omajagu kunsttükk, samuti turnikeedest kohvrite läbisaamine - kohvrid on liiga laiad, kõrged jms, koos endaga on neid korraga läbi tõmmata võimatu. Õnneks annab kohvrit külg ees sikutades turnikee alt läbi tõmmata.

Jõudsime Belleville jaama ja helistasin instruktsioonide kohaselt Benoit numbril. Mõtlesime, milline ta välja näha võiks, sest tegelikult polnud meil temast aimugi. Nagu selgus, on Benoit kolmekümnendates kiilaspäine, saleda kehaehitusega sümpaatne inglise keelt kuigipalju mittekõnelev prantsuse meesterahvas. Ta lubas olla 5 min pärast jaamas. Istusime ja ootasime, naljatasime et prantslaste 5 min võib olla ka pool tundi. Peale 20 min ootamist plahvatasime äkki, et ta ei saagi ju alla metroosse ilma piletita. Peale paari smsi leidsime teinetteist ja Benoit juhatas meid oma korterisse.

/-jätk mälestuste põhjal 19.07.07-/
Jätsime asjad tuppa ning püüdsime käte-jalgade abil selgeks teha, kuidas tagasi saame peale linnapeal käiku. Igale turistile kohaselt käisime ära Eiffelis, Notre Damis ja piilusime ka Louvri väljaspoolt. Mitte, et Pariis just suuruselt küla meenutaks, aga suutsimegi juhuslikult lennujaamas kohatud tuttavaga Louvre lähistel kokku joosta. Imetabane. Tagasiteel "kodu" poole saime Benilt sõnumi, et ta on kodus ja ootab meid ning sellele järgnes mingi prantsuskeelne lause. Lugesin ühte pidi ja teist pidi ja ainus, mis aru sain esimese hooga oli, et jutt käib söögist. Kas see oli küsimus või fakti nentimine - ei teadnud. Peale sõnastiku appivõtmist suutsin lahti kodeerida ka toidu enda: prantsusepärase loomaliha hautatud juurviljadega. Kõlas ahvatlevalt. Tagasi jõudes ootas meid laual aurav potitäis head sööki. Kui kõik prantsuse mehed nii hästi süüa teevad, siis võiks isegi kaaluda Prantsusmaale kolimist. Hea söögitegemisoskus leidis veelkord kinnitust meie viimasel õhtul Prantsusmaal, kui Ben ja Karin kostitasid meid taaskord oivalise õhtusöögiga. Kuigi, tuleb nentida, et esimesel õhtul palusime toidu kõrvale veeklaase: kohe kuidagi ei olnud me harjunud veiniga. Kohtasime ka Beni sõpru. Saime aimu prantslastest. Magama saime hilja. Päev oli olnud suurepärane!

Planeerimata spordipäev

Mis juhtub siis, kui ristata omavahel 2 neidu, 2 koera, teisipäeva õhtupoolik, soov väikse jalutuskäigu raames koerad ujuma saata ja raba? 15 km lühike jalutuskäik. Kui hommik algas spurdiga rongile, mis kiirenes oluliselt veelgi enam, kui tänava lõppu jõudes tegin avastuse, et rong jõuab kohe peatusesse, siis ei oleks ma arvanud, et õhtu lõppeb korraliku spordipäevaga. 15 km jalutuskäik saab aset leida üksnes siis, kui a) sa ei tunne metsa, kus sa viibid, b) selle asemel, et kuulata loogikat ja keerata vasakule, sa keerad paremale ja loodad, et tee teeb suure ringi ja c) kui jõuad tee lõppu, siis jõuad järeldusele, et tee ei teinud ringi ja oled välja jõudnud kuhugi, millest sul pole aimugi ning tagasitee autoni mööda tänavaid on ilmselgelt pikem kui sama tee läbi raba. Vähemalt ei pea suveperioodiks pooleli jäetud trenni pärast enam süümekaid tundma. Ja koerad on ka ilmselgelt rahul: nad on saanud ujuda nii kaelani mudases kraavis, nii et vahepeal tekkis küsimus kumb koer on kumb kuigi ühe originaalvärv on kuldne ja teisel šokolaad, kui ka parte täis mõnusas tiigis. Õhtu võib lugeda igal juhul kordaläinuks. Ja mõtte hommikustest metsajooksudest matsin eos maha - ei ole mul hommikuti seda aega, et 2,5 h tempokalt metsas ekselda ;)

Raba rockides

Sel nädalavahetusel kogesin taas asju, mida varem ei teadnud, või olin unustanud:

• "Liasks sellele, et sa oled ilus, oled sa lihtsalt nii ilus!" sõnas mees, vaadates siiraste silmadega A-le otsa ja ulatades meile kohvid. Tõesti, on kohti, kus muud maailma ja muud hetke ei eksisteeri ja on vaid see, mis on hetkes. Ja sinna hetke see kõik ka jääb.

Pikemas tualetisabas seistes leian taskust suhkrupakid, mis on sinna jäänud paari nädala tagusest kohvitamisest. Õhtul hiljem, nagu selgub, on see tänuväärne ja vajalik leid. Kuulen seljatagant kommentaari ilmse vihjega endale, et esmaspäevase SLÕhtulehe uus kaanelugu on leitud: Uuspõllu narkodiiler paljastas end Järvakandis.

Mul on mees, 2 last ja isiklik turvamees - vastus, millest piisab hetkega, et peletada eemale ebasobilikud inimesed. Lisaks sellele on alati hea, kui on käepärast keegi, keda saad vajadusel esitleda oma kaaslasena.

Algab kontsert. Sa astud massi hulka ja asetad end kuulama. Töönädalast on peal paras väsimus ja mõtled, kuidas sa öösel Tallinna tagasi sõitma pead... ja äkki haarab see su endasse. Iseenesest. Lihtsalt ei ole võimalik jääda ükskõikseks, kui su ümber on inimesed, kes naudivad muusikat südamest, rütm ja heli läbivad su, pannes su värisema ja surisema. Sa ei tunne peaaegu kedagi ja keegi ei näe, kuidas sa tantsid. Tunne on uskumatult hea ja suurepärane. Väsimus on pühitud hetkega. Sa oled täpselt õiges kohas ja õigel ajal.

Oleme just kätte saanud oma burgerid ja asetame end taamale õhtu viimast esinejat kuulama. Peale väikest energiasüsti kehale on vaim endiselt värske. Õhtu on jahe ja taskust leitud nahkkindad kuluvad marjaks ära. Kui õhtu alguses oli mul tunne, et olen liiga kaine sellise ürituse jaoks, siis olles endiselt kaine, on tunne absoluutselt muutunud. Peotuju on laes. Rockime ülima mõnuga. Elu on lill.

Tagasiteel Tallinna korjame peale hääletava neiu. Ta on ilmselgelt õnnelik selle üle. Tee peal peatab meid politseinik. Annan dokumendid ja saan esimest korda elus puhuda, jätkame reisi. Mul on taas hea meel, et kui on rool, siis ei joo. Tagasitee Tallinna läheb kiiremini kui eelmisel ööl ja ka uni ei tiku nii tugevasti silma. Kordki on kasu sellest, et olen ära õppinud kohvijoomise. Magama saades on väljas juba valge, aga ma olen rahul. Nädalavahetus oli suurepärane.